Jaanis oli seekord kaasa võtnud lager õlle, kuna hetkel Amber ale valmis polnud. Pruulimisel oli meskimise käigus kolm korda decoction meetodit kasutatud, mis tekitas laua taga erinevaid arvamusi. Kindlasti muutis decoction meskimise efektiivsemaks kuid pidi väidetavalt õlle maitset tselluloosiseks muutma. Mina seda kõrvalmaitset igastahes ei tundnud. Välimuselt oli õlu eeskujulik - selge, merevaiguse tooniga. Vaht kippus olema tagasihoidlik ning taandus kiiresti. Aroom oli maalähedane ja magusapoolne. Maitselt oli õlu laagrile iseloomulikult hapukas ning mõrkjas. Humalatest oli kasutatud Saaz'i ning IBU jäi 30 kanti. Gaseerituse tase tundus natuke nõrk olevat, ehk läks osa mullist kaduma KEG'ist pudelisse ümbervillimisel. Järelmaitse oli samuti mõrkjas.
Mina võtsin kokkutulekule kaasa oma versiooni Amber ale'st. Ise ma täielikult antud pruuliga rahule ei jäänud, kuna maitse oli natuke ühekülgne ning veidi tasakaalust väljas. Mõrudus domineeris magususe üle. Humalatest kasutasin Tettnang ning Hallertau'd, mis kokku andsid mõruduseks 38 IBU. Õlle värvus oli Amber'i kohta veidi kahvatu. Vaht püsis normaalselt ning välimus üldiselt oli hea. Aroom oli magusapoolne ning puuviljane. Kokkutulekul väga palju tagasisidet oma õlle kohta ei saanud. Tavaliselt kipub ürituste alguses jutt pigem tagasihoidlik olema.
Ants Tanker pruulikojast, kes vahepeal kommertslikuks on muutunud (:D), võttis kaasa natuke teistsuguse õlle. Õlu oli viisaka tumepunase-pruunika tooniga. Vaht oli pehme ning püsis hästi. Aroomis oli tunda magusust ning suitsu, nagu õlle nimigi vihjab. Maitse oli esmalt hapukas, seejärel lisandus natuke mõrudust ning lõpus oli taas mõrkjam. Järelmaitses oli tunda suitsust mekki lisaks magusa, hapuka kui ka mõruduse nootidele. Keha oli minu arvates keskpärane. Ants oli lisanud pruulimise käigus ka kardemoni, mis kergelt teiste arvates aroomist välja tuli. Sellest õllest on korraliku ülevaate kirjutanud ka Karmo oma õlleblogis.
Aivo Õlleühisus Linda'st oli kaasa võtnud seekord kolm erinevat versiooni Amber ale'st. Esimene neist oli Citra humalatega pruulitud Amber ale. Välimuselt oli õlu oranžika tooniga ning kergelt hägune. Vahtu oli vähevõitu ning see ei tahtnud eriti hästi püsida. Samas gaasi tundus piisavalt olema. Aroom oli värske ning intensiivne, tsitruseline ning veidi hapukas. Maitses tuli esmalt esile hapukus, mis meenutas greipe. Seejärel lisandus hapukusele mõrudus ning veidike magusust. Järelmaitse oli pigem kuiv. Õlle maitses domineeris pigem hapukus, mis käis käsikäes kerge magususega. Keha tundus õllel olevat pigem kerge. Tasub veel mainida, et õlle valmistamise käigus kasutati tavapärase ale pärmi asemel T-58.
