XXI pruul - Siider Pille-Riin

Siidri kontsentraat kääritusnõus

Vahelduseks õllele otsustasin meie hoovikohviku jaoks ka ühe siidri valmis teha. Kuna praegusel ajal värsket õunamahla väga saada pole, olin sunnitud kasutama siidrikontsentraati. Olen varemgi siidrikomplektist siidrit teinud ning tookord jäi tulemus väga hapuks ning kuivaks. Seekord osutus valituks BrewBuddy õunasiider. 

Komplektist on siidrit väga kerge valmistada ning kõigil huvilistel on vähese vaevaga ise sedaa järgi teha. Lisaks kontsentraadile oli veel vaja kilo suhkurt ning kääritustünni.

Suhkur ning kuum vesi lisatud kontsentraadile

Esmalt valasin komplekti sisu, mis meenutas siirupit, kääritustünni põhja. Sinna peale lisasin kohe ühe kilo tavalist lauasuhkurt. Sinna omakorda valasin peale 1-1,5L keevat vett. Järgmisena segasin kõik need komponendid kokku, kuniks suhkur oli kenasti lahustunud ning segu ühtlane.

Seejärel hakkasin kääritustünni lisama külma kraanivett, kuni saavutasin soovitud juhendis ettenähtud koguse 22 liitrit. Enne pärmi lisamist kontrollisin veel igaks-juhuks temperatuuri, mis oli täpselt 20˚C. Mõõtsin ka tiheduse enne käärimist, mis oli 1.042.

Pärast külma vee lisamist segasin selle veelkord läbi

Siidri komplektis oli lisaks spetsiaalsele siidripärmile kaasas ka pärmi toitained. Esmalt lisasin need, segasin korralikult läbi ning seejärel lisasin pärmi. Pärast pärmi lisamist ootasin veidi, kuni pärmi puru niiskuse enda sisse võttis ning siidri sisse hakkas vajuma. Kui enam pärmi pinnal näha polnud, segasin kõik hoolikalt läbi.

Siis ei jäänud enam muud üle, kui kääritusnõu kaas tihedalt peale panna, vesilukk veega täita ning tünni kaane sisse vajutada. 
 

Pärast pärmi lisamist hakkasid pärmi osakesed sukelduma

Võrreldes õllega kääris siider natuke teistmoodi. Õhulukk mulksus vähemalt nädala täpselt samasuguse tempoga. Kui õlle puhul teeb õhulukk aeg-ajalt häält ning laseb üleliigsed gaasid välja, siis siidri puhul mulksus õhulukk pidevalt ning väga ühtlase tempoga, ca 3-5 sekundi tagant korra.

Sorbitol oma kotis nägi välja nagu mõni illegaalne meelemürk

15ndal  käärimise päeval enam hüdromeetri näit ei muutunud ning otsustasin siidri pudelitesse villida. Selleks ajaks oli tihedus langenud 1.003'ni, mis eelnevaid kogemusi arvestades tõotas haput ning kuiva siidrit. Ka maitsemise proovid kinnitasid mu kahtlusi ning jätsid väga hapu mulje. Kuna ma aga soovisin magusamat tulemust, käisin läbi pruulimise poest ning muretsesin kotikese Sorbitol'i. Tegemist oli käärimatu suhkruga, mis leevendas natuke hapukust, kuid jättes siidri endiselt kuivaks.

Enne villimist ning Sorbitoli lisamist võtsin kääritustünnist proovi ning hakkasin sammhaaval magusainet lisama. Kui saavutasin omale sobiva maitse tasakaalu, arvutasin vajaliku Sorbitoli hulga terve siidri koguse kohta. Tulemuseks sain natuke suurema koguse, kui mul magusainet oli. Seega 22L siidri jaoks lisasin Sorbitoli 250g. 

Siider villimistünnis

Sorbitoli ning suhkru (karboniseerumiseks) paremaks segunemiseks kasutasin ka seekord villimiseks eraldi nõud. Esmalt lahustasin 100g lauasuhkurt ning 250g Sorbitoli keevas vees ning jahutasin selle maha. Kui see segu oli villimistünni valatud, lasin läbi vooliku kääritustünnist siidri peale.

Seejärel ei jäänud muud üle, kui siider pudelitesse lasta ning korgid peale panna. Siidrit hoidsin toasoojas veidi üle nädala. Selle ajaga tekkis täiesti piisav kogus gaasi pudelitesse. Kuna siidri puhul kääritusnõus ega pudelis väga palju setet pole, siis juba pudeleid keldrisse viies oli siider üpris selge. Kuidas aga siider koos lisatud magusainega välja tuli ning milline oli lõplik maitse, see selgub õigepea. 

XX pruul - Pelgulinna õlu

Meskimine

Lisaks Saazon 3.0'le ning Raudsele IPA'le tegin Pelgulinna päevadeks ühe suvise ning kerge õlle. Õlu pidi olema värskendav ning piisavalt lahja, et kuumal suvepäeval jahutust pakuks. Netis ringi vaadates jäi silma sobilik retsept. Päris 100% ma retsepti ei järginud, nii oli algkomponentideks:

Linnaste loputamine, taustal maha läinud linnased

• Pale ale linnased - 3kg
• Maisihelbed - 1kg
• Carapale linnased - 0,3kg
• Caraplus10 linnased- 0,3kg
• Cascade humalad - 60g
• 2 sidruni koor riivitult
• Pärm Safale S-04 - 1pk

Eesmärgiks võtsin kääritusnõusse saada 23L virret. Meskimiseks kuumutasin potis 25L vett 68˚C'ni. Seejärel lisasin linnased ning helbed. Plaanis oli meskida tund aega 67˚C juures. Umbes iga 15 minuti tagant kontrollisin temperatuuri ning segasin meskit. Kogu selle protsessi jooksul püsis termomeetri näit 67˚C +/- 1,5˚C. Seega temperatuur oli natuke kõikuv, samas tänu segamisele, üpris ühtlane kogu poti ulatuses. 

