Teine ametlik pruul: Pelgulinna õlu

Värskelt riivitud sidruni koor

Koos Steampunk Evolutioniga otsustasin kohe valmistada ka teise ametliku pruuli. Teiseks pruuliks valisin Pelgulinna õlu, mida olin terve suve timminud.

Peaaegu kõik pruulimiseks vajalikud materjalid olid juba eelmisest pruulist Genikas olemas. Ainult värskelt riivitud sidruni koore viisin pruulipäeva hommikul pruulikotta. 40 sidruni riivimine võttis hommikul oma aja ning osutus oodatust veidi kurnavamaks. Riivitud koore mahutasin kahte 2L plastämbrisse ning tuppa jäi hõljuma mahe sidruni aroom.

Pruulikotta jõudes käis juba meskimine. Ka seekord meskiti ning keedeti kahes jaos 300L kaupa. Kuna muud töökohustused nõudsid oma aja, siis tervet pruulipäeva ma Genikas ei veetnud.

Keedutünni kasutati ka lihtsalt vee kuumutamiseks

Hiljem sain teada, et pika päeva õhtuks jõudis õlu kenasti kääritustünni 18˚C juures ning tiheduseks mõõdeti 1.042, mis jäi veidi oodatust madalamaks.  

Vaade meskitünni

Pudelid lahtiselt alusel

Nädal-kaks hiljem külastasin Genikat, viisin villimiseks korgid sinna ning proovisin valmivaid õllesid. Kui pudelite muretsemine läks valutult tänu Õllenaudile, siis pudelite pakkimiseks vajalike pappkastide tellimusega läks veidi kauem. Kuna villimise aeg jõudis juba kätte, siis paigutati pudelid euroalustele lahtiselt. Hiljem, kui pappkastid olid valmis saanud, käisime Genikas pudeleid pakkimas.

Kokku mahutasin oma kaks pruuli neljale alusele ning kaste tuli kokku 328. Õlu rändas edasi lattu, kus toimus veel järelkäärimine ning karboniseerumine.

Pudeleid pakkides jätsime kastid pealt
lahti, kuna pudeleid oli vaja veel sildistada

Kilesse pakitud alused valmis transpordiks

Edasi tegelesin mõlema pruuliga korraga ning järgmiseks etapiks oli siltide valmistamine. Sildid disainisin ise Photoshopis ning lõppviimistluse koos trükkimisega jätsin asjatundjate hoolde.

Kokku oli vaja ca 4000 pudelit sildistada ning igale pudelile kaks silti kleepida. Käsitsi kleepides oleks olnud raske silte ühele kõrgusele ja sirgelt kleepida. Siinkohal tuli appi mu isa, kes mõtles välja süsteemi, ehitas/pani kokku masina ning kõige lõpuks aitas ka silte kleepida. Suur-suur tänu selle eest!

Kodukootud sildistamise masin

Sildistamine toimus hubases keldris

Nii saavad sildid pudelile

Valmis pudelid pakitud kastidesse ja väike sildike näitamas,
mis õlu seal sees on

Siltide kleepimise masin sai varustatud ka mootoriga, kuid töö käigus tundus vändaga manuaalselt kerimine mugavam ja täpsem. Siiani on kõik sildid saanud sirgelt pudelile ning kahe sildi vahele jäänud võrdne vahe. Samas, kodukootud masin tundub jäävat oma kiirusega alla kommertsmasinatele, siiani oleme sildistamise  suutlikuseks saavutanud 10 kasti tunnis. Ja kaste on kokku 328...

Tasapisi said aga esimesed kastid ja pudelid seal sees sildistatud ning õllede müük võis alata. Ilmselt sildistame pudeleid veel pikka aega ning vastavalt vajadusele. Praegu aga võib öelda, et nanoPruuli esimesed ametlikud õlled on valmis saanud. Lähiajal plaanin veidi pikemalt kirjutada ka nende pruulide tulemusest ning võrrelda koduste pruulidega, kus kasutasin sama retsepti.

