Üheksas pruul: Smash Saison

Seekord võtsin ette ühe lihtsa linnastest õlle valmistamise retsepti. Natuke innustust sain kaasblogijalt, kes maitses SMASH (single malt and single hops) printsiibil valmistatud õlut. Olen ise ka varem lihtsamate retseptide järgi õlut valmistanud, kasutades ühte tüüpi linnaseid ning humalaid. Praeguseks on paar õnnestunud linnastest valmistatud pruuli seljataga ning võtsin ette ühe Saison tüüpi õlle SMASH retsepti.

Pruulimiseks midagi erilist vaja ei läinud. Kahjuks õiget pärmi ma Eestist ei leidnud, seega shopping list oli järgmine:

• 5 kg Pale ale linnaseid jahvatatult
• 1 pk (100g) Saaz humalad
• 1 pk (11,5g) Safbrew S-33 pärm

Õlle teoga alustasin ma ühel tööpäeva õhtul ning lootsin kõik tehtud saada. Plaanisin kogu tegemise ka ilusti piltidele jäädvustada kuid kahjuks läks varem pimedaks ning piltide kvaliteet kannatas. Nagu ikka, oli plaan natuke auahne, aga alustame otsast peale.

Kõigepealt pesin ja puhastasin kõik tarvikud ning viisin terrassile, kus plaanisin õlle valmistamisega tegeleda. Seejärel valasin suurde potti 25L sooja vett, mida hakkasin kuumutama ~68˚C'ni. Kuna retseptis meskimise kohta eriti infot polnud, siis plaanisin meskida tavapärase 66˚C juures.

      Vesi lisatud potti                                Seejärel vee kuumutamine                     Minu kuumutusssüteemi köögipool

Meskimine täies hoos

Kui vesi oli saavutanud sobiva temperatuuri, asetasin vette meskimise koti ning sinna sisse linnased. Linnased vees, hakkasin jälgima temperatuuri ning vajadusel lülitasin sisse spiraalid, et kuumust lisada. Sellisel manuaalsel meetodil saab kenasti meskitud, kuid on palju tegemist ning temperatuur kippus ikkagi kõikuma. Lisaks tundus, et linnaste koti erinevates külgedes oli erinev temperatuur. Vee segamiseks poti kaant eemaldades lahkus jällegi palju soojust. Seega olin dilemma ees, kas pidevalt segada ning seejärel kuumutada või lasta meskil rahulikult omaette olla. Nii ma siis kuumutasingi meski 67˚C'ni, segasin temperatuuri ühtlustamiseks ning lasin jahtuda umbes 62-63'ni. 

Linnaste loputamine käepäraste vahenditeg

Umbes tunni aja pärast tõstsin meski temperatuuri 70-75˚C'ni ning panin valmis 10L kuuma vett. Linnased tõstsin koos kotiga meskist välja ja asetasin ühe metallresti peale poti kohale. Loputasin linnaseid, valades vaikselt väikeste koguste kaupa kuuma vett ning oodates, et vesi läbi linnaste imbuks. Olen kuskilt lugenud, et loputades peaks vältima liigset õhu sattumist meski ning kõrgelt 'niristamist'. Lihtsuse huvides mina sellele väga tähelepanu ei pööranud. Isegi kui bakterid satuksid õlle sisse, siis keetmist nad üle ei elaks.

Meski valmis keetmiseks

Kui olin lõpetanud meskimise ja linnaste loputamise, oli potis 30L virret. Tavaliselt pole ma sel etapil täpset virde kogust mõõtnud ning edaspidistes arvutustes olen kasutanud umbmäärast kogust. Seekord valmistasin aga ette mõõdupuu, kus oli märgitud 5L sammuga vedeliku kogus potis. Seega saan täpsemalt meskimise efektiivsust arvutada, mis kalkulaatori järgi arvutades peaks olema ~83%, mis minu arust on väga hea (kui just arvutustes viga ei teinud). Enne keetmist oli virde tihedus 20˚C juurde teisendatuna 1.043.



Keema läks minu virre umbes poole tunniga. Keemise ajaks eemaldasin osaliselt poti kaane, et potist gaasid ja õllele halvasti mõjuvad ühendid välja saaks. Kokku keetsin virret ühe tunni.

Virde keema ajamine                                                                                 Virre keemas

Õlle valmistamisel kasutasin SMASH tehnikale omaselt ainult ühte sorti humalaid. Saaz humalate alfahapete sisaldus oli 4,8% ning nende lisamise plaan nägi välja nii:

• Keetmise alguses 26g;
• 15 min enne keetmise lõppu 10g;
• 5 min enne keetmise lõppu 10g.

Nii lootsin ma saavutada mõõduka mõruduse ning lõpus lisatud humalate abil loodan, et humalate lõhn tuleb paremini välja.

Saaz humalad välja kaalutud ning valmis virdesse lisamiseks

Pärast keetmist oli alles jäänud 25L virret. Mõõtes tihedust ja teisendades taas 20˚C'ni sain tulemuseks 1.045. Tavaliselt on mul keemisega vedeliku kadu olnud suurem ning tihedus rohkem tõusnud. Järgmisena hakkasin virret jahutama. Siiani pole mul õnnestunud jahutit ehitada, seega tõotas jahtumine taaskord vaevaline tulla. Kui virre oli natuke jahtunud, valasin selle keedupotist läbi sõela kääritusnõusse. Valamise tulemusena sai virret ka õhutatud ning jahtus ka natuke kiiremini. Seejärel asetasin kääritusnõu potti, kuhu lisasin külma vee. Nii paar korda tehes jahtus virre päris korralikult. Paraku oli kell juba väga palju ning otsustasin kaanetatud kääritusnõu õue ööseks jätta (väljas oli siis ~10˚C). Hommikul enne tööle minekut oli virre umbes 30˚C ning pärmi jaoks natuke liiga kuum. Seega vannitasin kääritusnõud veelkord külmas vees ning kui virre oli 25˚C juures, lisasin vees lahustatud pärmi.

Õhulukk mulksus väga intensiivselt umbes ühe ööpäeva. Kohati isegi nii ägedalt, et vesi õhulukust välja tuli. Valasin seejärel vett õhulukku juurde. Aga pärast seda enam mulksumist kuulda polnud. Neljandal päeval mõõtsin tihendust, et saada aru, mis toimub. Õlle tiheduseks sain 1.014, mis on üpris lähedal soovitud lõpptulemusele (1.010). Arvan, et äkilise ja aktiivse käärimise ajal sai enamus suhkruid juba alkoholiks muudetud. Selle kirjatüki ilmumise ajaks on õlu veel kääritusnõus ning plaanin lähiajal pudelitesse villida. Sellest täpsemalt kirjutama ei hakka. Küll aga tulen tagasi selle pruuli juurde, kui tulemus on teada.