Pärast õnnestunud hoovikohvikut jäi mulle alles ainult üks Pelgulinna õlu. Seega saan ma ainult kirjutada selle pruuli tulemustest ning hinnata, mida järgmine kord teisiti teha. Ei jäänud ühtegi pudelit niisama nautimiseks või kellegile jagamiseks.Antud õlle valisin pruulimiseks, kuna soovisin kerget, suvist, lahjat ning värskendavat keelekastet, mis sobiks päikeselisteks ilmadeks väljas nii söögi kõrvale kui ka niisama nautimiseks.
Kuna õlle valmistamisega jäin natuke ajahätta, siis olin sunnitud karboniseerumise aega lühendama. Seega jõudis õlu natuke liiga vara jahedasse keldrisse ning ilmselt ei olnud gaseerituse tase see, mida ma ootasin. Sain sellele kahtlusele kinnitust juba siis, kui õlle klaasi valasin. Tekkis väga tagasihoidlik vahukiht, mis eriti hästi püsida ei tahtnud. Jättes selle kõrvale, nägi õlu klaasis väga kena välja. Värvuselt helekollakas-kuldne, selge ning läbipaistev. Üldpilt on kerge ning värskendav.
Õlle aroom oli samuti värske, meenutas lilli, kasemahla, hapukat sidrunit ning veidi midagi vaigust. Oma osa oli siin värskelt riivitud sidrunikoorel, mida keedu lõpus lisasin. Lisaks läks üpris suur kogus Cascade linnaseid keedu lõpuosas potti, mis tsitruselisi noote lisasid.
Maitses oli esmalt tunda mõrkjust, mis meenutas sidruni koort ning selle all olevat valget kesta. Sidruni hapukusest ei olnud märkigi. Keskmaitses lisandus kerge magusus linnastest. Järelmaitses jäi siiski domineerima mõrudus ning kerge hapukus. Kogu õlle maitse üldpildis domineeris tsitruseline mõrudus ning maitsete tasakaal tundus veidi paigast ära. Kuna õlu oli kerge kehaga, siis linnaste magusus kõige paremini esile ei tulnud.
Kokkuvõttes sobis antud õlu päikeselise ilmaga nautimiseks hästi. Natuke meenutas see õlu minu varasemat Limon Soleado't oma sidrunise maitsega. Ka tookord lisasin maisihelbeid ning riivitud sidruni koort (kuivana ning dry-hop'i käigus). Kuna Pelgulinna õlu oli väga populaarne ning ise väga nautida ei saanud, siis ilmselt teen uue portsu seda valmis juba lähiajal.
No comments:
Post a Comment