Kokkuvõte minu 2013 aastast

Järjekordne aasta hakkab lõppema ning otsustasin ka oma õllealased tegemised kokku võtta. Lühidalt võib öelda, et 2013 aasta oli minu esimene tõsisemalt võetav õlle pruulimise aasta. Alustasin aastat kahe maltoosast valmistatud õlle kogemustega ning mõningaste teoreetiliste teadmistega, kuidas linnastest õlut ise valmistada. Ka läbi 2013 aasta kirjutasin oma blogis mõningad teoreetilised jutud enda ning teiste harimise eesmärgil. Aga nüüd tegemiste juurde.

2013 aasta alguses proovisin linnastest ise õlut keeta, kuid tulemuseks sain hapuks läinud õlle. Kas põhjuseks oli halb puhastamine, pudelite puudulik desinfisteerimine või liiga pikk käärimine, jääbki mõistatuseks. Püssi ma nurka ei visanud ja õige pea proovisin uuesti. Teisele katsele läksin juba kindlamalt ning tulemuseks sain üsnagi joodava IPA laadse õlle. Antud pruuli viimase pudeli avasin alles sügisel ning maitsel ei olnud eriti midagi viga.

Edasi liikudes võtsin ette maltoosa.ee poolt pakutava Vahva munga õlle, mis valmis Jaanipäevaks. Suvel panin käärima ühe maltoosast siidri. Enne augustit jõudsin teha veel ühe linnastest IPA, mille tulemusega ma ise väga rahule jäin. Kuna Vahva munga õlu jättis hea mulje, otsustasin maltoosa.ee järgmist õllekomplekti proovida. Seekord langes valik Väsinud rüütli rüüpele.

Augusti keskel toimus Vanamõisas käsitöölaat. Varem mul laadakogemust polnud ning kuna suvel sai kõvasti õlut tehtud (minusuguse algaja jaoks vähemalt), otsustasin sellelt laadalt osa võtta. Kaasa võtsin sinna oma Munga õlle, siidri, IPA ning Rüütli rüüpe. Laadalistele kõik need õlled meeldisid ning minulegi ootamatult oli menu nii suur, et lõunaks oli minu kaup otsas. Laadalt tulin ära suure hulga positiivsete emotsioonidega ning kindlasti jään järgmise aasta laata ootama.

Sügisel tegin järjekordse all-grain õlle SMASH tehnikas. Nimeks sai talle kasutatud Saaz humalate järgi Saazon. Kuna sügis on ka värskete õunte aeg, siis ühel nädalavahetusel käisime maal õuntest mahla välja pressimas ning tagasi linna jõudes panin ühe ämbri mahla siidriks käärima. Kuna õunamahlas on ainult käärivad suhkrud, siis lisaainete asemel proovisin käärimist peatada pastöriseerimisega. Nüüdseks olen enamus siidri pudeleid avanud ning pean tõdema, et pastöriseerimine väga hästi ei õnnestunud. Ilmselt kääris siider veel pudelis edasi ning tulemuseks on suhteliselt kuiv (mis iseenesest polegi väga halb) kuid ülekarboniseeritud siider. Kõiki pudeleid peab väga ettevaatlikult avama ning isegi siis on tükk tegemist, et siider pudelisse jääks.

Sügisel alustas Põhjala pruulikoda baaris Pudel ka regulaarseid kodupruulijate kokkutulekuid. Esimesele kokkutulekule võtsin ma kaasa suht toore Saazoni, mis õlle vanust arvestades suhteliselt head tagasisidet sai. Teisele kokkutulekule läksin kohale oma kevadise Meeste õllega ning natuke täpsema plaaniga antud üritust ka oma blogis kajastada. Antud kokkutulekul käisid kohal ka ajakirjanikud, kes üritust hiljem Eesti Ekspressis kajastasid. Kolmas kokkutulek toimus detsembris, mul endal midagi kaasa võtta polnud, seega üritasin veelgi paremalt üritust oma blogis kajastada. Pean märkima, et põhjalik kokkuvõte sai palju positiivset tagasisidet ning üritan samal lainel ka jätkata. Pruulijate kokkutulekust rääkides on tegemist minuarust väga tänuväärse ettevõtmisega. Seltskond on lahe, jagatakse omavahel kogemusi ja teadmisi õlle valmistamise teemadel ning kõige tipuks saab väga palju häid õllesid maitsta.

2013 aasta lõpus võtsin veel plaani jõuludes valmis saada pühadeõllega ning valik langes taaskord maltoosa.ee poolt pakutava õllekomplekti kasuks. Detsembris panin käärima piiratud koguses müüdava Väikse orava maltoosa. Õlu sai napilt valmis jõuludeks ning uue aasta alguses kirjutan antud pruuli tulemustest.

Kokkuvõtvalt oli 2013 väga tegus aasta. Minu käe all valmis 9 pruuli, millest 2 olid siidrid, 4 all grain õlled ning ülejäänud maltoosa baasil valmistatud õlled. Järgmisel aastal proovin vähemalt sama palju pruule teha, üritan rohkem linnastest õlut valmistada ning ehk ka mõnel laadal kohal olla. Siinkohal soovin tänada kõiki oma blogi lugejaid! Hea on tõdeda, et huvi minu kirjutiste vastu on täitsa olemas, tagaside on positiivne ning külastatavus samuti tõusujoonel.

Head vana-aasta lõppu ja veelgi õllerohkemat uut aastat!

XI pruul: Maltoosast Väike Orav

Komplekti sisu

Mõnda aega olen pidanud plaani teha järgmine linnastest õlu kuid ajapuuduse tõttu on see pidevalt edasi lükkunud. Et keldrist midagi ikkagi võtta oleks otsustasin proovida maltoosa.ee poolt pakutavat eripartiid 'Väike Orav'. Valik osutus selle kasuks kuna varem olen sama tootja teisi maltoosasid proovinud ning siiani on tulemused meeldinud.

