Nüüd on aeg kergitada veidi saladuseloori, miks algselt Pelgulinna õllena valminud pruul sai nimeks hoopis Käbikuningas. Nimelt pärast esmast maitsmist enne siltide kleepimist oli juba aru saada, et Pelgulinna õllele iseloomulikku mõrkjust ja värskust õlle maitsesse ei jõudnud. Võib ka öelda, et antud õlu ei väärinud Pelgulinna õlle nime.Väiksest segadusest hoolimata nägi õlu pudelis ning hiljem ka klaasis kena välja. Värvuselt hele kuldne, väga selge ning läbipaistev. Õlut kattis klaasis paks suuremulliline hele vahukiht, mis taandus üpris nobedalt. Ka pärast 2-3 nädalast jahedas seismist tundus, et pudelis järelkäärimisest tekkinud sete ei ole pudeli põhja kleepunud ning kippus klaasi valades ka seal ringi hõljuma.
Aroomis oli tunda Pelgulinna õllele omaselt humalast, värsket, lillelist ning tsitruselist. Kõike seda head varjutas veidi magusam lõhn, mis pigem meenutas popcorni.Esmamaitselt tundus õlu hea, tagasihoidlikult mõrkjas ning veidi rohkem hapukas. Kui õlu oli suus veidi ringi voolanud, jõudis kohale ka võõras maitse. See meenutas veidi võid, popcorni või corn flakes'i ning mõjus pigem negatiivselt üldmaitsele. Lisaks oli sidrunit vähe tunda. Järelmaitse oli õllel pigem hapukas ning kuiv, kuigi oleks soovinud mõrkjat ning värskendavat.
Kokkuvõttes ei jäänud ma selle pruuliga eriti rahule. Ilmselt kõige suurem viga pruulimise juures oli tava-maisihelveste kasutamine, mis tekitas palju setet, kõrvalaroomi ning -maitset. Õlle maitses läbib magusapoolne corn flakes'i ning popcorni meenutav toon, mis tundub võõrana. Siit õppetund järgmisteks kordadeks, et ei tasu pruulimisel kasutada materjale, mis on väga maitsestatud.
Kuna seekord Pelgulinna õlu välja ei tulnud, siis peab uuesti proovima. Sellest kirjutan üsna varsti.
No comments:
Post a Comment