XLIII (43.) pruul - Kikilips (American wheat beer)

Pruulivarustus õhtuhämaruses

Nii näeb meskitünn seestpoolt välja, roostevaba survevooliku
kest toimib filtrina

Tõuke antud õlle valmistamiseks sain ma ühelt oma fännilt, kes uuris, kas olen ka nisuõlut lähenevale Käsitööõllede festivalile kaasa võtmas. Kuna sobivat õlut mul keldris valmis polnud ning viimasest nisuõlle valmistamisest oli juba tükk aega möödas, otsustasingi midagi valmis teha. Retsepti kokku pannes soovisin seekord valmistada nisuõlle, mis ei oleks klassikaliselt hapukas. Seega sisestasin pruulimise kalkulaatorisse veidi suuremad humalate kogused ning numbriliste näitajate poolest sobis see kõige paremini kokku Ameerika nisuõlle stiiliga. Ega siis midagi, tellisin linnased ära ning panin täpsema pruulimise plaani paika. Ühel tööpäeva õhtul võtsin pruulimise ette ning valmis olin pannud:

• Nisulinnased
• Pale ale linnased
• CaraPlus10 linnased
• Magnum humalad
• Cascade humalad
• Mangove Jack's Bavarian Wheat (M20) pärm

Et pruulimine veidi kiiremini läheks, siis meski vesi oli soojenema pandud paar tundi varem. Kui jõudsin töölt koju, siis vesi praktiliselt kees. Meskinõus segasin keeva vee jaheda kraaniveega ning sain meski alguse temperatuuriks 67,7˚C. Kuna linnaseid oli veidi vähem, siis meskipotti mahtus 40L vett. Seega mesk oli üpris vedel. 

Meskimise ajal ühe korra lisasin veidi soojust ning temperatuur jäi 66,5˚C ning 67,7˚C vahele terve tunni vältel. Linnasete loputamine toimus juba tavapärase

Pärast keetu ei tundu sogane virre kuigi isuäratav

protsessi järgi ning keedu alguseks olin saanud 51L virret.

Keedu ajal lisasin humalad:

• 60 min - Magnum (14,5%)
• 15 min - Cascade (6,9%)
• 1 min - Cascade (6,9%)

Jahutamisele kulutasin seekord veidi üle 15 minuti. Selle ajaga jõudis virre jahtuda kõigest 30˚C'ni. Kuna mul oli vaja tegeleda vahepeal muude asjadega, siis jätsin virde kääritustünnides õhuluku all paariks tunniks välja jahtuma. Pärmi lisamise ajaks oli virre ehk isegi liiga jahe (16˚C). Tiheduseks mõõtsin mõlemas tünnis 1.044, mis tõotas kerget ning lahjat nisuõlut. Käärima jõudis keedu alguses olnud 51st liitritst 44L. 

11 päeva pärast pärmi lisamist oli õhulukk rahunenud ning tihedus kukkunud 1.014'ni. Villimiseks valmistasin esmalt ette 120 väikest 0,33L pudelit. Poole villimise ajal selgus, et ilmselt jääb nendest väheks ning tõin keldrist juurde 0,5L traatkorgiga pudeleid. Kokkuvõttes jätsin tuppa karboniseeruma 118x0,33L ning 10x0,5L pudelit. Paras kogus gaasi tekkis õlle sisse juba 6 päevaga. Praegu seisavad pudelid endiselt toas ning ootavad sildistamist. Niipea kui see on tehtud, viin pudelid keldrisse selginema ning laagerduma. Seega ka pruuli kokkuvõttega läheb veidike veel aega.

XLII (42.) pruul - Troopika (American Pale ale)

Pruulimise laud on terassil üles seatud

Vahelduseks otsustasin taas valmistada ühe veidi humalasema õlle. Mõttes oli juba pikka aega proovida Mosaic humalaid, mida teatakse enamasti ülitugeva aroomi poolest. Seega otsisin netist mõne retsepti ning kohandasin omale sobivaks. Pruulipäeva alguseks oli mul olemas:

• Pale ale linnased
• Pilsner linnased
• Crystal50 linnased
• Crystal150 linnased
• Nisulinnased
• Magnum humalad
• Cascade humalad
• Mosaic humalad
• US-05 pärm

Läbi segatud meski

Antud pruuliga oli tegemist minu teise katsetusega kahe tünni süsteemil. Kõik algas keedunõus meski vee kuumutamisest. Kui see jõudis veidi üle 70˚C, siis hakkasin seda pumpama meskinõusse. Samal ajal segasin vaikselt linnased sisse. Seekord potti päris ääreni ei täitnud ning meski alguseks oli seal 14kg linnaseid koos 32L veega. Meskisin 68˚C juures ühe tunni. Segasin tavaks saanud 20 minutiliste intervallide tagant. Kuumutama pidi meski ainult korra, mistõttu meskimise temperatuur püsis väga ühtlasena.

