Siin blogis plaanin ma kajastada oma koduõlle valmistamise katseid ja selle tulemusi. Kindlasti teen ma oma katsetuste ajal vigu, millest kõik õppida võivad. Lisaks, kui on pikem käärimise või laagerdumise periood käsil, jagan vahepalaks internetiavarustest omandatud teoreetilisi teadmisi teiega.
Loodetavasti on minu katsetuste kirjeldused ja muu info abiks koduõlle pruulimisega alustajatele. Kogenumad pruulijad võivad mind kommentaaridega parandada või oma kogemusi jagada.
Kõik, kes soovivad minu toodangut maitsta (vaata 'Minu pruulid' lehele), võta julgelt ühendust.
Pärast suhteliselt pikka pausi kirjutan oma Smash Saison õlle pruuli tulemustest. Enne villimist mõõtsin lõpptiheduseks 1.014, mis on natuke kõrgem algselt plaanitust. Proovisin käärimise lõppfaasis veel kääritusnõud raputada ning natuke humalat lisada, et õlu veel edasi käiks, kuid tulutult. Arvatavasti oli kõrge lõpptiheduse põhjuseks kasutatud pärm Safbrew S-33, mille lõpptihedus on tootekirjelduse järgi kõrge. Seega juba pudelisse villides oli teada, et õlu on planeeritust natuke magusam.
Umbes nädal pärast villimist käisin selle õllega ka kodupruulijate kokkutulekul. Selleks ajaks oli õlu karboniseerumise lõpetanud kuid polnud jõudnud keldris laagerduda. Ka õlle maitse oli natuke toores.
Nüüd, mõned nädalad hiljem on õlu keldris kenasti selginenud ja laagerdunud ning pudelis paistab õlu enam-vähem läbi. Võrreldes oma eelnevate pruulidega lisasin selle pruuli pudelitele kaks silti, esimese ja tagumise. Kahe sildi ühele joonele ning samale kõrgusele kleepimine ei olnud alguses väga kerge. Tagumine silt andis võimaluse natuke rohkem õlle infot pudeliga sõpradele kaasa anda ning arvatavasti järgnevate pruulidega jätkan seda traditsiooni.
Aga nüüd lähemalt antud pruuli tulemustest. Külmikust pudelit võttes on õlu üpriski selge ning kogu sete on pudeli põhjas. Õlle värvus on heledapoolne kollakas-kuldne. Pudelit avades on kuulda põgenevat süsihappegaasi ning klaasi valades tekib kasin vahukiht, mis taandub üpriski kiiresti. Samas mullid tõusevad klaasi põhjast kenasti ning õlu tundub olevat hästi karboniseeritud. Enne villimist otsisin välja, et Belgia ale'd on keskmisest nõrgema gaseerituse tasemega ning seetõttu lisasin natuke vähem suhkurt.
Lõhna poolest hakkab ninna esmalt magus vilja lõhn. Lisaks meenutab natuke hapukust leivane aroom. Arvatavasti Saaz humalate tõttu ei jäta lõhn väga värsket muljet, pigem midagi maalähedast.
Õlut maitstes on samuti tunda magus-hapukat esmamaitset. Selle järgneb õrn humalate mõrusus. Kuna Saaz humalad on pigem aroomihumalad, siis väga äkilist või teravat humalate maitset ei ootagi. Lõpp on taas pigem tagasihoidlikult hapukas ja meenutab kodus valmitatud leiba. Maitse bukett on antud õllel väga lihtne ning ühekülgne, mida võikski oodata SMASH (single malt and single hops) pruulist. Õlut juues pean paraku tunnistama, et gaase võiks ikkagi rohkem olla, tundub natuke lahtunud õlle moodi olevat. Järelmaitse on natuke leivane ning suhu jääb õlut meenutama suhteliselt nõrk jälg.
