XV pruul: Elementaarne IPA

Aprillis toimuva kodupruulijate kokkutuleku teemaks sai kokku lepitud IPA. Seega otsustasin ette võtta ühe taolise õlle pruuli. Retsepti leidsin ühest foorumist ning õige pea oli linnaste jahvatamise tellimus Pruulmeistritesse sisse antud. Kogu protsess retsepti otsingutest kuni pruulimise poe külastuseni toimus poole päeva jooksul, seega väga palju aega kaalutlemiseks ei jäänud. Lõpuks tulin poest ära järgmiste komponentidega:

• Linnased:
• 5,3kg Pale Ale
• 0,5kg Munich
• 0,23kg Cara Pale
• 0,23kg Crystal 100
• 0,23kg Melanoid

• 1pk (11,5g) Safale S-04 pärm
• 1pk (100g) Citra humalad 11,9%

Eesmärgiks võtsin valmistada umbes 23L õlut. Seega tuginedes oma eelmistele pruulidele alustasin meskimist 30L vees. Samuti soovisin katsetada ka mitmel temperatuuril meskimisega. Nii alustasin meskimist 62˚C juures, pausi pikkuseks 35 minutit. Seejärel tõstsin meski temperatuuri 72˚C'ni ning hoidsin seda 20 minutit. Poti ümber paigutasin ühe termomati, mis hoidis üllatavalt hästi temperatuuri ning pauside ajal ma kuumust lisama ei pidanud.  Järgmisena hakkasin meski temperatuuri tavaks saanud 78˚C'ni tõstma, et linnaseid loputada.

Samal ajal valmistasin ette ka loputusvee. Kuumutasin selle pliidil väikestes pottides ning valasin kokku kääritusnõusse. Igaks-juhuks varusin umbes 14L vett, et puudu ei tuleks. Loputamine mugavamaks muutmiseks kasutasin kääritusnõu kraani ning voolikut., et ühtlaselt linnaseid kotis loputada (nagu kasutaks aiavoolikut muru kastmiseks). Nii oli mul ühtlane ja aeglane kuuma vee pealevool ning jõudsin samal ajal keedupotis oleva virde kogust mõõta. Eesmärgiks oli keetmist alustada 31L virdega. 

Kui linnased olid loputatud, mõõtsin enne keetmist veel potis virde tiheduse - 1.056@20˚C. Loputamise käigus oli virde temperatuur langenud 69˚C'ni, mis peaks olema mu parim saavutus. Seejärel kolisin oma potiga õue, kuna tuppa keetmise ajal tekkivaid humala aroome ei taha. Jahtumise vältimiseks katsin poti uuesti termomatiga.  Kuniks virre keema läks, valmistasin ette lisatavad humalad:

• 30g Citra - 60 min keetmist
• 20g Citra - 15 min keetmist
• 20g Citra - 5 min keetmist 

Kokku keetsin umbes tunni, pärast mida tõin poti taas tuppa jahutamisele. Kasutasin teist korda oma spiraaljahutit, seekord siis tubastes tingimustes. Siiamaani olen sellega väga rahul, kuna jahutab ilma probleemideta minu virde toatemperatuurini 15 minutiga. Jahutamise alguses, kui õlle ja jahutusvee temperatuuride erinevus on suur, kasutan tugevamat vee survet. Kui aga õlu läheneb toatemperatuurile, saab üpris palju vähendada veesurvet. Kiire jahutamise ajal selgineb ka virre kenasti ning humalajäägid vajuvad poti põhja. Paraku minu lihtsa süsteemi puhul see erilist rolli ei mängi, kuna virde valan kääritusnõusse üle poti ülemise serva ning sete tõuseb selle peale kergelt lendu.

 
Seetõttu valan virde kääritusnõusse läbi sõela, et suurem osa setet kinni püüda. Seekord kontrollisin kaks korda üle kääritusnõu kraani asendi, et vältida eelmine kord juhtunud äpardust, kus umbes 2L virret lihtsalt maha voolas.  

Pärast kurnamist ning enne pärmi lisamist oli kääritusnõusse jõudnud kokku 24L virret. Tiheduseks mõõtsin 1.057. Seejärel lisasin pärmi taaskord kuivalt ja lihtsalt. Lasin pärmil imbuda virde sisse, seejärel segasin kõik läbi, panin kaane peale ning kui kääritusnõu oli paika sätitud, lisasin õhuluku koos veega.

