Neljanda pruuli hinnang: Teine katse linnastest õlle valmistamisel

Minu esimene katsetus valmistada ise linnastest õlut ebaõnnestus. Üritasin oma vigadest õppida ning nüüdseks on valminud järgmine pruul. Pärast villimist seisid pudelid toas umbes 10 päeva. Seejärel laagerdusid nad jahedas keldris teised 10 päeva. Loodetavasti sellest piisab, et avada esimene pudel ja anda esialgne hinnang antud pruulile. Seekord proovin õlle kirjeldamisel lähtuda oma eelmisest postitusest, kus selgitasin õlle maitsmise põhitõdesid.

Pudelit avades kostus suhteliselt vali ’psst’, millest järeldan, et õlu on karboniseeritud. Pudelist nuusutades pole hapuks läinud õlle lõhna. Klaasi valasin õlle ettevaatlikult ja viimase veerandi kallasin klaasi keskele, et tekiks mõnus vahukiht. Vahtu sai umbes 2 cm jagu ning värvuselt oli see kergelt kollakas-pruunikas. Minu üllatuseks püsis see paks vahukiht hästi ning ei pidanud klaasi pildistamiseks kiirustama (eelmise pruulide puhul kippus vaht väga kiirelt kaduma ja selle jäädvustamiseks oli väga piiratud aeg).

Järgenvalt jälgisin klaasis õlut. Väiksed mullikesed kerkisid aktiivselt üles, seega ka vaatluse teel võib öelda, et õlu on hästi karboniseeritud. Värvus oli õllel nagu vahulgi kollakas, õrna pruunika tooniga. Läbipaistvusest palju rääkida ei saa, tulemus on suhteliselt hägune. Maltoosadest tehtud õlled on olnud selgemad ning eelmine kui ka antud linnastest tehtud õlled on hägusad.

Seejärel nuusutasin välja valatud õlut ning üritasin ära tabada mõne tuttava aroomi. Tugevalt oli tunda humalate värsket ja puuviljast lõhna. Lisaks on tunda lõhna, mis vihjab millelegi hapukale. Teistelt lõhna suhtes arvamust küsides saan vastuseks, et tüüpiline õlle lõhn on, millest järeldan, et humalad annavad peamiselt aroomi.

Viimaks jõudis kätte aeg maitsta antud pruuli tulemust. Kui siiani kõik märgid viitasid, et õlu vähemalt hapuks pole läinud, olid lootused kõrgel. Ja ega ma ei pidanudki pettuma, täitsa õlu mis õlu. Domineeriv oli humalate mõru maitse. Kuna kasutasin erinevalt retseptis välja toodud mitmetele humalasortidele ainult ühte sorti, siis maitsebukett oli natuke ühekülgsem. Maitsetest tundsin ära mõruduse ja happelisuse, mis peaksid tulenema humalatest. Mõru maitse ei ole liiga domineeriv kuid siiski piisavalt mõjukas, et jätta oma jälg ka järelmaitsesse. Kui õlu on suus natuke ringi liikunud tajun natuke linnastest tulevat magusust. Viimasena on lõpuks tunda õrna hapukust. Kokkuvõtvalt on maitse lihtne ning ühekülgne. Ega lihtsa retsepti järgi valmistatud õllest midagi erilist ei tasu oodata.

Suus tundus õlu olevat keskpärase kehaga ning piisavalt gaseeritud. Siiani endale enim meeldinud nisuõlu tundus palju vesisem. Kui klaas hakkas tühjaks saama, olid alguses kirjeldatud mullid juba kadunud. Järelmaitse oli mõnusalt humalane ja mõru. Alkoholi oli natuke tunda, kuid jäi teiste maitsete varju.

Kui andsin teistele antud pruuli maitsta, siis neile tundus see õlu normaalne ning meenutas klassikalist koduõlut. Võrreldes eelmise hapuks läinud pruuliga võib selle õlle õnnestunuks lugeda. Samas on arenguruumi kõvasti ning hakkan vaikselt juba järgmist pruuli planeerima. Kokkuvõtvalt põhiasjad sain paika ning saan rõõmu tunda esimese õnnestunud linnastest valmistatud pruuli üle.