Esimene ametlik pruul: Steampunk Evolution

Praeguseks olen kodus pruulinud ning viinud läbi katsetusi juba üle kahe aasta. Selle aja jooksul olen proovinud valmistada erinevaid õllesid, mida ühetekokku on kogunenud üle 40ne. Viimasel ajal on tekkinud soov kaasa minna (küll veidi hilinenult ehk) käsitööõllede revolutsiooniga ja anda oma väike ning tagasihoidlik panus Eesti käsitööõlle turule. Seega umbes kaks kuud tagasi tekkis veidi kindlam plaan ning nägemus, kuidas oma soovid ellu viia. Pärast mitmeid päringuid erinevatele ettevõtetele ning lisaks info kogumisele internetist oli plaan paigas. Esimese sammuna registreerisin oma nanoPruul'i ametliku firmana. Edasi muretsesin materjalid, leidsin pruulikoja ning tegevuste tuumik oligi paigas.

Pildile jõudis osa linnastest, mida pruulikotta viisin

Kui õlle valmistamiseks vajalikud materjalid olid Eestisse jõudnud, liikusin edasi juba samal päeval Genika Õllemeistritte pruulikotta, kus katlad olid juba soojas ning saime alustada pruulimisega. Minujaoks oli tegemist esimese lähema pruulikoja tutvusega, kus anumad ning materjali kogused olid kodus kasutatavatest kümneid kordi suuremad. Näiteks humalate kogus tundus kodupruulija jaoks üüratult suur ning ega 25kg linnase kotidki väga igapäevased kodus ei ole.

Genika pruulikojas tegutsevad kaks meest, kel on süsteem hästi paigas ning kohati tekkis mulje, et jään neile pigem jalgu. Nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui kontrollida üle välja kaalutud linnased ning pildistada kogu protsessi.

Linnaste kaalumine

Pärast linnaste kottide tuppa tõstmist asuti kohe jahvatama. Ühtekokku läbis viljaveski umbes 150kg linnaseid. Meskimine toimus kahes osas, kuna kogu pruulimissüsteem oli üles ehitatud 300L kogustele.

Linnaste jahvatamine

Meskimise temperatuuri näidik

Meskimiseks segati vesi ning linnased ühes anumas kokku. Kuna Pruulikojas oli mitmeid üsna sarnaseid anumaid ja tünne ning need olid omavahel torudega ühendatud, siis esmapilgul võis see segane tunduda, kuna vesi kuskil 'lihtsalt jookseb' ja anum saab täis. Seega alguses polnudki mul täit ülevaadet, mis toimub. Kui esimese portsu mesk oli käimas, siis kergitasin korra anuma kaant ning vastu vaatas tuttav kreemjalt vahune meski, mis ulatus luugi ääreni. Lisaks oli näha üpris üldist temperatuuri näidikut, mis kuvas mulle igati sobivad 68˚C. Kokku püsisid esimesed linnased meskinõus ühe tunni.

Meskimine anuma võimekuse piiril

Meski tünnist on esmine ports vett läbi käinud

Meski loputamine oli tehtud hästi lihtsaks - esmalt kurnati anuma põhjas oleva sõela abil meski vedelik välja ning torude kaudu juhiti keedupotti. Seejärel täideti meski nõu kuumema veega, millega loputati viimane suhkur linnastest. Nii jõudis keedupotti umbes 300L meski, mida asuti elektri abil kuumutama. Samal ajal lasti meskist läbi käinud linnastel veidi jahtuda.

Seejärel asuti tegema ettevalmistusi järgmise portsu meskimiseks. Kasutatud linnased kraabiti läbi luugi otse kottidesse ning tõsteti välja. Kui kodus 10-15kg märgade linnaste kühveldamine ning transport tunduvad lihtsana, siis pruulikojas olid kogused märksa suuremad ning 'sodi' tekkis märkimisväärselt rohkem.

Linnaste eemaldamine meskitünnist

Humalate sorteerimine

Kuniks virre keema läks, otsisin ise vajalikud humalad välja. Kuna pruulikotta võtsin kaasa mitme pruuli (kõik ei olnud minu pruulid) materjalid, siis tuhnimist oli üksjagu. 100g ning 250g pakikesi oli mitu kotitäit ning kodupruulideks oleks nendest jätkunud vähemalt 10ks korraks.

Kui aeg oli õige, visati keedupotti vajalikus koguses humalaid. Kuna keeduanum oli kinnine ning õhutus toimus koos ventilatsiooniga, siis pruulikotta intensiivne humalate aroom väga ei jõudnud. 

Pärast tunniajast keetu toimus edasine protsess täielikult varjatud torudes. Esmalt viidi virre tagasi meskinõu põhja, kus toimus whirlpool, mille käigus enamus setet kogunes anuma põhja. Sealt edasi rändas virre jahutisse (midagi plaatsoojusvaheti sarnast), kust edasi viisid voolikud kääritustünni. Kogu see protsess toimus 'suletud uste' taga ning metalltorudes. Ainsaks indikatsiooniks, et midagi toimub, oli jahuti ja kääritsunõu juures olevad temperatuurinäidikud. Pärm oli juba eelnevalt kääritustünnis, nii segunes see hästi virdega.

Esimene ports virret jõudis edukalt kääritustünni 16˚C juures. Seejärel asuti teist portsu keetma ning kogu protsess toimus täpselt samas tempos ning järjekorras. Kui ka teine osa virdest oli kääritustünnis, oli käes juba õhtu.

Virde algtihedust mõõdeti kahel korral ning proove võeti jahuti juurest kraanist. Seega saime teada tulemused mõlema keedu kohta eraldi ning lõpliku algtiheduse leidsime aritmeetilise keskmise kaudu. Kääritustangis oli virde tiheduseks 1.048, mis jäi veidi oodatust madalamaks. Sellest hoolimata võisin pruuliga rahule jääda ning nüüd järgneb pikem ootamine. Hetkeseisuga on õllel jäänud veel umbes 2 nädalat kääritustünnis settida ning edasi liigub kogu õlu pudelitesse.

Tiheduse mõõtmiseks võetud proov

Tank number 5 - siin valmib Steampunk Evolution