Kümnes pruul: Kodune õunasiider (1)

Eelmine kord kui ma siidrit kontsentraadist valmistasin oli tulemuseks kuiv ja suhteliselt hapu siider. Nagu seal artikli lõpus kirjutasin, oli mul plaanis ka värsketest õuntest kodune õunasiider valmistada. Septembris olid õunad valmis saanud ning otsustasin isetehtud mahlast siidri käärima panna.

Seekord alustan oma kirjutisega täitsa algusest, ehk siidri algmaterjali valmistamisest. Et teksti mitte liiga pikaks venitada, piirdun õunamahla valmistamise kajastamisel peamiselt piltidega.

Kõigepealt raputasime puudelt õunad maha, korjasime kokku ning loputasime veega üle.

Seejärel läksid õunad purustamisele, milleks oli meil kasutada selline väike purustaja, kuhu korraga üks õun sisse mahtus. Sellest hoolimata läks purustamine üpris ladusalt.

Purustatud õunad moodustasid väga mahlase 'pudru', mis liikus edasi pressi alla.

Pressimine tundus olevat kõige aeglasem etapp kogu protsessis. Purustatud õunad asetasime riiete ning plaatide vahele.

Kui torn oli valmis laotud, pressisime selle kokku ning mahl hakkas vaikselt nõusse nirisema/voolama.

Nüüdseks oli mul siidri valmistamiseks vajalik toormaterjal põhimõtteliselt olemas. Enne siidri valmistamist lugesin foorumitest teiste kasutajate kogemusi ning soovitusi eelkõige pärmi valikul. Kuid enne pärmi juurde asumist oli esmalt vaja otsustada, kas panna käärima toores või läbi kuumutatud (pastöriseeritud) mahl. Teoreetiliselt võib jätta toore mahla koos looduslike bakterite ning pärmiga käärima, kuid siis on tulemust keeruline ette ennustada. Teiseks võimaluseks võib lisada toormahlale siidri-, shampanja- või õllepärmi, kuid ka siis võib tulemus olla ettearvamatu. Seega mina otsustasin minna kolmandat teed ning mahla ennem läbi kuumutada. Nii saan ma oma siidrit alustada nn 'puhtalt lehelt', ehk kääritusnõus on puhas mahl ja minu valitud pärm. Mahla kuumutasin ma umbes 70˚C juures vähemalt 15 minutit:

Päris keema ma mahla ei lasknud, seega vedeliku kadu ei olnud. Pärast kuumutamist lasin mahlal natuke jahtuda, kuigi seda poleks isegi vaja olnud (kääritusnõu peaks kannatama nii kuuma vedelikku). Kuna õunamahl sisaldas palju väikseid tahkeid osakesi, mis mahlas ringi hõljusid, siis otsustasin kääritusnõusse valada selle läbi sõela ning riide:

Pärast mahla kääritusnõusse valamist ning sette potti jätmist jäi mul alles umbes 25L mahla. Mahla tiheduseks mõõtsin 1.048@20˚C. Eesmärgiks olin võtnud alustada käärimist 1.050 juurest, seega otsustasin mahlale natuke suhkurt lisada. Aluseks võtsin netist leitud lihtsa valemi, et 2,5g lauasuhkurt annab juurde ühe erikaalu punkti liitri vedeliku kohta. Kokku lisasin 120g lauasuhkurt ning lahustasin selle ennem kuumas vees. Pärast suhkrulahuse lisamist mõõtsin virde tiheduseks 1.050.

Järgmisena lisasin pärmi. Otsustasin lisada lihtsa õllepärmi S-04, kuna seda pärmi soovitati ka siidri puhul kasutada. Siider läks kenasti käima ning kui õlle puhul on esimesed paar päeva käärimine eriti äge ning hiljem vaibub, siis siidri puhul oli algus natuke rahulikum, kuid käärimine käis konstantselt aktiivselt ning rahunemise märke ei olnud. Õhulukk mulksus vähemalt 20 korda minutis. Nii palju kui siidri valmistamise kohta lugesin, siis mahlas olev suhkur ning lisatud suhkur mõlemad sobivad pärmile hästi ning võimalusel 'sööb' pärm kogu suhkru ära. Nii jääb siider väga kuiv ning hapu. Seda saab ära hoida, kui tavalise suhkru asemel lisada mittefermenteeruvaid magusaineid, näiteks Stevia või Sorbitol. Minul olid aga natuke teistsugused plaanid, millest kirjutan juba järgmine kord.