XIII pruul: Summer Citra Cerveza

Linnased ja helbed segasin eelnevalt meskimise kotis kokku

Alustan uut aastat üpris tegusalt ning lisaks eelmisele APA õllele otsustasin veel ühe õlle käärima panna. Seekord osutus valituks kerge ning humalane Cerveza laadne õlu. Kui tavaliselt peetakse selle tüübi all silmas laager tüüpi õlut, siis mina otsustasin selle valmis teha ale pärmiga. Lugedes teiste pruulijate arvamusi ja kogemusi, siis tõotab taoline kooslus üpris huvitav tulla.

Retsepti kohendasin natuke ka endale sobivamaks ning õlletarvikute poest muretsesin järgmised komponendid:

Meskimine

• 2,6kg Pale ale linnaseid
• 1 kg maisihelbeid
• 1 kg odrahelbeid
• 1 pk (100g) Centennial humalaid
• 1 pk Safale US-05 pärm

Pärmi valisin soovitusliku käärimise temperatuuri järgi ning US-05'l oli see suhteliselt madal. Madalama temperatuuri juures peaks käärimine kauem kestma ning ehk jääb õlu selgem ning natuke lähedasem laager õllele. Maisi- ja odrahelbeid pole ma varem õlle tegemise juures kasutanud, samas midagi erilist nendega meskimise ajal tegema ei pea.

Pappkastide tuulevarju all toimub keetmine

Meskimise plaan nägi ette tund aega 66˚C juures. Meskimise vee (22L) võtsin kraanist ning osa kuumutasin pliidil, nii sain vajaliku 68˚C'se vee. Lisasin kotiga linnased ja helbed ning segasin läbi. Tulemuseks saavutasingi plaanipärase 66˚C temperatuuri. Meskimise käigus kuumutasin aeg-ajalt vett ning segasin kõik läbi. Kokkuvõttes tundub, et meskimise temperatuuri õnnestus seekord väga stabiilsena hoida. Pärast tunnist meskimist hakkasin meski temperatuuri tõstma. Samal ajal kuumutasin pliidil erinevate pottidega linnaste loputamise vett. 

Keetmise lõpp

Linnaste loputamine toimus sarnaselt minu eelnevatele pruulidele, linnaste kott restile toetumas poti kohal. Retsept nägi ette linnaseid loputada 15L veega. Mina loputasin umbes 12 liitriga kuna tundus, et edasine loputamine märkimisväärselt suhkruid välja ei too. Nii oli mul enne keetmist potis kokku 30L virret, mille tiheduseks mõõtsin 1.028@62˚C. Nagu näha, siis loputamise lõpuks oli meski temperatuur kukkunud 78˚C'lt 62˚C'ni, ehk loputamise käigus kaotasin üpris palju soojust. 

Keetmiseks tõstsin poti õue, kuna tuppa intensiivset humalate lõhna ei soovi. Et kiiremini saavutada keemiseks vajalik temperatuur, kaitsesin potti kättejuhtuvate papitükkidega (näeb välja nagu toimuks midagi väga salajast). Keetmise ajal lisasin ka humalad:

• Cascade, 14g, keetsin 60 min
• Centennial, 16g , keetsin 20 min
• Centennial, 37g, lisasin keetmise lõpus

Virre valmis pärmi lisamiseks

Pärast keetmist jätsin poti lihtsalt õue tuule ja külma kätte. Virre jahtus 5-6 tunniga kenasti maha. Vahepeal ma kaant ei tõstund ning virret ei seganud. Loodetavasti jäid nii bakterid virde sisse sattumata.

Maha jahtunud virde valasin ümber kääritusnõusse taaskord läbi sõela ning vuaali kanga. Kääritusnõusse jõudis lõpuks 23L virret ja sade ning humalajäägid jäid välja. Tiheduseks mõõtsin 1.044, mis on natuke rohkem kui retseptis oli välja toodud. Järgmisega lisasin kuivalt pärmi ning segasin läbi. Juba 12 tunni pärast õhulukk mulksus. Tõstin kääritusnõu jahedale põrandale, et käärimise temperatuur jääks alla 20˚C.

Sarnaselt eelmisele pruulile plaanisin ka seekord kuivalt humalaid lisada. 8ndal käärimise päeval mõõtsin virde tiheduseks 1.010@18˚C. Tundus, et käärimine hakkas juba lõppema ning lisasin 20g Centennial humalaid. 

Pudelisse villisin õlle pärast 11 päevast käärimist. Õlle värvus oli kena hele kollakas ja lõhn ning maitse kenasti sidrunine. Hetkel on pudelid toas karboniseerumas ning õigepea viin keldrisse laagerduma. Seega tulemusega peab natuke veel kannatama. 