Ka teistele meenutab antud pruul lihtsat ning klassikalist koduõlut, mida kunagi on joodud. Kõrge lõpptihedus tingis ka suhteliselt lahja alkoholi sisalduse. Kuna humalaid on antud õlles vähe, siis neile, kellele mu tugevama humalasisaldusega õlled ei maitsenud, meeldib Saazon õlu.
Kokkuvõttes pean tunnistama, et kõige paremini õlu välja ei tulnud. Nagu ikka, humalate kodus läks natuke mööda (seekord liiga vähe). Õlu oleks võinud natuke humalasem olla. Lisaks minu maitstud pudelis oli natuke vähe gaasi. Positiivse külje pealt sain väga hea ettekujutuse Saaz humalate lõhnast ning maitsest, mis oligi üheks eesmärgiks taolise lihtsa pruuli puhul. Teised õlle maitsjad jäid antud tulemusega rahule ning ajaviiteks ning snäkkide kõrvale on see õlu hea. Kogenumatele õllemaitsjatele võib õlle keerukusest ja nüanssidest väheks jääda.
Eelmine kord lõpetasin jutu pärast õunamahla käärima panemist ära. Siidri valmistamise käigus ma ei lisanud ühtegi mittefermenteeruvat magusainet, seega tuli käärimisel silm peal hoida, et tulemus liiga hapu ei jääks. Antud pruuli eesmärgiks oli saada magus ning õunane siider. Foorumitest lugedes peaks õunasiider tihedusel 1.014 suhteliselt magus olema. Sihtisin minagi sarnast lõpptihedust. Siidri magususe säilitamiseks ning pudelis edasi käärimise vältimiseks otsustasin pärast karboniseerumist siidri pastöriseerida, mille õpetus asub siin.
Õunamahl kääris üpris konstantse tempoga suhteliselt aktiivselt. Seega mõõtsin tihedust sagedamini kui õlle puhul:
Käärimise alguses (T): 23.09 - 1.050
T+4: 27.09 - 1.030
T+7: 30.09 - 1.018
Koos mõõtmistega käis kaasas ka produkti maitsmine. Nädal pärast käärimise algust hakkas siidri soovitud magusus juba kaduma, seega otsustasin pudelitesse ära villida. Lõppeesmärgist jäi puudu 0.004 punkti, kuid arvutades alkoholi sisaldust tundus, et 4,3% ABV peaks piisama küll.
Kõigepealt nagu ikka, desinfitseerisin puhtad pudelid. Väga pikalt sellest kirjutama ei hakka. Viimasel ajal on mul õnnestunud hankida traatkorgiga pudeleid, seega osa siidrist läks nendesse. Teise osa siidrist villisin 0,33L läbipaistvatesse pudelitesse, neid on hea pildistada ning õlle/siidri värvust hinnata. Lisaks on väiksemaid pudeleid hea maitsmiseks laiali jagada. Valgest klaasist pudelite puhul peab ainult jälgima, et need liigselt valgust ei saaks.
Kui ma kääritusnõult kaane maha võtsin, siis seal käis äge käärimine veel edasi ning pinnale tõusid väiksed mullikesed üpris aktiivselt. Põhimõtteliselt villisin ma ju alles käärivat siidrit. Kuid minu plaan nägigi ette sobiva tiheduse juures siider pudelitesse villida. Sobiva gaseerituse taseme saavutamiseks peaks minu arvutuste kohaselt vaja minema umbes 0.002 tihenduse punkti. Seega lisasin vastava koguse suhkurt igasse pudelisse. Katsetamise eesmärgil lisasin osadesse pudelitesse rohkem suhkurt, et sama karboniseerituse taseme juures siider veelgi magusam jääks (umbes 1.020)
Kokku sain natuke alla 25L siidrit, mis pudelis esialgu oli ürpis hägune. Enne pastöriseerimist oli vaja saavutada soovitud gaseerituse tase. Seega ainsaks võimaluseks oli aeg-ajalt mõni pudel avada ning hinnata gaasi hulka siidris. Kohati tundus, et pudelis rõhu all toimub käärimine aeglasemalt ning soovitud gaseerituse taseme saavutasin umbes nädalaga.