Meski enne keedu algust

Pärast meskimist hakkasin linnaseid loputama. Selleks kasutasin juba tuttavat meetodit - linnaste kott tõsta augustatud kaussi ning see omakorda poti kohale. Kõik tundub lihtne ja eksimatu aga paraku kasutasin sama linnaste kotti, mis eelmisel IPA pruulil (tookord meskisin kotis rekordkoguse linnastega - 7,6kg).  Nüüd linnaseid välja tõstes selgus, et kott ei pea enam valule vastu ning õmblused andsid järele ühelt küljelt. Linnased voolasid välja, osa potti ja osa potist mööda terassile. Õnneks oli minu reaktsioon kiire ning suutsin linnaste koti kiiresti kurnamiskaussi tõsta. Linnaste kadu võis olla umbes 500g ning kogu vedelik jäi potti. Seega midagi katastroofilist ei juhtunud, pigem oli ebamugav. Sarnaselt Saazon 3.0 pruulile pidin kogu meski läbi kurnama ning ka seekord kasutasin kääritusnõud vahemahutina. Potist valasin läbi vuaali potis oleva meski koos linnastega tünni. Seejärel loputasin kuuma veega kausis olevaid linnaseid. Enne meski potti tagasi valamist puhastasin poti. Potis mõõtsin meski koguseks 32-33L ning kogu selle jamamise tulemusega oli temperatuur langenud 66˚C'ni võrreldes loputamise alguses oleva 78˚C'ga.

Värskelt riivitud sidrun

Ka humalate lisamisega plaanisin midagi uut katsetada. Nimelt tahtsin proovida FWH (first wort hopping), kus esimene ports humalaid lisatakse enne keetmise algust, kohe pärast linnaste loputamist. Nii olid humalad meskis terve kuumenemise aja ning peaksid juurde andma aroomi ning maitset, samas tagasihoidlikut mõrudust. Seega nägi mu humalate lisamise plaan välja järgmiselt:

• 7g Centennial 10,2% - FWH
• 14g Cascade 7,2% - 60 min
• 28g Cascade 7,2% - 10 min
• 28g Cascade 7,2% - 0 min 

Keedu lõpp, jahuti valmistumas

Lisaks läks värskuse andmiseks potti 5 minutit enne keedu lõppu kahelt sidrunilt värskelt riivitud koor. Kohe pärast nende lisamist meenutas keedupotist tulev aur ning aroom sidruniteed. Põhimõtteliselt koos sidruniga läks keedupotti ka jahuti, et see bakteritest vabaneda jõuaks.

Jahutamine läks plaanipäraselt ning õige pea oli õlu valmis kääritusnõusse valamiseks. Valasin õlle taaskord läbi vuaalkanga ning sõela, et kogu potti lisatud humalapuru kääritusnõust eemal hoida.

Valmis virre kääritustünnis

Pudelid pestud ja valmis villimisek

Kääritusnõusse jõudis plaanitust veidike rohkem virret. Enne pärmi lisamist mõõtsin koguseks 24L, tihedusega 1.044 (OG ) ning temperatuuril 20,8˚C. Pärmi lisasin kuivalt ilma erilise ettevalmistuseta. Juba järgmisel päeval kääris virre korralikult ning õhulukk mulksus konstantselt.  
9ndal käärimise päeval mõõtsin õlle olukorda. Tihedus oli langenud 1.012'ni ning virde temperatuur oli 19,4˚C. 13ndal käärimise päeval oli õhulukk juba üpris vaikseks jäänud ning tihedus saavutanud eesmärgi (1.010).

Seega asusin õlut pudelitesse villima. Selleks desinfitseerisin pudelid, lisasin suhkru ning täitsin pudelid õllega. Suur enamus õllest läks 0,33L pudelitesse. Pudelite korgid ning sildid valisin suviselt kollased. Kokkuvõttes jäin pudelite välisilmega väga rahule ning jätsin need toasooja karboniseeruma.  
 

Õlu pudelis, sildistatud ja kastides

XIX pruul: Raudne IPA

Kääritustünnide rivistus

Mai kuu lõpus oli mul plaanis oma õlled välja panna Pelgulinna päevade raames Nabermanni hoovikohvikus. Selleks puhuks plaanisin lisaks Saazon 3.0'le veel paar uut õlut valmistada. Kääritustünnid olid sel hetkel tühjad ja ootasid oma korda.

Seekord otsustasin proovida valmistada ühte Ameerika stiilis IPA't Centennial humalatega. Selle valmistamiseks oli tarvis:

• Linnased
• 5,5kg Pale ale
• 1,5kg Vienna
• 0,3kg Carapale
• 0,3kg Caraplus10
• Centennial (10,2%) humalad
• US-05 pärm

Meskimine

Meskimise plaan oli üpris tavapärane, single step 67˚C juures ning veekoguseks 25L. Meskmise kestuseks oli üks tund. Kuna pruulimine toimus välitingimustes, siis üritasin natukenegi isoleerida meskimise ajal potti. Selle tulemusena meenutas mu meskimise kompositsioon R2D2 tegelast filmist Star Wars. Kaadervärk sai oma tööga hästi hakkama ning temperatuur püsis 1˚C kõikumise piires. Meskimise lõpus tõstsin temperatuuri 78˚C'ni ning tõin toas pliidi peal ette valmistatud loputamise vee välja. Viimasel ajal olen loputamise vett igaks-juhuks rohkem ette valmistanud ning loputan linnaseid kuniks potis on vajalik kogus meskit.

