XXI pruul - Siider Pille-Riin

Siidri kontsentraat kääritusnõus

Vahelduseks õllele otsustasin meie hoovikohviku jaoks ka ühe siidri valmis teha. Kuna praegusel ajal värsket õunamahla väga saada pole, olin sunnitud kasutama siidrikontsentraati. Olen varemgi siidrikomplektist siidrit teinud ning tookord jäi tulemus väga hapuks ning kuivaks. Seekord osutus valituks BrewBuddy õunasiider. 

Komplektist on siidrit väga kerge valmistada ning kõigil huvilistel on vähese vaevaga ise sedaa järgi teha. Lisaks kontsentraadile oli veel vaja kilo suhkurt ning kääritustünni.

Suhkur ning kuum vesi lisatud kontsentraadile

Esmalt valasin komplekti sisu, mis meenutas siirupit, kääritustünni põhja. Sinna peale lisasin kohe ühe kilo tavalist lauasuhkurt. Sinna omakorda valasin peale 1-1,5L keevat vett. Järgmisena segasin kõik need komponendid kokku, kuniks suhkur oli kenasti lahustunud ning segu ühtlane.

Seejärel hakkasin kääritustünni lisama külma kraanivett, kuni saavutasin soovitud juhendis ettenähtud koguse 22 liitrit. Enne pärmi lisamist kontrollisin veel igaks-juhuks temperatuuri, mis oli täpselt 20˚C. Mõõtsin ka tiheduse enne käärimist, mis oli 1.042.

Pärast külma vee lisamist segasin selle veelkord läbi

Siidri komplektis oli lisaks spetsiaalsele siidripärmile kaasas ka pärmi toitained. Esmalt lisasin need, segasin korralikult läbi ning seejärel lisasin pärmi. Pärast pärmi lisamist ootasin veidi, kuni pärmi puru niiskuse enda sisse võttis ning siidri sisse hakkas vajuma. Kui enam pärmi pinnal näha polnud, segasin kõik hoolikalt läbi.

Siis ei jäänud enam muud üle, kui kääritusnõu kaas tihedalt peale panna, vesilukk veega täita ning tünni kaane sisse vajutada. 
 

Pärast pärmi lisamist hakkasid pärmi osakesed sukelduma

Võrreldes õllega kääris siider natuke teistmoodi. Õhulukk mulksus vähemalt nädala täpselt samasuguse tempoga. Kui õlle puhul teeb õhulukk aeg-ajalt häält ning laseb üleliigsed gaasid välja, siis siidri puhul mulksus õhulukk pidevalt ning väga ühtlase tempoga, ca 3-5 sekundi tagant korra.

Sorbitol oma kotis nägi välja nagu mõni illegaalne meelemürk

15ndal  käärimise päeval enam hüdromeetri näit ei muutunud ning otsustasin siidri pudelitesse villida. Selleks ajaks oli tihedus langenud 1.003'ni, mis eelnevaid kogemusi arvestades tõotas haput ning kuiva siidrit. Ka maitsemise proovid kinnitasid mu kahtlusi ning jätsid väga hapu mulje. Kuna ma aga soovisin magusamat tulemust, käisin läbi pruulimise poest ning muretsesin kotikese Sorbitol'i. Tegemist oli käärimatu suhkruga, mis leevendas natuke hapukust, kuid jättes siidri endiselt kuivaks.

Enne villimist ning Sorbitoli lisamist võtsin kääritustünnist proovi ning hakkasin sammhaaval magusainet lisama. Kui saavutasin omale sobiva maitse tasakaalu, arvutasin vajaliku Sorbitoli hulga terve siidri koguse kohta. Tulemuseks sain natuke suurema koguse, kui mul magusainet oli. Seega 22L siidri jaoks lisasin Sorbitoli 250g. 

Siider villimistünnis

Sorbitoli ning suhkru (karboniseerumiseks) paremaks segunemiseks kasutasin ka seekord villimiseks eraldi nõud. Esmalt lahustasin 100g lauasuhkurt ning 250g Sorbitoli keevas vees ning jahutasin selle maha. Kui see segu oli villimistünni valatud, lasin läbi vooliku kääritustünnist siidri peale.

Seejärel ei jäänud muud üle, kui siider pudelitesse lasta ning korgid peale panna. Siidrit hoidsin toasoojas veidi üle nädala. Selle ajaga tekkis täiesti piisav kogus gaasi pudelitesse. Kuna siidri puhul kääritusnõus ega pudelis väga palju setet pole, siis juba pudeleid keldrisse viies oli siider üpris selge. Kuidas aga siider koos lisatud magusainega välja tuli ning milline oli lõplik maitse, see selgub õigepea.