XII pruul: all-grain American Pale ale

Kunagi minu valmistatud IPA tundus paljudele mu tuttavatele liiga ekstreemne ning meenutas 'apteegi maitset'. Saan sellest täitsa aru, kuna tugev humalate mõrudus ei ole kõigile meeltmööda. Mõtlesin võtta humalaid astme võrra vähemaks ning valmistada üks American Pale ale, mis oma mõrudusega jääb IPA'le alla, kuid säilitab humalatele omase aroomi ning värskuse. Ka kodupruulijate kokkutulekul maitstud APA'd olid mulle meelt mööda. Seega natuke otsimist internetis ning leidsin endale sobiliku retsepti.

Poest oli vaja muretseda järgmine list:

• Pilsner linnased - 2,8kg
• Munich linnased - 950g
• Nisu linnased - 950g
• Caramunich linnased - 300g
• Cascade humalad - 1pk (100g)
• Pärm safale US-05 - 1pk (11,5g)

Nagu näha, siis asendasin Amarillo humalad Cascade'iga. Seega arvutasin ka humalate kogused ümber vastavalt alfa hapete hulgale.

Meskimine

Kuna õues on ilmad jahedad ja tuppa humalate keetmisest tekkivat aroomi ei soovi, toimus õlletegu garaažis. Nagu ikka algas kõik vee kuumutamisest 68˚C'ni. Meskimisel plaanisin kasutada 27L vett. Kuna ka garaažis oli veidike jahe, kippus meski maha jahtuma ning aeg-ajalt kuumutasin seda. Vahepeal olin endale uue pulktermomeetri soetanud, mis väga täpselt ja kiirelt õiget temperatuuri näitas. Seega pärast segamist kontrollisin kiirelt ka temperatuuri ning vajadusel kuumutasin vett. Kokkuvõttes läks meskimine minuarust hästi, temperatuur kõikus +/-2˚C. Kindlasti natuke oli abiks matt, mille keerasin ümber poti, et külm õhk vähem mõju avaldaks.

Meskimise lõpus tõstsin temperatuuri ~75˚C'ni ning eemaldasin linnaste koti meskist. Koti tõstsin resti peale poti kohal ning loputasin eelnevalt kuumutatud 14L veega läbi. Algselt oli plaan 9L veega läbi loputada kuid unustasin ära asjaolu, et linnastesse jääb teatud kogus vett. Seega õige koguse saavutamiseks keetmiseks kasutasin loputades rohkem vett.

Keema ajasin kokku 34L virret. Tundub, et minu kasutatud küttespiraal jäi sellise koguse jaoks veidike lahjaks, kuna temperatuur tõusis aeglaselt. Virret plaanisin keeta kokku ühe tunni, seega esimene ports humalaid (25g) läks potti kohe keedu alguses. 20 minutit enne keedu lõppu lisasin teise portsu humalaid (31g). Viimase koguse humalaid (31g) lisasin keetmise lõpus.

Humalate kaalumine

Keetmine

Pärast keetmist valasin virde kohe kääritusnõusse jahtuma. Et õlu vähekenegi selgem tuleks, valasin virde läbi sõela ning vuaali kanga. Nii jäi humalate puru ning muu sete kääritusnõust välja. Kokku jõudis kääritusnõusse 25 liitrit virret, mille tiheduseks mõõtsin 1.038, mis jääb natuke retseptis väljatoodule alla (1.047). Ilmselt ei olnud minu meskimine piisavalt efektiivne. Aga mis seal ikka, tuleb veits lahjem õlu. Kuna spetsiaalselt jahutit mul veel pole, jätsin kinnise kääritusnõu õue jahtuma. Igaks-juhuks panin vesiluku ka peale, et midagi kahtlast virde sisse ei satuks. Tänu jahedatele ilmadele jahtus virre kenasti maha umbes 4-5 tunniga. 

Pärm lisatud

Kui virre oli 24˚C ringis, lisasin kuivalt pärmi ning segasin virdesse sisse. Käima läks õlu umbes 24 tunniga ning jätsin kääritusnõu tuppa umbes 20˚C juurde. 

Pärast nädalast käärimist mõõtsin tiheduseks 1.008. Tundus, et käärimine on lõppenud. Kuna plaanisin ka dry hop'i käigus kuivalt humalat lisada, siis lisasingi kohe 35g Centennial humalaid. Humalad jätsin kääritustünni kaheks päevaks. Seejärel asusin oma õlut pudelitesse villima. Õlle tihedus oli endiselt 1.008, seega käärimine oli juba lõppenud. 

Pärast dry hop'i nägi õlu kääritusnõus välja sogane

Villimiseks kasutasin esmakordselt ka pudelite automaattäitjat, mis kinnitus kääritusnõu kraani külge. Esmamulje selle vidina kohta oli väga positiivne, ei pidanud pidevalt kraaniga mängima, õlu puutus vähem õhuga kokku ning kui pudel ääreni õlut täis lasta ning täitja pudelist eemaldada, jäi täpselt paras õhuruum pudeli ülaossa. 

