Kodupruulijate 11. kokkutulek - Fullers ESB kloon

Ilmselt mingi kindla süsteemi järgi paigutatud pudelid

Vahepeal on toimunud juba järjekorras üheteistkümnes kodupruulijate. Kuna Pudeli baari reserveeringuga läks natuke nihu, siis kogunesime kaaspruulija Silveri hoovis. Septembri alguse kohta oli ilm väga hea.

Ise ma jõudsin kokkutulekule väikese hilinemisega, selleks ajaks oli joogilaud juba lookas ning söögilaud kaetud tänu kahele Sergey'le ning Romanile, kel õnnestus organiseerida meile paar kandikut sushidega Mysushi restoranilt. Laua taga olid kõik juba kohad sisse võtnud ning ilmselt ootasid veel mind.

Kuna õlut oli seekord palju ning valget aega suhteliselt vähe, siis õllede degusteerimist alustati üpris kiire tempoga. Ka mu märkmed ei tahtnud eriti edeneda, seega panustan seekord rohkem piltidele ning hoian kirjeldused lühikesed.

Enne õllede maitsmist sai kõhu täis

Esimesena avasime paar pudelit originaal Fullers ESB'd, et panna paika alus võrdlusteks. Õlu oli selge, punakas-pruuni tooniga, tagasihoidliku vahukihiga. Aroom oli magus ning karamelline. Maitse oli pehmelt mõrkjas, veidi magus.

Kloonidest esimesena maitsti minu versiooni. Paraku ei õnnestunud mul korralikku pilti klaasist ning pudelist teha, seetõttu lavastasin sama stseeni hiljem kodus. Minu ESB oli esindatud kahe erineva pärmiga: S-04 ning Mangrove Jack's British ale M07. Ilmselt ebaõnnestus mul käärimine, lõpptihedus oli mõlemal versioonil 1.020. Ka maitsest oli tunda liigset magusust, lisaks veidi kõrvalmaitseid, mis olid tingitud liiga kõrgest käärimistemperatuurist (jälle!). Austatud žürii hindas paremaks M07'ga kääritatud versiooni, mis oli veidi kuivem ning mõrudus oli paremini tasakaalus.

Jätkasime maitsmist Jaanise versiooniga, mille sildi kujundus oli inspireeritud originaalsildist. Õlle kangus oli sama, mis originaalil 5,9%. Klaasis oli õlu kergelt hägune ning vahtu vähe. Aroom oli magus, väga lähedane õigele Fullersile, natuke oli tunda mett ja ka humalate värskust. Maitse oli mõrkjas, humalane ja kergelt magus. Järelmaitses oli tunda veidi rohust mõrkjus, mis originaalist oli veidi tugevam. Gaseeritud oli õlu kergelt.

Järgmisena avasime Taneli ESB, millel oli tagasihoidlik väike sildike. Õlle kangus taaskord identne originaali omaga. Värvuselt oli õlu ehk veidi heledam, vahtu suhteliselt vähe ning õlu oli kergelt hägune. Aroom oli tagasihoidlik, linnaseline ning magus. Sarnaselt eeskujule oli õlles gaasi alla keskmise, maitse pigem magus, karamelline. Mõrkjust oleks ehk veidi rohkem võinud olla.

Erlingi ilma sildita ESB paistis silma intensiivse aroomiga, tunda oli humalate värskust ning magusust. Klaasis oli õlu selge, koheva ning püsiva vahuga. Maitses oli esikohal mõrkjus, tunda oli ka kergelt alkoholi. Järelmaitse jättis suu kuivaks, mõrkjas-magusaks ning midagi meenutas veidi pähklit. Kääritamisel oli kasutatud Mangove'i Burton Union M79 pärmi.

Aivo oli kohale vedanud terve KEG'i ESB'ga. Õlu vahutas tugevalt ning ilmselt survega serveerimisest oli tingitud ka õlle hägusus. Vahtu oli palju ning püsis keskpäraselt. Õlle värvus tundus originaalist veidi heledam olema. Aroom oli pigem hapukas, alla keskmise intensiivsusega, tunda oli humalate värskust. Maitse oli veidi erinev, pigem hapukas-magusa tooniga. Järelmaitses oli tunda mõrkjust segatuna hapukusega ning jättis suu kuivaks.

Silver, meie võõrustaja, oli sarnaselt minule valmistanud ESB'd S-04 ning M07 pärmiga. Peab tunnistama, et tal tuli see palju paremini välja. Küll oli õlu eesmärgist veidi kangem, 6,4% ABV. Klaasis oli õlu selge, koheva peenemullise vahukihi all. Aroom humalaselt värske, magusust oli õige pisut tunda ning meenutas karamelli. Maitse oli tugevalt mõrkjas, mis blokeeris kerge magususe. Tunda oli ka väikest kõrvalmaitset, mis ei häirinud. S-04 pärmiga valmistatud versioon oli pigem magusam. Lisaks oli Silveril osa õllest villitud ka KEG'i, mis tundus olevat veelgi parem.

Sellega olid kõigi meie kuue ESB valmistaja kloonid maitstud ning mälu värskendamiseks proovisime uuesti Fullers'i ESB'd. Kokkuvõttes peab tunnistama, et kõik said üpris hästi hakkama kopeerimisega. Kui õlle kõik omadused päris samad polnud, siis millelegi ikka oldi pihta saanud. ESB'de kokkuvõtte ning arvamuste avaldamine jäi lauas veidi lühikeseks. Oli kuulda arvamusi, et parimad olid Jaanise versioon, Erlingi aromaatne ESB ning Silveri KEG'i variant. Ma pole päris kindel, kas kõik täpselt sama retsepti järgi oma versiooni valmistasid. Samas ei tea keegi meist täpselt, mida Fullers oma õlle valmistamisel kasutab. Kui jätta kõrvale originaal ESB, siis mulle tundus, et kõik õlled olid õnnestunud ning täitsa nauditavad.