Seejärel oli aeg pasöriseerimiseks. Õpetust lugedes tundus kõik lihtne olevat. Nii ma siis alustasingi ning prooviks panin suurde potti kõik 0,5 liitrised suured pudelid. Seejärel valasin potti nii palju sooja vett, et vee tase oleks pudeli korkidest paar sentimeetrit allpool. Kui vajalik veekogus oli olemas, võtsin pudelid välja ning hakkasin vett kuumutama 70-80˚C'ni. Kuna potis oli suhteliselt vähe vett, siis vajaliku temperatuuri saavutasin suhteliselt kiiresti.
Järgmisena hakkasin pudeleid laduma kuuma vette. Ma natuke pelgasin seda, kuna ei teadnud, kuidas rõhuall olevad pudelid käituvad kuumas ning kartsin, et mõni kork võib äkitselt maha lennata. Õnneks midagi nii dramaatilist ei juhtunud. Plaan oli pudeleid kuumas vees hoida 15 minutit, selle aja jooksul peaks pudelites olev siider piisavalt kuum olema, et kõik pärmirakud hävineksid. Aga siis, 10ndal minutil hakkas potist kostuma veidrat vilinat. Paari järgneva minuti jooksul läks vilin tugevamaks, kuna algselt ühe pudeliga liitus veel teisigi. Nimelt traatkorkide all olev kummitihend hakkas pudeli suu ja korgi vahelt ennast välja pressima ning koos sellega ka natuke siidrit. Ilmselt läks pudelis soojaga rõhk liiga suureks. Ausaltöelda ehmatasin ma selle peale ära. Mul ei jäänud muud üle kui pudelid veest välja võtta ning viia õue jahtuma (väljas oli alla 10˚C sooja). Mahajahtununa enam tihendi vahelt õhku ega siidrit välja ei pressinud ning tihend ise oli natuke tagasi tõmbunud, sulgedes pudeli õhukindlalt. Pärast seda intsidenti kartsin, et siider on kogu oma mulli kaotanud, kuid nädal hiljem pudelit avades oli kõik korras. Ma ei teagi, kas on võimalik, et suurem rõhk põgenes pudelist, kuid siidri sees lahustunud CO2 jäi alles. Pärast sellist vahejuhtumit otsustasin ikkagi ka 0,33L kroonkorgiga pudelid ära pastöriseerida. Siin väga suurt lekkeohtu ma ei näinud. Küll aga kartsin, et mõni pudel võib plahvatada või kork kõrge kaarega minema lennata. Osadesse väikestesse pudelitesse olin pannud rohkem suhkurt, seega võis CO2'te ka seal rohkem olla (pildil hoiatava oranzi korgiga). Õnneks selle potitäiega midagi ei juhtunud ning sain kõik pudelid kenasti 15 minutit kuumutada. Igaks-juhuks viisin needki pudelid välja kiiremini jahtuma.
Lõpuks sain pudelid kastidesse ära tõsta ning viia keldrisse selginema. Jahedas settis siider päris kenasti. Erinevalt õllest jäi kogu sete pudelipõhja hõljuma ning pudelit raputades tõusis taas lendu. Sama asja täheldasin ka oma eelmise konservist valmistatud siidri puhul. Ma pole kahjuks täielikult kindel, kas 0,5L pudelites sai siider korralikult pastöriseeritud. Õllepärmile ohutu maksimaalne temperatuur peaks jääma 30˚C kanti. Isegi kui pärast minu pastöriseerimist jäi pärm veel ellu, siis külmas keldris ei tohiks käärimine edasi käia. Igastahes olen kogemuse võrra rikkam. Nüüd ei jää muud üle, kui lasta siidril natuke jahedas seista ning lähiajal ka antud pruuli tulemustest kirjutada.