Aktiivsem käärimine algas järgmisel päeval ning käib üpris ühtlaselt. Minu eelmise pruuli juures käis sama pärm aktiivselt ainult mõned päevad, seekord mulksus õhulukk aktiivselt peaaegu nädala. Kui käärimine vaibus, lisasin kuivalt kogu ülejäänud Citra humalate paki sisu (~26g) tünni. Õhulukk jätkas uimast mulksumist veel päris pikalt.  


Kokku kääris mul antud õlu 2 nädalat, pärast mida FG'ks mõõtsin 1.014. Villisin kogu õlle 0,33L pudelitesse. Kokku täitus 68 pudelit ning seejärel oli vaja ka need sildistada. Peab mainima, et käsitledes korraga üle 50 pudeli, muutub kogu pudeldamise protsess (puhastamine, korkimine, sildistamine jne) üpris rutiinseks ja tüütuks.

Kohe-kohe on pudelid rändamas keldrisse jahedasse selginema ning juba vähem kui 2 nädala pärast on plaanis selle IPA'ga minna kodupruulijate kokkutulekule.

Natuke teooriat: Pärmi taaskasutamine

Võib tunduda üllatav, kuid pärast õlle villimist on võimalik kääritustünni jäänud setet veel kasutada. Pärast käärimist langevad surnud pärmi rakud anuma põhja. Käärimise ajal aga kõik pärmi rakud ei hävine, osad jäävad puhkeasendisse, kuna kõik käärivad suhkrud on otsas. Seetõttu on võimalik eraldada elusad pärmi rakud, neid hoiustada ning enne järgmisesse õllesse lisamist juurde kasvatada ning taas aktiivseks muuta.

Üldiselt soovitatakse ühte portsu pärmi kasutada maksimaalselt 4-6 korda. Lisaks võib ka dry hopping mõjuda pärmile halvasti (rohkem setet ja pärmil on keerulisem elutseda).

Kuid sellegipoolest tahtsin pärmi taaskasutamist proovida. Iseasi, kas ka seda uue pruuli puhul kasutada julgen. Otsustasin pärmi võtta oma Saazon 2.0 käärimise järgselt, kus lisasin ka kuivalt humalaid.

Esmalt on vaja purke või anumaid, kuhu sisse pärmisegu panna. Peaks arvestama, et need nõud on vaja jahedasse settima jätta. Seega kõige sobilikumad on purgid, mida külmkapis saab maha jahutada. Teiseks on kogu protsessi juures tähtis puhtus ja bakterivaba keskkond. Seega peab kõik anumad ja tööriistad desinfitseerima. Kui on vaja vett kasutada, siis peaks see olema läbi keedetud ning jahutatud maha toatemperatuurile.

Mina desinfitseerisin oma purgid Chemipro OXI'ga, mis peaks hävitama kõik bakterid. Alternatiivina võib purke keeta vees ning seejärel need maha jahutada.



Järgmisena piilusin oma õllest tühjaks lastud kääritusnõu sisse. Sealt vaatas vastu lupjas settekiht, mille peal oli natuke õlut ning humala puru. Kogu see sete oleks vaja kääritusnõu põhjast lahti saada. Kuna mul oli natuke õlut, siis nõud loksutades muutus kogu selle sisu vedelamaks. Kui aga õlut oleks liiga vähe, siis tuleb lisada 1-2 liitrit läbi keedetud ja maha jahutatud vett. Selle abil saab sette põhjast lahti.

Seejärel kallasin kogu selle soga üle kääritusnõu ülemise ääre purkidesse. Klaaspurgis tundus sete väga rohekas, ilmselt humalatest. Välimus oli üpris eemaletõukav ja sogane. Järgmisena panin purgid külmkappi, kus nad settima hakkavad. Jahedas vajub surnud pärm ja muu sete purgi põhja ning ülemisse osasse peaks jääma vedelik elusa pärmiga.

Kui ma purgid nädal hiljem kapist välja võtsin, siis oligi täpselt nii juhtunud. Kui foorumites teiste kasutajate pilte pärmi taaskasutamisest vaadata, siis neil nii palju setet purgi põhja ei kogunenud. Praegu aga tundus, et nii humalad kui ka surnud pärm on kindlalt purgi põhjas ning ülemine pruuni vedelikuga täidetud osa on täitsa kasutuskõlblik.

