
Juba pudelist oli näha, et õlu on kenasti selgeks settinud selle lühikese ajaga. Õlle värvus oli helekollane. Klaasi valades oli näha, et ka karboniseerunud on õlu hästi. Tekkis kohev ning suurte mullidega vaht, mis püsis üllatavalt hästi.

Lõpuks õlut maitstes muutus minu arvamus sellesse õllesse. Maitse oli karboniseerumise ning lühida jahedas seismisega totaalselt muutunud, liigne mõrudus oli kadunud. Alles oli jäänud meeldivalt mõrkjas ja tsitruseline maitse. Gaasi oli õlles parajalt ning tundus, nagu õlu oleks pehme ning sulaks suus. Esmamaitse oli mõru, millele natuke hiljam lisandus kerge hapukus. Kerge kehaga õlle järelmaitse oli hapukalt-mõru ning värske. Kuigi ma pole ammu Coronat või Sol'i joonud, siis üldmulje tundus olevat parem, kui eelnevalt mainitud õlled serveerituna koos sidruniviiluga.
Antud õlu sobiks hästi soojal suvepäeval värskenduseks. Varasemalt fännasin ma palju Mehiko maisiõllesid ning ka mu esimese maltoosast valmistatud õlu kuulus antud liigi alla. Paraku tookord midagi head välja ei tulnud ning lõpptulemus jäi väga mõru (nagu praegu villimise käigus tundus).
Kokkuvõttes üllatas see õlu mind täielikult ning ebaõnnestumise asemel on tegemist 110% kordaminekuga. Õlle nimi 'Limon Soleado' peaks Google translate järgi tähendama 'päikeseline sidrun', mis tsitruselise ja värskendava maitse ning päikeselise kollase värviga sobib hästi. Suveks võiks midagi sarnast uuesti ette võtta.
No comments:
Post a Comment