Kutse: Käsitööõllede Festival, Tallinn 2014

2014. aastal on õllekultuur Eestis plahvatusliku kiirusega levinud ning 5. detsembril otsustasid pea kõik pisikesed Eesti pruulikojad põranda alt välja tulla. Esmakordselt on huvilistel võimalus maitsta siiani peidus olnud väikeste pruulikodade käsitööõlusid. Ühiselt rõõmsal meelel jagatakse õlletarkust ning sooja annavad just selleks ürituseks valminud eripruulid.

Enam kui 20 väikest ja veel väiksemat Eesti pruulikoda on Tallinnas pakkumas eksklusiivseid käsitööõllesid! Festivalil avaneb külalistele võimalus soodsalt maitsta erinevaid õllesid ning soovi korral lemmikud kaasa osta. Esitlusele tulevad mitmete pruulikodade särtsuvad eripruulid spetsiaalselt jõuludeks!

Tallinnas on väiksem kodupruulijate kokkutulek juba traditsiooniks saanud. Kodupruulijate eestvedaja Alar Mihhailov märgib, et viimase aasta jooksul on kvaliteetsete õllede pruulimise hobi levinud märgatavalt. Huvilisi on meie seltskonda juurde tulnud ning see on ainult tervitatav. Igal kuul koguneme kaaspruulijatega ning proovime õnnestunud ja mitte nii väga õnnestunud õllesid ja õpime üksteiselt. Loomulikult on tavalisel õllehuvilisel keeruline sellistele õlledele ligi pääseda. Kuid 5. detsembri üritusel on esindatud pea kõik pisikesed Eesti pruulikojad ning ainulaadne võimalus igal õllesõbral oma maitsemeeled käiku lasta.

PRAKTILINE INFO:

5. detsembril, alates 18:00
Telliskivi 60A, Loomelinnaku B-hoone 2. korrusel, Roheline Saal
Tule Pudel baari juurde ning samas majas juhatavad Sind juba sildid 2. korrusele.

Ürituse üldinfo ja uudised:
https://www.facebook.com/events/1500403866886344/

Festivalil osalevad pruulikojad (seisuga 29. oktoober 2014)

• Tanker Pruulikoda
• Kodupruul
• Kitseküla Pruulikoda
• nanoPruul
• Kalamaja Pruulikoda
• Kikka Pruulikoda
• Prüülikese Pruulikoda
• E.T. Brewery
• Ryan
• Biiru Jaapani käsitööõlled

Osalevate pruulikodade nimekiri täieneb jooksvalt. Registreerumiseks saada email homebrewersestonia@gmail.com

XL (40.) pruul - Steampunk Evolution (2)

Meskimiseks kõik valmis

Pärast eelmist Steampunk Evolutioni pruuli tundus, et õlle retsept on peaaegu valmis saamas. Mõtlesin teha veel ühe katsetuse rohkemate humalatega, et pisut suurendada mõrudust ning anda intensiivsem aroom. Seega võtsin ette juba tuttava retsepti ning suurendasin veidi humalate koguseid:

• Pilsner linnased
• Vienna linnased
• Crystal 100 linnased
• Carapale linnased
• Magnum humalad
• Cententennial humalad
• Citra humalad
• Saflager S-23 pärm

Meskimine

Meskimine möödus edukalt 40L vees temperatuuril 68˚C. Kogu õlle valmistamine toimus õues ning sel päeval oli mind õnnistatud sooja päikesega. Meski ajal õnnestus hoida temperatuuri väga stabiilsena ning ise jäin meskimisega väga rahule.

Pärast linnaste potist eemaldamist jäi sinna 31L vedelikku. Loputamist teostasin rahulikult ning lasin kuumal veel vaikselt läbi linnaste imbuda. Enne keedu algust valasin loputamise tulemusena saadud meski potti juurde ning keetu alustasin 50L'ga. Keedu ajal lisasin planeeritud humalad kolmes osas:

• 60 min - Magnum
• 20 min - Centennial
• 5 min - Citra

Vahutamine enne keedu algust

Keedu lõpuosas sisestasin potti vasest spiraaljahuti, et see desinfitseerida. Jahutamine läks nagu ikka, veidi vaevaliselt. Seekord lõpetasin jahutamise 24˚C juures. Kuna käärimiseks olin välja vaadanud jahedama, 16,5˚C õhutemperatuuriga ruumi, siis plaanide kohaselt pidi seal virre õigele temperatuurile maha jahtuma. Enne pärmi lisamist mõõtsin virde tiheduseks 1,056 ning temperatuuriks 22˚C.  