Settimise ajal võib purgis rõhk tõusta. Seetõttu soovitatakse vahel ka kaane asemel desinfitseeritud fooliumi või kilega katta. Paraku mina nii ei teinud ning purke avades väljus sealt liigne õhk. Õige pea hakkas ka purgi põhjas olev sete ülespoole vaikselt kerkima. Ei teagi, kas sinna oli süsihappegaasi või õhku 'lõksu' jäänud ning nüüd surve alt vabanedes tahtis kuskile minna. Igastahes olin sunnitud purgi kraanikaussi tõstma, kus humalane ja pärmine kleepuv vedelik üle purgi ääre jooksis.

Et mitte seda katsetud pooleli jätta, otsustasin ikkagi sogaste purkide sisu uuesti settima jätta. Selleks, et purki vähem setet satuks valasin sogase massi läbi puhta sõela kolmandasse purki. Tulemuseks on natuke vähem roheline ning palju vedelam pärmine vedelik. See purk läks tagasi külmkappi.

Kolm päeva hiljem oli enam-vähem normaalseks settinud ning otsustasin mitte järgmisesse purki edasi valama hakata. Seega jätan selle purgi külmikusse uut pruuli ootama. Iseasi muidugi, kas seda pärmi kääritamisel kasutada ka tahan/julgen. Kuid sellest hoolimata kirjutan lähiajal pärmi starterist lähemalt ning proovin, kas minu säilitatud pärm elujõuline veel on.

Kodupruulijate 5. kokkutulek

Järjekorras juba viies kodupruulijate kokkutulek toimus märtsi esimesel reedel baaris Pudel. Seekord oli kokkutulekust osavõtjaid vähem kui eelmine kord. Tänu sellele oli ka laual vähem õllesid, mis võimaldas pühendada rohkem aega iga õlle maitsmisele ning tulemuse üle arutamisele.

Minu 'Limon Soleado' oli maitsmise järjekorras esimene. Õlu sai pudelisse villitud poolteist kuud tagasi, seega kogu sete oli kenasti pudeli põhjas ning klaasi jõudis minuarust kena selge kuldne õlu. Millegipärast vaht hästi püsida ei tahtnud ning kohati tundus karboniseerimine alla keskmise olevat. Positiivse poole pealt arvati, et õlle maitse on parajalt tasakaalus ning sidruniga liiale pole mindud. Hea, kerge kehaga ja värskendav suveks sobilik jook.

ABV 4,5%
IBU 36
FG 1.010
Humalad: Centennial, Cascade

Põhjala oli kaasa toonud oma järjekordse pilootpruuli 'Uus maailm'. Tegemist on nisuõllega, mis tänud humalatele on suurepärase aroomi ning kohati IPA'liku mõruduse saanud. Kuna õlu oli üpris värske, siis gaasi oli veidike vähe. Aroomist tuli välja magus, värske, lilleline ja puuviljane lõhnabukett. Maitselt oli esmalt tunda magusat, millele järgnes hapukus ning viimasena mõrudus. Järelmaitse oli mõrkjas ning kuivapoolne. Keha oli kergepoolne. Kokkuvõtvalt meenutas õlu IPA't ning maitses domineeris lisaks mõrudusele ka puuviljased noodid (näiteks greip).

ABV 5,4%
FG 1.006
Humalad: Galaxy, Mosaic






Mart, esmakordselt kokkutulekul, oli kaasa võtnud 'Session Bitter - Inglise stiilis IPA'. Õlle välimus oli õrnalt hägune ning tumada varjundiga kuldse tooniga. Aroom oli värske ning lilleline, kuid jäi intensiivsuselt keskmiseks. Õlu oli hästi karboniseerunud ning vaht püsis hästi. Esmamaitse oli hapukas-mõru, millele järgnes tugevam mõrudus, mis jäi kestma kuni lõpuni. Järelmaitse oli samuti mõrkjas ning kuiv. Keha oli nõrgemapoolne kuigi õlu oli maitselt üpris linnaseline. Kui õllevalmistaja oli varem saanud tagasisidet, et õlu on liiga mõru, siis kokkutulekul viibijad kõik lükkasid selle arvamuse ümber.

ABV 4%
Humalad: Magnum, East Kent Goldings, Styrian Goldings

Ka Taavi oli kokkutulekul esimest korda ning kaasa oli võtnud koos sõpradega pruulitud IPA. Õlle välimus oli igati korralik, värvus merevaigune, õrnalt hägune, hästi karboniseerunud ning korraliku vahukihiga, mis püsis kaua. Lõhn oli tugevalt humalane ning meenutas värskust ning tsitruselist. Maitses domineeris IPA'le kohaselt mõrudus ning meenutas natuke muru või rohtu. Järelmaitse oli samuti mõru. Vaatamata suhteliselt suurele alkoholi sisaldusele ei olnud seda maitses tunda. Õllevalmistaja sõnade järgi nad humalaga kokku ei hoidnud ning näiteks dry-hop'i käigus lisati 70g humalaid.