XLIII pruuli hinnang - Kikilips

Nisuõlu on üpris spetsiifiline õllesort, mis kõigile ei meeldi. Seega on keeruline anda ühest lõplikku hinnangut. Seega lähtun oma enda maitse-eelistustest. Kikilipsu pruulides üritasin saavutada keskmisest humalasemat (peamiselt aroomi poolest) nisuõlut, samas linnaste osas jäädes stiilile truuks.

Klaasi valades tekkis korralik ning kohev vahukiht, mis taandus üpris nobedalt sõrme paksuseks. Väikseid mullikesi tõusis õlle pinnale palju ning karboniseerituse tase tundus olevat üle keskmise. Õlle värvus oli oranžikas-kuldne, tuhmi tooniga ning hästi läbi ei paistnud.

Aroom oli just see, mida soovisin rohkemate humalatega omanäolisemaks muuta. Nuusutades tundsin hapukat, tagasihoidlikku ning üleüldiselt nisust aroomi. Õlle valmistamise ajal keedu lõpus lisatud värskemaid humalaid ei olnud üldse tunda. Seega ma natuke pettusin aroomis, samaks tagantjärgi tarkusena oleksin võinud pigem dry-hop'ile panustada.

Maitse oli stiilile omaselt hapukas. Oma osa oli siin nisulinnastel, mis moodustasid kogu grainbill'ist 50%. Kergelt oli tunda ka humalate mõrkjust, mille tase jäi nisuõllele omaselt tagasihoidlikuks. Järelmaitse oli hapukas ja jättis suu veidi kuivaks. Õlle keha oli stiilile omaselt kerge.

Kokkuvõttes jättis õlu veidi iseloomutu mulje. Maitsed olid üpris tasakaalus kuid midagi meeldejäävat esile ei tulnud. Üldmulje oli pigem hapukas ja kerge. Seega minu ootusi ning algset ideed antud tulemus ei rahuldanud. Samas, õlu oli täitsa joodav ning mõned nisuõlle fännid kiitsid seda. Kuna maitseid on väga erinevaid, siis kindlasti leidub neid, kellele selline õlu meeldib. Humalafännid ning intensiivsemate maitsetega õllede austajad ilmselt pettuksid selles õlles.

Aeg-ajalt olen ikka pruulinud vahelduseks mõne nisuõlle. Seekord läks siis sedasi. Järgmiseks korraks on kindel plaan dry-hop mängu tuua ning veidi humalaid keedu ajal vahetada. Linnaste osa võib täitsa samaks jätta.

XLII pruuli hinnang - Troopika

Troopika näol oli tegemist eksperimendiga, kus esmakordselt kasutasin üli-intensiivse aroomiga (põhinedes foorumitest leitud arvamustele) Mosaic humalaid. Dry-hop'i kulus kahe kääritustünni peale kokku 80g ning pärast villimist settis õlu üpris kiiresti ka toatemperatuuril selgeks. Pudelite kirjude siltide disaini eest vastutas seekord mu 2,5 aastane poeg ning tulemus sobis hästi kokku õlle nimega.

Klaasi valades kattis õlut pehme, tihe ning püsiv vahukiht. Vahu taandudes jäi klaasi külgedele jäljed. Õlle värvus oli punakas, veidi punast kulda meenutav. Õlu paistis hästi läbi ning oli selge.

Aroomis tungis esmalt esile magusus, mis meenutas troopilisi puuvilju (siit pärineb ka õlle nimi). Lisaks oli kergelt tunda ka linnaselist magusat ning humalate üldist värskust. Peab tõdema, et Mosaic humalate aroom oli tõesti intensiivne ning jättis kõik muud aroominüansid oma varju.

Lõpuks õlut maitstes jäi esmalt keelele kerge hapukus, millest rullus üle keskpärane mõrkjus. 43 arvutuslikku IBU tundus olevat paras mõrkjuse tase antud õllele. Maitses võis tajuda lisaks midagi puuviljast, veidi vaigust ja kergelt teravat. Õlle soojenedes tuli välja ka vaikseid vihjeid alkoholist, mida antud õlles oli 6,5% kogumahust. Õlle järelmaitse oli mõrkjas ning jättis keele veidi karedaks. Keha oli kergemapoolne.

