Seega ühel õhtul tõin keldrist ühe pudeli tuppa ning jahutasin külmkapis serveerimistemperatuurini. Klaasi valades oli siider selge ning läbipaistev, tumedama kuldse tooniga. Valamisel tekkinud kerge vahukiht kadus ülikiiresti ning jäljetult. Samas tundus siider olevat korralikult karboniseerunud, kuna väikseid mullikesi tõusis väga agaralt pinnale.
Aroom oli üpris magus, meenutades enamasti puuvilju. See meenutas pigem pirni või hästi magusat Martsipani õuna. Lisaks oli siidril kommine, täpsemalt kummikommi meenutav magus ning siirupine lõhn.
Ning viimaks maitse, mis oli aroomi arvestades üpris ootuspärane. Kuivast siidrist oli see kaugel. Esmalt oli tunda magusat, mis lisaks pirnidele meenutas ka veidi linnaseid. Keskmaitses lisandus mingi veider mõrkjus. Õunte maitset mul küll tabada ei õnnestunud. Järelmaitse oli magus-mõrkjas ning meenutas veidi köhasiirupit.
Kokkuvõttes ei ole antud siidri näol tegemist parima võimalikuga. See ei jätnud naturaalset muljet ning tundus veidi liiga magus. Kuigi enne villimist mõõtsin siidri suhkru sisalduseks kõigest 1.006, siis kahtlustan kas mõõteviga või midagi muud imelikku selles siidris. Üldiselt jättis siider siirupise mulje ning tegemist on õunasiidri asemel pigem pirnisiidriga.
Kui võrrelda mu eelmisi kontsentraadist valmistatud siidri katsetusi, tunnistan oma hinnangu järgi parimaks John Bulli versiooni. Kui aga soovida kõige naturaalsemat siidrit, siis tasuks see ikkagi värskest õunamahlast kääritada.
No comments:
Post a Comment