ABV 7%
IBU 114
Humalad: Saaz, Amarillo, Citra

Jaanis oli seekord kaasa võtnud 'Belgian dark ale'. Välimuselt oli õlu pruunikas õrna punase varjundiga ning väga selge. Gaase oli keskmiselt, vaht kollakas ning väga kaua ei püsinud. Aroomis tajusin mina vähemalt midagi shokolaadist või magusat ning kohati ka alkoholi. Maitses tuli esmalt esile magus-hapukus, mille järgnes rohkem hapukust. Järelmaitse oli samuti hapukas ning kohati kuiv. Kokkuvõttes oli tegemist natuke tummisema ning pigem hapuka kui mõrkja õllega, mis mulle väga meeldis.

ABV 5,9%
IBU 28
FG 1.016
Humalad: Cascade, East Kent Goldings 

Viimasena võtsime ette Johani toodud Russian Imperial Stoudi 'Jailhouse brew', mis oli esindatud ka eelmise kokkutuleku stoutide võrdluses. Nüüdseks oli õlu saanud kuu aega edasi laagerduda ning paremaks muutuda. Seekord oli gaasi natuke rohkem, kuid võiks enamgi olla. Aroom oli endiselt kohvine, alkoholine ja suitsune. Ka maitses tuli esile alkoholi ning kohvised noodid. Esmamaitse oli mõrkjas, millele järgnes magus-mõru. Järelmaitse oli kohvine, mõru ning kuivapoolne.

ABV 9,5%
IBU 60








Kokkuvõttes oli seekordne kokkutulek rahulikum, sain näha suurt osa Põhjala tegijatest ning baarist astus läbi ka Tartu õlleelu edendaja ja blogija Karmo. Kuna õlut oli seekord ka natuke vähem laual, siis kõik pudelid said lõpuks tühjaks ning jätkata sai baaris pakutavate suurepäraste õlledega. Järgmine kord on plaanis IPA'sid omavahel võrrelda, ehk liitub kokkutulekuga veel uusi huvilisi.

XIV pruul: Saazon 2.0

Seekord otsustasin pruulida täiustatud versiooni ome ühest eelmistest pruulidest. Valituks osutus Saazon, mis maitses paljudele mu tuttavatele ning sai ootamatult kiiresti otsa. Selleks korraks on ka mu pruulimise varustus natuke täienenud. Uus meskimiskott on täpselt poti mõõte arvestades tehtud ning uus jahuti peaks virde normaalsema ajaga maha jahutama. 

Retsept, nagu eelmine kordiki, on üpris lihtne ning kasutasin üht-teist ka kodus olevatest komponentidest. Poest oli tarvis:

Meskimise kott potti paigutatud

• 6kg Pale Ale linnased
• 1 pk (100g) Hersbrucker humalad
• 1 pk (11,5g) Safbrew S-33 pärm

Kodus olevatest asjadest kasutasin veel ära:

• 0,5kg odrahelbed
• 0,5pk (~50g) Saaz humalad

Meskimine täies hoos

Seekord võtsin sihiks valmistada umbes 27L õlut ning võttes eeskujuks eelmise Saazoni pruulimise, arvutasin kadude järgi umkaudsed veekogused meskimisel ja loputamisel.

Meskimist alustasin seega 30L vees, mis oli kuumutatud 64˚C'ni. Pärast linnaste lisamist langes temperatuuri 62˚C'ni, mis oligi mu meskimise esimese etapi eesmärgiks. Antud temperatuuril hoidsin meskit 30 minutit ning seejärel kuumutasin järgmise pausini 72˚C'ni. Ka sellel pausil hoidsin linnaseid 30 minutit. Meskimise lõpus tõstsin vee 78˚C'ni. Selleks ajaks oli ka toas suurematest pottides linnaste loputamise vesi jõudund parajale kuumusele ning sain alustada loputamisega.

Selline oli seis enne keetmist

Valmistades ette eelnevaid pruule, olen kippunud ära unustama asjaolu, et meskist linnaste eemaldamisel väheneb ka vee kogus. Seekord loputamise vee hulka täpselt paika ei pannud, võtsin eesmärgiks pärast loputamist saavutada virde koguse 34L. Nii ma siis loputasingi linnaseid kuniks potis oli soovitud kogus virret käes. Loputamise lõpuks oli vide temperatuur langenud 68,5˚C'ni, mis on tunduvalt parem kui eelnevatel pruulides (50-55˚C). Enne keetmist mõõtsin tiheduseks 1.036, mis teisendatuna 20˚C juurde on 1.056.

