XXXV pruul - Käbikuningas

Tünnid pärast villimist reas, ootavad pesu ja seejärel uut õlut

Pärast Vanamõisa laata ei tahtnud ma oma kääritustünne tühjadena hoida ning otsustasin teha uue portsu Pelgulinna õlut. Seega vaatasin üle retsepti, tellisin ära linnased ning panin paika täpse plaani. Aga kui läksin õhtul pruulimispoodi linnaseid peale võtma, siis selgus, et kõike vajalikku ma sealt ei saanud. Nimelt olid otsas maisihelbed, mida pidasin üheks oluliseks Pelgulinna õlle komponendiks. Kiire otsing netist paljastas, et Eestist ei olegi eriti saada maitsestamata maisihelbeid ning ainsa müüja ladu on maisihelvestest tühi. Nii seadsin ma sammud tavalisse toidupoodi, kust üritasin leida võimalikult vähese suhkruga Corn Flakes'i sarnast toodet. Kui helbed said välja valitud, oli mul kõik vajalik pruulimiseks olemas:

Nii need Corn Flakes'id meski rändasid

• Pale ale linnased
• CaraPale linnased
• Caraplus10 linnased
• Maisihelbed (Corn Flakes'i sarnane toode)
• Centennial humalad
• Citra humalad
• Sidruni ja laimi riivitud koor
• S-04 pärm

Kastekann + linnaste loputamine = töö hästi tehtud

Meskimist alustasin nagu ikka, 40L vett kuumutatud 70˚C'ni. Pärast linnaste lisamist langes temperatuur kuskile 66˚C kanti. Lisasin viimasena veel maisihelbed, segasin läbi ning hakkasin veidi kuumust lisama. Eesmärgiks oli meskida üks tund 68˚C juures. Sellega sain päris hästi hakkama, temperatuur kõikus 0,5˚C ringis. Enne linnastekoti välja tõstmist kergitasin temperatuuri 75˚C'ni. 

Pärast koti eemaldamist jäi potti umbes 33L vedelikku, ülejäänud magusa linnasevee plaanisin saada loputamisest. Loputamiseks tõstsin linnaste koti augustatud kaussi ning selle omakorda ühe tünni kohale. Vee valamiseks kasutasin oranži väikest kastekannu, mis oma väike veejoaga sobis hästi vaikseks ja rahulikuks loputamiseks. 

Keedu ajal humalate lisamine

Enne keedu algust valasin loputamisest saadud vedeliku keedupotti juurde. Keetu alustasin juba 50L virdega. Kartsin, et maisihelbed andsid seekord tavapärasest rohkem suhkruid välja, seega mõõtsin vahepeal ka tihedust. Tulemuseks sain 1.030@80˚C ning teisendades selle toatemperatuurini, on tulemuseks 1.072. See tundus olevat hirmuäravatavalt kõrge ning hakkasin mõtlema võimalustele suhkru sisalduse vähendamiseks. Otsustasin jätkata linnaste loputamist ning kasutada saadavat 'lahjemat' virret, et keedu ajal hoida vedeliku kogus maksimaalse lähedal. 

Keedu ajal lisasin humalaid:

Pärast jahutamist oli õlu üpris hägune

• 60 min - Centennial
• 20 min - Citra
• 5 min - Sidruni ning laimi koor
• 5 min - Irish Moss
• 0 min - Citra

Lisaks humalatele valasin pidevalt linnaste loputamisest saadud vett juurde, seega keedupott oli pidevalt täis.

Jahutamine oli taaskord natuke liiga pikk ning otsustasin selle lõpetada 26˚C juures. Kokku jõudis kääritustünnidesse 47,5L virret, mis oli veidi plaanitust rohkem. Tiheduseks mõõtsin vägagi mõistliku 1.048. Ma ei usu, et suutsin lihtsalt vedeliku lisamisega nii palju suhkru sisaldust vähendada. Pigem eksis kalkulaator, mis kõrgel temperatuuril mõõdetud tiheduse toatemperatuurini teisendas. Seega ei olnud minu algsetel hirmudel mingitki alust. Enne pärmi lisamist lasin virdel veel õhuluku all veidi jahtuda. Kui pärm lõpuks sai lisatud, tõstsin tünnid trepi alla käärima. 