Kokkuvõttes jäin antud eksperimendiga rahule. Sain hea ettekujutuse Mosaic humalate aroomist ning maitsest. Ka õlu üldiselt oli meeldiv, kerge juua ning pakkus huvitava maitseelamuse. Kuna magusus domineeris aroomis ning ka maitse jättis puuviljase mulje, siis õlu ei mõjunud väga karge ega värskendavana. Ka teised, kes antud õlut maitsesid, arvasid, et aroom jättis liiga magusa mulje ning maitses jäi puudu värskusest.

Seda kõike arvesse võttes muudaksin järgmise katsetuse ajal veidi retsepti. Hea meelega lisaks veidi mõrudust ning dry-hop'is kasutaks rohkem teisi humalaid. Nii tuleks ilmselt välja hoopis erinev õlu, kuid kodupruulijatele ongi just sellised katsetused huvipakkuvad.

XLI pruuli hinnang - Rudolph

Festivalil käidud ning jõulud tulemas, nüüd peaks olema õige aeg antud pruuli tulemusest pikemalt kirjutada. Pudelis on Rudolph seisnud veidi üle kuu ning stoud'i puhul võiks see aeg olla veelgi pikem.

Klaasis paistis õlu süsimust ning läbipaistmatu. Vastu valgust vaadates võis näha kerget tumepunakat helki. Klaasi valades tekkis paks vahukiht, mis aeglaselt taanduma hakkas ning jäljed klaasile jättis. Lõpuks jäi õlle katma paari sõrmepaksune pruunikas, kohev ning kreemjas vaht.

Aroom oli õllel väga mitmekülgne. Tunda oli kohvist, kakaost ning veidi karamellilisi vihjeid. Lisaks oli esindatud nelk, muskaatpähkel ja ingver. Sõltuvalt degusteerija haistmismeelest võis tunda veel teisigi aroominüansse, mida minu nina enam kinni ei püüdnud.

Maitses tuli esmalt välja mõrkjus-hapukus, mida täiendas huvitav ning teistmoodi maitsebukett. Õlu tundus kergelt piprane/vürtsikas koos kaneeliga ning meenutas veidi piparkooke. Lisaks tundsin ingveri magusust ning muskaatpähklit. Ka alkohol andis juurde magusust ning soojust. Järelmaitse oli kergelt vürtsikas ja hapukas, veidi meenutas midagi kohvist. Suus tundus õlu pehme ning keha oli keskpärane.

Kokkuvõttes oli tegemist eriskummalise õllega. Maitses ning aroomis oli segunenud palju komponente ning kõigi maitse-eelistustele ei pruugi taoline kooslus sobida. Õlu pakkus avastamisrõõmu ning väga vaheldusrikast maitsekogemust. Paraku tundub, et lisanditega olin veidi liiale läinud ning kõik kasutatud maitseained ei tulnud piisavalt esile. Lisaks tundub, et erinevad vürtsid ja maitseained domineerivad kokkuvõttes liialt ning linnaste ja humalate panus jäi tahaplaanile. Ilmselt oli liialt ambitsioonikas retsepti kokku pannes ning järgmise sarnase pruuli puhul võiks osa maitseainetest jätta kõrvale. Nii saaks veidi 'puhtama' ning konkreetsema õlle. Praegune õlu sobib ideaalselt magustoidu kõrvale ning suhteliselt intensiivsete maitsete tõttu piisaks 1-2 pudelist.

XL pruuli hinnang - Steampunk Evolution (2)

Lõpuks kirjutan kokkuvõtva hinnangu Steampunk Evolution'ist, mille eesmärgiks oli testide lõpliku retsepti enne ametliku pruuli juurde asumist. Ka väga värskena jättis antud pruul hea mulje ning täitis kõiki mu ootusi. Seega sain ametliku pruuli retsepti lukku lüüa. Selle kokkuvõtte kirjutamise ajaks aga lasin õllel pudelis veel umbes ühe kuu laagerduda.