Eelmine kord kui ma siidrit kontsentraadist valmistasin oli tulemuseks kuiv ja suhteliselt hapu siider. Nagu seal artikli lõpus kirjutasin, oli mul plaanis ka värsketest õuntest kodune õunasiider valmistada. Septembris olid õunad valmis saanud ning otsustasin isetehtud mahlast siidri käärima panna.
Seekord alustan oma kirjutisega täitsa algusest, ehk siidri algmaterjali valmistamisest. Et teksti mitte liiga pikaks venitada, piirdun õunamahla valmistamise kajastamisel peamiselt piltidega.
Kõigepealt raputasime puudelt õunad maha, korjasime kokku ning loputasime veega üle.
Seejärel läksid õunad purustamisele, milleks oli meil kasutada selline väike purustaja, kuhu korraga üks õun sisse mahtus. Sellest hoolimata läks purustamine üpris ladusalt.
Purustatud õunad moodustasid väga mahlase 'pudru', mis liikus edasi pressi alla.
Pressimine tundus olevat kõige aeglasem etapp kogu protsessis. Purustatud õunad asetasime riiete ning plaatide vahele.
Kui torn oli valmis laotud, pressisime selle kokku ning mahl hakkas vaikselt nõusse nirisema/voolama.
Nüüdseks oli mul siidri valmistamiseks vajalik toormaterjal põhimõtteliselt olemas. Enne siidri valmistamist lugesin foorumitest teiste kasutajate kogemusi ning soovitusi eelkõige pärmi valikul. Kuid enne pärmi juurde asumist oli esmalt vaja otsustada, kas panna käärima toores või läbi kuumutatud (pastöriseeritud) mahl. Teoreetiliselt võib jätta toore mahla koos looduslike bakterite ning pärmiga käärima, kuid siis on tulemust keeruline ette ennustada. Teiseks võimaluseks võib lisada toormahlale siidri-, shampanja- või õllepärmi, kuid ka siis võib tulemus olla ettearvamatu. Seega mina otsustasin minna kolmandat teed ning mahla ennem läbi kuumutada. Nii saan ma oma siidrit alustada nn 'puhtalt lehelt', ehk kääritusnõus on puhas mahl ja minu valitud pärm. Mahla kuumutasin ma umbes 70˚C juures vähemalt 15 minutit:
Päris keema ma mahla ei lasknud, seega vedeliku kadu ei olnud. Pärast kuumutamist lasin mahlal natuke jahtuda, kuigi seda poleks isegi vaja olnud (kääritusnõu peaks kannatama nii kuuma vedelikku). Kuna õunamahl sisaldas palju väikseid tahkeid osakesi, mis mahlas ringi hõljusid, siis otsustasin kääritusnõusse valada selle läbi sõela ning riide:
Pärast mahla kääritusnõusse valamist ning sette potti jätmist jäi mul alles umbes 25L mahla. Mahla tiheduseks mõõtsin 1.048@20˚C. Eesmärgiks olin võtnud alustada käärimist 1.050 juurest, seega otsustasin mahlale natuke suhkurt lisada. Aluseks võtsin netist leitud lihtsa valemi, et 2,5g lauasuhkurt annab juurde ühe erikaalu punkti liitri vedeliku kohta. Kokku lisasin 120g lauasuhkurt ning lahustasin selle ennem kuumas vees. Pärast suhkrulahuse lisamist mõõtsin virde tiheduseks 1.050.
Järgmisena lisasin pärmi. Otsustasin lisada lihtsa õllepärmi S-04, kuna seda pärmi soovitati ka siidri puhul kasutada. Siider läks kenasti käima ning kui õlle puhul on esimesed paar päeva käärimine eriti äge ning hiljem vaibub, siis siidri puhul oli algus natuke rahulikum, kuid käärimine käis konstantselt aktiivselt ning rahunemise märke ei olnud. Õhulukk mulksus vähemalt 20 korda minutis. Nii palju kui siidri valmistamise kohta lugesin, siis mahlas olev suhkur ning lisatud suhkur mõlemad sobivad pärmile hästi ning võimalusel 'sööb' pärm kogu suhkru ära. Nii jääb siider väga kuiv ning hapu. Seda saab ära hoida, kui tavalise suhkru asemel lisada mittefermenteeruvaid magusaineid, näiteks Stevia või Sorbitol. Minul olid aga natuke teistsugused plaanid, millest kirjutan juba järgmine kord.