Loputatud linnased

Loputamine läks ka seekord ladusalt. Meskinõu põhjas olev roostevaba survevooliku kest toimis filtrina kenasti ning meski tulemus sai keedupotti ilma probleemideta pumbatud. Loputamiseks kasutasin eelnevalt kuumutatud vett, mida kulus seekord 33L. Selle tulemusena jõudis keedunõusse 50L virret.





Keema läks kogu kupatus veidi alla tunni ning kohe keedu alguses lisasin esimesed humalad:

• 60 min - Magnum (14,5%)
• 10 min - Cascade (6,9%)
• 10 min - Mosaic (11,4%)

Aktiivne keemine pärast esimeste humalate lisamist

Korra tekkis keemise ajal paus, kui lisasin veidi meski vedelikku juurde, mis oli vahepeal linnastest välja nõrgunud. 

Jahutamiseks kulus pool tundi, pärast mida oli virre jahtunud 23˚C'ni. Virde tünni laskmise ajaks oli mu pruulipäev kestnud alates vee kuumutamisest juba 5 tundi. Mõlemasse kääritustünni jõudis virret umbes-täpselt 23L. Tihedus mõlemast tünnis oli 1.064, mis seekord ületas ühe punkti võrra kalkulaatori pakutut. Seega eelmisel pruulil ilmnenud kehvavõitu efektiivsus seekord mind ei häirinud. Ehk oli eelmine kord tegemist mõne muu möödalaskmisega ning uus pruulivarustus on ikkagi oma ülesannete kõrgusel.

10ndal päeval tegin mõlemad kääritustünnid lahti ning lisasin dry-hop'i. Kahe tünni vahel jagasin ära 30g Cascade ning 50g Mosaic humalaid. Pärast 14 päeva käärimist oli

Villimiseks puhastatud pudelid

virde tihedus langenud 1.015'ni, mis oligi mu lõpp-eesmärk. Valmiva õlle alkoholi sisalduseks arvutasin 6,5%, mis oli õige pisut algselt plaanitust veidi kõrgem (veidi madalama FG tõttu). 

Kogu pruul läks 0,33L pudelitesse järelkäärima. Pudeleid kulus seekord veidi üle 130ne. Toas hoidsin pudeleid kaks nädalat, et parajalt gaasi tekiks. Juba selle ajaga oli õlu üpris klaariks settinud. Hetkel seisavad pudelid jahedas keldris ning loodetavasti selgineb õlu veelgi. 

Plaanis on see õlu kaasa võtta Käsitööõllede festivalile kuid enne seda on plaanis ise veidi pikemalt antud pruuli tulemustest kirjutada.

XLI (41.) pruul - Rudolph (stout)

Uus meskitünn vasakul

Juba sügise algul võtsin plaani jõuludeks üks korralik pühadeõlu valmis pruulida. Kuidagi kippus see plaan venima ning alles oktoobri keskel muutus asi konkreetsemaks. Natuke oli viivituse põhjuseks ka vahepealne pruulimisvarustuse täiendamine meskipoti näol. Otsustasin edasi liikuda kotis meskimisest (BIAB) kahe poti süsteemile. See lahendus peaks olema mugavam ning loodetavasti ka efektiivsem. Allpool on pikemalt juttu uue süsteemi kasutamisest.

Õlle algkomponendid

Jõuluõlle retsepti valimiseks kulus tavapärasest veidi kauem aega. Soovisin valmistada midagi erilist ja olin nõus katsetama ning piire nihutama rohkem kui tavaliselt. Pruulimiseks vajalikke algaineid oli palju. Pruulimispoest sain tavapärased linnased, pärmi ning humala. Ülejäänud komponendid leidsin hästivarustatud toidupoest. Pruuliõhtu alustuseks kogusin kõik kokku lauale:

Meskimise ajal temperatuuri tõstmine

• Pale ale linnased
• Crystal50 linnased
• Black linnased
• Šhokolaadilinnased
• Kaerahelbed
• Target humalad
• Willamette humalad
• US-05 pärm
• Mesi
• Kaneel
• Riivitud muskaatpähkel
• Riivitud ingver
• Vürts
• Nelk
• Riivitud apelsini koored

Õlletegu algas nagu tavaliselt - meskimisega. Kuna meskipotti kasutasin esimest korda, siis esmalt täitsin selle 20L kuuma veega. Seejärel hakkasin lisama tasakesi linnaseid. Kõige lõpuks lisasin kuuma vett, kuni pott sai ääreni täis. Nii sain ka teada poti reaalse mahutavuse - 15kg linnaseid ning 35L vett tundus olevat piiriks. 

Meskimine

Meski alguses kontrollisin veel temperatuuri ning otsustasin seda veidi kuumutada kunagi ammu valmistatud küttekehaagregaadiga. Sain meski temperatuuri kenasti 69˚C'ni tõstetud ning kaane peale pandud. Nüüd algas minujaoks huvitav osa - näha kui palju langeb meski temperatuur uues potis. Kuna välistemperatuur oli üpris jahe, siis iga 20 minuti tagant segasin meski ning kuumutasin veidi. Meski lõpuks oli temperatuur püsinud vahemikus 67-69˚C. 

