XIX pruul: Raudne IPA

Kääritustünnide rivistus

Mai kuu lõpus oli mul plaanis oma õlled välja panna Pelgulinna päevade raames Nabermanni hoovikohvikus. Selleks puhuks plaanisin lisaks Saazon 3.0'le veel paar uut õlut valmistada. Kääritustünnid olid sel hetkel tühjad ja ootasid oma korda.

Seekord otsustasin proovida valmistada ühte Ameerika stiilis IPA't Centennial humalatega. Selle valmistamiseks oli tarvis:

• Linnased
• 5,5kg Pale ale
• 1,5kg Vienna
• 0,3kg Carapale
• 0,3kg Caraplus10
• Centennial (10,2%) humalad
• US-05 pärm

Meskimine

Meskimise plaan oli üpris tavapärane, single step 67˚C juures ning veekoguseks 25L. Meskmise kestuseks oli üks tund. Kuna pruulimine toimus välitingimustes, siis üritasin natukenegi isoleerida meskimise ajal potti. Selle tulemusena meenutas mu meskimise kompositsioon R2D2 tegelast filmist Star Wars. Kaadervärk sai oma tööga hästi hakkama ning temperatuur püsis 1˚C kõikumise piires. Meskimise lõpus tõstsin temperatuuri 78˚C'ni ning tõin toas pliidi peal ette valmistatud loputamise vee välja. Viimasel ajal olen loputamise vett igaks-juhuks rohkem ette valmistanud ning loputan linnaseid kuniks potis on vajalik kogus meskit.

R2D2 Star Wars'ist

Linnaste loputamine

 

Jahutamise ajal toimub cold-brake

Keetmise ajal kaalusin välja humalad ning hakkasin neid järgemööda potti lisama:

• 23g Centennial - 60 min
• 14g Centennial - 45 min
• 14g Centennial - 30 min
• 23g Centennial - 15 min
• 14g Centennial - 0 min

Keedu lõpuosas hoidsin jahuti spiraali keevas virdes 5-7 minutit, et vabaneda kõigist võimalikest bakteritest. Jahtumise ajal settib virre kenasti ning kogu humalapuru on poti põhjas. Virde peal hulbivad suuremad tükikesed, mis peaksid koosnema valkudest (cold break). Kuna mu potil kraani pole, pean valama jahtunud virde läbi vuaalkanga kääritustünni, et vältida liigse sette sattumist sinna.

Pärm lisatud

Kui virre lõpuks kääritusnõusse jõudis, oli kätte jõudnud juba õhtu. Enne pärmi lisamist mõõtsin vajalikud parameetrid, virde kogus 22L, temperatuur 18,2˚C ning tihedus (OG) 1.070. Ilmselt tänud keskmiselt suuremale linnaste kogusele sain neist kätte ka rohkem suhkruid, mis lubavad kangemapoolset (vähemalt minu jaoks) IPA't. Pruulipäeva lõpetuseks lisasin kääritustünni pärmi ning segasin selle sisse. Seejärel asetasin tihedalt kaane ning paigaldasin õhuluku. 

Järgmisel päeval toimus vihane käärimine ning õhuluku mulksumise asemel kostus pigem midagi koputamise sarnast. Ei tea, kas asi on suures algtiheduses või uues kääritustünnis.

Terve esimese nädala toimus aktiivne käärimine. Teisel nädalal jäi käärimine vaiksemaks ning 10ndal käärimise päeval lisasin 30g Cascade humalaid kuivalt aroomiks. Kokku kääris õlu mul 15 päeva, siis tihedus enam ei muutunud ning oli jäänud pidama 1.012 juures. Tehes kiired arvutused, siis peaks tegemist olema suhteliselt kange õllega, ABV ~7,7%. 

Õlle laskmine villimsämbrisse

Villida otsustasin enamus kangest ning intensiivsest õllest väikestesse 0,33L pudelitesse. Tänu dry-hop'ile ning keedu ajal lisatud humalatele oli õlu kääritusnõus väga sogane. Seega otsustasin kasutada villimiseks eraldi tünni. Esmalt lahustasin 110g suhkrut (22L õlle kohta) keevas vees ning jahutasin maha. Valasin selle villimise tünni põhja. Selle peale lasin kääritustünnist õlle, jättes sette ning humalapuru kääritustünni põhja. Lõpuks oli mul villimistünnis õlu karboniseerumiseks vajaliku suhkruga segatud ning valmis pudelitesse laskmiseks. Lisaks oli õlu palju selgem ning tahket setet ei silmanud. Täitsin pudelid ning korkisin kinni, kokku 52x0,33L ning 6x0,5L.   
 

Sette ning humala jäägid kääritusnõus

Toasooja jätsin pudelid peaaegu kaheks nädalaks. Paraku hoovikohviku aeg lähenes väga kiiresti ning  viisin pudelid keldrisse jahedasse. Nüüd oli Raudne  IPA valmis meie kohvikus serveerimiseks ning õige pea kirjutan ka antud pruuli tulemustest.