Pudelit avades tundus karboniseerumine olevat täpselt paras, näha oli aktiivseid mullikesi, samas õlu üle pudeli suu ei ajanud. Klaasis paistis õlle värvus olevat oranžikas-pruun ning kergelt tuhmi tooniga. Õlut kattis kohev ja pehme vahukiht, mis püsis hästi ning jättis taandudes jäljed klaasile.

Õlle aroom oli magus, puuviljane, lilleline ning karamelline. Kergelt oli tunda meditsiinilist lõhna, mis kipub tekkima pärmi lisamisest liiga sooja virdesse. Seda viga üritan ametliku pruuli juures vältida.

Maitselt oli õlu täpselt selline, nagu olin ette kujutanud. Esmalt vallutas suu mõrkjas-hapukas maitse, kus hapukus taandus ning keelele jõudis magusus. Maitsed olid omavahel tasakaalus ning jätsid mõõduka mulje. Magusus meenutas enamasti linnaseid, mõrkjus oli maalähedane ja veidi puidune ning hapukus meenutas laager tüüpi õllesid üldisemalt. Järelmaitse oli mahedalt mõrkjas ja magus, keha keskpärane ning suus tundus õlu pehme.

Kokkuvõttes jäin ise selle pruuliga väga rahule. Ka Käsitööõllede festivalil sai see õlu palju kiidusõnu. Tegemist on ühe huvitava õllega, kus kõik maitsed on olemas, samas ei ole midagi ekstreemset. Õlle maitse, kui ka aroom erinevad üldlevinud õlledest, olles segu eili ning laagri iseloomujoontest. Ise ei pea ma seda õlut puhtaks California Common stiili esindajaks, olen muutnud retsepti ning õlle omadusi mitmete Steampunk'i pruulide käigus. Praeguseks olen selle õllega niivõrd rahul, et julgen seda suuremalt ette võtta ning laiemale avalikule pakkuma hakata. Nii ei jää muud üle, kui oodata ametliku Steampunk Evolution'i valmimist.

XLIV (44.) pruul - Must Maagia (Schwarzbier)

Seekord oli pruulimisel abiks väike õpipoiss

Selle õlle pruulimise lugu algas juba suvel, kui töökaaslastega istudes läks jutt õlleteemadele. Lõpuks küsiti mult, et kas ma suudan teha midagi sarnast Xingule (Brasiilias valmistatud schwarzbier). Kuna tegemist on laager tüüpi õllega, siis palusin oodata talveni, kui keldris on piisavalt jahe kääritamiseks. Selle aasta novembris langes välistemperatuur piisavalt madalale ning mu keldris oli püsivalt 8-10˚C. Nii oligi kätte jõudnud õige aeg üritada Xingut kopeerida. Et saada mingigi ettekujutus pruulitavast õllest, leidsin juhuslikult antud õlle Selverist ning maitsesin seda samal õhtul. Seejärel varusin pruulimiseks endale:

Mesk oli tume ning vaht pruunikas

• Pale ale linnased
• Carapale linnased
• Crystal150 linnased
• Šhokolaadilinnased
• Melanoid linnased
• Vienna linnased
• Black linnased
• Target humalad
• Tettnanger humalad
• S-23 pärm

Soovisin õllele anda veidi tugevama keha. Seega meskisin esmalt 35L veega linnaseid 68˚C juures pool tundi ning tõstsin seejärel meski temperatuuri 70˚C'ni. Loputamise vett kuumutasin terve meski aja keedupotis ning see jõudis kuumeneda 80˚C'ni. Loputamine võttis aega umbes 25 minutit, kulus 30L vett ning tulemuseks jõudis keedupotti 50L meski temperatuuril 74,4˚C. 