Virde keema ajamine, matti kasutasin soojuse isoleerimiseks

Keema sain oma virde umbes ühe tunniga, eks mu 2kW küttekeha võib selleks natuke lahjaks jääda. Keemise ajal lisasin humalad sarnaselt eelmisele Saazon pruulile, kuid seekord üritasin IBU natuke kõrgemale saada. Seega humalate kogused ja keetmise ajad nägid välja järgmiselt:

• 30g Saaz (4,8%) 60 min
• 20g Saaz (4,8%) 20 min
• 20g Hersbrucker (3%) 5 min

Jahutamine

Umbes 10 minutit enne keetmise lõppu panin potti oma vastvalminud jahuti. Nii on kindel, et kõik bakterid jahutil hävinevad ning lõplikku tulemust ei riku. Pärast keetmise lõppu eemaldasin küttekeha ning keerasin vee lahti. Jahuti kõik ühendused pidasid hästi vastu ning vett ei lekkinud. Vee surve valisin sellise, et jahutist välja tulev vesi tuline ei oleks. Nii jahtub virre kõige kiiremini, samas kulub ka kõige rohkem vett. Aeg-ajalt segasin virret, kuid üritasin seda mitte liigselt teha, et vältida uute bakterite sattumist virdesse. Jahutamise kokkuvõtteks võib öelda, et enam-vähem keemistemperatuurilt jahtus virre 22-23˚C'ni umbes-täpselt 15 minutiga. Minu jaoks oli see ootamatult hea tulemus, eriti kuna potis oli algselt 30 liitrit tulikuuma viiret.

Pärast jahutamist kurnasin potist enamuse virret läbi vuaalkanga, et humalasadet vähem kääritusnõusse satuks. Enne kurnamist kontrollisin ka omaarust kääritusnõu kraani asendit kuid ilmselt valesti. Mõne aja pärast hakkas kraanist virre välja voolama ning ilmselt kaotasin ~2 liitrit õlut sinna samma põrandale. Kurnamise lõpuks sain kääritusnõusse kokku 25L virret, mille tiheduseks mõõtsin 1.054. Märgin siinjuures ära, et eelmise Saazoni versiooni OG oli 1.045. Seega seekord on natuke kangemat õlut oodata.

Pärmi lisasin seekord kuivalt. Pärast virdele raputamist ootasin mõne minuti ning seejärel segasin virde läbi. Umbes ööpäev hiljem hakkas õhulukk endast märku andma ning õigepea käis aktiivne  'trummisoolo', mis kestis ainult 2-3 ööpäeva. Kartsin juba, et midagi on juhtunud ning kontrollisin üle õhuluku tihendi ning kääritusnõu kaane. Kõik tundus OK olevat. Mõõtsin ka tihedust, mis oli langenud 1.020'ni. Päev hiljem andis õhulukk ikkagi endast märku, kuigi mulksud olid väga harvad. Loodetavasti kääris ikka edasi.

Nädal pärast käärimise algust tegin kääritusnõu lahti ning lisasin 30g Hersbrucker humalaid dry-hop'iks. Pärast seda käärimine silmnähtavalt aktiivsemaks ei muutunud. Seega kaks päeva hiljem mõõtsin taaskord tihedust ning tulemuseks suhteliselt kõrge 1.019. Erinevus eelmise mõõtmisega oli väga väike ning mulle tundus, et pärm ei pruugi hakkama saada oma tööga. Seega võtsin Safale S-04 pärmi ning lisasin selle kääritusnõusse. 

Aga mõned päevad hiljem polnud ikka midagi muutunud. Minu eelmine Saazon saavutas lõpptiheduseks 1.014 ning ka seekord ajasin seda taga. Lõpuks otsustasin pärast kahenädalast käärimist õlle pudelitesse villida. Nagu ikka, osa õlut läks 0,5L ja osa 0,33L pudelitesse. Nüüd jäin vähe pikemalt mõtlema ka põhjustele, mis FG jäi oodatust kõrgemaks. Kuna meskisin poole ajast tavapärasest kõrgemal temperatuuril, et saavutada parem keha, siis sellest vist on ka tingitud kõrgem lõpptihedus. Nüüd ei jää muud üle, kui oodata õlle karboniseerumist ning laagerdumist ja seejärel hinnata tulemust.