R2D2 Star Wars'ist

Linnaste loputamine

 

Jahutamise ajal toimub cold-brake

Keetmise ajal kaalusin välja humalad ning hakkasin neid järgemööda potti lisama:

• 23g Centennial - 60 min
• 14g Centennial - 45 min
• 14g Centennial - 30 min
• 23g Centennial - 15 min
• 14g Centennial - 0 min

Keedu lõpuosas hoidsin jahuti spiraali keevas virdes 5-7 minutit, et vabaneda kõigist võimalikest bakteritest. Jahtumise ajal settib virre kenasti ning kogu humalapuru on poti põhjas. Virde peal hulbivad suuremad tükikesed, mis peaksid koosnema valkudest (cold break). Kuna mu potil kraani pole, pean valama jahtunud virde läbi vuaalkanga kääritustünni, et vältida liigse sette sattumist sinna.

Pärm lisatud

Kui virre lõpuks kääritusnõusse jõudis, oli kätte jõudnud juba õhtu. Enne pärmi lisamist mõõtsin vajalikud parameetrid, virde kogus 22L, temperatuur 18,2˚C ning tihedus (OG) 1.070. Ilmselt tänud keskmiselt suuremale linnaste kogusele sain neist kätte ka rohkem suhkruid, mis lubavad kangemapoolset (vähemalt minu jaoks) IPA't. Pruulipäeva lõpetuseks lisasin kääritustünni pärmi ning segasin selle sisse. Seejärel asetasin tihedalt kaane ning paigaldasin õhuluku. 

Järgmisel päeval toimus vihane käärimine ning õhuluku mulksumise asemel kostus pigem midagi koputamise sarnast. Ei tea, kas asi on suures algtiheduses või uues kääritustünnis.

Terve esimese nädala toimus aktiivne käärimine. Teisel nädalal jäi käärimine vaiksemaks ning 10ndal käärimise päeval lisasin 30g Cascade humalaid kuivalt aroomiks. Kokku kääris õlu mul 15 päeva, siis tihedus enam ei muutunud ning oli jäänud pidama 1.012 juures. Tehes kiired arvutused, siis peaks tegemist olema suhteliselt kange õllega, ABV ~7,7%. 

Õlle laskmine villimsämbrisse

Villida otsustasin enamus kangest ning intensiivsest õllest väikestesse 0,33L pudelitesse. Tänu dry-hop'ile ning keedu ajal lisatud humalatele oli õlu kääritusnõus väga sogane. Seega otsustasin kasutada villimiseks eraldi tünni. Esmalt lahustasin 110g suhkrut (22L õlle kohta) keevas vees ning jahutasin maha. Valasin selle villimise tünni põhja. Selle peale lasin kääritustünnist õlle, jättes sette ning humalapuru kääritustünni põhja. Lõpuks oli mul villimistünnis õlu karboniseerumiseks vajaliku suhkruga segatud ning valmis pudelitesse laskmiseks. Lisaks oli õlu palju selgem ning tahket setet ei silmanud. Täitsin pudelid ning korkisin kinni, kokku 52x0,33L ning 6x0,5L.   
 

Sette ning humala jäägid kääritusnõus

Toasooja jätsin pudelid peaaegu kaheks nädalaks. Paraku hoovikohviku aeg lähenes väga kiiresti ning  viisin pudelid keldrisse jahedasse. Nüüd oli Raudne  IPA valmis meie kohvikus serveerimiseks ning õige pea kirjutan ka antud pruuli tulemustest.

Kokkuvõte Nabermanni hoovikohvikust

24ndal mail toimus Pelgulinna päev ning selle ürituse raames oli võimalik kõigil oma hoovis üheks päevaks kohvik avada. Plaanisime ka oma hoovis kohviku avada ning panime kokku menüü minu naist ning mind huvitavatest asjadest, mida saaks külastajatele pakkuda. Seega oli laual pitsad, koogid, muffinid, makroonid, kohv ning minu valmistatud õlu. Tuginedes oma eelnevatele laadakogemustele võis arvata, et parimal juhul läheb tarvis üle 70L õlut. Seega valmistusin seekord natuke põhjalikumalt ning sain enam-vähem valmis 3 õlut ning ühe siidri, koguhulgaga umbes 100L. Lähiajal on nendest pruulidest tulemas pikemad jutud ka siia blogisse.

Nüüd aga meie kohviku juurde. Ettevalmistused laupäevaseks kohvikuks algasid juba pea kuu aega tagasi, kui pruulisin vajalikud õlled. Kohvikute päevaks said õlled napilt valmis ning ühe õlle puhul tundus, et karboniseerumine jäi täielikult lõpetamata. Toidu poolest algasid ettevalmistused neljapäeva õhutul poeskäiguga ning reedese küpsetamise maratoniga. Laupäeva hommikul läksid veel viimased asjad ahju. Tänu suurele hulgale abilistele sai kohvik üles seatud väga kiiresti, samal ajal käis väga tihe askeldamine veel köögis. Kuigi ametlik kohvikute avamise aeg oli 13, siis juba pool tundi enne seda tulid esimesed külastajad. Päeva alguses olid kõige populaarsemad pitsad, mida jooksvalt juurde tehti.