Eelmise nädala reedel toimus baaris Pudel kodupruulijate kokkutulek, kus osalesin ka mina. Kokku oli tulnud umbes kakskümmend (kodu)pruulijat. Sõna 'kodu' on sulgudes, kuna minu arusaamist mööda kõik päris kodus oma õlut enam ei valmista. Kohaletulnute seas olid ka mõned suuremad seltskonnad, kes kambaga koos õlut valmistavad. Lisaks minule oli ka üksiküritajaid, kes omaette pruulivad.
Minu osalemine antud üritusel polnud kuigi kindel ning alles viimasel hetkel otsustasin minna. Põhjuseks oli oma valmis toodangu vähesus. Minu viimane pruul oli alles pudelis ning lõpetas toas karboniseerumist. Reedel pärast tööd otsustasin ikkagi minna kokkutulekule ning kleepisin paarile pudelile sildid peale. Kuna minu õlu polnud saanud keldris jahedas selgineda ega laagerduda, siis läksingi teadlikult oma nn 'poolelioleva' õllega kohale.
Kõik osalejad tõid kaasa oma toodangut, vähemalt 4 pudelit. Nii said kõik kokkutulnud üksteise õlleid maitsta ja tulemuste ning valmistamise protsessi üle arutleda.
Kokkutulek algas põgusa tutvumisringiga. Kuna osalejaid oli palju, mulle kõigi nimed kahjuks meelde ei jäänud. Seejärel hakati järjest erinevaid õllesid avama. Igaüks sai oma õllest lühidalt rääkida. Maitsmise järjekord üritati kanguse ning mõruduse järgi paika panna, alustades lahjematest ja lõpetades kangematest. Degusteerimisele tulid ka Põhjala pruulikoja 'Uus maailm', 'Põhjakonn' ja 'barley wine' valdkonnast midagi.
Tundus, et suur enamik kohalolnud pruulijaid villib oma õlle tavaliselt KEG'idesse ning antud üritusele võeti KEG'ist pudelisse ümbervillitud õlu kaasa. Seega enamus õllesid olid selged ja ei pidanud sette pärast pudeli põhjas muretsema.
Üldiselt õlle maitsmisest kirjutades peab mainima, et kõik õlled olid head. Väga levinud oli IPA. Nii oli väga hea mitut erinevat õlut kordamööda maitsta ning võrrelda. Kui peaks mõne maitstud õlle esile tooma, siis kindlasti mainiks ära Põhjala 'Uus maailm', mis oli mõnusalt humalase maitse ning väga intensiivse (meeldiva) aroomiga. Veel jäi mulle eredamalt meelde Vene härrasmeeste IPA, mida oli kaasa toodud mitut variatsioon(?). Murastest pärit härra õlled jäid meelde eelkõige mõnusa mulli ning paraja humalaga. Pildil alumises ääres olevad 1L plastikpudelites õlu oli parajalt tasakaalus ning sobis heaks vahelduseks IPA'dele, õlle autor oli Kalev. Endale tundus, et kõige nõrgem õlu oli just minu oma - hägune, toore maitsega. Positiivse külje pealt olin ma üks vähestest, kes oma pudelitele värvilised sildid peale kleepinud oli.
Pärast õllede ükshaaval maitsmist jätkus õlleteemaline jutt terve õhtu. Jutu kõrvale jätkus õlut ka pärast ametliku osa lõppu. Kuna seltskonnas oli inimesi erinevatest rahvustest, siis lauas kõlas lisaks eesti keelele ja vene ja inglise keeled.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kokku oli tulnud väga mõnus ja tore seltskond, kellega sai oma õllevalmistamise muljeid, tehnoloogiaid ja kogemusi vahetada. Minul, kui algajal pruulijal, oli palju õppida. Minuarust on antud üritusel potentsiaali ning piisavalt rahva huvi, et seda korrata.