Meskimisega paralleelselt hakkasin keedupotis kuumutama vett linnaste loputamiseks. Tunniga jõudis külm kraanivesi soojeneda 72˚C'ni. 

Loputamisega tuli välja esimene puudus kahe poti süsteemil. Mul oli keedunõus loputamiseks vajalik kuum
vesi ning samas oli seda potti vaja meski tulemuse kogumiseks.

Tume meski keedunõusse voolamas

Seega valasin kuuma loputusvee kääritusnõusse. Ideaaljuhul võiks kuuma vee jaoks olla kolmas pott, mis minujaoks jääb pigem tulevikku.

Niisiis alustasin meskitünnist vedeliku väljapumpamist keedunõusse. Läbi läbipaistva vooliku jooksis alguses süsimust vedelik. Õige pea avastasin, et linnased hakkavad kuivaks muutuma ning asusin kuuma vett sinna peale valama. Selle tulemusega muutus vedelik voolikus veidi heledamaks, olles endiselt tumepruun. Kokku kulus mul loputamiseks 30L kuuma vett. Keedupotti jõudis seeläbi 50L meski, mida asusin keema ajama.

Loputatud linnased

Šhokolaadi meenutav vaht enne keetu

Enne keemaminekut meenutas potis olev vahutav vedelik šhokolaadikreemi. Niipea, kui virre keema läks, paks vahukiht kadus ja sain hakata lisama humalaid ning muid lisandeid:

• 60 min - Target (13%)
• 15 min - Williamette (4,7%)
• 15 min - Mesi, kaneel, muskaatpähkel, vürts, nelk

Algselt olin plaaninud ka riivitud ingveri ning apelsini koore keedu ajal lisada. Paraku olid nende kausid vaateväljast eemal ning unustasin. Alles keedu lõpus, kui

Keedu ajal lisatud vürtside segu kuhi

jahtusvee jooksma panin, tulid need meelde. Nii ma siis lisasin ingveri ning apelsini koored jahutuse alguses. Ilmselt jääb nii nende panus väiksemaks.

Jahutamine läks ladusalt tänu jahedale välistemperatuurile. Kääritustünnidesse jõudis vastavalt 23L ning 22L virret. Tihedust mõõtes üllatusin veidi negatiivselt. Oodatud kõrge OG (1.074) jäi saavutamata ning selle asemel alustasin kääritamist 1.062 juures. Põhjuseid ma siin kohe välja tuua ei oska, pärast paari järgnevat pruuli, kui endiselt efektiivsus madalaks jääb, uurin asja rohkem. Kindluse mõttes lisasin kumbagi kääritustünni poolteist pakki pärmi, et asi korralikult käärima läheks. 

Virdel lasin rahus pikalt 18˚C juures kärida. 20 päeva hiljem mõõtsin tiheduseks 1.014, mis oli jällegi algselt kavandatust (1.021) veidi mööda. Siin oleks vist aidanud veidi rohkem kõrgemal temperatuuril meskimine. Praegu sain õlle kanguseks arvutades 6,4%. Villimiseks kasutasin 0,5L traatkorgiga ning 0,33L kroonkorgiga pudeleid. Kokku sain karboniseeruma viia 40 suurt ning 74 väikest pudelit. 

Nüüdseks on õlu kenasti valmis ning küpseb pudelis edasi päev-päevalt. Õlut saab juba ka maitsta ning kindlasti on see kohal Käsitööõllede Festivalil 5ndal detsembril. Üritan ka mõned pudelid enda jõululauale jätta. Pruuli tulemuse hindamiseks lasen õllel pudelis veel veidi küpseda.

Kodupruulijate 13. kokkutulek - Pumpkin ale or something other

Kokkutulekud algavad tavaliselt vaikselt ja rahulikult

Üle pika aja kogunesid kodupruulijad taaskord Pudeli baaris. Kuigi kokkutuleku teemaks oli kõrvitsaõlu, siis enamus osalejaid oli midagi muud kaasa võtnud. Nagu ikka, algas kokkutulek vaikselt ning väikse hilinemisega saabus tuttavaid ning uusi huvilisi.

Seekordse kokkutuleku jäädvustamine jäi natuke nõrgaks, kuna telefonis ei säilinud kõik tehtud pildid ning mõne õlle iseloomustused jäid mu märkmetes väga minimalistlikuks. Kuna lauas arutleti mitmetel huvitavatel teemadel, siis lihtsalt märkmete tegemiseks üleliia aega ei jäänud. Sellest hoolimata mainin kõik 17 proovitud õlle siinkohal ära.

Ryan - Pumkin coloured pale ale

Jaanis - Pumkin ale

1) Alar (nanoPruul) - Linnutee - IPA
Võtsin kaasa ühe järelejäänud IPA, mis oli külmkapis seisnud mitu kuud. Minu õnneks seda õlut väga palju välja ei jõudnud valada. Tegemist oli halvasti säilinud õllega, hapukus ning kõrvalmaitsed domineerisid ning panime pudeli kohe kõrvale. Pruulimisel oli kasutatud ainult Galaxy humalaid, alkoholi sisaldus oli 4,9% ning IBU 50.