Aktiivselt kääris virre veidi alla kahe nädala. Kuna tegemist oli palju, siis villima jõudsin hakata alles 20ndal päeval. Vahepeal peale õhuluku mulksumine muid parameetreid ei jälginud. Villimise ajaks oli tihedus langenud 1.015'ni ning ilmselt oli see püsinud stabiilsena juba nii mõnedki päevad. Seega õlle kanguseks sain arvutuse teel 5,6%, mis antud õlle puhul oli vägagi optimaalne.

Suurema keeduajal tekkinud sette püüdsin sõela abil kinni

Villimiseks kulus 129 väikest 0,33L pudelit ning viimase osa õllest villisin nelja 0,5L pudelisse. Pärast seda oli kogu mu väikeste tühjade pudelite laoseis tühi ning järgnevate pruulide jaoks on vaja midagi välja mõelda. 

Toasoojas sai õlu piisavalt karboniseeritud umbes 10ne päevaga. Lisaks settis selle aja jooksul õlu kenasti selgeks. Pärast siltide kleepimist viisin pudelid tagasi keldrisse laagerduma ning tarbimist ootama. Antud pruuli tulemusest saab lugeda paari nädala jooksul.

Kääritustünni jõudis kergelt sogane, kuid hästi lõhnav virre

XXXVIII pruuli hinnang - Lacerta

IPA stiilis õlled tunduvad olevat väga populaarsed ning niipea, kui mõne sellise valmis saan, kipub see haihtuma väga kiirelt. Nii juhtus ka Lacertaga. Selleks ajaks kui lugesin õlle piisavalt küpseks, et pikemalt pruuli tulemusest kirjutada, oli alles jäänud viimane pudel. Ilmselt tänu juhusele säilis see viimane pudel piisavalt kaua keldris.

Kuna tegemist oli 80% osas täidetud pudeliga, siis võis see olla kääritustünni põhjast tulnud viimane ports. See tõotas ka keskmisest rohkem setet ning mõningast pärmi maitset.

Klaasi valades tekkis kolme-nelja sõrmepaksune vahukiht, mis tasapisi hakkas taanduma. Õlle värvus oli tume punakas-pruun. Läbipaistvusega kõige paremad lood polnud, üpris tuhm tundus klaasis.

Järgmisena õlut nuusutades kadusid kõik eelarvamused, mis kesise välimuse tõttu olid tekkinud. Õlle aroom oli parajalt tugev, meenutades puuvilju ning lilli. Lisaks oli veidi tunda magusat ning humalate värskust.

Maitses oli esmalt tunda magus-hapukat lainet, millele õige pea mõrudus. Mõrudus ei olnud liiga intensiivne, jäädes teiste maitsetega tasakaalu. Lisaks aroomile oli puuviljasus jõudnud ka maitsesse ning omaarust tundsin ploome ning apelsini. Maite tundus üldiselt tasakaalus ning mõrudus tagasihoidlik, mistõttu võib seda õlut ka beebi-IPA'ks nimetada.

Õlle keha oli keskpärane või veidi tugevam. Järelmaitse oli parajalt mõrkjas ning jäi kauemaks keelele püsima.

Kokkuvõttes jäin antud pruuliga rahule. Mulle endale meeldivad tagasihoidliku mõrkjusega IPA'd ning antud õlle 60 IBU tundusid täitsa parajad. Lisaks mõrudusele oli maitses piisavalt hapukust ning magusust, mis tasakaalustasid õlle üldpilti sarnaselt eelmisele, sama retsepti järgi valmistatud Elementaarsele IPA'le. Selle retsepti järgimise katsetuse juures võiks veidi proovida humalatega mängida ja ehk ka veidi IBU juurde keerata ning vaadata, mis saab.

Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.

XXXVI pruuli hinnang - Vöötkakk seenior

Lõpuks jõudsin ka ise tähelepanelikumalt Vöötkaku uue versiooni ära proovida. Maitsimise ajaks oli õlu pudelis seisnud üle kuu, seega peaks see proovimiseks kenasti valmis olema. Paraku pean nentima, et minu maitsmise ajaks oli alles jäänud ainult 3-4 pudelit ning ülevaate kirjutamise peamiseks eesmärgiks on teha tähelepanekuid järgmiseks katseks.

Klaasi valades moodustus õlle kohale vähe vahtu, mis kippus kiiresti taanduma. Õlu ise oli must, kerge punaka varjundiga, veidi kastanit meenutav. Tänu tumedale toonile õlu hästi läbi ei paistnud, samas klaasi servast tundus õlu olevat kenasti selge ja klaar.