Väga suur osa külastajatest oli kohale tulnud huvist õlle vastu. Nii andsime kõigile soovijatele kõiki õllesid maitsta. Päeva edenedes huvi õllede vastu kasvas. Meie hoovi jõudsid paljud huvilised, kes minu Facebooki või blogiga juba tutvunud olid. Ka ilm aitas suuresti kaasa jahutavate jookide müügile. Üritasin keldris hoida õlut viimase hetkeni ning välja tõin ainult väikeste osade kaupa, kuna jahutusseadmeid meil käepärast polnud.

Pelgulinna õlu
See õlu oli spetsiaalselt Pelgulinna päevaks pruulitud. Tegemist oli kerge, värskendava, lahja ning tsitruselise ale tüüpi õllega. Kuumaks kevadpäevaks sobis see õlu suurepäraselt ning seda tunnistasid ka paljud huvilised. Ka naistele meeldis selle värskus ning vähene humalate mõrudus, aroom ja veidi mõrudust oli saavutatud sidruni koore lisamisega keedu ajal virdesse. Kuigi seda õlut oli meil kõige rohkem, sai see kõige esimesena otsa umbes 2-2,5 tunni jooksul.

 









Saazon 3.0
Saazoni 3nda versiooni juures muutsin ma pärmi ning linnaste sorte ning tulemuseks sain lihtsa ning maalähedase õlle. Tegemist oli IPA'le vastandliku õllega, olles tagasihoidlikult mõru ning pigem magus-hapukas. Nii mitmedki külastajad tundsid õlle maitses või lõhnas midagi suitsust, mille allikat ma välja mõelda ei suutnud. See õlu pidas meie õllevalikust kõige kauem vastu, ehk sellepärast, et ta oli keskpärane, midagi väga erilist seal keelele ei jäänud.

Raudne IPA (India Pale ale)
Selle õlle pärast oli nii mõnigi spetsiaalselt kohale tulnud ning soovisid maitsta. Olgu öeldud, et see oli minu valikust kõige kangem nii alkoholi kui ka humalate poolest. Tänu suurele kogusele linnastele kääris õlu lõpuks üpris kangeks (7,7% ABV), olles IPA stiili näitajate ülemises otsas. Hea meel oli tõdeda, et see õlu meeldis paljudele ning kuumal päeval mõjus karastavalt.












Pille-Riin siider
Selle siidri tegin väikseks vahelduseks õllele ning valmistamisel kasutasin õunasiidri kontsentraati (kuna kevadel on keeruline värsket õunamahla leida). Tegemist oli suhteliselt kuiva siidriga, mis minu üllatuseks sai ainult kiidusõnu. Nagu ka mu eelnevatel üritustel on tavaks saanud, peab siider kõige kauem vastu ning sai otsa viimasena.



Nii ma pidingi juba pea tund aega enne kohviku ametliku sulgemise aega külastajatele teatama, et kõik minu valmistatud õlled ja siider on selleks korraks otsas. Sellist tulemust ma oodata ei osanud ja lootsin, et jookidest jätkub veel mõneks ajaks endale ja sõpradele, kes selleks ürituseks kohale ei jõudnud.

Samas küpsetiste poole pealt sai umbes esimese tunni jooksul otsa kogu meie pitsa valik ning ka kõik juurde küpsetatud pitsad. Muffineid ja kooke jätkus terveks kohviku toimimise ajaks, samas oli neid ka kõige rohkem ette valmistatud. Makroonid olid heaks suupisteks ning viimaseid neist müüsime kohviku sulgemise ajal. Mainimata jäi mittealkohoolsete jookide valik, mis oli meil üpris suur. Vabalt oli saada värske vesi, mis kulus kõigile ära. Veelgi paremaks jahutuseks valmistati pidevalt toas vaarikasmuutisid. Kuumadest jookidest erinevad kohvid, teed ning kakao väga populaarsed polnud. Aga kes tahaks kuumal päeval veelgi kuumemat jooki?

Rahvast käis meie kohvikust läbi palju ning hoov oli pidevalt rõõmsaid inimesi täis. Mõned seltskonnad jäid meie rahulikku atmosfääri nautima pikemaks, teised jällegi tegid kiire peatuse ning ostsid meeldivaid asju kaasa. Kuna külastajaid oli palju, siis väga aega niisama suhtlemiseks ei jäänud. Oleks kindlasti tahtnud kõigiga pikemalt lobiseda, paljud olid huvitatud ise õlle valmistamiseks ning juttu oleks jätkunud kauemaks. Nii mõnigi sattus meie hoovi mitu korda. Oli ka juhuseid, kus rahulolev külastaja oli meist rääkinud oma tuttavatele, kes sellepeale meie juurde uudistama tulid.

Päris kell 17 me oma kohvikut ei sulgenud. Väravad jäid avatus vist kuni kella 19ni, mil hakkasime koristama ning olles väsinud, tahtsime ka puhata.

Hoovikohviku avamine pakkus palju positiivseid emotsioone segatuna kiire sagimise ja tormamisega. Loodetavasti saame kenasti välja puhatud, et järgmiseks aastaks midagi veelgi paremat teha.
-------------
Kuna pidin palju õllehuvilisi ilma õlleta jätma, siis üritan lähiajal selle vea parandada ning panen uued õlled hakkama. Kindlasti tahaks teha juurde Pelgulinna õlut, mõne IPA ning ehk ka siidri. Seega soovitan kõigil silm peal hoida minu Facebooki lehel nanoPruul, kus kajastan oma kõige uuemaid tegemisi. Siia blogisse üritan kohvikus pakutud õlledest kirjutada lähiajal.