Kokku sai täidetud 40 0,5L pudelit, üks 2L suur pudel ning paar 0,33L läbipaistvat pudelit. Üpris palju jäi kääritusnõu põhja humala ning pärmi segust vedelikku, mida pudelitesse ei tahtnud villida. Seejärel jätsin pudelid tuppa vaikselt karboniseeruma ning mõne aja pärast rändavad nad edasi keldrisse laagerduma. Kokkuvõtte pruuli tulemustest teen seega mõne nädala pärast.

XI pruuli hinnang: Maltoosast Väike Orav

Viimane aeg on kirjutada ka hinnang Väikse Orava õllele. Üritasin õlle valmis saada jõuludeks ning sõprade-tuttavate hulgas oli mitmeid huvilisi, kes soovisid samuti seda õlut oma jõululaual pakkuda. Paraku natuke läks õlle valmimisega kiireks ning karboniseerumise lugesin lõppenuks loetud päevad enne jõule. Seega jahedas keldris ei jõudnud pudelid eriti kaua rahulikult seista.

Õlle villisin ma 0,5L traatkorgiga ning 0,33L kroonkorgiga pudelitesse. Sildid tegin kõik ühesugused ning kujundasin algseliste vahenditega ise. Peab mainima, et kandilisi ning ilma kumerusteta siltide välja lõikamine võttis kordades vähem aega. Lisaks suutsin sildile mahutada kogu olulise info.

Aga nüüd lähemalt õllest endast. Klaasis õlle värvust vaadates ei hakka peale tuhmi musta ühtegi teist tooni silma. Õlle vaht on samuti tumeda-pruunika tooniga. Vaht minu klaasis väga kaua ei püsi aga see-eest jätab klaasi külgedele jäljed.

Lõhna poolest tunnen esmalt ära karamellise ning õrna kakaose aroomi. Veel on kergelt tunda värskust humalatest ning kõrvetatud linnaste aroomi.

Viimaks õlut maitstes on esmalt tunda magus-hapukust (leiba meenutav hapukus) ja kuivust..Keha on ehk natuke lahjapoolne ning gaasi veidike alla keskmise. Pärast esmamaitset tõuseb esile hapukus, mis õige pea asendub kerge mõrudusega. Järelmaitse on õllel jällegi magus-hapukas, jätab suu natuke kuivaks. Tunda on ka väikseid vihjeid kohvist ning kõrvetatud magusast.

Antud õllega jäin ise rahule ning teised, kes seda maitsesid, kiitsid samuti. Ka enamasti heleda õlle fännid jõid seda hea meelega ning positiivse külje pealt toodi välja mahe ning tasakaalukas maitse, kõrvetatud maitset ei olnud liiga palju ning alkoholi sisaldus täpselt paras. Kindlasti näitab selle õlle menu ka fakt, et antud kirjatüki ilmumise ajaks on mul see õlu otsa saanud ning ilmselt juurde ei saa teha (maltoosa valmistatud piiratud koguses).

Kokkuvõte minu 2013 aastast

Järjekordne aasta hakkab lõppema ning otsustasin ka oma õllealased tegemised kokku võtta. Lühidalt võib öelda, et 2013 aasta oli minu esimene tõsisemalt võetav õlle pruulimise aasta. Alustasin aastat kahe maltoosast valmistatud õlle kogemustega ning mõningaste teoreetiliste teadmistega, kuidas linnastest õlut ise valmistada. Ka läbi 2013 aasta kirjutasin oma blogis mõningad teoreetilised jutud enda ning teiste harimise eesmärgil. Aga nüüd tegemiste juurde.

2013 aasta alguses proovisin linnastest ise õlut keeta, kuid tulemuseks sain hapuks läinud õlle. Kas põhjuseks oli halb puhastamine, pudelite puudulik desinfisteerimine või liiga pikk käärimine, jääbki mõistatuseks. Püssi ma nurka ei visanud ja õige pea proovisin uuesti. Teisele katsele läksin juba kindlamalt ning tulemuseks sain üsnagi joodava IPA laadse õlle. Antud pruuli viimase pudeli avasin alles sügisel ning maitsel ei olnud eriti midagi viga.

Edasi liikudes võtsin ette maltoosa.ee poolt pakutava Vahva munga õlle, mis valmis Jaanipäevaks. Suvel panin käärima ühe maltoosast siidri. Enne augustit jõudsin teha veel ühe linnastest IPA, mille tulemusega ma ise väga rahule jäin. Kuna Vahva munga õlu jättis hea mulje, otsustasin maltoosa.ee järgmist õllekomplekti proovida. Seekord langes valik Väsinud rüütli rüüpele.