2) Ryan - Pumkin coloured pale ale - pale ale
Tegemist oli hea värske ning rohuse aroomiga pale ale stiilis pruulid õllega. Õlle välimus oli klassikaline - kohev ja pehme vahukiht, mille all punakas-pruun peaaegu selge õlu. Maitselt oli õlu mõrkjas-hapukas, kerge kehaga ning veidi vaiguse iseloomuga. Pruulimisel oli kasutatud Ameerika Centennial ning Cascade humalaid, alkoholi sisaldus oli 5,5%

3) Jaanis (Kodupruul) - Pumkin ale
Jaanis oli üks vähestest, kes oli kaasa võtnud teemakohase õlle. Lisaboonusena serveeris ta oma õlut ehtsast kõrvitsast, mis kõrvitsa maitset veelgi tugevndas. Küll kippus kõrvitsa sisse torgatud kraan veidi lekkima aga kõik soovijaid said oma klaasid täidetud. Õlu ise oli hägune, oranžikas ning vähese vahuga. Aroom kõrvitsane, millele lisandus kaneel ning nelk. Õlle maitse oli jällegi kõrvitsane, hapukas ning hästi kergelt mõrkjas.

4) James - Estonian Comedy Club eripruul - pale ale
Meie võõrustaja, Pudeli baari omanik James tõi lauale tema tellimusel valmistatud pale eili stiilis valminud õlle. Tegemist oli heleda, veidi häguse ning kerge vahuga õllega. Aroom oli biskviidine, värske ning puuviljane. Maitses domineeris mõrkjus, lisaks kergelt hapukust. Õlle keha oli kerge ning tundus veidi vesine. Järelmaitse jäi pigem tagasihoidlikuks. Pruulimisel oli kasutatud Centennial, Citra ning Cascade humalaid, alkoholi sisaldus oli 4,6%

Estonian Comedy club eripruu by Lehe

Erling - The Feast (Maibock)

5) Erling (e.t. brewery) - The Feast - Maibock
Erlingi esimene õlu tol õhtul, mille ette võtsime, oli laager. Õlu oli kenasti selgeks settinud, värvuselt punakas-pruun. Õlle kattis püsimatu ning tagasihoidlik vahukiht. Aroom oli hapukas, piprane ning veidi värske. Õlle maitse oli laagrile omaselt hapukas, humalate mõrkjus oli pigem tagasihoidlik. Linnaste maitse oli tätisa omal kohal. Pruulimisel oli kasutatud Saaz ning Saphir humalaid, alkoholi sisaldus oli 6,5% ning IBU 25.

6) Erling (e.t. brewery) - Thumper - Berliner Weisse
Järgmine Erlingi õlu oli meile juba tuttav septembri kokkutulekust. Nüüdseks oli õlu veidi küpsem ning aroom paranenud. Välimuselt oli õlu tuhmilt helekollakas, kergelt hägune ning vahukiht tagasihoidlik. Aroom oli magus, hapukas, soolane või happeline ning veidi porolooni meenutav. Eelmise korra solgitorule iseloomulikku lõhna enam niiväga polnud. Maitselt meenutas see veidi veini, eriti oma kuivuse ja hapukusega. Natuke meenutas maitse mõnda tahtmatult käärima läinud sööki/jooki. Järelmaitse oli samuti kuiv ja veinine. Kokkuvõttes oli õlu vahepealse ajaga paranenud. Pruulimisel oli kasutatud õige pisut Saphir humalaid, mis andsid IBU väärtuseks 5. Alkoholi oli tagasihoidlikult 4,0%.

7) Erling (e.t. brewery) - Gandhi mate, gandhi - Triple IPA
Ka Erlingi viimase õlle maitsesime kohe ära. Tegemist oli tõelise humalapommiga (nii maitselt kui ka aroomilt) ning saime oma klaasidest eelmise õlle lõhnajäägid kenasti välja. Õlle välimus oli IPA'le kohaselt tumepunakas-pruuni tooniga, hägune ning vähese või puuduliku vahuga. Aroom oli midagi enneolematut, tundus nagu nuusutaks värskelt avatud humalakotti. Aroomis oli tunda tsitruselisi ning puuviljaseid noote. Maitse oli tõsiselt mõrkjas. Kuigi arvutuslikult peaks õlle IBU väärtus olema 300 ringis, siis ilmselt tavainimesed nii ekstreemset mõrudust väga enam ei erista. Lisaks mõrkjusele tasakaalustas maitset magusus. Suus tundus õlu  olevat veidi õline. Huvitavalt kombel väga alkoholi maitset tunda polnud, kuigi pärm suutis antud õlle sisse 10,5% puhast alkoholi tekitada. Järelmaitse oli õllel mõrkjas ning värskendav ning jättis kurgu humalaselt teravaks. Pruulimisel oli kasutatud Chinook, Citra, Mosaic, Columbus, El Dorado, Zeus ning Magnum humalaid. Ühtekokku kulus 23L õlle valmistamiseks 1kg humalaid.