Väikse Orava maltoosa on valmistatud piiratud koguses (30 komplekti) ning kui mina paar nädalat pärast selle müügile tulekut seda soovisin, ei olnud ma üldse kindel, kas seda veel saada on. Veebipoes seda ei pakutud, mistõttu kirjutasin otse valmistajatele, kellelt sain positiivse vastuse. Juba järgmisel päeval toodi komplekt mulle põhimõtteliselt uksele, teenindus ülikiire ning mugav. Kiitus maltoosa.ee tegijatele!

Nagu tavaliselt, ei kulunud ka selle maltoosa õlle valmistamiseks ülemäära palju aega. Käärima panin kogu koplekti täpselt juhendi järgi ning suhkrut lisasin täpselt ühe kilo. Enne pärmi lisamist mõõtsin tiheduseks 1.046. Virre lõhnas leiva ning mee järgi ning oli tume-tumepruun. Pärmi lisasin niisama kuivalt ning jätsin käärima.

Kui aktiivne käärimine oli möödas, lisasin 6ndal päeval kääritustünni dry hoppingu humala. Komplektiga oli kaasas umbes 14g kaalunud humalapuru kotike. Paraku lõhna järgi ei oska ma selle sorti öelda. Humala jätsin kääritusnõusse 4 päevaks.

Kokku kääris õlu 11 päeva. Tihedust ma vahepeal mõõtma ei hakanud, lähtusin puhtalt õhuluku mulksumisest. Kui õhulukk juba paar päeva oli vaikinud otsustasin õlle pudelitesse villida. Enne villimist mõõtsin tiheduseks 1.010, mis peaks alkoholi sisalduseks näitama 4,8% ABV.

Enne villimist

Humalajäägid kääritusnõus enne villimist

Pudelid pestud ning ootavad täitmist

Kuna plaanisin antud õlle jõuludeks valmis saada ning arvatavasti tuttavatele laiali jagada, siis pakendasin selle enamuses 0,5L traatkorgiga pudelitesse. Siiski villisin väikse osa ka 0,33L läbipaistvatesse pudelitesse testimiseks ning pildistamiseks.

Villimisel talitasin samuti juhendi järgi ning lisasin pool teelusikat suhkurt igasse pudelisse. Karboniseerima jätsin pudelid tuppa nädalaks, pärast mida rändasid need keldrisse laagerduma. Pudelis oli õlu täitsa tume ning läbipaistmatu, seega õlle selgust on raske hinnata. Eks tulevikus klaasi välja valades on näha ja tunda, kas kogu sete on pudeli põhjas.



Praeguseks aga kõik, lähitulevikus kirjutan ka tulemustest ning maitsest. Seniks püsivad pudelid kastides ja ootavad oma õiget aega. 

Kodupruulijate 3. kokkutulek

Taas toimus kuu alguses kodupruulijate kokkutulek. Paraku mul oma toodangust midagi uut kaasa polnud võtta, seega läksin kokkutulekule märkmiku ja pastakaga lootuses natuke täpsema ülevaate koostada. Rahvast oli kokku tulnud 10-12 ringis ning laual oli 13 erinevat õlut.

Kuna kokkutuleku ruumis oli hämar, siis telefoniga tehtud piltide kvaliteet paraku eriti kriitikat ei kannata. Järgnevalt üritan iga õlle kohta lühidalt kirjutada ning edasi anda üldiselt lauas kõlanud arvamusi ja kommentaare. Nagu ikka, alustati õllede mekkimist kergematest ja lõpetati stoutide ja porteritega.

1. Sergey - 'Doctor Aybolit' (Doktor Dolittle)

Esimesena avati Sergey õlu, mis pidi olema hästi kerge. Kuna ma ise vene keelt ei räägi, siis nimi võib olla natuke mööda. Õlle valmistamisel oli kasutatud Dr Rudi humalaid ning IBU jäi 35 kanti. Õlle lõhn oli märkimisväärselt humalane ning rohune, täitsa meeldiv. Õlle värvus oli punaka varjundiga kuldne ning veidi hägune. Gaasi oli keskmiselt ning vaht väga hästi ei püsinud. Maitselt oli õlu hapukas, lisandiks humalate mõrusus. Keha oli suhteliselt lahja ning vesine. Samuti järelmaitse oli tagasihoidlik. Nagu õllemeister ise ütles, sobib õlu hästi teiseks päevaks pohmelli leevendamiseks.

2. Kalev - APA

Järgmisena võtsime ette Kalevi APA. Eelmisel kokkutulekul oli meil lauas sama retsepti järgi valminud õlu ning kuna valmistajale see väga meeldis, tegi ta lihtsalt uue. Et asi natuke teistsugune oleks, sai rohkem humalaid lisatud. Nii saavutati IBU väärtuseks umbkaudu 48. Humalatest kasutati Amarillot, mida dry hopi käigus lisati 2g liitri kohta. Sellest oli tingitud ka üpris intensiivne värske ning lilleline aroom. Värvuselt oli õlu jällegi pigem punaka tooniga. Pudelisse oli õlu pakendatud vahetult enne kokkutulekut ning klaasi valades tekkis kena ja püsiv vaht. Gaasi oli õlles täitsa piisavalt. Õlle maitse kohta valitses lauas peaaegu üksmeel - väga hästi tasakaalus. Õlu oli kergemapoolse kehaga, humalat parajalt ning järelmaitses domineeris kuivuse kõrval samuti humal. Õlle kangus 6,5% ABV maitsest kuidagi välja ei tulnud. Mulle isiklikult maitses juba eelmine Kalevi APA ning seekord uuem versioon rohkema humalaga oli samuti meeltmööda.