Aivo teine Amber oli nimeliselt küll Citra kuid tegelikult oli kasutatud mõruduse saavutamiseks Cascade humalaid ning aroomiks Citra't. Antud õlu oli eelmisest natuke hägusam (või sain õlle oma klaasi pudeli põhjast) ning värvuselt veidi tuhmim. Vahukiht oli hea ning ka gaasi oli rohkelt. Aroom oli tugev ning intensiivne. Citra humalatele iseloomulikult meenutas see greibist värskust ning puuviljast magusust. Maitse oli mõrkjas ning meenutas veidike IPA't. Pärast esmast mõrudust lisandus hapukus, mis järelmaitses taandus ning alles jäi mõrudus. Keha oli õllel kerge. Intensiivse aroomi saavutamiseks lisati 2g humalaid 1L õlle kohta. Kääritati õlu klassikalise US-05 pärmiga.
Ryan võttis seekord kaasa kirsipunase amber tooniga õlle. Klaasis oli õlu väga selge. Vahukiht oli kohev, kergelt pruunikas. Aroom oli värske, lilleline ja kergelt magus ning üle keskmise intensiivsusega. Pruulimisel kasutati Cascade humalaid, mis mõruduseks andsid 28 IBU. Maitse oli esmalt mõrkjas-hapu, keskelt pigem hapukas ning järelmaitse taaskord mõrkjas koos kerge hapukusega. Keha oli kergepoolne. Pruulimisel oli kasutatud Pale ale, Crystal, Vienna, Munich ning Melanoid linnaseid.
Sergey ning Roman võtsid ka seekord kaasa rohkem kui ühe õlle. Esimene neist oli Anger. Valmistatud üpris tüüpilistest komponentidest: Pale ale, Munich ning Caramber linnased, Cascade humalad ning US-05 pärm. Klaasis nägi õlu väga kena välja. Vaht oli kohev ning püsiv. Õlle värvus oli tume pruunikas-punane ning veidi hägune. Lõhn oli magus-hapukas, meenutas veidi õunamahla, ning värske. Maitse oli pigem mõrkjas, vahele lisandus veidi ka hapukust. Keha oli pigem kerge.
Järgmine Sergey ning Romani õlu märgistamata pudelis oli Red Fox. Siin oli kasutatud Citra ning Topaz humalaid, pärm taaskord US-05. Õllel oli vaht kohev, kergelt kollakas ning püsiv. Aroom oli väga tugev, värske, vaigune ning rohune. Õllemeistrid ise arvasid, et läksid dry-hopping'uga veidi liiale. Esmamaitse oli mõrkjalt magus ning veidi oli ehk ka tunda alkoholi . Keskmaitses lisandus hapukus ning järelmaitse oli taaskord mõru. Keha oli keskmine.
Ka see õlu oli Romani ning Sergey poolt valmistatud. Kasutatud oli Pale ale, Munich, Caroma ning Caramber linnaseid koos Amarillo ning Centennial humalatega. See õlu oli eelmisest veidi selgem, kuid üldjoontes sama tooniga. Vaht väga kaua ei püsinud. Aroom oli hapukas, puuviljaselt värske, tsitruseline ning kergelt ehk suitsune. Kuigi selle õlle kääritamisel oli lisatud dry-hop'i käigus 200g humalaid 55L õllele, siis natuke jäi aroom ehk tagasihoidlikuks. Maitse oli esmalt hapukas, sellele järgnes mõrudus, mis jäi keelele kuni lõpuni. Järelmaitse oli mõrkjas, veidi hapukas ning kuiv. Õlle keha hindasin ma üle keskmise.
Mart oli ka seekord oma õlle unikaalsete ning käsitsi valmistatud siltidega kaunistanud. Antud õlu põhines linnaseekstraktil/konservil ning käärimise ajal oli lisatud kuivalt East Kent Goldings humalaid. Õlle värvus oli veidi tuhm, merevaiguse tooniga. Vaht oli kreemjas ning kohev. Õlle aroom jäi hoolimata dry-hop'ile tagasihoidlikuks ning oli pigem magus, meenutades Weissbier'i. Maitse oli õllel hapukas ning mõrkjas, üpris tüüpiline konservist valmistatud õllele. Ka järelmaitse oli pigem hapukas. Õlle keha oli kergepoolne. Päris all-grain õlledega seda võrrelda ei anna aga sellest hoolimata oli tulemus hea.