Augusti keskel toimus Vanamõisas käsitöölaat. Varem mul laadakogemust polnud ning kuna suvel sai kõvasti õlut tehtud (minusuguse algaja jaoks vähemalt), otsustasin sellelt laadalt osa võtta. Kaasa võtsin sinna oma Munga õlle, siidri, IPA ning Rüütli rüüpe. Laadalistele kõik need õlled meeldisid ning minulegi ootamatult oli menu nii suur, et lõunaks oli minu kaup otsas. Laadalt tulin ära suure hulga positiivsete emotsioonidega ning kindlasti jään järgmise aasta laata ootama.

Sügisel tegin järjekordse all-grain õlle SMASH tehnikas. Nimeks sai talle kasutatud Saaz humalate järgi Saazon. Kuna sügis on ka värskete õunte aeg, siis ühel nädalavahetusel käisime maal õuntest mahla välja pressimas ning tagasi linna jõudes panin ühe ämbri mahla siidriks käärima. Kuna õunamahlas on ainult käärivad suhkrud, siis lisaainete asemel proovisin käärimist peatada pastöriseerimisega. Nüüdseks olen enamus siidri pudeleid avanud ning pean tõdema, et pastöriseerimine väga hästi ei õnnestunud. Ilmselt kääris siider veel pudelis edasi ning tulemuseks on suhteliselt kuiv (mis iseenesest polegi väga halb) kuid ülekarboniseeritud siider. Kõiki pudeleid peab väga ettevaatlikult avama ning isegi siis on tükk tegemist, et siider pudelisse jääks.

Sügisel alustas Põhjala pruulikoda baaris Pudel ka regulaarseid kodupruulijate kokkutulekuid. Esimesele kokkutulekule võtsin ma kaasa suht toore Saazoni, mis õlle vanust arvestades suhteliselt head tagasisidet sai. Teisele kokkutulekule läksin kohale oma kevadise Meeste õllega ning natuke täpsema plaaniga antud üritust ka oma blogis kajastada. Antud kokkutulekul käisid kohal ka ajakirjanikud, kes üritust hiljem Eesti Ekspressis kajastasid. Kolmas kokkutulek toimus detsembris, mul endal midagi kaasa võtta polnud, seega üritasin veelgi paremalt üritust oma blogis kajastada. Pean märkima, et põhjalik kokkuvõte sai palju positiivset tagasisidet ning üritan samal lainel ka jätkata. Pruulijate kokkutulekust rääkides on tegemist minuarust väga tänuväärse ettevõtmisega. Seltskond on lahe, jagatakse omavahel kogemusi ja teadmisi õlle valmistamise teemadel ning kõige tipuks saab väga palju häid õllesid maitsta.

2013 aasta lõpus võtsin veel plaani jõuludes valmis saada pühadeõllega ning valik langes taaskord maltoosa.ee poolt pakutava õllekomplekti kasuks. Detsembris panin käärima piiratud koguses müüdava Väikse orava maltoosa. Õlu sai napilt valmis jõuludeks ning uue aasta alguses kirjutan antud pruuli tulemustest.

Kokkuvõtvalt oli 2013 väga tegus aasta. Minu käe all valmis 9 pruuli, millest 2 olid siidrid, 4 all grain õlled ning ülejäänud maltoosa baasil valmistatud õlled. Järgmisel aastal proovin vähemalt sama palju pruule teha, üritan rohkem linnastest õlut valmistada ning ehk ka mõnel laadal kohal olla. Siinkohal soovin tänada kõiki oma blogi lugejaid! Hea on tõdeda, et huvi minu kirjutiste vastu on täitsa olemas, tagaside on positiivne ning külastatavus samuti tõusujoonel.

Head vana-aasta lõppu ja veelgi õllerohkemat uut aastat!

XI pruul: Maltoosast Väike Orav

Komplekti sisu

Mõnda aega olen pidanud plaani teha järgmine linnastest õlu kuid ajapuuduse tõttu on see pidevalt edasi lükkunud. Et keldrist midagi ikkagi võtta oleks otsustasin proovida maltoosa.ee poolt pakutavat eripartiid 'Väike Orav'. Valik osutus selle kasuks kuna varem olen sama tootja teisi maltoosasid proovinud ning siiani on tulemused meeldinud.

Väikse Orava maltoosa on valmistatud piiratud koguses (30 komplekti) ning kui mina paar nädalat pärast selle müügile tulekut seda soovisin, ei olnud ma üldse kindel, kas seda veel saada on. Veebipoes seda ei pakutud, mistõttu kirjutasin otse valmistajatele, kellelt sain positiivse vastuse. Juba järgmisel päeval toodi komplekt mulle põhimõtteliselt uksele, teenindus ülikiire ning mugav. Kiitus maltoosa.ee tegijatele!

Nagu tavaliselt, ei kulunud ka selle maltoosa õlle valmistamiseks ülemäära palju aega. Käärima panin kogu koplekti täpselt juhendi järgi ning suhkrut lisasin täpselt ühe kilo. Enne pärmi lisamist mõõtsin tiheduseks 1.046. Virre lõhnas leiva ning mee järgi ning oli tume-tumepruun. Pärmi lisasin niisama kuivalt ning jätsin käärima.