Seekord kirjutan teemast, mille kohta mul puuduvad täielikult praktilised kogemused. Kuid olen mõelnud kaugemas tulevikus õlut ka KEG'i villida ning gaseerimiseks süsihappegaasi kasutada. Seega tuleb antud teemaga tutvumine kindlasti kasuks. CO2 abil on võimalik erinevates anumates õlut karbonisserida ning hiljem ka serveerida. Praegu aga keskendun oma jutuga Cornelius KEG'i kasutamisele. Võrreldes teiste anumatega on gaseerimise põhitõed ja teooria sama, erinevus võib tulla sisse serveerimisega.
Kõigepealt tooks välja KEG'i villimise ja CO2'ga karboniseerimise positiivsed ja negatiivsed küljed:
+ Ühe suure anuma puhastamine ei ole nii tüütu kui suure hulga pudelite puhastamine;
+ KEG'is on võimalik valmis õlle gaseerituse taset muuta vastavalt soovidele ja vajadustele;
+ KEG'is hoiustamine võtab pudelitest vähem ruumi;
+ Süsihappegaasiga karboniseerides on õlles vähem setet ning selgineb kiiremini;
- Kogu KEG'i süsteemi maksumus on pudelite hinnast märksa suurem;
- KEG'i puhul on jaheda õlle serveermiseks ning ka karboniseerimiseks vaja külmikut;
- Pudeleid on KEG'i süsteemist kergem kaasa võtta ning sõpradele jagada;
Olgugi, et KEG'i puhul on nii häid kui halbu külgi, otsustavad paljud kodupruulijad oma toodangut KEG'idesse villida.
Kui oled otsustanud oma õlut KEG'i villida, tuleks esmalt muretseda vajalik varustus. Kõige lihtsam süsteem
koosneb:
KEG, näiteks Cornelius keg
CO2 balloon
Süsihappegaasi regulaator/reduktor
Voolik KEG'i gaasi sisendisse
Nn food grade voolik KEG'i väljundisse
Mingit sorti kraan õlle serveerimiseks (fikseeritav nagu pubides või lihtsam plastikkraan vooliku otsas)
Kogu baasvarustuse hind uuena võib jääda umbes 200€ kanti ning kasutatud ning ise tihendeid vahetades võib hakkama saada ka alla 100€. Kuigi hind võib alguses suur tunduda, siis pärast alginvesteeringu tegemist on tarvis ainult CO2 ballooni täita.
KEG'i puhastamisest ja desinfitseerimisest ma väga pikalt ei kirjuta. Hea oleks puhastamiseks kogu KEG lahti võtta ning mustus eemaldada. Seejärel see desinfitseerida. Artikli lõpus on mul välja toodud 4 videot, kus peatutakse väga põhjalikult ka puhastamisel. Kindlasti tasub teadvustada, et kui pudelite puhul halb puhastamine võib mõne pudeli õllega ära rikkuda, siis KEG'i puhul on ohus palju suurem kogus õlut.
Ka karboniseerimise teoreetilisel küljel ma väga pikalt peatuda ei taha. Kogu gaas, mis õllega täidetud KEG'i jõuab, täidab ära seal oleva vaba ruumi. Seal vabas ruumis (headspace) olev gaas hakkab õlle sisse 'imenduma' kuni on saavutatud tasakaal (equilibrium), mis tähendab, et KEG'i vabas ruumis oleva gaasi rõhk on võrdne õlles lahustunud gaasi rõhuga. Tasakaalu saavutamise kiirust mõjutab peamiselt 3 tegurit:
Gaasi ning õlle vahelise puutepinna suurus;
Headspace'is ning õlles oleva gaasiosakeste hulga erinevus;
Aeg.