Selline harjumatu kiht oli kääritusnõus õlle peal

Pärast nädalast aktiivsemat käärimist kippus toatemperatuur taas veidi liiga soojaks minema ning otsustasin käärimise lõppfaasiks viia tünnid jahedamasse keldrisse. Vahepealsed tiheduse mõõtmised näitasid, et toas jõudis õlu käärida 1.014'ni ning keldris langes tihedus veel 2 punkti 1.012'ni, kus jäi ka pidama. 

10ndal käärimise päeval asusin villima. Kui eemaldasin kääritusnõult kaane, siis vaatas mulle vastu imelik ning veidi kahtlane vaatepilt. Õlu oli kaetud mingi tükilise kihiga, mis võis koosneda äkki valkudest. Ise kahtlustan, et meskimise või keedu ajal läks midagi nihu või siis 'valed' maisihelbed tegid oma tempu. Lisaks oli kääritusnõu põhjas väga palju setet, kohati nii palju, et ka kraanist peale kleepuva sette midagi muud välja tulla ei tahtnud. Nii ei jäänud mul muud üle, kui tünni ülemisest otsast vooliku abil õlu villimistünni ümber paigutada.

Õlle ümbervillimine

Villimistünnis oli õlu juba palju selgem ning setetki vähem

Pärast ümbervillimist oli seis palju parem ning sain pudeleid hakata täitma. Kokku sain saagiks 122 väikest 0,3L pudelit. Arvutuse tulemusena sain õlle kanguseks 5,1%. Karboniseerumiseks tõstsin pudelid tuppa sooja ning plaan oli õlu võtta Vabaõhumuusemi sügislaadale kaasa.


PS: Äkki nüüdseks on mõned tähelepanelikumad ka märganud, et mul oli plaan valmistada Pelgulinna õlut, kuid blogis jutu pealkirjaks on hoopis Käbikuningas. Selle anomaalia ning minu arvamuse kohta sellest õllest saab lugeda õige pea, kui avaldan antud pruuli kokkuvõtte.

XXXIII pruuli hinnang - Saazon 4.0

Saazoni seeria neljas õlu erines oma eelkäiatest peamiselt humalate poolest. Kuna nanoPruul ESB pruulimisest jäi üle päris mitu poolikut humalate pakki, siis otsustasin need realiseerida mõne lihtsa õlle juures. Saazonile omaselt oli grainbill hoitud lihtsana.

Klaasis paistab õlu väga lihtsana. Värvus oli kollakas-kuldne, läbi hästi ei paista ning ka süsihappegaasi mullikesi pole eriti näha pinnale tõusmas. Klaasi kallates erilist vahukihti ei teki ning see vähenegi taandub üpris kiiresti.

Aroomi poolest oli tunda magusat puuviljast, veidi humalast ning värsket. Aroom meenutas veidi karamelli ning aprikoosi.

Maitse oli üpris hästi vastavuses aroomiga, olles peamiselt magus-hapukas. Humalate mõrkjust eriti tunda pole. Ka IBU number 24 viitab vähesele mõrudusele. Maitstes tundub õlu peaaegu gaasita, ilmselt midagi oli siin valesti läinud. Järelmaitses jääb suhu pehme hapukas maitse. Keha poolest oli õlu kerge.

Kokkuvõttes on tegemist tagasihoidliku õllega, kus domineerib peamiselt magusus. Kuna õlles on gaasi vähe ning mõrkjust tagasihoidlikult, siis värskendavalt see õlu ei mõju. Üheks vähese gaasi põhjuseks võib olla imelik Poola suhkur, mida parema puudumisel kasutasin karboniseerumiseks.

Päris ebaõnnestunuks ma seda pruuli ei loe, pigem oli hariv õppetund humalate vallas. Inglise humalaid peaks rohkem lisama, et saavutada paras mõrudus, mis oleks tasakaalus magususe ning hapukusega. Lisaks tasub kaarega mööda käia imelikest suhkrutest, mille omadused võivad olla alla keskmise (loe: sobimatud pruulimiseks).