XVIII pruuli hinnang: Saazon 3.0

Üritan oma blogiga jõuda järgi oma tegemistele ning selleks kirjutan oma Saazon 3.0 tulemustest. Õlu sai pudelisse villitud 02.05 ning nüüdseks on õlu toas piisavalt karboniseerunud ning keldris jahedas laagerdunud. Selle õlle puhul proovisin esimest korda uut meskimise plaani, kus tunni aja vältel kuumutasin ühtlaselt meski 40˚C'lt 78˚C'ni.

Klaasis paistis õlu kenasti läbi, kuid klaasi pinnale tekkis kondensvesi ning pildil jääb udune mulje. Värvuselt oli õlu kuldne, kerge helekollaka tooniga. Gaasi tundus õlles piisavalt olema ning korralik vahukiht jättis hea mulje. Ilmselt madalamalt temperatuurilt meskimise alustamine parandas vahukihi püsivust.  

Aroom oli õllel magus, veidi puuviljane ning meenutas samas midagi maalähedast, näiteks värsket mulda (heas mõttes). Kuna ma õllele kuivalt humalat ei lisanud, siis lõhn jäi ehk veidi tagasihoidlikuks.

Maitse oli esmalt kergelt magus ning hapukas, millele järgnes mõrudus. Kogu maitsebuketti läbis kerge linnaseline magusus, kuid see ei tunginud liialt esile. Ilmselt US-05 pärm tagas veidi madalama FG (1.011). Suus tundus õlu pehme ning kreemjas, kaasa aitasid ka väiksed mullid, mis aktiivselt pinnale tõusid. Õlle järelmaitse oli kergelt hapukas ning keha tundus keskmisest veidi kergem olevat. 

Võrreldes seda õlut eelmiste Saazon versioonidega, siis pean tunnistama, et kõige viimane on siiani parim. Maitse on oluliselt rohkem tasakaalus ning magusus ei domineeri liialt. Endiselt on kogu maitsekooslus lihtne ning midagi äkilist oodata ei ole.

Kokkuvõttes jäin selle pruuli tulemusega väga rahule. Tänu lihtsale maitsele sobib õlu hästi söögikõrvale ning niisama ajaviiteks rüüpamiseks. Pärmi valik tundub ka hea olevat. Parandada saaks ehk aroomi, lisades käärimise lõpus kuivalt näiteks Tettnang humalaid. Kui natuke mõelda tuleviku peale, siis ilmselt võtan ette veel mõne uue Saazon versiooni pruulimise kuid seekord jätan muudatused minimaalseks.

Kui kellegil tekkis selle õlle maitsmise vastu huvi, siis 24ndal mail on seda võimalik Pelgulinna päevade raames meie hoovikohvikus maitsta. Täpsem info Facebooki Nabermanni hoovikohviku ürituse lehelt.

XVII pruuli hinnang: Valge daam (Hefeweizen)

Väikse hilinemisega jõudsin valmis oma esimese all-grain nisuõlle hinnanguga. Selle õlle võtan kaasa juuni alguses toimuvale kodupruulijate kokkutulekule. Selle jaoks olen 4 pudelit alles hoidnud, kõik ülejäänud on otsas, seda suuresti tänu Vabaõhumuuseumis toimunud laadale.

Nüüd aga õlle juurde. Klaasi valades tekib kena suuremulliline vahukiht, mis püsib keskpäraselt. Kui vaadata õlut klaasis, siis pinnale kerkivaid mulle hakkab silma vähe. Põhjus võib olla suhteliselt tuhmis ning hägusas õlles, mis värvuselt on kuldne. Nisuõlle stiilile omaselt ei peagi õlu väga selge olema. Minuarust on õlle välimus klaasis täitsa hea ning tundub isuäratav.

Õlut nuusutades on aroom pigem magus, veidi datleid meenutav ning lagritsane. Aroom on suhteliselt tagasihoidlik, mida võibki vähese humalakoguse juures oodata.

Lõpuks õlut maitstes on esmalt tunda magus-hapukat maitset. Tasapisi hakkab suus magusus kaduma ning alles jääb nisuõllele omaselt kerge hapukas maitse. Keskmaitses on tunda lisaks vähest humalate mõrudust. Järelmaitse on õllel kergelt mõrkjas ning magusapoolne. Keha tundub olevat kerge.

Kokkuvõttes on õlle maitse suhteliselt tasane, tagasihoidlik ning pehme. Maitse on kenasti tasakaalus ning kergelt domineerib hapukus. Õlle aroom vastab hästi maitsele. Värvuselt on õlu ehk veidi punakam või tumedam, kui klassikaline Weissbier. Ilmselt on põhjus pruulimisel kasutatud linnaste kogustes ning omavahelisel suhtel. Nisulinnaseid kasutasin kõigest 33% ning ülejäänud oli Pilsner linnased.

Ka teistele, kes seda õlut on maitsenud, meeldis see õlu oma tasasuse poolest. Maitse tundus veidi humalasem, kui masstoodangu nisuõlled. Paari nädala pärast selgub, mida arvavad teised pruulijad sellest õllest, kui on võimalik minu Valget Daami teiste nisuõlledega võrrelda kokkutulekul.