3. Raul - Pale ale

Paraku selle õlle puhul õigest pudelist ma pilti ei jõudnud teha, seega laenasin pildi sama õllevalmistaja teisest pruulist (õlu nr 7 allpool). See õlu oli käärinud 6 nädalat ning alles pudelisse villitud. Kahjuks oli seda õlut ainult 2 pudelit toodud ning klaasist pilti teha ei jõudnud. Aroomi poolest meenutas õlu maalähedust ning natuke värskust. Kuna minu ette sattus klaas pudelipõhjast tulnud õllega, siis oli see ürpis hägune. Ka lõhnas oli natuke pärmi tunda. Maitse oli natuke toores veel, domineeris magusus (pudelisse lisatud suhkrust) ning pärm. Järelmaitse oli hapukas. Kahjuks ei olnud gaas veel täielikult pudelis lahustunud. Seega võiks sellele õllele anda veel paar nädalat rahulikku seismist, siis prooviks hea meelega uuesti. Hetkel on raske pudelipõhjast koos settega valatud õlle kohta midagi täpsemat kirjutada. Eriti maitsmise alguse poole (tegemist alles 3nda õllega) soovivad kõik maitsta ning tühje klaase on laual palju, nii võibki mõnda sattuda sete.

4. Ants - 'Vasja 50' IPA (FB Tanker Pruulikoda)

Edasi jõudis järg IPA kätte. Õlu on valminud Tanker Pruulikojas Antsu käe all. Tegemist on pruulmeistri ühe tuttava 50ndaks juubeliks valminud õllega. Sellest on tingitud ka väga kena ja asjalik silt pudelil. Õlu on karboniseeritud pudelis ning seisnud alates augustist, seega vähene sete jäi kindlalt pudelipõhja ja klaasi ei sattunud. Lõhna poolest panin tähele magusust, kohvi ning humalate värskust. Hiljem nuusutades tajusin lõhnas ka alkoholi, mida peaks olema õlles 7,2% ABV jagu. Õlu oli kenasti selge ning tumepunaka tooniga. Maites domineeris IPA'le kohaselt humal. Õlle keha oli täidlane ning gaasi oli piisavalt. Pärast esmamaitset tajusin ka kohvi ning õrna hapukust. Järelmaitse oli kuivapoolne ning humalane.

5. Õlleühisus 'Linda' -'Tutty frutty' Saison

Pärast IPA't võtsime ette Saisoni õlleühisuselt Linda. Õlu oli karboniseeritud pudelis umbes 3 kuud tagasi, seega setet õlle sekka väga ei sattunud. Lõhna poolest oli õlu magusapoolne, tunda oli ingverit ning väheses koguses humalaid. Välimuselt oli õlu kuldne ning mõnusa vahuga. Õlut maitstes oli tunda vahu pehmust ning kerge üldmuljega maitset koos lahjemapoolse kehaga. Õlle mõrudus peaks olema 30 IBU kandis, mida maitse tätsa kinnitas. Kuigi õlle kangus jääb 7% ABV kanti, ei ole seda maitsest tunda. Maitse lõpupoole ning järelmaitses domineerib hapukus ning kuivus.

6. Ants - 'Humala laks' IPA (FB Tanker Pruulikoda)

Edasi liikusime järgmise IPA juurde. Klaasi valades tekkis tumepruunika õlle peale tumedamat tooni vaht, mis püsis kenasti. Aroom oli õllel magus ning humalaid oli vähe tunda. See-eest alkoholi lõhn oli täitsa olemas. 7% ABV annab selleks hea põhjuse. Õlle valmistamisel oli kastutatud kolme sorti humalaid: Citra, Cascade ja Pacific Chain, mis kõik kokku andsid mõruduseks 40 IBU. Õlle maitses tuli esmalt esile hapukas-mõru ja aimata võis ka kohvi. Õlle keha oli tugev ning üldmulje maalähedane. Ehk oleks oodanud humalatest natuke tsitruselisi noote (või mina neid lihtsalt ei tajunud). Järelmaitse oli jällegi humalane ja hapukas ning kohvi andis vaikselt märku.

7. Raul - IPA'ish dark beer

Järgmisena jätkasime tumedamate IPA laadsete õlledega. Ette võtsime Rauli järgmise pruuli, mis oli pudelis 2-3 kuud seisnud. Sarnaselt eelmisele IPA'le tekkis klaasi valades tumedam vahukiht. Õlu ise oli samuti tumepruunikat tooni. Õlle aroom oli minuarust huvitav, tajusin ära kohvi ning suitsuse nüansi. Hiljem tekkis juurde ka alkoholile iseloomulik lõhn. Kangust oli õllel 6,5% ABV. Valmistamisel oli kasutatud rukki ning karamelli linnaseid ning kääritatud vedela pärmiga. Maitses domineeris pigem hapukus ning pehmus. Humalaid eriti ei olnud tunda, kuigi IBU jäi 36 kanti. Õlle keha oli tugev ning järelmaitse kuivapoolne.

8. Jaanis - 'Tapper' IPA (FB Kodupruul)

Jätkasime IPA lainel ning võtsime ette Jaanise IPA. Õlu oli vahetult enne kokkutulekut KEG'ist pudelisse ümber villitud ning omanik ei olnud kindel, kas kogu vajalik gaas pudelisse jäi. Klaasi valades tekkis kena vahukiht, mis püsis väga hästi. Õlle värvus oli tugeva punaka tooniga. Lõhna poolest andsid Cascade humalad lillelist ja värsket aroomi, mida oleks võinud ehk isegi rohkem olla. IBU peaks sellel õllel olema umbes 40. Maitses domineeris humal linnaste üle ning oli IPA'le kohaselt humalane. Alkoholi kogus jäi keskmiseks (5,5% ABV). Järelmaitse oli veidi kuiv kuid punkti pani siiski humalatest tulenev mõrudus. Mina ütleks, et tegemist oli puhtatõulise IPA'ga, kus valitses humalate võim nii maitses kui lõhnas.

9. Põhjala - IPA

IPA'de ringkäigu lõpetasime Põhjala enda versiooniga, mis ei olnud lõplikult veel valmis timmitud (nagu Chris ütles, work in progress). Vahelduseks klaaspudelitele oli Põhjala selle pakendanud veeanumasse, mis mõjus väga soliidselt ning on korduvkasutatav. Klaasis oli õlu helekollane ning hägune. Vahtu oli vähe ning põhjuseks vähene gaseerituse tase. Aroom oli õllel jällegi väga tugev ning värskendav. Kasutatud oli Galaxy ja Stella humalaid, mis andsid mõruduseks 70 IBU. Lõhn oli jahe, värskendav ning lilleline. Maitses domineerisid nii alguses kui ka lõpupoole humalad. Minujaoks ehk isegi natuke liiga palju. Maitse lõpupoole oli tunda ka hapukust, kuid järelmaitse jäi siiski humalane. Alkoholi peaks antud õlles olema hinnanguliselt 7-7,5% ABV, mis on humalate taha hästi ära peidetud.

