XXXVIII pruuli hinnang - Lacerta

IPA stiilis õlled tunduvad olevat väga populaarsed ning niipea, kui mõne sellise valmis saan, kipub see haihtuma väga kiirelt. Nii juhtus ka Lacertaga. Selleks ajaks kui lugesin õlle piisavalt küpseks, et pikemalt pruuli tulemusest kirjutada, oli alles jäänud viimane pudel. Ilmselt tänu juhusele säilis see viimane pudel piisavalt kaua keldris.

Kuna tegemist oli 80% osas täidetud pudeliga, siis võis see olla kääritustünni põhjast tulnud viimane ports. See tõotas ka keskmisest rohkem setet ning mõningast pärmi maitset.

Klaasi valades tekkis kolme-nelja sõrmepaksune vahukiht, mis tasapisi hakkas taanduma. Õlle värvus oli tume punakas-pruun. Läbipaistvusega kõige paremad lood polnud, üpris tuhm tundus klaasis.

Järgmisena õlut nuusutades kadusid kõik eelarvamused, mis kesise välimuse tõttu olid tekkinud. Õlle aroom oli parajalt tugev, meenutades puuvilju ning lilli. Lisaks oli veidi tunda magusat ning humalate värskust.

Maitses oli esmalt tunda magus-hapukat lainet, millele õige pea mõrudus. Mõrudus ei olnud liiga intensiivne, jäädes teiste maitsetega tasakaalu. Lisaks aroomile oli puuviljasus jõudnud ka maitsesse ning omaarust tundsin ploome ning apelsini. Maite tundus üldiselt tasakaalus ning mõrudus tagasihoidlik, mistõttu võib seda õlut ka beebi-IPA'ks nimetada.

Õlle keha oli keskpärane või veidi tugevam. Järelmaitse oli parajalt mõrkjas ning jäi kauemaks keelele püsima.

Kokkuvõttes jäin antud pruuliga rahule. Mulle endale meeldivad tagasihoidliku mõrkjusega IPA'd ning antud õlle 60 IBU tundusid täitsa parajad. Lisaks mõrudusele oli maitses piisavalt hapukust ning magusust, mis tasakaalustasid õlle üldpilti sarnaselt eelmisele, sama retsepti järgi valmistatud Elementaarsele IPA'le. Selle retsepti järgimise katsetuse juures võiks veidi proovida humalatega mängida ja ehk ka veidi IBU juurde keerata ning vaadata, mis saab.

Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.