Kui aktiivne käärimine oli möödas, lisasin 6ndal päeval kääritustünni dry hoppingu humala. Komplektiga oli kaasas umbes 14g kaalunud humalapuru kotike. Paraku lõhna järgi ei oska ma selle sorti öelda. Humala jätsin kääritusnõusse 4 päevaks.

Kokku kääris õlu 11 päeva. Tihedust ma vahepeal mõõtma ei hakanud, lähtusin puhtalt õhuluku mulksumisest. Kui õhulukk juba paar päeva oli vaikinud otsustasin õlle pudelitesse villida. Enne villimist mõõtsin tiheduseks 1.010, mis peaks alkoholi sisalduseks näitama 4,8% ABV.

Enne villimist

Humalajäägid kääritusnõus enne villimist

Pudelid pestud ning ootavad täitmist

Kuna plaanisin antud õlle jõuludeks valmis saada ning arvatavasti tuttavatele laiali jagada, siis pakendasin selle enamuses 0,5L traatkorgiga pudelitesse. Siiski villisin väikse osa ka 0,33L läbipaistvatesse pudelitesse testimiseks ning pildistamiseks.

Villimisel talitasin samuti juhendi järgi ning lisasin pool teelusikat suhkurt igasse pudelisse. Karboniseerima jätsin pudelid tuppa nädalaks, pärast mida rändasid need keldrisse laagerduma. Pudelis oli õlu täitsa tume ning läbipaistmatu, seega õlle selgust on raske hinnata. Eks tulevikus klaasi välja valades on näha ja tunda, kas kogu sete on pudeli põhjas.



Praeguseks aga kõik, lähitulevikus kirjutan ka tulemustest ning maitsest. Seniks püsivad pudelid kastides ja ootavad oma õiget aega. 

Kodupruulijate 3. kokkutulek

Taas toimus kuu alguses kodupruulijate kokkutulek. Paraku mul oma toodangust midagi uut kaasa polnud võtta, seega läksin kokkutulekule märkmiku ja pastakaga lootuses natuke täpsema ülevaate koostada. Rahvast oli kokku tulnud 10-12 ringis ning laual oli 13 erinevat õlut.

Kuna kokkutuleku ruumis oli hämar, siis telefoniga tehtud piltide kvaliteet paraku eriti kriitikat ei kannata. Järgnevalt üritan iga õlle kohta lühidalt kirjutada ning edasi anda üldiselt lauas kõlanud arvamusi ja kommentaare. Nagu ikka, alustati õllede mekkimist kergematest ja lõpetati stoutide ja porteritega.

1. Sergey - 'Doctor Aybolit' (Doktor Dolittle)

Esimesena avati Sergey õlu, mis pidi olema hästi kerge. Kuna ma ise vene keelt ei räägi, siis nimi võib olla natuke mööda. Õlle valmistamisel oli kasutatud Dr Rudi humalaid ning IBU jäi 35 kanti. Õlle lõhn oli märkimisväärselt humalane ning rohune, täitsa meeldiv. Õlle värvus oli punaka varjundiga kuldne ning veidi hägune. Gaasi oli keskmiselt ning vaht väga hästi ei püsinud. Maitselt oli õlu hapukas, lisandiks humalate mõrusus. Keha oli suhteliselt lahja ning vesine. Samuti järelmaitse oli tagasihoidlik. Nagu õllemeister ise ütles, sobib õlu hästi teiseks päevaks pohmelli leevendamiseks.

2. Kalev - APA

Järgmisena võtsime ette Kalevi APA. Eelmisel kokkutulekul oli meil lauas sama retsepti järgi valminud õlu ning kuna valmistajale see väga meeldis, tegi ta lihtsalt uue. Et asi natuke teistsugune oleks, sai rohkem humalaid lisatud. Nii saavutati IBU väärtuseks umbkaudu 48. Humalatest kasutati Amarillot, mida dry hopi käigus lisati 2g liitri kohta. Sellest oli tingitud ka üpris intensiivne värske ning lilleline aroom. Värvuselt oli õlu jällegi pigem punaka tooniga. Pudelisse oli õlu pakendatud vahetult enne kokkutulekut ning klaasi valades tekkis kena ja püsiv vaht. Gaasi oli õlles täitsa piisavalt. Õlle maitse kohta valitses lauas peaaegu üksmeel - väga hästi tasakaalus. Õlu oli kergemapoolse kehaga, humalat parajalt ning järelmaitses domineeris kuivuse kõrval samuti humal. Õlle kangus 6,5% ABV maitsest kuidagi välja ei tulnud. Mulle isiklikult maitses juba eelmine Kalevi APA ning seekord uuem versioon rohkema humalaga oli samuti meeltmööda.