Õlle aroom tundus kakaoselt mõrkjas, millele lisandus vihjeid kohvile. Humalate värskus meenutas rohkem midagi murust ning tasakaalustas kenasti mõrkjust.

Maitse oli õllel peamiselt mõrkjas, kuid mitte humalatest vaid pigem linnastest. Shokolaadilinnased andsid kohvist, kakaost, mõrkjast ning veidi kõrbenud maitset. Lisaks oli omal kohal ka humalad oma värskuse ning kerge mõrudusega. Kergelt käis keelelt läbi ka hapukus, mis meenutas veidi leiba.

Õlle keha oli kerge, tundus suus pehme ja kohev. Järelmaitse jättis suu veidi kuivaks, keelele jäi kumama kakaone mõrkjus ning kerge kõrbenud maitse.

Kokkuvõttes tundus mulle endale antud õlu veidi liiga mõru olevat. Võimalik, et põhjus oli linnastes, täpsemalt kodus jahvatatud shokolaadilinnastel, mis liiga peened said. Igaljuhul tasub selle retseptiga edasi minna, kaerahelbed tundusid hästi sobivat. Kuna humalaid oli vähe tunda, siis neid ei kiirustakski kohe vahetama. Pigem vaatan üle grain bill'i, et linnaste magusust juurde saada.

Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.

XXXIX pruul - Pelgulinna õlu (4)

Peale ebaõnnestunud katset valmistada Pelgulinna õlu poes pakutavatest maisihelvestest tegin kohe uue proovi. Kuna endiselt 'õigeid' maisihelbeid saada polnud, otsustasin kasutada riisihelbeid. Nii peaks tulemus tulema kuivem ning veidi tumedam. Ülejäänud komponendid jäid enam-vähem samaks:

• Pale ale linnased
• Carapale linnased
• Caraplus10 linnased
• Riisihelbed
• Centennial humalad
• Citra humalad
• Riivitud sidruni koor
• Safale S-04 pärm

Meskimine

Ka mesimine toimus juba vana rada pidi, 40L veega ning temperatuuril 67˚C. Kuigi pärast linnaste lisamist langes meski temperatuur 66˚C'ni, siis vähese vaevaga sai see tõstetud taas 67˚C'ni ning veidigi rohkemgi. Tulemuseks püsis meski temperatuur enamus aega eesmärgi lähedal ning kokkuvõttes jäin kogu meskimise protsessiga rahule. 

Hetk enne keemise algust

Pärast linnaste koti eemaldamist potist jäi sinna umbes 35L vedelikku. Samal ajal, kui ma linnaseid veel loputasin, panin poti kütte juba tööle, et aega säästa. Keemise alguseks olin kogunud potti 50L meski ning hakkasin humalaid lisama:

• 60 min - Centennial
• 10 min - Citra
• 5 min - Sidruni koored
• 0 min - Citra

Kuna jällegi pruulisin lageda taeva all ning keedu lõpuks oli kätte jõudnud õhtu/öö, siis välistemperatuur oli tublisti langenud ning aitas virde jahutamisele kaasa. 

Jahutamine

Jahutamise lõpetasin aja puudusel 24˚C juures ning lasin õlle kääritustünnidesse. Kuna keedupotis oli veidi rohkem setet, siis tünnidesse jõudis 23L ning 21L virret. Tiheduseks mõõtsin 1.048, mis veidi ületas retseptis planeeritut. 

Pärast rahulikku 20˚C juures käärimist otsustasin villida juba 10ndal päeval. Õhulukk oli jäänud vaikseks ning ka tihedus oli stabiliseerunud 1.014 juures. Alkoholi sisalduseks arvutasin 4,8%, mis antud õlle puhul oli täitsa sobiv. 

Virre jõuab kääritustünnidesse

Kogu õlle villisin 0,33L pudelitesse, mida kokku tuli 130. Toasoojas jõudsid pudelid karboniseeruda 9 päeva. Seejärel esimest korda õlut proovides tundus olevat parasjagu gaasi ning pudelid rändasid keldrisse jahedasse. 

Ka endalegi tundub, et antud pruuli juures kiirustasin veidi. Põhjuseks oli Pelgulinna Muhepäev, mille tarbeks oli just Pelgulinna õlut tarvis. Nii pakkusingi ma seal üpris värsket, kuid meie asumis kuulsust kogunud õlut. Enda hinnangu antud pruuli tulemustest kirjutan veidi aja pärast.