Keedutünni voolas süsimust vedelik

Keema läks mesk veidi alla tunni ning keedu alguses ajas vahtu üle poti ääre. Seega oli keedupoti välissein ning töötasapind korralikult musta kleepuvat massi täis. Keedu ajal hakkasin lisama humalaid, kuid avastastasin, et Target humalaid oli mu külmikus planeeritust vähem. Seega arvutasin humalate kogused kiirelt ümber ning puuduolevad Target humalad asendasin kaunis lahjade (alfahapete sisalduse põhjal) Tettnanger'iga:

• 60 min - Target (13%)
• 60 min - Tettnanger (2,8%)
• 10 min - Tettnanger (2,8%)

Pärast keetu jahutasin virret pool tundi ning selle ajaga oli temperatuur langenud 26˚C'ni. Laagri pärmile oleks see olnud liig mis liig. Seega valasin virde kääritustünnidesse, paigaldasin õhulukud ning viisin

Kääritustünni lasin virdel voolata hooga ning vahutades

keldrisse edasi jahtuma. Alles järgmisel päeval oli virre piisavalt maha jahtunud ning sain hakata pärmi lisama. Enne veel mõõtsin virde temperatuuriks 10˚C ning tiheduseks 1.058 (1.055 retsepti järgi). Veidi ootamatult oli kääritustünnidesse jõudnud planeeritust rohkem virret - kokku 49L (planeeritud oli 46L). Seega olin meskimise ja keeduga saavutanud suurema virde koguse ning võitnud veidi algtiheduses. Pärmi lisasin umbes 13g kumbagi tünni. 

Kokku lasin õllel käärida 18 päeva. Vahepeal teostatud mõõtmine näitas, et aktiivsem käärimine sai läbi juba 7ndal päeval. Villimise ajaks oli tihedus langenud 1.020'ni (retseptis planeeritud 1.016 asemel). Otsustasin villida seal samas keldris ning terve õhtu jooksul täitsin ära 147 väikest 0,33L pudelit. Tegemist peaks olema minu kõige rikkalikuma saagiga ühest pruulist. 

Enne pärmi lisamist oli virre stiilile kohaselt must

Karboniseerumiseks tõin pudelid tuppa ning umbes nädalaga oli paras kogus gaasi õlles lahustunud. Paar päeva hiljem sildistasin pudelid ning viisin keldrisse laagerduma. Paraku väga pikalt õlu seal seista ei jõudnud kuna Käsitööõllede festival tuli peale ning antud õlu oli minu valikus esindatud. Juba nii värskena tundus õlu tõeliselt mahe ning täidlane. Lisaks oli tunda parajalt ühiseid jooni eeskujuks võetud Xingu'ga. Pikemalt aga kirjutan antud pruuli tulemustest siis, kui õlu on paar nädalat veel keldris laagerdunud.

Kokkuvõte esimesest Käsitööõllede festivalist Tallinnas

Käsitööõllede festival on nüüdseks läbi ning aeg oma muljed kokku võtta. Tegemist oli ühe esimese õllefestivaliga Eestis, kus sai tutvuda kommertspruulikodade toodangu kõrval ka koduste pruulijate katsetustega. Üritus meelitas kokku väga suure hulga pruulijaid ja veelgi suurema õllefännide seltskonna.

nanoPruul jäi oma ettevalmistustega veidi hiljaks ning nii said viimased pudelid sildistatud paar tundi enne üritust. Kui oma õlut kolmandale korrusele ürituse ruumidesse tassisime, siis trepil käis tihe liiklus ning tundus, et õlut peaks jätkuma kõigile. Kuigi pudelite transport trepist oli väsitav, oli enamike osalejate meel oli hea ning sära silmis. Algamas oli ju üks suurim õllefestival senini (jättes välja Õllesummeri).

Kuna meil oli mõningane kogemus suvistest laatadest, siis laua kujundus ning esitlus olid juba paigas. Küsimus oli lihtsalt, kui palju õlut kaasa võtta. Igaks-juhuks võtsime kaasa nii palju, kui suutsime ning vaadates kõrvallaudade poole, tundus, et pingutasime seekord veidi üle.

Ajapikku täitus suur saal rahvamassiga ning degusteerijaid jätkus iga laua taha. Kuna mul oli festivalil palju jooksmist ning sebimist, siis meie laua taga tutvustas õllesid mu naine, nanoPruuli kaasasutaja.