10. Raul - Belgia Dubbel

Järgmisena avasime juba Rauli kolmanda kaastatoodud õllesordi, milleks seekord oli Belgia Dubbel. Õlu oli pudelis karboniseeritud ning sellest oli ehk tingitud ka veidi hägune õlle välimus klaasis. Värvus oli õrna punaka tooniga pruunikas-kollane. Vahtu ning gaasi tundus olevat natuke vähe. Lõhn oli humalaselt lilleline. Maitse oli ehk natuke toores, mis seletaks ka vähest gaasi. Juues õlut oli esmalt tunda magusust, mille järgnes midagi piprast, seejärel mõrudus ning lõpuks magusus. Õlle keha oli keskmine ning järelmaitse pigem humalane. Kangus oli õllel 6,5% ABV ning mõrudust 36 IBU.

11. Õlleühisus 'Linda' - Stout

Edasi läksime tumedate õllede pärusmaale. Ette võtsime õlleühisus 'Linda' stoudi. Õlu oli pudelis poolteist kuud järelkäärinud. Klaasis kattis õlut tihe ning paks pruunikas vahukiht. Õlu ise oli tume ning õrna punaka tooniga. Aroomist oli tunda palju: kohvi, shokolaadi, suitsu, alkoholi ning veelkord kohvi. Õlle valmistamisel oli kasutatud Saaz ja New Zealand Geen Bullet (siin võin eksida!) humalaid, mis andsid IBU'ks 44. Maitses domineeris hapukus, mida oli tunda nii algul ning lõppmaitses. Vahepeale jäi kohvi-shokolaadine ning suitsune mekk. Keha oli keskmiselt tummine ja järelmaitse oli pigem kuiv ning hapukas. Alkoholi sisaldus oli ~6% ABV.

12. Sergey - Stout

Sergey tõi kohale oma stoudi, mille valmistamisel oli kasutatud ka kaerahelbeid. Klaasis oli õlu stoudile omaselt tume, pruunikat pehmet vahtu parajalt, mis püsis hästi. Lõhn oli sarnaselt eelmisele kohvine ning suitsune, lisandus veel humalate värskus ning alkoholi aroom. ABV jäi selle õlle puhul 6,8% juurde. Humalatest oli kastutatud Noble sorti. Maitses oli esmalt tunda hapukust, millele järgnes magusus ning lõpuks jälle hapu. Keha oli õllel keskmisest tugevam. Humala maitset jäi ehk natuke väheks. Järelmaitse oli hapukas-kuiv ning seal tuli esile kohvi. Kui õlu oli klaasis mõnda aega seisnud ja soojemaks läinud, läks õlle maitse rikkamaks/tugevamaks ning ka lõhn tuli paremini esile. 

13. Põhjala - Porter

Viimasenda võtsime ette Põhjala Belgia porteri, mis sarnaselt IPA'le oli pakendatud omapärasesse pakendisse. Klaasis tundus olevat tegemist täitsa musta, kohvi sarnase värviga õllega. Ka vaht oli antud kokkutuleku kõige tumedam. Vahukiht oli päris korralik ning püsis normaalselt. Aroomist oli tunda eelkõige kohvi (Keenia kohvi, mida oli valmistamisel lisatud 70g liitri kohta), järgmisena võis tajuda magusust ja karamelli. Õige natuke võis tunda humalate värskust ning alkoholi lõhna. Maitses tuli esmalt esile magusus ning kohvile iseloomulik maitse. Keskelt oli hapukas ning lõpus lisandus eelnevale veel magusus. Humalate maitset oli tunda, kuid õige vähe, sest kohv oli domineerivam. Õlle keha oli tugev ning täidlane. Järelmaitse oli pigem magus ja õrnalt hapukas. Alkoholi sisaldas antud rüübe 6,7% ABV. Tegemist oli tummise ja kohvise õllega ning nagu Põhjala pruulikojast Enn ütles, sobiks hästi hommikukohvi asemele.

Ja nii oligi 13 erinevat õllemarki proovitud ning kõigil tuju hea. Edasi oli valikus kogu Pudeli baari joogimenüü ning juttu jätkus kauemaks. Enne taara kokku korjamist vaatas laualt vastu selline pilt:

Sellega on minu seekorde kokkuvõte läbi. Võrreldes minu eelmise korra kokkuvõttega lisandus natuke rohkem pilte ja üritasin detaile paremini kirja panna. Eks arenguruumi veel on, eriti fotode osas. Üritan ka järgmine kord kohal olla ja mingisuguse reportaaži kokku panna. Seniks aga on oodatud igasugused ettepanekud, kommentaarid ning tähelepanekud võimalikest (fakti)vigadest.

Niisama: Väike tagasilöök

Viimasel ajal on mul väga kiire koguaeg ning korralikku aega pruulimiseks ei leia. Sellest on tingitud ka tänane vähese kasuliku infoga postitus. Väikse tagasilöögi andis ka minu praegune nn 'vene keeduspiraali' tehnoloogia. Ühel rahulikul pühapäeval otsustasin teha valmis järjekordse õlle laari. Plaan oli täpselt paigas ning kõik vajalikud materjalid varutud.

Eks oli juba teada, et spiraalid kaua ei kesta ning on ainult aja küsimus, millal midagi juhtub. Meskimise vee kuumutamiseks panin potti kõik viis spiraali nii, et ainult metalli osa oli vees ning ülejäänud plastik ja juhtmed väljas. Kui ma spiraalid korraga vooluvõrku ühendasin tundus veel kõik OK. Aga umbes 5 sekundit hiljem käis pauk, natuke tulevärki potis ning korgid olid löödud välja. Hiljem spiraale lähemalt uurides leidsin ühel külje pealt augu, mis lühise tõttu arvatavasti tekkis. Seega oli selge, et neid spiraale enam kasutada ei saa/julge ning minu raskelt leitud vaba pruulipäev on nurjunud.

