Varblane Pihus on mul järjekorras viies IPA. Antud õllestiil tundub hobipruulijate hulgas väga populaarne olevat, seevastu minu katsetused selles vallas on üpris tagasihoidlikud. Seekord villisin õlle lisaks pudelite ka KEG'i ning karboniseerisin süsihappegaasiga.Oma pruuli järeldused teen samuti vaadiõlle põhjal. Võib etteruttavalt öelda, et vaadi- ning pudeliõlle vahel suuri erinevusi polnud. KEG'is tundus karboniseerituse tase madalam ning vahtu rohkem olevat.
Kraanist klaasi õlut lastes pidin paar korda ootama, et vaht taanduks ja klaasi kenasti täis saaksin. Kohe hakkas silma kohev ning püsiv vahukiht, mis jättis taandudes jäljed klaasi külgedele. Lisaks tundus vaht tugev ning tihe olevat. Pudeliõlle puhul püsis vaht vähem ning oli õhulisem. Õlle värvus oli klaasis tuhm pruunikas-oranž ning hästi läbi ei paistnud. Väikseid süsihappegaasimulle võis sellegipoolest näha pinnale tõusmas.Aroomis domineeris humalate värskus, sekka tsitruselisi noote, veidi puuviljasust ning kergelt magusat, karamelli meenutavat. Aroomi intensiivsus oli üle keskmise.
Õlle maitses oli esmalt tunda hapukust. Sellele järgnes tugevam humalate mõrkjus, mis jäi teiste IPA'dega võrreldes keskpäraseks. Ka IBU 60 annab mõista pigem tagasihoidliku mõrudusega IPA'st. Üldpildis meenutas maitsebukett vaigust, kohati männipuist mõrkjas-hapukat suutäit. Järelmaitse oli parajalt mõru, jättes suu meeldivalt värskeks. Õlle keha oli kerge ning tänu väiksemale karboniseeritusele (KEG'i puhul) tundus suus õlu pehme.
Kokkuvõttes meenutas Varblane Pihus veidi ühte mu eelmist IPA't, kus samuti kasutasin humalatena Citrat. Praeguse pruuliga võib rahule jääda, kuigi meskimisel effektiivsus oli veidi madal ning sellest oli tingitud ka veidi väiksem alkoholi sisaldus (4,8%). Suveks sobib selline kerge, lahja ja värskendav õlu nagu rusikas silmaauku. Citra humalad aroomis jätsid taaskord hea mulje ning ilmselt kasutan neid veelgi.
No comments:
Post a Comment