Vahepeal oli kogunemine hoo sisse saanud ning tuju kõigil hea

8) Alar (nanoPruul) - Steampunk Evolution - California Common beer
Kuna mul keldris erilist õllevalikut valmis ei olnud ning ainult ühele vanale IPA pudelile lootma ei tahtnud jääda, siis võtsin kaasa mõned pudelid Steampunki. Olen seda ka varem kokkutulekutele toonud. Seekord oli tegemist antud õlle kolmanda pruuliga, mis oli ühtlasi ka peaprooviks ametlikule pruulile. Seekord olin lisanud rohkem humalaid, mis andsid veidi tugevama aroomi ning mõruduse. Õlu oli punakas-pruuni tooniga, kergelt hägune ning koheva vahukihiga. Aroom oli värske, puuviljane ning veidi tsitruseline. Maitse oli ehk veidi liiga mõru, lisaks kergelt magus-hapukas. Pruulimisel oli kasutatud Magnum, Centennial ning Citra humalaid. Alkoholi sisaldus oli 5,6% ning IBU väärtus 37.

9) Tanel (Kalamaja pruulikoda) - Kawe - Dry stout
Tanel oli teinud jõuludeks ühe tumeda õlle, millele andis iseloomu suitsetatud oder. Välimuselt oli õlu pruunikas-must ning klaasi valades tekkis vahtu vähevõitu. Aroom oli kohvine, magus ning karamelline. Õlle maitse oli hapukas ning kuiv, lisaks kergelt humalane. Läbi käis ka suitsune nüanss, mida oli täitsa mõnusalt tunda. Õlle keha oli kerge ning järemaitse hapukas. Ise ma polnud kuiva stouti varem proovinud ning antud õlle kohta ütleks, et kuivuse poolest vastas hästi stiilile. Võrreldes teiste magusamate stoutidega oli see vahelduse mõttes täitsa huvitav. Alkoholi sisaldus antud õlles oli 4,4%.

10) Silver (Kalamaja pruulikoda) - Kõrvits ja keelepeks - Pumkin ale
Meie teine kokkutuleku teemasse sobiv õlu tuli Silverilt. Välimuselt erines antud õlu üpris palju Jaanise kõrvitsaõllest. Silveri õlu oli selgem, endiselt punakas-pruuni tooniga ning vähese vahuga. Aroom oli magus, kaneeline ning puuviljane. Õlle maitse oli mõrkjas ning humalane, kõrvitsa maitset oli vähe. Lisaks tundus õlu veidi kuiv ning ka järelmaitse oli pigem hapukas ning püsis suus kaua. Pruulimisel oli kasutatud Magnum ning Fuggles humalaid koos kõrvitsa ning kaneeli lisandiga. Alkoholi sisaldus oli 7% ning IBU väärtus 28.

Tanel - Kawe (Dry stout)

Mart - Benny (Scotch ale)

11) Mart (Aespan kodupruul) - Benny - Scotch ale
Mart oli seekord kaasa võtnud erilistes pudelites veidi erineva õlle. Välimuselt pruunikas, pigem tuhm ning vähese vahuga õlu oli valmistatud Šhoti eili retsepti järgi. Aroom oli maalähedane, magus ning veidi linnaseline. Maitselt oli õlu hapukas, lisaks humalaselt mõrkjas-magus. Suus tundus õlu veidi vesine ning kerge. Järelmaitse oli hapukas. Üldiselt tundus antud õlu hea, veidi oleks tahtnud tugevamat keha tunda. Pruulimisel oli kasutatud East Kent Goldings humalaid, mis andsid kokku IBU väärtuseks 29. Alkoholi sisalduseks oli 5,3%.

12) Hans (Prüülike pruulikoda) - Cristobal - American Amber ale
Kui viimasel kokkutulekul tõi Hans kaasa mitu erinevat tumedat õlut, siis seekord oli midagi veidi heledamat. Õlle värvus oli tumepunakas-pruun. Aroom oli kohvine, karamelline ning veidi soojast käärimisest tingitult estrine. Maitselt oli õlu mõrkjas-hapu, humalane ning veidi meenutas puitu. Järelmaitse oli pigem hapukas ning kuiv. Pruulimisel oli kasutatud Magnum ning Williamette humalaid, mis andsid mõruduseks 24 IBU. Alkoholi oli õllest 5,3%.