XVIII pruul: Saazon 3.0

Jätkub minu Saazoni saaga. Seekord on õlle versiooniks 3.0. Võrreldes eelmise Saazoniga otsustasin seekord proovida teistsugust pärmi, mis annaks madalama lõpptiheduse (FG) ning saaks lahti liigsest magususest. Lisaks läksin tagasi peaaegu SMASH (single malt and single hops) tehnika peale, mida kasutasin oma esimeses Saazonis. Ehk siis kasutasin pruulimisel ainult ühte linnase sorti ning humalatest kahte erinevat. Õlle valmistamiseks oli vaja:

• 5kg Pale ale linnaseid
• 1pk Tettnanger humalaid
• Veidike Hallertau humalaid
• Us-05 pärm

Lootustandev meskimise algus

Otsustasin proovida ka natuke teistsugust lähenemist meskimisele. Kui tavaliselt olen alustanud meskimist 60+˚C kraadi juures, siis seekord alustasin palju madalamalt:

• Mash-in @40˚C ning temperatuuri hoidmine sel tasemel 15 min
• 15 min temperatuuri tõstmist 40˚C-62˚C
• 20 min paus @62˚C
• 25 min temperatuuri tõstmist 62˚C-78˚C  

Seega kokku meskisin 75 minutit ning enamasti madalamatel temperatuuridel. Kuni meskimise lõpuni tundus antud pruul minevat väga sujuvalt. 

Katkise koti põhjustatud äpardus

Kui aga jõudis kätte aeg linnaseid loputama hakata ning meskimise kott linnastega välja tõsta, ilmnes üpris suur tõrge. Nimelt uputatav küttekeha oli selle pika kuumutamise peale kotti augu sisse põletanud ning selle tulemusega ühinesid linnased ja meski vedelik potis. Seega pidin kiirelt mõtlema, kuidas linnased potist välja saada. Võtsin kasutusele ühe kääritustünni, mille peale fikseerisin tagavaraks mõeldud meskimise koti. Seejärel valasin kõik 30 liitrit meski koos linnastega läbi selle koti. Õige pea olid kõik linnasejäägid seal kotis ning sain neid loputama hakata. Enne seda valasin veel kogu vedeliku keedupotti ning seejärel sain linnaseid uues kotis loputada nii nagu plaanis oli. Sarnaselt eelmisele korrale kasutasin plastikust kaussi, mille põhjas olid augud ning kausi sisse asetasin linnaste koti. Loputasin linnaseid kuniks keedunõus oli 30L virret. Muidugi pärast seda sebimist ja improviseerimist unustasin teostada
traditsioonilised mõõtmised (tihendus, temperatuur).

Keedu lõppfaas koos jahutiga

Keemine läks suhteliselt valutult ning ainus vaev oli aeg-ajalt mõned humalad potti visata:

• 25g Hallertau tradition (5,9%) - 60 min
• 15g Tettnanger (5,5%) - 15 min
• 15g Tettnanger (5,5%) - 5 min
  

Enne keedu lõppu mahutasin küttekeha kõrvale ka jahutispiraali. Keetsin veel umbes 5 minutit ning seejärel sain juhtme seinast välja tõmmata. Järgmisena kinnitasin spiraalile voolikud ning keerasin külma veel lahti. Ausaltöeldes seekord jahtumise aega mõõtma ei hakanud, lihtsalt jälgisin virde temperatuuri, et õigel ajal jahutamine lõpetada.

Pärast jahutamist kurnasin virde läbi vuaalkanga kääritustünni. Teostasin viimased mõõtmised enne käärimist, tulemuseks virret 22L temperatuuril 22˚C ning tihedusega 1.048. Lisasin kuivalt US-05 pärmi

Kokku kääris mul õlu 12 päeva, millest viimased 3-4 oli õhulukk vaikseks muutunud. Kui kätte jõudis villimise päev, mõõtsin õlle tiheduseks 1.011 ning temperatuuriks 18,3˚C. Villimise jaoks puhastasin ja desinfitseerisin pudelid, lisasin suhkru ning täitsin õllega. Karboniseerumiseks arvestasin 10-14 päeva, täpsemalt selgub proovimise teel, kui tundub õige aeg olevat. Praegu seisavad pudelid veel toas soojas.

Kodupruulijate 7. kokkutulek - Amber ale

Tavapärasest nädal hiljem toimus kodupruulijate järjekordne kokkutulek. Seekord oli tegemist juba 7nda kogunemisega Pudeli baaris ning teemaks olime valinud Amber ale. Võrreldes eelmise korraga oli nii inimesi kui ka õllesid vähem. Kohalolijatest kõik olid juba tuttavad ning seekord uusi liitujaid polnud. Samal õhtul oli Põhjalal plaanis oma pruulikojas valmistatud õllesid esmakordselt tutvustada, seega üritasime oma kokkutuleku selleks ajaks lõpetada. Nüüd aga meie seekordse õllevaliku juurde.

Kuldne lager (vol 4,5%)
Jaanis oli seekord kaasa võtnud lager õlle, kuna hetkel Amber ale valmis polnud. Pruulimisel oli meskimise käigus kolm korda decoction meetodit kasutatud, mis tekitas laua taga erinevaid arvamusi. Kindlasti muutis decoction meskimise efektiivsemaks kuid pidi väidetavalt õlle maitset tselluloosiseks muutma. Mina seda kõrvalmaitset igastahes ei tundnud. Välimuselt oli õlu eeskujulik - selge, merevaiguse tooniga. Vaht kippus olema tagasihoidlik ning taandus kiiresti. Aroom oli maalähedane ja magusapoolne. Maitselt oli õlu laagrile iseloomulikult hapukas ning mõrkjas. Humalatest oli kasutatud Saaz'i ning IBU jäi 30 kanti. Gaseerituse tase tundus natuke nõrk olevat, ehk läks osa mullist kaduma KEG'ist pudelisse ümbervillimisel. Järelmaitse oli samuti mõrkjas.

