Kümnes pruul: Kodune õunasiider (2)

Eelmine kord lõpetasin jutu pärast õunamahla käärima panemist ära. Siidri valmistamise käigus ma ei lisanud ühtegi mittefermenteeruvat magusainet, seega tuli käärimisel silm peal hoida, et tulemus liiga hapu ei jääks. Antud pruuli eesmärgiks oli saada magus ning õunane siider. Foorumitest lugedes peaks õunasiider tihedusel 1.014 suhteliselt magus olema. Sihtisin minagi sarnast lõpptihedust. Siidri magususe säilitamiseks ning pudelis edasi käärimise vältimiseks otsustasin pärast karboniseerumist siidri pastöriseerida, mille õpetus asub siin.

Õunamahl kääris üpris konstantse tempoga suhteliselt aktiivselt. Seega mõõtsin tihedust sagedamini kui õlle puhul:

• Käärimise alguses (T): 23.09 - 1.050

• T+4: 27.09 - 1.030

• T+7: 30.09 - 1.018

Koos mõõtmistega käis kaasas ka produkti maitsmine. Nädal pärast käärimise algust hakkas siidri soovitud magusus juba kaduma, seega otsustasin pudelitesse ära villida. Lõppeesmärgist jäi puudu 0.004 punkti, kuid arvutades alkoholi sisaldust tundus, et 4,3% ABV peaks piisama küll.

Kõigepealt nagu ikka, desinfitseerisin puhtad pudelid. Väga pikalt sellest kirjutama ei hakka. Viimasel ajal on mul õnnestunud hankida traatkorgiga pudeleid, seega osa siidrist läks nendesse. Teise osa siidrist villisin 0,33L läbipaistvatesse pudelitesse, neid on hea pildistada ning õlle/siidri värvust hinnata. Lisaks on väiksemaid pudeleid hea maitsmiseks laiali jagada. Valgest klaasist pudelite puhul peab ainult jälgima, et need liigselt valgust ei saaks.

Kui ma kääritusnõult kaane maha võtsin, siis seal käis äge käärimine veel edasi ning pinnale tõusid väiksed mullikesed üpris aktiivselt. Põhimõtteliselt villisin ma ju alles käärivat siidrit. Kuid minu plaan nägigi ette sobiva tiheduse juures siider pudelitesse villida. Sobiva gaseerituse taseme saavutamiseks peaks minu arvutuste kohaselt vaja minema umbes 0.002 tihenduse punkti. Seega lisasin vastava koguse suhkurt igasse pudelisse. Katsetamise eesmärgil lisasin osadesse pudelitesse rohkem suhkurt, et sama karboniseerituse taseme juures siider veelgi magusam jääks (umbes 1.020)

Kokku sain natuke alla 25L siidrit, mis pudelis esialgu oli ürpis hägune. Enne pastöriseerimist oli vaja saavutada soovitud gaseerituse tase. Seega ainsaks võimaluseks oli aeg-ajalt mõni pudel avada ning hinnata gaasi hulka siidris. Kohati tundus, et pudelis rõhu all toimub käärimine aeglasemalt ning soovitud gaseerituse taseme saavutasin umbes nädalaga.





Seejärel oli aeg pasöriseerimiseks. Õpetust lugedes tundus kõik lihtne olevat. Nii ma siis alustasingi ning prooviks panin suurde potti kõik 0,5 liitrised suured pudelid. Seejärel valasin potti nii palju sooja vett, et vee tase oleks pudeli korkidest paar sentimeetrit allpool. Kui vajalik veekogus oli olemas, võtsin pudelid välja ning hakkasin vett kuumutama 70-80˚C'ni. Kuna potis oli suhteliselt vähe vett, siis vajaliku temperatuuri saavutasin suhteliselt kiiresti.





Järgmisena hakkasin pudeleid laduma kuuma vette. Ma natuke pelgasin seda, kuna ei teadnud, kuidas rõhuall olevad pudelid käituvad kuumas ning kartsin, et mõni kork võib äkitselt maha lennata. Õnneks midagi nii dramaatilist ei juhtunud. Plaan oli pudeleid kuumas vees hoida 15 minutit, selle aja jooksul peaks pudelites olev siider piisavalt kuum olema, et kõik pärmirakud hävineksid. Aga siis, 10ndal minutil hakkas potist kostuma veidrat vilinat. Paari järgneva minuti jooksul läks vilin tugevamaks, kuna algselt ühe pudeliga liitus veel teisigi. Nimelt traatkorkide all olev kummitihend hakkas pudeli suu ja korgi vahelt ennast välja pressima ning koos sellega ka natuke siidrit. Ilmselt läks pudelis soojaga rõhk liiga suureks. Ausaltöelda ehmatasin ma selle peale ära. Mul ei jäänud muud üle kui pudelid veest välja võtta ning viia õue jahtuma (väljas oli alla 10˚C sooja). Mahajahtununa enam tihendi vahelt õhku ega siidrit välja ei pressinud ning tihend ise oli natuke tagasi tõmbunud, sulgedes pudeli õhukindlalt. Pärast seda intsidenti kartsin, et siider on kogu oma mulli kaotanud, kuid nädal hiljem pudelit avades oli kõik korras. Ma ei teagi, kas on võimalik, et suurem rõhk põgenes pudelist, kuid siidri sees lahustunud CO₂ jäi alles.

Pärast sellist vahejuhtumit otsustasin ikkagi ka 0,33L kroonkorgiga pudelid ära pastöriseerida. Siin väga suurt lekkeohtu ma ei näinud. Küll aga kartsin, et mõni pudel võib plahvatada või kork kõrge kaarega minema lennata. Osadesse väikestesse pudelitesse olin pannud rohkem suhkurt, seega võis CO₂'te ka seal rohkem olla (pildil hoiatava oranzi korgiga). Õnneks selle potitäiega midagi ei juhtunud ning sain kõik pudelid kenasti 15 minutit kuumutada. Igaks-juhuks viisin needki pudelid välja kiiremini jahtuma.





Lõpuks sain pudelid kastidesse ära tõsta ning viia keldrisse selginema. Jahedas settis siider päris kenasti. Erinevalt õllest jäi kogu sete pudelipõhja hõljuma ning pudelit raputades tõusis taas lendu. Sama asja täheldasin ka oma eelmise konservist valmistatud siidri puhul. Ma pole kahjuks täielikult kindel, kas 0,5L pudelites sai siider korralikult pastöriseeritud. Õllepärmile ohutu maksimaalne temperatuur peaks jääma 30˚C kanti. Isegi kui pärast minu pastöriseerimist jäi pärm veel ellu, siis külmas keldris ei tohiks käärimine edasi käia. Igastahes olen kogemuse võrra rikkam. Nüüd ei jää muud üle, kui lasta siidril natuke jahedas seista ning lähiajal ka antud pruuli tulemustest kirjutada.