Erling oli valmis saanud seekord kõige kangema Amber ale'ga ning seetõttu meie järjekorras lõpupoole. Õlle valmistamisel oli kasutatud Pale ale, Munich, Cara Pale, Melanoid, Crystal100 ning Chocolate linnaseid (sai vist kõik kirja). Mõruduse andmiseks oli lisatud Galena ning aroomiks Topaz humalaid. Õlle värvus võiks olla midagi tumeda merevaigu või punakas-pruuni lähedal. Kena vahukiht püsis keskpäraselt. Aroom oli üpris intensiivne, magus ning puuviljane. Maitselt oli õlu mõrkjas ning veidike hapukas. Järelmaitse oli pigem hapukas-magus ning kuiv. Veidi oli maitse lõpupoole tunda ka vihjeid alkoholist. Huvitava faktina tooks välja, et õlle intensiivne aroom oli saavutatud 100g Topaz humalate lisamisega keedu lõpus (@flameout) ning võttes arvesse, et valmistatud õlle kogus jäi alla 25 liitri.
Aivo kolmas õlu oli meil algselt plaanis ette võtta enne Ryani Amber ale, kuid Simcoe Amberit avades tekkis väike intsident. Nimelt oli õlu ülekarboniseerunud ning pudelit avades lendas portselankork pauguga vastu lage. Seejärel tekkis meil väike purskaev, mis õnnes kiiresti kontrolli alla saadi. Peab märkima, et tegemist oli naljaka vahejuhtumiga ning keegi viga ei saanud (kuigi laual oli meil 2 potentsiaalset pudelipommi). Kui viimaks maharahunenud õlle klaasidesse valasime, oli kogu sete pudeli põhjast lendu tõusnud. Seetõttu oli õlu väga hägune, hele kollakas-pruuni tooniga. Vahukiht oli väga kohev tänu ülekarboniseerumisele. Aroom oli pärmine ning magus. Kui me lõpuks õlut maitsesime, siis võis ka arvata, miks rõhk pudelis nii suur oli. Nimelt oli õlu väga magus ning pakuks, et käärimine polnud veel lõppenud. Tänu pudeli põhjast üles kerkinud pärmile väga palju seda õlut maitsta ei tahtnud. Samas väiksed äpardused käivad õllevalmistamise juurde ning ülejäänud 2 Aivo kaasavõetud õlut olid head.
Viimasena võttis Erling välja veel ühe õlle, mida teiste õrritamiseks oli ta kaasa võtnud ühe pudeli. Tegemist oli Belgian Tripple'iga, mis oli ta jaoks esimene all-grain. Õllest ma pilti ei jõudnud teha. Aroom oli värske, hapukas ning veidi alkoholine. ABV antud õllel oli 9%. Maitse oli magus-hapukas, keskelt mõrkjas ning järelmaitse magus-mõru. Maitses oli ka veidi alkoholi tunda.
Parasjagu siis, kui kõik meie kaasavõetud õlled otsa said, algas Pudeli baari alumisel korrusel Põhjala õllede esmamüük vaadist. Sellele üritusele oli väga palju inimesi tulnud ning järjekord baaris oli pikk. Sellest hoolimata maitsesime ka Põhjala õlled ära. Maitseid oli erinevaid, midagi IPA kui ka tumeda õlle austajatele. Mulle jättis hea mulje Virmalised väikse greibi lisandiga.
Kokkutuleku lõpuosas tekkis mitmeid huvitavaid arutelusid ning sai üksteisega kogemusi vahetada ning nõu anda. Igaljuhul lahkusid kõik kokkutulekult hea tujuga ning jäävad ootama järgmist kokkutulekut juuni esimesel reedel, kui kaasa võetakse nisuõlu. Kohtumiseni!
No comments:
Post a Comment