13) Mart (Bruulog) - Belgian IPA
Meie kokkutulekul osales ka teine Mart, kes oli kaasa võtnud IPA. Värvuselt punakas-pruun ning koheva ning püsiva vahuga õlle aroom oli värske, magus, linnaseline ning karamelline. Maitse oli IPA'le omaselt mõrkjas ning veidi rohune. Lisaks käis keelelt läbi kerge hapukus. Järelmaitse oli suus väga püsiv ning tundus peamiselt mõrkjas. Pruulimisel oli kasutatud Citra, Centennial ning Chinook humalaid, mis kõik lisati virde jahtumise ajal 80 kraadi juures. Õlle alkoholi sisalduseks oli 5,9%

14) Ants (Tanker) - Trouble IPA - India Pale ale
Ants oli oma keldist välja kaevanud mingi vanema pruuli ning kui õigesti mäletan, peaks olema see pruulitud kevadel. Klaasis oli õlu koheva vahu all, õlle värvus punakas-pruun, kergelt hägune ning tuhm. Õlle aroom oli lilleline, värske, piprane ning meeldivalt intensiivne. Maitse oli samuti piprane, lisaks tavapärasele hapukas-mõrkjusele. Maitses oli tunda ka veidi alkoholi. Järelmaitse oli õllel kuiv ning alkoholine. Kokkuvõttes oli tegemsit veidi teistsuguse IPA'ga ning lisaks humalate mõrkjusele võis tunda vürtsikust ning pipart, mis pärines pruulimisel lisatud nelgist ning mustast piprast. Alkoholi sisaldus oli antud õlles 8,0%.

Tundmatu õlu (äkki Hansu Cristobal?)

Kalamaja pruulikoda - Ameeripa (IPA)

15) Ryan - Coffee stout
Lisaks eilile oli Ryan valmis saanud päris korraliku stoudi. Välimuselt oli õlu tume must, mida kattis prunikas vaht. Aroom oli intentsiivselt kohvine. Maitse oli hapukas-mõrkjas, mis tulenes peamiselt kohvist. Õlle keha tundus kerge ning järelmaitse oli hapukas ning veidi kuiv. Pruulimisel oli kasutatud Target ning Sterling humalaid. Kääritustünni oli lisatud 300g kohviube. Alkoholi sisaldus oli õlles tagasihoidlikud 4,5%.

16) Mart (Bruulog) - Black Mama seeriast midagi - Imperial Milk stout
Mart oli lisaks IPA'le kaasa võtnud ka ühe suhteliselt toore stoudi. Välimuselt oli õlu musta tooniga ning pruunika vahuga. Aroom oli piimane ning toores. Ka maitse oli magus, laktoosine ning toorevõitu. Rohkem infot mul selle work in progress õlle kohta hetkel pole. Loodetavasti saame seda mõnel tulevasel kokkutulekul proovida, kui ta oma aja on ära istunud (riiulil/kapis seisnud).

17) Silver/Tanel (Kalamaja pruulikoda) - Ameeripa - IPA
Õhtu lõpetasime ühe IPA'ga, mis pärines Kalamaja pruulikojast. Õlle värvus oli kuldne-pruunikas, seda kattis tagasihoidlik vahukiht. Aroom oli magus, veidi pärmine, karamelline, värske ning lilleline. Õlle maitse oli mõrkjas ning värskendav, veidi vaigune. Järelmaitse oli samuti mõrkjas ning õlles tundus olevat gaasi alla keskmise. Pruulimisel oli kasutatud Centennial ning Cascade humalaid, mis andsid mõruduseks igati sobilikud 60 IBU. Alkoholi sisaldus oli õlles 7,4%.

Õhtu lõpuks oli laud kaetud tühjade pudelitega ning toimus aktiivne suhtlemine kaaspruulijatega

Õhtu lõpuks oli kogunejate seltskond kasvanud, meiega liitusid näiteks Sori Brewing mehed koos kaaslastega, mõned baari juhuslikult külastanud tuttavad ja nii edasi. Juttu jätkus erinevates seltskondades rohkelt ning kauaks. Seekordse kokkutuleku võib tõeliselt kordaläinuks lugeda. Lauas leidsid lahenduse nii mitmetki pruulimisega seotud probleemid, jagati soovitusi kaaspruulijatele, tutvuti uute inimestega ning räägiti maast ja ilmast. Järgmise korrani!

Esimene ametlik pruul: Steampunk Evolution

Praeguseks olen kodus pruulinud ning viinud läbi katsetusi juba üle kahe aasta. Selle aja jooksul olen proovinud valmistada erinevaid õllesid, mida ühetekokku on kogunenud üle 40ne. Viimasel ajal on tekkinud soov kaasa minna (küll veidi hilinenult ehk) käsitööõllede revolutsiooniga ja anda oma väike ning tagasihoidlik panus Eesti käsitööõlle turule. Seega umbes kaks kuud tagasi tekkis veidi kindlam plaan ning nägemus, kuidas oma soovid ellu viia. Pärast mitmeid päringuid erinevatele ettevõtetele ning lisaks info kogumisele internetist oli plaan paigas. Esimese sammuna registreerisin oma nanoPruul'i ametliku firmana. Edasi muretsesin materjalid, leidsin pruulikoja ning tegevuste tuumik oligi paigas.