Kahvatu Ämber (vol 4,3%)
Mina võtsin kokkutulekule kaasa oma versiooni Amber ale'st. Ise ma täielikult antud pruuliga rahule ei jäänud, kuna maitse oli natuke ühekülgne ning veidi tasakaalust väljas. Mõrudus domineeris magususe üle. Humalatest kasutasin Tettnang ning Hallertau'd, mis kokku andsid mõruduseks 38 IBU. Õlle värvus oli Amber'i kohta veidi kahvatu. Vaht püsis normaalselt ning välimus üldiselt oli hea. Aroom oli magusapoolne ning puuviljane. Kokkutulekul väga palju tagasisidet oma õlle kohta ei saanud. Tavaliselt kipub ürituste alguses jutt pigem tagasihoidlik olema.  

Suitsu Pale ale (4%)
Ants Tanker pruulikojast, kes vahepeal kommertslikuks on muutunud (:D), võttis kaasa natuke teistsuguse õlle. Õlu oli viisaka tumepunase-pruunika tooniga. Vaht oli pehme ning püsis hästi. Aroomis oli tunda magusust ning suitsu, nagu õlle nimigi vihjab. Maitse oli esmalt hapukas, seejärel lisandus natuke mõrudust ning lõpus oli taas mõrkjam. Järelmaitses oli tunda suitsust mekki lisaks magusa, hapuka kui ka mõruduse nootidele. Keha oli minu arvates keskpärane. Ants oli lisanud pruulimise käigus ka kardemoni, mis kergelt teiste arvates aroomist välja tuli. Sellest õllest on korraliku ülevaate kirjutanud ka Karmo oma õlleblogis.

Amber ale (5,4%)
Aivo Õlleühisus Linda'st oli kaasa võtnud seekord kolm erinevat versiooni Amber ale'st. Esimene neist oli Citra humalatega pruulitud Amber ale. Välimuselt oli õlu oranžika tooniga ning kergelt hägune. Vahtu oli vähevõitu ning see ei tahtnud eriti hästi püsida. Samas gaasi tundus piisavalt olema. Aroom oli värske ning intensiivne, tsitruseline ning veidi hapukas. Maitses tuli esmalt esile hapukus, mis meenutas greipe. Seejärel lisandus hapukusele mõrudus ning veidike magusust. Järelmaitse oli pigem kuiv. Õlle maitses domineeris pigem hapukus, mis käis käsikäes kerge magususega. Keha tundus õllel olevat pigem kerge. Tasub veel mainida, et õlle valmistamise käigus kasutati tavapärase ale pärmi asemel T-58.  

Citra Amber (5,9%)
Aivo teine Amber oli nimeliselt küll Citra kuid tegelikult oli kasutatud mõruduse saavutamiseks Cascade humalaid ning aroomiks Citra't. Antud õlu oli eelmisest natuke hägusam (või sain õlle oma klaasi pudeli põhjast) ning värvuselt veidi tuhmim. Vahukiht oli hea ning ka gaasi oli rohkelt. Aroom oli tugev ning intensiivne. Citra humalatele iseloomulikult meenutas see greibist värskust ning puuviljast magusust. Maitse oli mõrkjas ning meenutas veidike IPA't. Pärast esmast mõrudust lisandus hapukus, mis järelmaitses taandus ning alles jäi mõrudus. Keha oli õllel kerge. Intensiivse aroomi saavutamiseks lisati 2g humalaid 1L õlle kohta. Kääritati õlu klassikalise US-05 pärmiga. 

Amber ale (4,8%)
Ryan võttis seekord kaasa kirsipunase amber tooniga õlle. Klaasis oli õlu väga selge. Vahukiht oli kohev, kergelt pruunikas. Aroom oli värske, lilleline ja kergelt magus ning üle keskmise intensiivsusega. Pruulimisel kasutati Cascade humalaid, mis mõruduseks andsid 28 IBU. Maitse oli esmalt mõrkjas-hapu, keskelt pigem hapukas ning järelmaitse taaskord mõrkjas koos kerge hapukusega. Keha oli kergepoolne. Pruulimisel oli kasutatud Pale ale, Crystal, Vienna, Munich ning Melanoid linnaseid. 

Anger (in ass?)
Sergey ning Roman võtsid ka seekord kaasa rohkem kui ühe õlle. Esimene neist oli Anger. Valmistatud üpris tüüpilistest komponentidest: Pale ale, Munich ning Caramber linnased, Cascade humalad ning US-05 pärm. Klaasis nägi õlu väga kena välja. Vaht oli kohev ning püsiv. Õlle värvus oli tume pruunikas-punane ning veidi hägune. Lõhn oli magus-hapukas, meenutas veidi õunamahla, ning värske. Maitse oli pigem mõrkjas, vahele lisandus veidi ka hapukust. Keha oli pigem kerge.  

Red fox
Järgmine Sergey ning Romani õlu märgistamata pudelis oli Red Fox. Siin oli kasutatud Citra ning Topaz humalaid, pärm taaskord US-05. Õllel oli vaht kohev, kergelt kollakas ning püsiv. Aroom oli väga tugev, värske, vaigune ning rohune. Õllemeistrid ise arvasid, et läksid dry-hopping'uga veidi liiale. Esmamaitse oli mõrkjalt magus ning veidi oli ehk ka tunda alkoholi . Keskmaitses lisandus hapukus ning järelmaitse oli taaskord mõru. Keha oli keskmine.

