XXXV pruul - Käbikuningas

Tünnid pärast villimist reas, ootavad pesu ja seejärel uut õlut

Pärast Vanamõisa laata ei tahtnud ma oma kääritustünne tühjadena hoida ning otsustasin teha uue portsu Pelgulinna õlut. Seega vaatasin üle retsepti, tellisin ära linnased ning panin paika täpse plaani. Aga kui läksin õhtul pruulimispoodi linnaseid peale võtma, siis selgus, et kõike vajalikku ma sealt ei saanud. Nimelt olid otsas maisihelbed, mida pidasin üheks oluliseks Pelgulinna õlle komponendiks. Kiire otsing netist paljastas, et Eestist ei olegi eriti saada maitsestamata maisihelbeid ning ainsa müüja ladu on maisihelvestest tühi. Nii seadsin ma sammud tavalisse toidupoodi, kust üritasin leida võimalikult vähese suhkruga Corn Flakes'i sarnast toodet. Kui helbed said välja valitud, oli mul kõik vajalik pruulimiseks olemas:

Nii need Corn Flakes'id meski rändasid

• Pale ale linnased
• CaraPale linnased
• Caraplus10 linnased
• Maisihelbed (Corn Flakes'i sarnane toode)
• Centennial humalad
• Citra humalad
• Sidruni ja laimi riivitud koor
• S-04 pärm

Kastekann + linnaste loputamine = töö hästi tehtud

Meskimist alustasin nagu ikka, 40L vett kuumutatud 70˚C'ni. Pärast linnaste lisamist langes temperatuur kuskile 66˚C kanti. Lisasin viimasena veel maisihelbed, segasin läbi ning hakkasin veidi kuumust lisama. Eesmärgiks oli meskida üks tund 68˚C juures. Sellega sain päris hästi hakkama, temperatuur kõikus 0,5˚C ringis. Enne linnastekoti välja tõstmist kergitasin temperatuuri 75˚C'ni. 

Pärast koti eemaldamist jäi potti umbes 33L vedelikku, ülejäänud magusa linnasevee plaanisin saada loputamisest. Loputamiseks tõstsin linnaste koti augustatud kaussi ning selle omakorda ühe tünni kohale. Vee valamiseks kasutasin oranži väikest kastekannu, mis oma väike veejoaga sobis hästi vaikseks ja rahulikuks loputamiseks. 

Keedu ajal humalate lisamine

Enne keedu algust valasin loputamisest saadud vedeliku keedupotti juurde. Keetu alustasin juba 50L virdega. Kartsin, et maisihelbed andsid seekord tavapärasest rohkem suhkruid välja, seega mõõtsin vahepeal ka tihedust. Tulemuseks sain 1.030@80˚C ning teisendades selle toatemperatuurini, on tulemuseks 1.072. See tundus olevat hirmuäravatavalt kõrge ning hakkasin mõtlema võimalustele suhkru sisalduse vähendamiseks. Otsustasin jätkata linnaste loputamist ning kasutada saadavat 'lahjemat' virret, et keedu ajal hoida vedeliku kogus maksimaalse lähedal. 

Keedu ajal lisasin humalaid:

Pärast jahutamist oli õlu üpris hägune

• 60 min - Centennial
• 20 min - Citra
• 5 min - Sidruni ning laimi koor
• 5 min - Irish Moss
• 0 min - Citra

Lisaks humalatele valasin pidevalt linnaste loputamisest saadud vett juurde, seega keedupott oli pidevalt täis.

Jahutamine oli taaskord natuke liiga pikk ning otsustasin selle lõpetada 26˚C juures. Kokku jõudis kääritustünnidesse 47,5L virret, mis oli veidi plaanitust rohkem. Tiheduseks mõõtsin vägagi mõistliku 1.048. Ma ei usu, et suutsin lihtsalt vedeliku lisamisega nii palju suhkru sisaldust vähendada. Pigem eksis kalkulaator, mis kõrgel temperatuuril mõõdetud tiheduse toatemperatuurini teisendas. Seega ei olnud minu algsetel hirmudel mingitki alust. Enne pärmi lisamist lasin virdel veel õhuluku all veidi jahtuda. Kui pärm lõpuks sai lisatud, tõstsin tünnid trepi alla käärima. 

Selline harjumatu kiht oli kääritusnõus õlle peal

Pärast nädalast aktiivsemat käärimist kippus toatemperatuur taas veidi liiga soojaks minema ning otsustasin käärimise lõppfaasiks viia tünnid jahedamasse keldrisse. Vahepealsed tiheduse mõõtmised näitasid, et toas jõudis õlu käärida 1.014'ni ning keldris langes tihedus veel 2 punkti 1.012'ni, kus jäi ka pidama. 

10ndal käärimise päeval asusin villima. Kui eemaldasin kääritusnõult kaane, siis vaatas mulle vastu imelik ning veidi kahtlane vaatepilt. Õlu oli kaetud mingi tükilise kihiga, mis võis koosneda äkki valkudest. Ise kahtlustan, et meskimise või keedu ajal läks midagi nihu või siis 'valed' maisihelbed tegid oma tempu. Lisaks oli kääritusnõu põhjas väga palju setet, kohati nii palju, et ka kraanist peale kleepuva sette midagi muud välja tulla ei tahtnud. Nii ei jäänud mul muud üle, kui tünni ülemisest otsast vooliku abil õlu villimistünni ümber paigutada.

Õlle ümbervillimine

Villimistünnis oli õlu juba palju selgem ning setetki vähem

Pärast ümbervillimist oli seis palju parem ning sain pudeleid hakata täitma. Kokku sain saagiks 122 väikest 0,3L pudelit. Arvutuse tulemusena sain õlle kanguseks 5,1%. Karboniseerumiseks tõstsin pudelid tuppa sooja ning plaan oli õlu võtta Vabaõhumuusemi sügislaadale kaasa.


PS: Äkki nüüdseks on mõned tähelepanelikumad ka märganud, et mul oli plaan valmistada Pelgulinna õlut, kuid blogis jutu pealkirjaks on hoopis Käbikuningas. Selle anomaalia ning minu arvamuse kohta sellest õllest saab lugeda õige pea, kui avaldan antud pruuli kokkuvõtte.