Meie õllevalikus oli seekord:

1. Steampunk Evolution
2. Rudolph
3. Troopika
4. Kikilips
5. Must Maagia

Külastajate maitseid oli erinevaid ning igaüks leidis omale midagi meeldivat. Steampunk oli vast kõige õnnestunum ning seda käidi küsimas ka pärast seda, kui see otsas oli. Välja tooks veel Rudolph'i ning Troopika, mis väga palju kiidusõnu said. Kikilips esindas nisuõllesid ning ta maitse oli üpris üldine, seega midagi väga erilist sealt maitsjatele meelde ei jäänud. Must Maagia (black lager beer) oli meie kõige värskem õlu ning Rudolphi, teise tumeda õlle, kõrval jäi ehk veidi varju.

Antud festivalil oli ka palju tuttavaid pruulijaid Tallinna kokkutulekutelt. Meie lähedal oli Erling oma eksklusiivsete ning eriliste õlledega. Nagu kõrvalolevalt pildilt võib näha, olid ka nemad üritusega rahul. Jutud Erlingu triple-IPA'st levisid saalis ning ka lacto bakteriga Witbier oli teistest pakutavatest eristuv.

Tallinna kokkutulekutelt olid veel kohal Mart Aespan kodupruuliga, Jaanis ning Ryan, Silver ning Tanel Kalamaja pruulikojast ja Ants Tankeriga.

Paraleelselt õllede degusteerimisega toimus Pudeli baari teisel korrusel festivali raames erinevad ettekanded, koolitused ning esitlused.

Oli võimalik kuulata õllereisidest Belgias jalgratastel. Esialgu võib taoline idee tunduda veidi ränk, kuid kuuldes päevas läbitavaid kilometraaže ning mitmeid õllemaitsmise pause, siis tundub selline ettevõtmine täitsa mõistlik.

Maltoosa.ee tuli kohale ning näitas ette, kuidas väga lihtsalt ning kõigest 30 minutiga saab ühe õlle käärima panna. Et asi veelgi huvitavam oleks, oli kasutusele võetud kostüümid ning valmis segatud virre viidi õhtu lõpuks koju käärima.

Oma uutest õlledest rääkisid pikemalt Tanker ning Hopster. Lisaks jutule sai muidugi ka õllesid maitsta.

Veel oli plaanis veel Hopneri ettekanne toidu ning õlle sobitamisest. Paraku oli ettekande algusaeg niivõrd hiline, et rahvas otsustas loengu kuulamise asemel viimaseid õllesid enne festivali lõppu maitsta.

Juba kella 9st jäi rahvast saalis vähemaks ning tekkis võimalus õllehuvilistega pikemalt vestelda. Näiteks sattusid meie laua juurde kaks õllespetsialisti. Väikse väljakutsena üritasid nad ära arvata, milliseid maitseaineid olid lisatud mu Rudolph'i õlle sisse. Teatavasti kasutasin seal väga palju erinevaid maitseaineid ning -lisandeid. Minu suureks üllatuseks suutsid spetsialistid nuusutamine ning maitsmise teel ära arvata kõik peale mee ning apelsini koorte. Olgu veel mainitud, et ühegi kompnendiga nad mööda ei pannud.

Lisaks niisama õllehuvilistele astusid meie laua juurest läbi ka mitmed õllede edasimüüjad ning uued tutvused ja kontaktid tulevad meile kindlasti kasuks tulevikus, kui oma ametlike õlledega lõpuks välja tuleme.

Kokkuvõttes jäi nanoPruul antud üritusega väga rahule. Tagasiside õllede kohta on igale pruulijale väga kasulik ning uued tutvused ja sõbralikud kaaspruulijad muutsid seltskonna nauditavaks. Tundus, et sellel üritusel ei olnud pruulijad üksteisele konkurendid, suheldi sõbralikult ning jagati näpunäiteid ja õhtu lõpuks võeti üksteise õlut koju kaasa. Suur külastajate arv näitas, et taoliste ürituste järgi on nõudlust ja huvi ning loodetavasti toimub selliseid festivale veelgi. Eesti õllemaastik on äraütlemata kirju ning oleks patt kõik väiksed kodused pruulijad oma koduseinte vahele jätta.