Red Dwarf (6%)
Ka see õlu oli Romani ning Sergey poolt valmistatud. Kasutatud oli Pale ale, Munich, Caroma ning Caramber linnaseid koos Amarillo ning Centennial humalatega. See õlu oli eelmisest veidi selgem, kuid üldjoontes sama tooniga. Vaht väga kaua ei püsinud. Aroom oli hapukas, puuviljaselt värske, tsitruseline ning kergelt ehk suitsune. Kuigi selle õlle kääritamisel oli lisatud dry-hop'i käigus 200g humalaid 55L õllele, siis natuke jäi aroom ehk tagasihoidlikuks. Maitse oli esmalt hapukas, sellele järgnes mõrudus, mis jäi keelele kuni lõpuni. Järelmaitse oli mõrkjas, veidi hapukas ning kuiv. Õlle keha hindasin ma üle keskmise.

Amber Robber (vol 4,7%)
Mart oli ka seekord oma õlle unikaalsete ning käsitsi valmistatud siltidega kaunistanud. Antud õlu põhines linnaseekstraktil/konservil ning käärimise ajal oli lisatud kuivalt East Kent Goldings humalaid. Õlle värvus oli veidi tuhm, merevaiguse tooniga. Vaht oli kreemjas ning kohev. Õlle aroom jäi hoolimata dry-hop'ile tagasihoidlikuks ning oli pigem magus, meenutades Weissbier'i. Maitse oli õllel hapukas ning mõrkjas, üpris tüüpiline konservist valmistatud õllele. Ka järelmaitse oli pigem hapukas. Õlle keha oli kergepoolne. Päris all-grain õlledega seda võrrelda ei anna aga sellest hoolimata oli tulemus hea. 

Twisted Topaz (vol 6,6%)
Erling oli valmis saanud seekord kõige kangema Amber ale'ga ning seetõttu meie järjekorras lõpupoole. Õlle valmistamisel oli kasutatud Pale ale, Munich, Cara Pale, Melanoid, Crystal100 ning Chocolate linnaseid (sai vist kõik kirja). Mõruduse andmiseks oli lisatud Galena ning aroomiks Topaz humalaid. Õlle värvus võiks olla midagi tumeda merevaigu või punakas-pruuni lähedal. Kena vahukiht püsis keskpäraselt. Aroom oli üpris intensiivne, magus ning puuviljane. Maitselt oli õlu mõrkjas ning veidike hapukas. Järelmaitse oli pigem hapukas-magus ning kuiv. Veidi oli maitse lõpupoole tunda ka vihjeid alkoholist. Huvitava faktina tooks välja, et õlle intensiivne aroom oli saavutatud 100g Topaz humalate lisamisega keedu lõpus (@flameout) ning võttes arvesse, et valmistatud õlle kogus jäi alla 25 liitri. 

Simcoe Amber (vol 5%)
Aivo kolmas õlu oli meil algselt plaanis ette võtta enne Ryani Amber ale, kuid Simcoe Amberit avades tekkis väike intsident. Nimelt oli õlu ülekarboniseerunud ning pudelit avades lendas portselankork pauguga vastu lage. Seejärel tekkis meil väike purskaev, mis õnnes kiiresti kontrolli alla saadi. Peab märkima, et tegemist oli naljaka vahejuhtumiga ning keegi viga ei saanud (kuigi laual oli meil 2 potentsiaalset pudelipommi). Kui viimaks maharahunenud õlle klaasidesse valasime, oli kogu sete pudeli põhjast lendu tõusnud. Seetõttu oli õlu väga hägune, hele kollakas-pruuni tooniga. Vahukiht oli väga kohev tänu ülekarboniseerumisele. Aroom oli pärmine ning magus. Kui me lõpuks õlut maitsesime, siis võis ka arvata, miks rõhk pudelis nii suur oli. Nimelt oli õlu väga magus ning pakuks, et käärimine polnud veel lõppenud. Tänu pudeli põhjast üles kerkinud pärmile väga palju seda õlut maitsta ei tahtnud. Samas väiksed äpardused käivad õllevalmistamise juurde ning ülejäänud 2 Aivo kaasavõetud õlut olid head.


Viimasena võttis Erling välja veel ühe õlle, mida teiste õrritamiseks oli ta kaasa võtnud ühe pudeli. Tegemist oli Belgian Tripple'iga, mis oli ta jaoks esimene all-grain. Õllest ma pilti ei jõudnud teha. Aroom oli värske, hapukas ning veidi alkoholine. ABV antud õllel oli 9%. Maitse oli magus-hapukas, keskelt mõrkjas ning järelmaitse magus-mõru. Maitses oli ka veidi alkoholi tunda.

Parasjagu siis, kui kõik meie kaasavõetud õlled otsa said, algas Pudeli baari alumisel korrusel Põhjala õllede esmamüük vaadist. Sellele üritusele oli väga palju inimesi tulnud ning järjekord baaris oli pikk. Sellest hoolimata maitsesime ka Põhjala õlled ära. Maitseid oli erinevaid, midagi IPA kui ka tumeda õlle austajatele. Mulle jättis hea mulje Virmalised väikse greibi lisandiga.

Kokkutuleku lõpuosas tekkis mitmeid huvitavaid arutelusid ning sai üksteisega kogemusi vahetada ning nõu anda. Igaljuhul lahkusid kõik kokkutulekult hea tujuga ning jäävad ootama järgmist kokkutulekut juuni esimesel reedel, kui kaasa võetakse nisuõlu. Kohtumiseni!