XXXII pruuli hinnang - nanoPruul ESB

Septembri kodupruulijate kokkutulekuks valmistasin Fullers ESB järgi võimalikult täpse koopia. Kogunemisel võrdlesime ka teiste pruulijate ESB versioone ning peab tunnistama, et minu oma jäi veidi ebatäpseks. Kui jätta kõrvale aga originall Fullersi ESB, siis oma õlle üldmuljega jäin väga rahule.

Klaasis oli õlle värv tumedam punakas-pruun, kergelt tuhm. Samas õlle välimus oli selge, mullikesi oli näha pinnale tõusmas. Vahukiht oli kergelt pruunikas, veidi ebapüsiv ning peenemulliline.

Aroom oli Inglise humalatele iseloomulikult magus, karamelliline, värske ning lilleline. Vist oli tunda ka leivast või linnaselist magusust.

Õlle maitses oli esmalt tunda hapukas-mõrkjust, millele järgnes magusus, mis meenutas veidi ploome. Lisaks oli tunda veidi midagi suitsust, marjaselt mõrkjat ning kõrvetatud komme. Suvistele pruulidele omaselt oli kergelt tajuda ka liiga soojast käärimisest tingitud meditsiinilisi vihjeid.

Järelmaitse oli veidi kuivavõitu ning mõrkjas-magus. Gaasi oli õlles piisavalt ning keha keskpärane.

Kokkuvõttes oli tegemist huvitava katsetusega. Inglise humalad andsid hoopis teistsugust magusa tooniga mõrkjust ning aroomgi oli vähem äkiline (võrreldes USA C-humalatega näiteks). Õlle välimus oli kutsuv, isuäratava tooniga ning paraja vahuga (kuigi võiks paremini püsida). Õlle kääritamisel kasutasin nii US-04 kui ka Mangrove M07 pärme. Minu pruulidel andsid need erinevad pärmid suhteliselt sama tulemuse, M07 oli õige pisut kuivem ning paremini tasakaalus.

Selle õlle pruulimisest jäi mul külmkappi õige mitu Inglise humalate avatud pakendit, seega peab mõtlema, mida neist veel valmistada. Välistatud pole muidugi täiendatud nanoPruul ESB, mis oleks Fullersi versioonist omanäolisem.

XXXI pruuli hinnang - Linnutee

Nüüdseks on augusti alguses valminud Linnutee IPA mul külmikus õige mitu nädalat seisnud. Paraku peale erinevaid laatasid ning muid maitsmisi on alles jäänud vaid 2 pudelit, seega hinnangu saan anda põhimõtteliselt otsa lõppenud õllele.

Klaasis paistab õlu tume, vaskselt punakas ning kergelt pruunikas. Õlu on väga selge kui tuhmi värviga. Vaht on pehme, kohev ning püsiv ning umbes paari sõrme jämedune kiht jääb õllele kauaks kestma.

Aroom on pigem magus, meenutab puuvilju, veidi moosi ning virsikut. Tunda on Galaxy humalale iseloomulikku värskust üle keskmise intensiivsusega.

Õlle aroom võis olla veidi ekslik, kuna pärast maitsmist on kogu magusus pühitud. Suus möllab ringi tugev mõrkjus, mis on veidi vaigune, puine ning muidugi puuviljane. Keelelt käib läbi ka kerge hapukus, mis jääb kindlalt mõrkjusele alla. Linnaselist magusust on vähe, ka vähene alkohol ei anna kuidagi kerget magusust juurde. Kuna õlu oli kääritatud juuli lõpus, siis veidi liiga kõrgest käärimise temperatuurist võib ehk kergelt tunda midagi meditsiinilist.

Järelmaitse on peamiselt mõrkjas, veidi kuiv, hulganisti värskendav ning jääb keelele püsima kauaks. Õlle keha on üle keskmise ning gaasi on piisavalt.

Kokkuvõttes meeldib see õlu mulle väga. Tunda on meeldivalt tugevalt humalate mõrkjust, mis pole liiga intensiivne. Kuna osa humalaid lisasin enne keetu (FWH - first wort hopping), siis sealt peaks pärinema mahedam mõrudus. Kui natuke norida, siis võiks magusust veidi rohkem olla. Praeguses olekus sobib õlu hästi värskenduseks ning isegi saunas jooksin seda hea meelega. Galaxy humalate värskusest ning tugevast aroomist ei saa mulle küll, ilmselt pean ühe uue IPA nendega valmis keetma.