Õige pea hakkasid mõtted liikuma järgmiste võimaluste poole, kuidas vett ja meski saaks kuumutada. Hetkel ei ole mu plaan veel 100% paigas kuid ilmselt otsustan jääda elektri peale, mida on lihtsam kontrollida ja automaatselt reguleerida, erinevalt gaasipõletist. Kuna aga suurema ehitamise (ning eeltöö-uurimise) ette võtmiseks hetkel jällegi aega pole otsustasin esmalt uue kuumutuselemendi leida.

Uue elemendi puhul kasutasime boileri küttekeha (2kW), mida tulevikus saab lihtsalt juhtida ning vajadusel ka teine element juurde muretseda. Hetkel ajan aga pruulides läbi ühe 40L potiga. Kuna sinna auke puurida ei taha, sai valmistatud käepärastest vahenditest küttekehale veekindel ühendus.

Küttekeha läheb potti ning plastiktoru kaitseb ühendusi vee ja niiskuse eest. Võib öelda, et tegemist on natuke võimsama ja paremini isoleeritud spiraaliga, võrreldes mul ennem kasutusel olnud Vene omasid. Hetkel seadet katsetada pole jõudnud kuid minu väikeste pruulide jaoks peaks võimsusest piisama.

Nagu ennemgi mainisin, siis aasta lõpp tõotab tulla väga kiire ning tundub, et pruulimiseks aega ei leia. Üritan seda blogi kuidagi elus hoida ning väga pikkasid pause mitte sisse jätta.

Natuke teooriat: Meskimise temperatuurid

Seekord kirjutan teoreetilise jutu meskimisest. Kes rohkem on minu blogi lugenud, teavad, et olen ka varem meskimise protsessi kohta kirjutanud. Tol korral olid mul algsed teadmised pruulimisest ning kardan, et artikkel polnud kõige parem. Kuna ma ise plaanin vaikselt üle minna temperatuuripausidega meskimisele, siis lugesin rohkem antud teemast ning otsustasin kirjutada ka meskimise parandatud versiooni. Antud tekst põhineb 'Brew your own' ajakirja artiklite refereeringutel ning vabalt võib sisaldada vigu, kuna kirjutan oma arusaamast antud teemast. Kommentaaridesse on oodatud kõik parandused.

Mainin veel kohe ära, et antud kirjutisest jätan välja tehnika, kus temperatuuri tõstetakse kuuma vee lisamisega. Antud meetodi nõrgaks küljeks on lõpuks väga vedel meski ning võimalus 1-2 temperatuuripausi teha kuna lõpus on vaja väikseks temperatuuri tõusuks väga palju kuuma vett lisada. Mina plaanin temperatuuri tõsta küttekehaga ning termomeetriga tulemust kontrollida.

Peamiselt saab meskimise temperatuuridega kontrollida õlle keha, maitset ja värvust ning käärimise protsessi – õlle kangus, käärimisel kasutatav suhkrute hulk. Kindlasti mõjutab temperatuur veel midagi, kuid hetkel keskendud eelpool mainitutele.

Siiani olen kasutanud üheastmelist meskimist, kus kogu protsess toimub ühel temperatuuril vahemikus 63˚C -69˚C. Seda kutsutakse ’conversion step’iks (tärklise teisendamine suhkruteks) ning on meskimise juures kõige olulisem. Selle käigus lagundatakse keerulised suhkrud ja tärklis lühemateks suhkruahelateks, mida pärm saab ’süüa’ ning toota alkoholi.

Kui minna natuke täpsemaks, siis meskimise juures on kaks temperatuuri vahemikku, kus muutuvad aktiivseks kaks ensüümide gruppi. Alfa ensüümid on aktiivsed 68˚C -75˚C  vahemikus. Beeta ensüümid on aktiivsed vahemikus 54˚C -65˚C. Alfa ja beeta ensüümide tegutsemise vahekord määrab õlle keha. Alfa ensüümid loovad natuke pikemaid suhkruahelaid, mis täielikult ei kääri ning tulemuseks on tugevama kehaga õlu. Beeta ensüümid toodavad lihtsamaid suhkruid ning pärast käärimist on tulemuseks kergema kehaga õlu. Kui liiga detailidesse mitte laskuda, siis üldiselt võib öelda, et alfa ensüümid tegutsevad kiiremini ning beeta ensüümid vajavad lagundamiseks rohkem aega.

Lisaks temperatuurile mõjutab ensüümide aktiivsust meski pH tase, mis võiks jääda vahemikku 5,2-5,4. Üldiselt kasutatava vee ning linnaste puhul pH tase ka sinna vahemikku jääb.

Igaksjuhuks mainin ka ära, et ei ole mõtet kõigepealt meskida kõrgemal temperatuuril (alfa ensüümid) ning hiljem madalamal beeta ensüümide temperatuuril. See idee võib tunduda hea, kuna pärast alfa ensüümide tegutsemist on beeta ensüümidel kergem ja kiirem keskmise pikkusega suhkruahelaid lagundada. Kõrgemal temperatuuril meskides kaotavad oma omadused ensüümid, mille optimaalsest töötemperatuurist on tõustud kõrgemale.

Mitmel temperatuuril meskimise ehk pausidega (erinevatel temperatuuridel) meskimise puhul tõstetakse meski temperatuuri sammude võrra. Tulemuseks on paremini kääriv ning efektiivsem protsess. Kasutatakse ka lineaarset tempereatuuri tõstmis, kus sissemeskimise temperatuurist (~40˚C) kuni loputamise temperatuurini (~78˚C) jõutakse 90 minutiga ning temperatuur tõuseb selle aja jooksul ühtlaselt. Taolise protsessi edukaks läbiviimiseks on vaja natuke keerulisemat süsteemi ning lihtsast küttekehast/gaasipõletist ei piisa.