Vahepeal oli väljas juba hämaraks läinud ning olin tõsises hädas oma telefoniga järgnevaid õllesid jäädvustamas. Olin sunnitud kasutama välku, mis võis õlle välimust veidi moonutada.

Järgmisena võtsime ette uue osaleja Hansu esimesed katsetused all-grain vallas. Tumeda õlle austajana oli ta toonud oma kolm esimest linnastest valmistatud pruuni või musta õlut.

Esimese õlle nimi oli Pruuno. Värvuselt punakas-pruun, üpris selge ning koheva vahuga. Aroom oli karamelline, kohvine ning kakaone. Maitses oli tunda kohvist mõrkjust ning kerget hapukust. Järelmaitse oli pigem kuiv ja hapu. Üldiselt oli tegemist hea õllega ning lauas jagus sellele kiidusõnu.

Hansu teine õlu oli Tõmmu Neid. Sarnaselt eelmisele oli seegi kohvine, kakaoselt mõrkjas, veidi kuiv ning hapukas. Natuke oli tunda meditsiinilist kõrvalaroomi ning -maitset.

Pime Öö sobib hästi iseloomustamaks väljas valitsevat pimedust kui ka õlle süsimusta värvust. Kerge vahukiht oli pruunikas. Aroom oli magus, veidi hapukas ning lisaks kerge kõrvalekalle ilmselt liiga soojast käärimisest. Maitselt oli õlu mõru ning hapukas. Järelmaitses oli tunda ka kerget magusust lisaks kuivusele ning hapuksele.

Erling oli lisaks ESB'le kaasa võtnud ka ühe huvitava õlle. Pakendatud oli see Alexandri pudelisse. Stiililt oli tegemist Berliner Weisse õllega, mida oli täiustatud lacto bakteriga. Õlu oli hele kollakas, hägune ning tagasihoidliku vahuga. Selle õlle joomisel tasuks aroomi mitte tähele panna või seda täitsa vältida. Lisaks saiasele ja magusale aroomile meenutas see solgi toru kõige otsemas mõttes ning ei kutsunud üldse maitsma. Kui õlu juba suhu jõudis, siis oli tunda mõrkjas-hapukat, suhteliselt kuiva maitset. Pean tunnistama, et aroomi ja maitse koostöös see õlu mulle väga ei sobinud (sorry Erling)
 


Õhtut jätkasime Erlingi järgmise katsetusega, seekord USA Brown ale stiilis. Õlu oli selge, pruuniga tooniga ning vähese vahuga. Aroom oli magus, kakaone ning karamelline. Maitse oli hapukalt kuiv ja kohviselt mõrkjas. Järelmaitses oli peamiselt tunda mõrkjust, mis jäi keelele keskmiselt kauemaks.

Antsu kaasavõetud õlle nimeks oli Mahe Stout, mille valmistamisel oli kasutatud tammelaaste. Õlu oli tume must, tume pruuni vahuga. Aroomis oli tunda vihjeid suitsust, kohvist ning kergest magusast, mis meenutas apelsini. Maitselt oli õlu kohvine, kakaone, hapukas-magus. Järelmaitse oli pigem kuiv ja mõrkjas.

























Mart oli seekord kaasa võtnud Amber/Pale ale. Pruulimisel oli kasutatud Citra, Chinook ning Centennial humalaid, mistõttu pruulija nimetab seda ka CCC õlleks. Õllel oli vahtu vähe, värvuselt punakas-kuldne ning kergelt hägune. Aroomis oli tunda humalate värskust ning puuviljasust. Õlle maitse oli humalaselt mõrkjas ning värskendav. Ka järelmaitse oli pigem mõrkjas. Õlu oli hea vaheldus eelnevatele ESB'dele ning tumedatele kakaostele õlledele.

Ja viimasena oli alles jäänud veel minu teine pruul Steampunk'i. Ma olin sellega valmistamisel veidi rohkem vaeva näinud käärimise temperatuuri haldamisel, seega kõrvalmaitseid ega -aroome ei täheldatud. Õlu sai lauas positiivset tagasisidet. Klaasis oli õlu selge, punakas-pruuni tooniga ning vähese vahuga. Maitse oli mõrkjas-magus-hapu ning hästi tasakaalus.

























Õhtu lõpuks oli väljas väga pime ning oma märkmeid tegin taskulambi valgel. Kuna meil oli paar õlut KEG'is, siis pärast degusteerimise ringi jätkus vestlus vabas vormis veel pikalt. Üle sai vaadatud ka Silveri pruulimise varustus. Räägitud sai väga paljudel huvitavatel teemadel, kogemusi vahetatud pruulimise varustuse ehitamisel ja soetamisel. Proovisime ka täpsemalt paika panna tulevaste ürituste kava, et saaks juba varem ette valmistama hakata.

Kuna meie oktoobri kokkutulek langeb kokku veidi suurema pruulijate kogunemisega Tartus, siis hetkel käib organiseerimine Tartu ühiskülastamiseks.Seega lähiajal on oodata täpsemat infot ning kes soovib meiega liituda, võib vaadata Facebookis üritust või otse mulle kirjutada. Kohtumiseni!

Õhtu lõpuks nägi laud välja nii