Pildile jõudis osa linnastest, mida pruulikotta viisin

Kui õlle valmistamiseks vajalikud materjalid olid Eestisse jõudnud, liikusin edasi juba samal päeval Genika Õllemeistritte pruulikotta, kus katlad olid juba soojas ning saime alustada pruulimisega. Minujaoks oli tegemist esimese lähema pruulikoja tutvusega, kus anumad ning materjali kogused olid kodus kasutatavatest kümneid kordi suuremad. Näiteks humalate kogus tundus kodupruulija jaoks üüratult suur ning ega 25kg linnase kotidki väga igapäevased kodus ei ole.

Genika pruulikojas tegutsevad kaks meest, kel on süsteem hästi paigas ning kohati tekkis mulje, et jään neile pigem jalgu. Nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui kontrollida üle välja kaalutud linnased ning pildistada kogu protsessi.

Linnaste kaalumine

Pärast linnaste kottide tuppa tõstmist asuti kohe jahvatama. Ühtekokku läbis viljaveski umbes 150kg linnaseid. Meskimine toimus kahes osas, kuna kogu pruulimissüsteem oli üles ehitatud 300L kogustele.

Linnaste jahvatamine

Meskimise temperatuuri näidik

Meskimiseks segati vesi ning linnased ühes anumas kokku. Kuna Pruulikojas oli mitmeid üsna sarnaseid anumaid ja tünne ning need olid omavahel torudega ühendatud, siis esmapilgul võis see segane tunduda, kuna vesi kuskil 'lihtsalt jookseb' ja anum saab täis. Seega alguses polnudki mul täit ülevaadet, mis toimub. Kui esimese portsu mesk oli käimas, siis kergitasin korra anuma kaant ning vastu vaatas tuttav kreemjalt vahune meski, mis ulatus luugi ääreni. Lisaks oli näha üpris üldist temperatuuri näidikut, mis kuvas mulle igati sobivad 68˚C. Kokku püsisid esimesed linnased meskinõus ühe tunni.

Meskimine anuma võimekuse piiril

Meski tünnist on esmine ports vett läbi käinud

Meski loputamine oli tehtud hästi lihtsaks - esmalt kurnati anuma põhjas oleva sõela abil meski vedelik välja ning torude kaudu juhiti keedupotti. Seejärel täideti meski nõu kuumema veega, millega loputati viimane suhkur linnastest. Nii jõudis keedupotti umbes 300L meski, mida asuti elektri abil kuumutama. Samal ajal lasti meskist läbi käinud linnastel veidi jahtuda.

Seejärel asuti tegema ettevalmistusi järgmise portsu meskimiseks. Kasutatud linnased kraabiti läbi luugi otse kottidesse ning tõsteti välja. Kui kodus 10-15kg märgade linnaste kühveldamine ning transport tunduvad lihtsana, siis pruulikojas olid kogused märksa suuremad ning 'sodi' tekkis märkimisväärselt rohkem.

Linnaste eemaldamine meskitünnist

Humalate sorteerimine

Kuniks virre keema läks, otsisin ise vajalikud humalad välja. Kuna pruulikotta võtsin kaasa mitme pruuli (kõik ei olnud minu pruulid) materjalid, siis tuhnimist oli üksjagu. 100g ning 250g pakikesi oli mitu kotitäit ning kodupruulideks oleks nendest jätkunud vähemalt 10ks korraks.

Kui aeg oli õige, visati keedupotti vajalikus koguses humalaid. Kuna keeduanum oli kinnine ning õhutus toimus koos ventilatsiooniga, siis pruulikotta intensiivne humalate aroom väga ei jõudnud. 

Pärast tunniajast keetu toimus edasine protsess täielikult varjatud torudes. Esmalt viidi virre tagasi meskinõu põhja, kus toimus whirlpool, mille käigus enamus setet kogunes anuma põhja. Sealt edasi rändas virre jahutisse (midagi plaatsoojusvaheti sarnast), kust edasi viisid voolikud kääritustünni. Kogu see protsess toimus 'suletud uste' taga ning metalltorudes. Ainsaks indikatsiooniks, et midagi toimub, oli jahuti ja kääritsunõu juures olevad temperatuurinäidikud. Pärm oli juba eelnevalt kääritustünnis, nii segunes see hästi virdega.

Esimene ports virret jõudis edukalt kääritustünni 16˚C juures. Seejärel asuti teist portsu keetma ning kogu protsess toimus täpselt samas tempos ning järjekorras. Kui ka teine osa virdest oli kääritustünnis, oli käes juba õhtu.

Virde algtihedust mõõdeti kahel korral ning proove võeti jahuti juurest kraanist. Seega saime teada tulemused mõlema keedu kohta eraldi ning lõpliku algtiheduse leidsime aritmeetilise keskmise kaudu. Kääritustangis oli virde tiheduseks 1.048, mis jäi veidi oodatust madalamaks. Sellest hoolimata võisin pruuliga rahule jääda ning nüüd järgneb pikem ootamine. Hetkeseisuga on õllel jäänud veel umbes 2 nädalat kääritustünnis settida ning edasi liigub kogu õlu pudelitesse.