Seega kui suurendada punktis üks toodud pindalat või punktis kaks välja toodud osakeste (või põhimõtteliselt rõhu) suhet, muutub kogu protsess kiiremaks (aeg väheneb).
Kui nüüd KEG on puhas ning õlu valmis villimiseks, tasub ennem veel
paika panna plaan karboniseerimiseks. Esmalt on vaja otsustada,
millisele tasemele soovitakse õlut karboniseeriga. Oma eelnevas postituses olen kirjutanud CO2 hulgast erinevate õlle tüüpide puhul. Kui soovitud süsihappegaasi hulk on välja vaadatud, saab kasutada kalkulaatorit (või seda lehe all servas, mis toetab ka meile tuntumaid rõhu ühikuid) oma plaani täpsemaks seadmiseks.
Järgmisena peaks otsustama, millist meetodit karboniseerimiseks kasutada. Erinevatest allikatest lugedes joonistus välja peamiselt kolm erinevat meetodit:
Wait ehk oota - kalkulaatoriga välja arvutatud gaasisurve keeratakse regulaatoris paika ning seejärel ühendatakse gaasivoolik KEG'i sisendisse. Õlu võtab süsihappegaasi vastu seni kuni on saavutatud tasakaal (equilibrium). Pärast seda protsessi on õlu karboniseerunud täpselt soovitud tasemeni. Kogu protsess võtab umbes 5-10 päeva aega. Protsessi saab kiirendada, kui KEG keerata näiteks külili, nii suureneb gaasi ja õlle puutepind ning gaas 'imendub' õlle sisse kiiremini.Teine võimalus protsessi kiirendada on alguses soovitatud rõhust natuke suurem rõhk peale keerata ning aja edenedes rõhku vähendada. Ülekarboniseerimise vältimiseks võib õlut aeg-ajalt proovida.
Crank and shake ehk keera gaas lahti ja raputa - sisuliselt on tegemist eelmisele sarnase meetodiga, kus kalkulaatori abil leitakse sobiv gaasi rõhk. Et aga karboniseerimise protsessi kiirendada, siis loksutatakse, raputatakse või rullitakse KEG'i. Selle käigus õlu loksub ning gaasi ja õlle kokkupuutepind on veelgi suurem. Raputamise korral tuleks olla ettevaatlik, et õlu mööda gaasivoolikut regulaatorini ei jõuaks (juhul kui regulaatori juures pole klappi ees). Väikse variatsioonina võib proovida CO2 balloonist sobiva rõhuga gaas KEG'i lasta, seejärel gaasivoolik lahti ühendada ning loksutada. Ja seda protseduuri mitu korda korrata kuni on saavutatud sobiv gaseerituse tase.
Diffusion stone ehk kasutada spetsiaalset karboniseerimise 'kivi' - tegemist on spetsiaalse terasest või süsinikust tükiga, mis kinnitatakse KEG'i sisse gaasi sisendi juurde. 'Kivi' koosneb väikestest kanalitest, mida mööda süsihappegaasi õlle sisse jõuab. Kuna väikestest kanalitest väljuvad palju väiksemad CO2 mullid, 'imenduvad' need paremini õlle sisse. Karboniseermise 'kivide' nõrkuseks on imepeenikeste kanalite puhastamine. Enne ja pärast kasutamist peaks 'kivi' keetma, et seda puhtana hoida.
Võimalik on ka eelpool kirjeldatud meetodeid omavahel kombineerida. Lisaks karboniseerumise protsessi kiirendamiseks võib algselt kalkulaatoris soovitatud rõhust valida natuke kõrgem rõhk. Nii lahustub gaas kiiremini õlles, kuid on oht ülekarboniseerida. Seega tasub sellega olla ettevaatlik ning järk-järgult karboniseerimise protsessi käigus pealeantavat rõhku vähendada. KEG'i puhul on hea, et töö käigus on võimalik tulemust proovida ja hinnata ning vastavalt sellele edasi käituda.