3. Raul - Pale ale

Paraku selle õlle puhul õigest pudelist ma pilti ei jõudnud teha, seega laenasin pildi sama õllevalmistaja teisest pruulist (õlu nr 7 allpool). See õlu oli käärinud 6 nädalat ning alles pudelisse villitud. Kahjuks oli seda õlut ainult 2 pudelit toodud ning klaasist pilti teha ei jõudnud. Aroomi poolest meenutas õlu maalähedust ning natuke värskust. Kuna minu ette sattus klaas pudelipõhjast tulnud õllega, siis oli see ürpis hägune. Ka lõhnas oli natuke pärmi tunda. Maitse oli natuke toores veel, domineeris magusus (pudelisse lisatud suhkrust) ning pärm. Järelmaitse oli hapukas. Kahjuks ei olnud gaas veel täielikult pudelis lahustunud. Seega võiks sellele õllele anda veel paar nädalat rahulikku seismist, siis prooviks hea meelega uuesti. Hetkel on raske pudelipõhjast koos settega valatud õlle kohta midagi täpsemat kirjutada. Eriti maitsmise alguse poole (tegemist alles 3nda õllega) soovivad kõik maitsta ning tühje klaase on laual palju, nii võibki mõnda sattuda sete.

4. Ants - 'Vasja 50' IPA (FB Tanker Pruulikoda)

Edasi jõudis järg IPA kätte. Õlu on valminud Tanker Pruulikojas Antsu käe all. Tegemist on pruulmeistri ühe tuttava 50ndaks juubeliks valminud õllega. Sellest on tingitud ka väga kena ja asjalik silt pudelil. Õlu on karboniseeritud pudelis ning seisnud alates augustist, seega vähene sete jäi kindlalt pudelipõhja ja klaasi ei sattunud. Lõhna poolest panin tähele magusust, kohvi ning humalate värskust. Hiljem nuusutades tajusin lõhnas ka alkoholi, mida peaks olema õlles 7,2% ABV jagu. Õlu oli kenasti selge ning tumepunaka tooniga. Maites domineeris IPA'le kohaselt humal. Õlle keha oli täidlane ning gaasi oli piisavalt. Pärast esmamaitset tajusin ka kohvi ning õrna hapukust. Järelmaitse oli kuivapoolne ning humalane.

5. Õlleühisus 'Linda' -'Tutty frutty' Saison

Pärast IPA't võtsime ette Saisoni õlleühisuselt Linda. Õlu oli karboniseeritud pudelis umbes 3 kuud tagasi, seega setet õlle sekka väga ei sattunud. Lõhna poolest oli õlu magusapoolne, tunda oli ingverit ning väheses koguses humalaid. Välimuselt oli õlu kuldne ning mõnusa vahuga. Õlut maitstes oli tunda vahu pehmust ning kerge üldmuljega maitset koos lahjemapoolse kehaga. Õlle mõrudus peaks olema 30 IBU kandis, mida maitse tätsa kinnitas. Kuigi õlle kangus jääb 7% ABV kanti, ei ole seda maitsest tunda. Maitse lõpupoole ning järelmaitses domineerib hapukus ning kuivus.

6. Ants - 'Humala laks' IPA (FB Tanker Pruulikoda)

Edasi liikusime järgmise IPA juurde. Klaasi valades tekkis tumepruunika õlle peale tumedamat tooni vaht, mis püsis kenasti. Aroom oli õllel magus ning humalaid oli vähe tunda. See-eest alkoholi lõhn oli täitsa olemas. 7% ABV annab selleks hea põhjuse. Õlle valmistamisel oli kastutatud kolme sorti humalaid: Citra, Cascade ja Pacific Chain, mis kõik kokku andsid mõruduseks 40 IBU. Õlle maitses tuli esmalt esile hapukas-mõru ja aimata võis ka kohvi. Õlle keha oli tugev ning üldmulje maalähedane. Ehk oleks oodanud humalatest natuke tsitruselisi noote (või mina neid lihtsalt ei tajunud). Järelmaitse oli jällegi humalane ja hapukas ning kohvi andis vaikselt märku.

7. Raul - IPA'ish dark beer

Järgmisena jätkasime tumedamate IPA laadsete õlledega. Ette võtsime Rauli järgmise pruuli, mis oli pudelis 2-3 kuud seisnud. Sarnaselt eelmisele IPA'le tekkis klaasi valades tumedam vahukiht. Õlu ise oli samuti tumepruunikat tooni. Õlle aroom oli minuarust huvitav, tajusin ära kohvi ning suitsuse nüansi. Hiljem tekkis juurde ka alkoholile iseloomulik lõhn. Kangust oli õllel 6,5% ABV. Valmistamisel oli kasutatud rukki ning karamelli linnaseid ning kääritatud vedela pärmiga. Maitses domineeris pigem hapukus ning pehmus. Humalaid eriti ei olnud tunda, kuigi IBU jäi 36 kanti. Õlle keha oli tugev ning järelmaitse kuivapoolne.

