Lõpuks jõudsin ka ise tähelepanelikumalt Vöötkaku uue versiooni ära proovida. Maitsimise ajaks oli õlu pudelis seisnud üle kuu, seega peaks see proovimiseks kenasti valmis olema. Paraku pean nentima, et minu maitsmise ajaks oli alles jäänud ainult 3-4 pudelit ning ülevaate kirjutamise peamiseks eesmärgiks on teha tähelepanekuid järgmiseks katseks.Klaasi valades moodustus õlle kohale vähe vahtu, mis kippus kiiresti taanduma. Õlu ise oli must, kerge punaka varjundiga, veidi kastanit meenutav. Tänu tumedale toonile õlu hästi läbi ei paistnud, samas klaasi servast tundus õlu olevat kenasti selge ja klaar.
Õlle aroom tundus kakaoselt mõrkjas, millele lisandus vihjeid kohvile. Humalate värskus meenutas rohkem midagi murust ning tasakaalustas kenasti mõrkjust.
Maitse oli õllel peamiselt mõrkjas, kuid mitte humalatest vaid pigem linnastest. Shokolaadilinnased andsid kohvist, kakaost, mõrkjast ning veidi kõrbenud maitset. Lisaks oli omal kohal ka humalad oma värskuse ning kerge mõrudusega. Kergelt käis keelelt läbi ka hapukus, mis meenutas veidi leiba.Õlle keha oli kerge, tundus suus pehme ja kohev. Järelmaitse jättis suu veidi kuivaks, keelele jäi kumama kakaone mõrkjus ning kerge kõrbenud maitse.
Kokkuvõttes tundus mulle endale antud õlu veidi liiga mõru olevat. Võimalik, et põhjus oli linnastes, täpsemalt kodus jahvatatud shokolaadilinnastel, mis liiga peened said. Igaljuhul tasub selle retseptiga edasi minna, kaerahelbed tundusid hästi sobivat. Kuna humalaid oli vähe tunda, siis neid ei kiirustakski kohe vahetama. Pigem vaatan üle grain bill'i, et linnaste magusust juurde saada.
Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.
No comments:
Post a Comment