Tiheduse mõõtmiseks võetud proov

Tank number 5 - siin valmib Steampunk Evolution

XXXVII pruuli hinnang - Kuldne sügis

Olen millegipärast antud siidri maitsmist ning ülevaate kirjutamist koguaeg edasi lükanud. Siider sai pudelisse ja KEG'i villitud kuskil septembris ning 'unustasin' keldrisse paar pudelit, mis olid veel suhkruga karboniseerunud. Ise ma eriline siidri fänn ei ole, kuid nii mõnigi tuttav on mult seda küsinud.

Seega ühel õhtul tõin keldrist ühe pudeli tuppa ning jahutasin külmkapis serveerimistemperatuurini. Klaasi valades oli siider selge ning läbipaistev, tumedama kuldse tooniga. Valamisel tekkinud kerge vahukiht kadus ülikiiresti ning jäljetult. Samas tundus siider olevat korralikult karboniseerunud, kuna väikseid mullikesi tõusis väga agaralt pinnale.

Aroom oli üpris magus, meenutades enamasti puuvilju. See meenutas pigem pirni või hästi magusat Martsipani õuna. Lisaks oli siidril kommine, täpsemalt kummikommi meenutav magus ning siirupine lõhn.

Ning viimaks maitse, mis oli aroomi arvestades üpris ootuspärane. Kuivast siidrist oli see kaugel. Esmalt oli tunda magusat, mis lisaks pirnidele meenutas ka veidi linnaseid. Keskmaitses lisandus mingi veider mõrkjus. Õunte maitset mul küll tabada ei õnnestunud. Järelmaitse oli magus-mõrkjas ning meenutas veidi köhasiirupit.

Kokkuvõttes ei ole antud siidri näol tegemist parima võimalikuga. See ei jätnud naturaalset muljet ning tundus veidi liiga magus. Kuigi enne villimist mõõtsin siidri suhkru sisalduseks kõigest 1.006, siis kahtlustan kas mõõteviga või midagi muud imelikku selles siidris. Üldiselt jättis siider siirupise mulje ning tegemist on õunasiidri asemel pigem pirnisiidriga.

Kui võrrelda mu eelmisi kontsentraadist valmistatud siidri katsetusi, tunnistan oma hinnangu järgi parimaks John Bulli versiooni. Kui aga soovida kõige naturaalsemat siidrit, siis tasuks see ikkagi värskest õunamahlast kääritada. 

XXXIX pruuli hinnang - Pelgulinna õlu (4)

Minu viimane Pelgulinna pruul erines eelmistest peamiselt maisi puudumise poolest. Selle asemel kasutasin riisihelbeid, mis eeldatavasti veidi teise tulemuse peaksid andma. Maitsmise ajaks oli õlu seisnud külmas umbes 2 nädalat.

Klaasis paistis õlu veidi tuhm, oranzikas-kollase tooniga ning hästi kergelt hägune. Õlut kattis kahe sõrme paksune vahukiht, mis kõige paremini ei püsinud ning hakkas stabiilselt taanduma.

Taaskord oli õlle aroom õnnestunud. Tunda oli hapukat sidrunit, magusat puuvilja ning värskendavat aroomi. Oma osa oli ka Citra humalatel ning sidrunikoorel.  

Ning viimaks kauaoodatud maitse. Võrreldes maisiga andis riis rohkem hapukust. Seega esmamaitse oli hapukas-mõrkjas, järgnes veidi magusat. Lisaks sidrunilisele hapukusele oli üldisemat kuivust ning hapukust (ilmselt riisist). Humalate mõrkjus oli paras, meenutades veidi rohtu ning puuviljast mõrkjust. Magusus jäi veidi teiste maitsete varju, kuid oli tagasihoidlikult keelel. Maitsed olid küll tasakaalus, kuid võrreldes eelmiste Pelgulinna õlledega, siis seekord on tulemus pigem hapukam ning vähem mõrkjam. Kohati meenutab hapukus veidi õunu.

Õlle keha on kergemapoolne, gaasi on piisavalt ning suus tundub veidi kare/terav. Järelmaitse on kergelt kuiv, hapukas ning tagasihoidlikult mõrkjas. Janu kustutamiseks oli õlu suurepärane ning järelmaitse jäi suhu keskmisest pikemaks.

Kokkuvõttes võib pruuli lugeda õnnestunuks. Tulemus oli hea, kuid polnud 100% vastav Pelgulinna õlle ideele. Mõrkjusest jäi veidi puudu ning peasüüdlaseks pean riisihelbeid. Maitsed tundusid kenasti tasakaalus ning kajastusid hästi ka aroomis. Söögi kõrvale sobiks õlu hästi, olles kerge, värskendav ning kuiv. Siiski järgmistel pruulidel plaanin maisihelbed taas kasutusse võtta, kuna nii jäi tulemus minuarust parem.