8. Jaanis - 'Tapper' IPA (FB Kodupruul)

Jätkasime IPA lainel ning võtsime ette Jaanise IPA. Õlu oli vahetult enne kokkutulekut KEG'ist pudelisse ümber villitud ning omanik ei olnud kindel, kas kogu vajalik gaas pudelisse jäi. Klaasi valades tekkis kena vahukiht, mis püsis väga hästi. Õlle värvus oli tugeva punaka tooniga. Lõhna poolest andsid Cascade humalad lillelist ja värsket aroomi, mida oleks võinud ehk isegi rohkem olla. IBU peaks sellel õllel olema umbes 40. Maitses domineeris humal linnaste üle ning oli IPA'le kohaselt humalane. Alkoholi kogus jäi keskmiseks (5,5% ABV). Järelmaitse oli veidi kuiv kuid punkti pani siiski humalatest tulenev mõrudus. Mina ütleks, et tegemist oli puhtatõulise IPA'ga, kus valitses humalate võim nii maitses kui lõhnas.

9. Põhjala - IPA

IPA'de ringkäigu lõpetasime Põhjala enda versiooniga, mis ei olnud lõplikult veel valmis timmitud (nagu Chris ütles, work in progress). Vahelduseks klaaspudelitele oli Põhjala selle pakendanud veeanumasse, mis mõjus väga soliidselt ning on korduvkasutatav. Klaasis oli õlu helekollane ning hägune. Vahtu oli vähe ning põhjuseks vähene gaseerituse tase. Aroom oli õllel jällegi väga tugev ning värskendav. Kasutatud oli Galaxy ja Stella humalaid, mis andsid mõruduseks 70 IBU. Lõhn oli jahe, värskendav ning lilleline. Maitses domineerisid nii alguses kui ka lõpupoole humalad. Minujaoks ehk isegi natuke liiga palju. Maitse lõpupoole oli tunda ka hapukust, kuid järelmaitse jäi siiski humalane. Alkoholi peaks antud õlles olema hinnanguliselt 7-7,5% ABV, mis on humalate taha hästi ära peidetud.

10. Raul - Belgia Dubbel

Järgmisena avasime juba Rauli kolmanda kaastatoodud õllesordi, milleks seekord oli Belgia Dubbel. Õlu oli pudelis karboniseeritud ning sellest oli ehk tingitud ka veidi hägune õlle välimus klaasis. Värvus oli õrna punaka tooniga pruunikas-kollane. Vahtu ning gaasi tundus olevat natuke vähe. Lõhn oli humalaselt lilleline. Maitse oli ehk natuke toores, mis seletaks ka vähest gaasi. Juues õlut oli esmalt tunda magusust, mille järgnes midagi piprast, seejärel mõrudus ning lõpuks magusus. Õlle keha oli keskmine ning järelmaitse pigem humalane. Kangus oli õllel 6,5% ABV ning mõrudust 36 IBU.

11. Õlleühisus 'Linda' - Stout

Edasi läksime tumedate õllede pärusmaale. Ette võtsime õlleühisus 'Linda' stoudi. Õlu oli pudelis poolteist kuud järelkäärinud. Klaasis kattis õlut tihe ning paks pruunikas vahukiht. Õlu ise oli tume ning õrna punaka tooniga. Aroomist oli tunda palju: kohvi, shokolaadi, suitsu, alkoholi ning veelkord kohvi. Õlle valmistamisel oli kasutatud Saaz ja New Zealand Geen Bullet (siin võin eksida!) humalaid, mis andsid IBU'ks 44. Maitses domineeris hapukus, mida oli tunda nii algul ning lõppmaitses. Vahepeale jäi kohvi-shokolaadine ning suitsune mekk. Keha oli keskmiselt tummine ja järelmaitse oli pigem kuiv ning hapukas. Alkoholi sisaldus oli ~6% ABV.

12. Sergey - Stout

Sergey tõi kohale oma stoudi, mille valmistamisel oli kasutatud ka kaerahelbeid. Klaasis oli õlu stoudile omaselt tume, pruunikat pehmet vahtu parajalt, mis püsis hästi. Lõhn oli sarnaselt eelmisele kohvine ning suitsune, lisandus veel humalate värskus ning alkoholi aroom. ABV jäi selle õlle puhul 6,8% juurde. Humalatest oli kastutatud Noble sorti. Maitses oli esmalt tunda hapukust, millele järgnes magusus ning lõpuks jälle hapu. Keha oli õllel keskmisest tugevam. Humala maitset jäi ehk natuke väheks. Järelmaitse oli hapukas-kuiv ning seal tuli esile kohvi. Kui õlu oli klaasis mõnda aega seisnud ja soojemaks läinud, läks õlle maitse rikkamaks/tugevamaks ning ka lõhn tuli paremini esile. 

