Kodupruulijate 2. kokkutulek

Pudeli baaris toimus järjekorde kodupruulijate kokkutulek. Seekord oli kohale tulnud märksa vähem inimesi. Üheks põhjuseks oli kuuldavasti info kehv levik, mistõttu paljud ei teadnudki, et taoline üritus toimub. Ka mina avastasin toimuva ürituse kolm-neli päeva varem. Kuigi viimasel ajal ei ole ma pruulimisega väga jõudnud tegeleda, leidsin keldrist kaasa võtmiseks 4 pudelit Meeste õlut. See õlu on keldris peaaegu pool aastat seisnud kuid niipalju kui seda ise joonud olen, tundub OK olevat.

Kohale jõudes oli inimesi väga vähe kuid väikese hilinemisega jõudis rahvast juurde. Kohale oli tulnud ka kaks ajakirjanikku, kes kodusest õlletegemisest laiemale avalikusele kirjutavad. Kohalolijatest peeaegu kõik olid juba tuttavad eelmisest kokkutulekust.

Seekord valmistusin antud artikli kirjutamiseks natuke paremini ette ning tegin rohkem pilte. Märkmeid tegin vähe ning seetõttu võib minu kajastused mõned vead olla. Kuna maitsmisele tuli päris palju erinevaid õllesid, siis kahjuks väga täpselt nendest kirjutada ei oska. Seega toon välja peamised aspektid, mis mulle meelde jäid.

Selline nägi laud välja alguses, kõigi pilgud suletud pudelitel ning mõttes erinevate õllede maitsed

Esimesena avati Põhjala pilootpruul, lõhna poolest magus ning apelsini maitse jõudis kohale väikese viitega.

Järgmisena võtsime ette Sergey ja Romani kaasa toodud Dunkelwizeni. Lõhna poolest oli see tagasihoidlikum, algselt oli see villitud KEG'i ning hiljem pudelisse ümbervillitud. Maitse oli mahe ning hapukas.

Sergey ning Roman võtsid lisaks eelmisele ka kaks red ale tüüpi õlut kaasa. Tegemist on nn 'rebase' õllega nagu seda laua taga kutsuti. Maitse ning lõhna kohta täpselt mul meeles pole, kuid võrreldes eelmise õllega a oli siin humalaid rohkem ning õlle värvus oli tüübile omaselt punakas.

Tegemist on Sergey ja Romani kolmanda kaasavõetud õllega. Neil ikka jätkub õllesid kaasavõtmiseks. Nagu ka teiste nende pruulide puhul on õlu esmalt villitud KEG'i ning hiljem kaasavõtmiseks pudelise ümber villitud.

Kalevi APA (American Pale Ale) pudelist kahjuks pilti pole, selle asemel on pilt rahulolevast pruulijast, kes oma õlut teistele välja valab. Antud õlu on üpriski värske ning toores, kuid minuarust maitse oli täitsa õige. Pruulimisel oli kasutatud Amarillo humalaid, mis andsid värskust ning natuke tsitruselisust.

IPA'd olid seekord kõige enam esindatud. Tegemist on Põhjala järjekordse pilootpruuliga. Chris rääkis, et õlu tuli planeeritust kangem. Maitses rohket alkoholi väga tunda polnud. Põhjalale omaselt oli õlle aroom tugev ning meeldiv. Gaase oli ehk natuke vähe kuid maitse oli minumeelest hea.

Järgmine IPA tuli Alari käest, kes Viking linnastest selle oli valmistanud. Minuarust oli humalat parajalt ning lõhngi oli IPA'le kohane. 

Minu kaasavõetud õlu oli üpris kaua keldris seisnud. Kuna tegemist oli ühe minu esimestest katsetustest linnastest õlle valmistamisel, polnud ma lõpptulemuses sugugi kindel. Vastukaja sellele õllele oli enamasti positiivne, ainult õrna pärmi hapuks minemise maitset oli tunda arvatavasti pikast seismisest või infektrioonist pudelisse villimisel.

Viimasena avati Jaanise stout. Ma ise pole varem eriti stoute joonud, seega raske on millegiga võrrelda. Lõhnast oli tunda kohvist aroomi ning värvuski tundus täitsa õige. Maitse poolest oli hapukas ja ehk natuke kerge kehaga.

Õhtu lõpuks nägi laud välja selline. Vahepeal ei ole väljas valgemaks läinud, leidsin hoopis telefonist pimedas pildistamise reziimi üles.

Kokkuvõttes võib öelda, et natukese väiksema seltskonnaga oli rohkem aega igale õllele keskenduda. Ka kaasavõetud õlle hulk oli paras ning pea kõik sai ära joodud. Parema võrdluse läbiviimiseks oleks hea kui kõik kaasavõetud õlled on valmistatud samas või sarnases stiilis. Nagu juba ka on väljakuulutatud, siis veebruaris võetakse võrdlusesse stoutid. Üritan ka järgnevatel kokkutulekutel kohal olla ning ehk jõuan ka nii kaugele, et teen õlle maitsemise ajal märkmeid ja saan siin blogis oma kogemust täpsemini avaldada.