Üheks populaarseks pausidega meskimise graafikuks on meskida järgnevatel temperatuuridel 30-45 minutit igal sammul:

1. 40˚C  – Acid rest - antud temperatuur aktiviseerib ensüümid, parandab meski viskoossust;
2. 60˚C  – Siin tegutsevad beeta ensüümid, tekivad lihtsamad suhkrud;
3. 70˚C  – Siin tegutsevad alfa ensüümid, tekivad natuke keerulisemad suhkrud.

Lisaks tasub mainida ka proteiinipausi temperatuuril 44˚C -59˚C. Selle käigus lagundatakse proteiine, mis tagab selgema õlle ning säilib õlle vaht ning keha. Tänapäeval ei peeta seda pausi väga oluliseks meskimise puhul.

Mängides 2. ja 3. temperatuuripausi pikkusega, saab määrata õlle omadusi. Kui hoida lühemalt 60˚C ning pikemalt 70˚C, on tulemuseks magusam ning täidlasem õlu (Pale ale, Sweet stout). Vastupidi tegutsedes on tulemuseks kuivem, kergema kehaga ning kangem õlu (Lagers). Täpsemalt saab igale õlle stiilile leida sobivama meskimise graafiku siit BJCP style guide.

Käärimist ning ensüümide tegutsemist mõjutada ka meski tihedusega: 

• Tihe meski – 2,5L või vähem vett 1 kg linnaste kohta;
• Keskmine meski – 2,5L-4L vett 1kg linnaste kohta;
• Vedel meski – 4L või rohkem vett 1kg linnaste kohta.

Näiteks aitab tihedam meski ära hoida ensüümide omaduste kadumist, seega ühel temperatuurl meskides on võimalik nii alfa kui ka beeta ensüüme korraga tööd tegemas näha. Sama kehtib ka keskmise tihendusega meski kohta, kuid on suurem oht temperatuuriga beeta ensüümide omadused hävitada. Tihedas meskis võib tekkida probleeme linnastes oleva tärklise lahustumisega vees, kuna vett on lihtsalt liiga vähe. Seega võib paksu meski puhul jääda efektiivsus madalam. Keskmise tihedusega meski eeliseks on selle pumpamise ning segamise lihtsus, kuna meski on vedelam. Teadagi vesi juhib soojust paremini kui linnased, seega vedelamas meskis püsib temperatuur ühtlasem ning kuumutades levib ühtlasemalt. Vedela meski eelised on sarnased keskmise tihedusega meskile – temperatuuri stabiilsus, lihtne segada ning lisaks on efektiivsus tavaliselt suurem, kuna linnastes olev tärklis lahustub suuremas hulgas vees.

Lisaks temperatuurile saab meskimise käigus käärimist ning õlle maitset reguleerida aja faktoriga. Näiteks beeta ensüümide tegutsemise aja pikkust (meskimist madalamatel termperatuuridel) pikendades on tulemuseks paremini kääriv õlu. Lisaks käärimise mõjutamisele annab pikem meskimise aeg õllele rohkem linnaste maitset.

Tasub märkida, et parima tulemuse saavutamiseks võiks meskimise temperatuur püsida võimalikult stabiilne ning kõikuda minimaalselt, soovitav on jälgida meskimise plaani +/- 1-2˚C ulatuses. Temperatuuri hoidmisel ning järgmise sammuni tõstmisel tasub kuumutamisel olla ettevaatlik, kuumust lisada tasapisi, et vältida kõrvetamist ning suhkrute karamellistumist. Tulemuseks võib meski värvus muutuda (vahest seda just soovitaksegi) ning õlle maitse samuti.

Meskimise lõpus tõstetakse tavaliselt temperatuuri (~78˚C), millega deaktiveeritakse ensüümid, mis vähendab virde viskoossust ning soovimatiud suhkruid. Lisaks muudab see linnaste loputamise kergemaks, kui kasutatakse topeltpõhjaga meskimisnõud.

Ühes välismaisest foorumist leidsin ühe tabeli. Tabeli autor on segaduses erinevate meskimise temperatuuride suhtes. Minuarust annab tabel hea ülevaate erinevatest kasutatavatest temperatuuridest. Nagu ka antud foorumi teemas ilmneb, on meskimise temperatuurid, pauside pikkused ning nende mõju õllele erinevates allikates erinevalt kirjeldatud.

http://aussiehomebrewer.com/topic/62204-stepped-mashing-schedules-by-style/

Tumesinistes kastides numbrid on soovitatavad temperatuurid.

Helesinistes kastides numbrid on protsess aeg minutites.

Lisaks on graafikutega meskimise temperatuuride pausid koos seletustega välja toodud selles artiklis.

Kasutatud materjalid:

http://beersmith.com/blog/2012/12/20/mash-temperature-and-beer-body-in-all-grain-brewing/

http://www.howtobrew.com/section3/chapter16-3.html

http://byo.com/mashing/item/1105-making-the-most-of-your-mashes-techniques

http://byo.com/mashing/item/1130-mashing-variables-techniques

http://byo.com/mashing/item/1604-what-mash-temperatures-create-a-sweet-or-dry-beer?

http://byo.com/stories/item/1497-the-science-of-step-mashing

http://aussiehomebrewer.com/topic/62204-stepped-mashing-schedules-by-style/

Kümnenda pruuli hinnang: Kodune õunasiider

Seekord kirjutan oma koduse õunasiidri pruuli tulemusest. Siidri valmistamiseks kasutasin ise pressitud värsket õunamahla ning kääritamiseks õllepärmi. Pärast käärimist ning pudelis karboniseerumist pastöriseerisin siidri, et peatada pärmi töö lõplikult. Õunamahl sisaldas palju viljaliha ning tahkeid osakesi, seega hoidsin siidrit enne maitsmist jahedas keldris settimas. Sellest hoolimata tõusis kogu sete kerge pudeli liigutamise peale lendu ning pidi taas ootama selle põhja settimist.