Aga lähme nüüd tagasi sinna, kus KEG on puhas ja õlu valmis villimiseks. Samuti on paika pandud soovitud karboniseerituse tase õlles ning välja valitud meetod, kuidas seda saavutada. Pärast õlle KEG'i toimetamist jääb anuma ülaossa natuke õhuruumi. Teatavasti hapnik kõige paremini õllele ei mõju ning seetõttu tuleks see asendada CO2'ga. Selleks survestada KEG 0,1-0,3 bar'ise rõhuga ning purge (õhutus?) avast õhk välja lasta paar-kolm korda. Nüüd on KEG'is ainult õlu ning väike kogus CO2. Järgmisena algab karboniseerimise protsess, millest natuke pikemalt on kirjutatud ülal. Aeg-ajalt tasub õlut proovida, et vältida ülekarboniseerimist ning leida endale parim gaseerituse tase.
Teatavasti on KEG'ist õlle kättesaamisel vaja süsihappegaasi või tekidata surve mõne teise gaasiga. Pärast karboniseerimise lõppu jääb KEG'i sama surve, mida viimasena
karboniseerimise ajal kasutati. Kui kasutada serveerimiseks sama survet,
on oht, et kraanist väljub enamus vahtu ning õlut ainult paar tilka.
Sama häda kipub ka klassikaliste alumise otsa kraanidega ankrutega
olema. Madalamat rõhku serveerimiseks kasutades on pärast õlle tarbimist
vaja KEG'is taastada kõrgem rõhk, muidu eraldub õllest osa gaasi anuma
ülemisse headspace'i. Et elu oleks mugavam ja ei peaks erinevate rõhkudega mängima, kasutatakse vooliku takistust, et vältida õlle liigset vahutamist. Nimelt kui KEG'ist väljuva vooliku takistus on võrdne või ligilähedane KEG'is valitsevale rõhule, tuleb õlu rahulikult ning ilma liigse vahuta välja. Kui aga vooliku takistus on liiga suur, väljub õlu KEG'ist vaevaliselt. Netist 'draft system balancing' järgi otsides leiab palju näiteid ja arvutusi, enamus kahjuks US mõõtsüsteemis. Üks hea ülevaatlik leht on siin. Pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et KEG'i villimine ning karboniseerumine on paremini reguleeritav ning kontrollitav. Alguses süsteemi ülesseadmine võib olla keeruline ja kulukas. Hetkel mina oma lähituleviku plaanides KEG'i süsteemi veel ei näe, kuna valmistatavad kogused on suhteliselt väikseid ning pudeleid on kergem sõpradele jagada. Samas oleks uhke ja mõnus kodus kraanist õlut serveerida.
Siia lisasin ma ka lubatud neli ülevaatlikku videot KEG'indusest:
Pärast suhteliselt pikka pausi kirjutan oma Smash Saison õlle pruuli tulemustest. Enne villimist mõõtsin lõpptiheduseks 1.014, mis on natuke kõrgem algselt plaanitust. Proovisin käärimise lõppfaasis veel kääritusnõud raputada ning natuke humalat lisada, et õlu veel edasi käiks, kuid tulutult. Arvatavasti oli kõrge lõpptiheduse põhjuseks kasutatud pärm Safbrew S-33, mille lõpptihedus on tootekirjelduse järgi kõrge. Seega juba pudelisse villides oli teada, et õlu on planeeritust natuke magusam. 
Nüüd, mõned nädalad hiljem on õlu keldris kenasti selginenud ja laagerdunud ning pudelis paistab õlu enam-vähem läbi. Võrreldes oma eelnevate pruulidega lisasin selle pruuli pudelitele kaks silti, esimese ja tagumise. Kahe sildi ühele joonele ning samale kõrgusele kleepimine ei olnud alguses väga kerge. Tagumine silt andis võimaluse natuke rohkem õlle infot pudeliga sõpradele kaasa anda ning arvatavasti järgnevate pruulidega jätkan seda traditsiooni.