13. Põhjala - Porter

Viimasenda võtsime ette Põhjala Belgia porteri, mis sarnaselt IPA'le oli pakendatud omapärasesse pakendisse. Klaasis tundus olevat tegemist täitsa musta, kohvi sarnase värviga õllega. Ka vaht oli antud kokkutuleku kõige tumedam. Vahukiht oli päris korralik ning püsis normaalselt. Aroomist oli tunda eelkõige kohvi (Keenia kohvi, mida oli valmistamisel lisatud 70g liitri kohta), järgmisena võis tajuda magusust ja karamelli. Õige natuke võis tunda humalate värskust ning alkoholi lõhna. Maitses tuli esmalt esile magusus ning kohvile iseloomulik maitse. Keskelt oli hapukas ning lõpus lisandus eelnevale veel magusus. Humalate maitset oli tunda, kuid õige vähe, sest kohv oli domineerivam. Õlle keha oli tugev ning täidlane. Järelmaitse oli pigem magus ja õrnalt hapukas. Alkoholi sisaldas antud rüübe 6,7% ABV. Tegemist oli tummise ja kohvise õllega ning nagu Põhjala pruulikojast Enn ütles, sobiks hästi hommikukohvi asemele.

Ja nii oligi 13 erinevat õllemarki proovitud ning kõigil tuju hea. Edasi oli valikus kogu Pudeli baari joogimenüü ning juttu jätkus kauemaks. Enne taara kokku korjamist vaatas laualt vastu selline pilt:

Sellega on minu seekorde kokkuvõte läbi. Võrreldes minu eelmise korra kokkuvõttega lisandus natuke rohkem pilte ja üritasin detaile paremini kirja panna. Eks arenguruumi veel on, eriti fotode osas. Üritan ka järgmine kord kohal olla ja mingisuguse reportaaži kokku panna. Seniks aga on oodatud igasugused ettepanekud, kommentaarid ning tähelepanekud võimalikest (fakti)vigadest.

Niisama: Väike tagasilöök

Viimasel ajal on mul väga kiire koguaeg ning korralikku aega pruulimiseks ei leia. Sellest on tingitud ka tänane vähese kasuliku infoga postitus. Väikse tagasilöögi andis ka minu praegune nn 'vene keeduspiraali' tehnoloogia. Ühel rahulikul pühapäeval otsustasin teha valmis järjekordse õlle laari. Plaan oli täpselt paigas ning kõik vajalikud materjalid varutud.

Eks oli juba teada, et spiraalid kaua ei kesta ning on ainult aja küsimus, millal midagi juhtub. Meskimise vee kuumutamiseks panin potti kõik viis spiraali nii, et ainult metalli osa oli vees ning ülejäänud plastik ja juhtmed väljas. Kui ma spiraalid korraga vooluvõrku ühendasin tundus veel kõik OK. Aga umbes 5 sekundit hiljem käis pauk, natuke tulevärki potis ning korgid olid löödud välja. Hiljem spiraale lähemalt uurides leidsin ühel külje pealt augu, mis lühise tõttu arvatavasti tekkis. Seega oli selge, et neid spiraale enam kasutada ei saa/julge ning minu raskelt leitud vaba pruulipäev on nurjunud.

Õige pea hakkasid mõtted liikuma järgmiste võimaluste poole, kuidas vett ja meski saaks kuumutada. Hetkel ei ole mu plaan veel 100% paigas kuid ilmselt otsustan jääda elektri peale, mida on lihtsam kontrollida ja automaatselt reguleerida, erinevalt gaasipõletist. Kuna aga suurema ehitamise (ning eeltöö-uurimise) ette võtmiseks hetkel jällegi aega pole otsustasin esmalt uue kuumutuselemendi leida.

Uue elemendi puhul kasutasime boileri küttekeha (2kW), mida tulevikus saab lihtsalt juhtida ning vajadusel ka teine element juurde muretseda. Hetkel ajan aga pruulides läbi ühe 40L potiga. Kuna sinna auke puurida ei taha, sai valmistatud käepärastest vahenditest küttekehale veekindel ühendus.

Küttekeha läheb potti ning plastiktoru kaitseb ühendusi vee ja niiskuse eest. Võib öelda, et tegemist on natuke võimsama ja paremini isoleeritud spiraaliga, võrreldes mul ennem kasutusel olnud Vene omasid. Hetkel seadet katsetada pole jõudnud kuid minu väikeste pruulide jaoks peaks võimsusest piisama.

Nagu ennemgi mainisin, siis aasta lõpp tõotab tulla väga kiire ning tundub, et pruulimiseks aega ei leia. Üritan seda blogi kuidagi elus hoida ning väga pikkasid pause mitte sisse jätta.