Kui lõpuks toas siider 'maha rahunenud' oli, valasin selle klaasi. Välja valatuna oli siider selge, läbipaistvust vähendasid ainult tihedad mullid, mis klaasi põhjast üles kerkisid. Värvuselt oli siider helekollane ning õrna oranžika tooniga. Klaasi oli jõudnud ka väike kogus setet, mis õnneks kiirelt põhja vajus. Gaasi tundus välimuse järgi hinnates isegi kohati liiga palju olema. Ka paks vahukiht klaasis tekksi tänu tugevale karboniseeritusele.

Aroomi poolest hakkas esmalt ninna tugev õunte lõhn, mis meenutas sügisel maha kukkunud ning kuhja kogutud värskete õunte lõhna. Lõhna poolest oli siider pigem sarnane värskele hapukale õunale kui magusale poes müüdavale õunamahlale. Lõhnast oli tunda ka hapukust, mis valmistas maitsemeeled ette pigem kuiva ning hapu siidri joomiseks.

Siidrit maitstes ei valmistanud enam miski üllatust. Esmalt oli tunda suhteliselt hapu õuna maitset, mis hakkas taanduma ning suhu jäi domineerima kuivus ja hapukus. Hapukus meenutas ise valmistatud õunamahla, kuhu pole suhkurt ega vett lisatud ning valmistatud hapudest õuntest. Keskmisest kõrgem gaseerituse tase ning aktiivselt tõusvad mullid võimendasid teravust ning hapukust. Järelmaitse oli sellel siidril kuiv. Selline kirjeldus võib jätta mulje kui väga-väga hapust siidrist kuid tegelikult nii hull asi polnud. Lihtsalt hapukus oli kõige domineerivam ning ülejäänud maitsed jäid tahaplaanile. Õunte või minu poolt lisatud suhkru magusust ma ei tajunud, pigem tasakaalustas see hapukuse/happelisuse taset.

Üldiselt on see siider parem ning vähem kuivem kui minu eelmine kontsentraadist valmistatud siider. Naturaalne, loomulik ning puhas õuna maitse meenutab maalähedust ning värskust. Ma arvan, et kuivuse ning veidi ülekarboniseerutuse vahel on otsene seos ning üks põhjustab teist. Nimelt pärast pudelisse villimist jäi siider liiga kauaks karboniseeruma, mille käigus tarbis pärm liiga palju siidris olevast suhkrust ning tulemuseks ongi hapu ning väga gaasine jook.

Kokkuvõttes oli tegemist õpetliku pruuliga ning järgmiseks korraks panen kõrva taha täpsema planeerimise. Kui juba käärimise ajal nägin kui kiirest pärm suhkruid tarbis, oleksin pidanud karboniseerumisel seda arvestama. Oma vea tõttu sain vahuveini meenutava kihiseva joogi, mis kuivemate siidrite austajatele kindlasti väga meeldib. Magusa armastajatele võib minu siider jääda natukene hapuks. Kuid naturaalne ning puhas õuna maitse jällegi mõjuvad värskendavalt ning meeldivalt.

Kodupruulijate 2. kokkutulek

Pudeli baaris toimus järjekorde kodupruulijate kokkutulek. Seekord oli kohale tulnud märksa vähem inimesi. Üheks põhjuseks oli kuuldavasti info kehv levik, mistõttu paljud ei teadnudki, et taoline üritus toimub. Ka mina avastasin toimuva ürituse kolm-neli päeva varem. Kuigi viimasel ajal ei ole ma pruulimisega väga jõudnud tegeleda, leidsin keldrist kaasa võtmiseks 4 pudelit Meeste õlut. See õlu on keldris peaaegu pool aastat seisnud kuid niipalju kui seda ise joonud olen, tundub OK olevat.

Kohale jõudes oli inimesi väga vähe kuid väikese hilinemisega jõudis rahvast juurde. Kohale oli tulnud ka kaks ajakirjanikku, kes kodusest õlletegemisest laiemale avalikusele kirjutavad. Kohalolijatest peeaegu kõik olid juba tuttavad eelmisest kokkutulekust.

Seekord valmistusin antud artikli kirjutamiseks natuke paremini ette ning tegin rohkem pilte. Märkmeid tegin vähe ning seetõttu võib minu kajastused mõned vead olla. Kuna maitsmisele tuli päris palju erinevaid õllesid, siis kahjuks väga täpselt nendest kirjutada ei oska. Seega toon välja peamised aspektid, mis mulle meelde jäid.

Selline nägi laud välja alguses, kõigi pilgud suletud pudelitel ning mõttes erinevate õllede maitsed

Esimesena avati Põhjala pilootpruul, lõhna poolest magus ning apelsini maitse jõudis kohale väikese viitega.

Järgmisena võtsime ette Sergey ja Romani kaasa toodud Dunkelwizeni. Lõhna poolest oli see tagasihoidlikum, algselt oli see villitud KEG'i ning hiljem pudelisse ümbervillitud. Maitse oli mahe ning hapukas.

Sergey ning Roman võtsid lisaks eelmisele ka kaks red ale tüüpi õlut kaasa. Tegemist on nn 'rebase' õllega nagu seda laua taga kutsuti. Maitse ning lõhna kohta täpselt mul meeles pole, kuid võrreldes eelmise õllega a oli siin humalaid rohkem ning õlle värvus oli tüübile omaselt punakas.

Tegemist on Sergey ja Romani kolmanda kaasavõetud õllega. Neil ikka jätkub õllesid kaasavõtmiseks. Nagu ka teiste nende pruulide puhul on õlu esmalt villitud KEG'i ning hiljem kaasavõtmiseks pudelise ümber villitud.

Kalevi APA (American Pale Ale) pudelist kahjuks pilti pole, selle asemel on pilt rahulolevast pruulijast, kes oma õlut teistele välja valab. Antud õlu on üpriski värske ning toores, kuid minuarust maitse oli täitsa õige. Pruulimisel oli kasutatud Amarillo humalaid, mis andsid värskust ning natuke tsitruselisust.

IPA'd olid seekord kõige enam esindatud. Tegemist on Põhjala järjekordse pilootpruuliga. Chris rääkis, et õlu tuli planeeritust kangem. Maitses rohket alkoholi väga tunda polnud. Põhjalale omaselt oli õlle aroom tugev ning meeldiv. Gaase oli ehk natuke vähe kuid maitse oli minumeelest hea.

Järgmine IPA tuli Alari käest, kes Viking linnastest selle oli valmistanud. Minuarust oli humalat parajalt ning lõhngi oli IPA'le kohane. 

Minu kaasavõetud õlu oli üpris kaua keldris seisnud. Kuna tegemist oli ühe minu esimestest katsetustest linnastest õlle valmistamisel, polnud ma lõpptulemuses sugugi kindel. Vastukaja sellele õllele oli enamasti positiivne, ainult õrna pärmi hapuks minemise maitset oli tunda arvatavasti pikast seismisest või infektrioonist pudelisse villimisel.

Viimasena avati Jaanise stout. Ma ise pole varem eriti stoute joonud, seega raske on millegiga võrrelda. Lõhnast oli tunda kohvist aroomi ning värvuski tundus täitsa õige. Maitse poolest oli hapukas ja ehk natuke kerge kehaga.

Õhtu lõpuks nägi laud välja selline. Vahepeal ei ole väljas valgemaks läinud, leidsin hoopis telefonist pimedas pildistamise reziimi üles.

Kokkuvõttes võib öelda, et natukese väiksema seltskonnaga oli rohkem aega igale õllele keskenduda. Ka kaasavõetud õlle hulk oli paras ning pea kõik sai ära joodud. Parema võrdluse läbiviimiseks oleks hea kui kõik kaasavõetud õlled on valmistatud samas või sarnases stiilis. Nagu juba ka on väljakuulutatud, siis veebruaris võetakse võrdlusesse stoutid. Üritan ka järgnevatel kokkutulekutel kohal olla ning ehk jõuan ka nii kaugele, et teen õlle maitsemise ajal märkmeid ja saan siin blogis oma kogemust täpsemini avaldada.

Üheksanda pruuli hinnang: Smash Saison

Pärast suhteliselt pikka pausi kirjutan oma Smash Saison õlle pruuli tulemustest. Enne villimist mõõtsin lõpptiheduseks 1.014, mis on natuke kõrgem algselt plaanitust. Proovisin käärimise lõppfaasis veel kääritusnõud raputada ning natuke humalat lisada, et õlu veel edasi käiks, kuid tulutult. Arvatavasti oli kõrge lõpptiheduse põhjuseks kasutatud pärm Safbrew S-33, mille lõpptihedus on tootekirjelduse järgi kõrge. Seega juba pudelisse villides oli teada, et õlu on planeeritust natuke magusam.

Umbes nädal pärast villimist käisin selle õllega ka kodupruulijate kokkutulekul. Selleks ajaks oli õlu karboniseerumise lõpetanud kuid polnud jõudnud keldris laagerduda. Ka õlle maitse oli natuke toores.

Nüüd, mõned nädalad hiljem on õlu keldris kenasti selginenud ja laagerdunud ning pudelis paistab õlu enam-vähem läbi. Võrreldes oma eelnevate pruulidega lisasin selle pruuli pudelitele kaks silti, esimese ja tagumise. Kahe sildi ühele joonele ning samale kõrgusele kleepimine ei olnud alguses väga kerge. Tagumine silt andis võimaluse natuke rohkem õlle infot pudeliga sõpradele kaasa anda ning arvatavasti järgnevate pruulidega jätkan seda traditsiooni.

Aga nüüd lähemalt antud pruuli tulemustest. Külmikust pudelit võttes on õlu üpriski selge ning kogu sete on pudeli põhjas. Õlle värvus on heledapoolne kollakas-kuldne. Pudelit avades on kuulda põgenevat süsihappegaasi ning klaasi valades tekib kasin vahukiht, mis taandub üpriski kiiresti. Samas mullid tõusevad klaasi põhjast kenasti ning õlu tundub olevat hästi karboniseeritud. Enne villimist otsisin välja, et Belgia ale'd on keskmisest nõrgema gaseerituse tasemega ning seetõttu lisasin natuke vähem suhkurt.

Lõhna poolest hakkab ninna esmalt magus vilja lõhn. Lisaks meenutab natuke hapukust leivane aroom. Arvatavasti Saaz humalate tõttu ei jäta lõhn väga värsket muljet, pigem midagi maalähedast.

Õlut maitstes on samuti tunda magus-hapukat esmamaitset. Selle järgneb õrn humalate mõrusus. Kuna Saaz humalad on pigem aroomihumalad, siis väga äkilist või teravat humalate maitset ei ootagi. Lõpp on taas pigem tagasihoidlikult hapukas ja meenutab kodus valmitatud leiba. Maitse bukett on antud õllel väga lihtne ning ühekülgne, mida võikski oodata SMASH (single malt and single hops) pruulist. Õlut juues pean paraku tunnistama, et gaase võiks ikkagi rohkem olla, tundub natuke lahtunud õlle moodi olevat. Järelmaitse on natuke leivane ning suhu jääb õlut meenutama suhteliselt nõrk jälg.

Ka teistele meenutab antud pruul lihtsat ning klassikalist koduõlut, mida kunagi on joodud. Kõrge lõpptihedus tingis ka suhteliselt lahja alkoholi sisalduse. Kuna humalaid on antud õlles vähe, siis neile, kellele mu tugevama humalasisaldusega õlled ei maitsenud, meeldib Saazon õlu.

Kokkuvõttes pean tunnistama, et kõige paremini õlu välja ei tulnud. Nagu ikka, humalate kodus läks natuke mööda (seekord liiga vähe). Õlu oleks võinud natuke humalasem olla. Lisaks minu maitstud pudelis oli natuke vähe gaasi. Positiivse külje pealt sain väga hea ettekujutuse Saaz humalate lõhnast ning maitsest, mis oligi üheks eesmärgiks taolise lihtsa pruuli puhul. Teised õlle maitsjad jäid antud tulemusega rahule ning ajaviiteks ning snäkkide kõrvale on see õlu hea. Kogenumatele õllemaitsjatele võib õlle keerukusest ja nüanssidest väheks jääda.