Üheksas pruul: Smash Saison

Seekord võtsin ette ühe lihtsa linnastest õlle valmistamise retsepti. Natuke innustust sain kaasblogijalt, kes maitses SMASH (single malt and single hops) printsiibil valmistatud õlut. Olen ise ka varem lihtsamate retseptide järgi õlut valmistanud, kasutades ühte tüüpi linnaseid ning humalaid. Praeguseks on paar õnnestunud linnastest valmistatud pruuli seljataga ning võtsin ette ühe Saison tüüpi õlle SMASH retsepti.

Pruulimiseks midagi erilist vaja ei läinud. Kahjuks õiget pärmi ma Eestist ei leidnud, seega shopping list oli järgmine:

• 5 kg Pale ale linnaseid jahvatatult
• 1 pk (100g) Saaz humalad
• 1 pk (11,5g) Safbrew S-33 pärm

Õlle teoga alustasin ma ühel tööpäeva õhtul ning lootsin kõik tehtud saada. Plaanisin kogu tegemise ka ilusti piltidele jäädvustada kuid kahjuks läks varem pimedaks ning piltide kvaliteet kannatas. Nagu ikka, oli plaan natuke auahne, aga alustame otsast peale.

Kõigepealt pesin ja puhastasin kõik tarvikud ning viisin terrassile, kus plaanisin õlle valmistamisega tegeleda. Seejärel valasin suurde potti 25L sooja vett, mida hakkasin kuumutama ~68˚C'ni. Kuna retseptis meskimise kohta eriti infot polnud, siis plaanisin meskida tavapärase 66˚C juures.

      Vesi lisatud potti                                Seejärel vee kuumutamine                     Minu kuumutusssüteemi köögipool

Meskimine täies hoos

Kui vesi oli saavutanud sobiva temperatuuri, asetasin vette meskimise koti ning sinna sisse linnased. Linnased vees, hakkasin jälgima temperatuuri ning vajadusel lülitasin sisse spiraalid, et kuumust lisada. Sellisel manuaalsel meetodil saab kenasti meskitud, kuid on palju tegemist ning temperatuur kippus ikkagi kõikuma. Lisaks tundus, et linnaste koti erinevates külgedes oli erinev temperatuur. Vee segamiseks poti kaant eemaldades lahkus jällegi palju soojust. Seega olin dilemma ees, kas pidevalt segada ning seejärel kuumutada või lasta meskil rahulikult omaette olla. Nii ma siis kuumutasingi meski 67˚C'ni, segasin temperatuuri ühtlustamiseks ning lasin jahtuda umbes 62-63'ni. 

Linnaste loputamine käepäraste vahenditeg

Umbes tunni aja pärast tõstsin meski temperatuuri 70-75˚C'ni ning panin valmis 10L kuuma vett. Linnased tõstsin koos kotiga meskist välja ja asetasin ühe metallresti peale poti kohale. Loputasin linnaseid, valades vaikselt väikeste koguste kaupa kuuma vett ning oodates, et vesi läbi linnaste imbuks. Olen kuskilt lugenud, et loputades peaks vältima liigset õhu sattumist meski ning kõrgelt 'niristamist'. Lihtsuse huvides mina sellele väga tähelepanu ei pööranud. Isegi kui bakterid satuksid õlle sisse, siis keetmist nad üle ei elaks.

Meski valmis keetmiseks

Kui olin lõpetanud meskimise ja linnaste loputamise, oli potis 30L virret. Tavaliselt pole ma sel etapil täpset virde kogust mõõtnud ning edaspidistes arvutustes olen kasutanud umbmäärast kogust. Seekord valmistasin aga ette mõõdupuu, kus oli märgitud 5L sammuga vedeliku kogus potis. Seega saan täpsemalt meskimise efektiivsust arvutada, mis kalkulaatori järgi arvutades peaks olema ~83%, mis minu arust on väga hea (kui just arvutustes viga ei teinud). Enne keetmist oli virde tihedus 20˚C juurde teisendatuna 1.043.



Keema läks minu virre umbes poole tunniga. Keemise ajaks eemaldasin osaliselt poti kaane, et potist gaasid ja õllele halvasti mõjuvad ühendid välja saaks. Kokku keetsin virret ühe tunni.

Virde keema ajamine                                                                                 Virre keemas

Õlle valmistamisel kasutasin SMASH tehnikale omaselt ainult ühte sorti humalaid. Saaz humalate alfahapete sisaldus oli 4,8% ning nende lisamise plaan nägi välja nii:

• Keetmise alguses 26g;
• 15 min enne keetmise lõppu 10g;
• 5 min enne keetmise lõppu 10g.

Nii lootsin ma saavutada mõõduka mõruduse ning lõpus lisatud humalate abil loodan, et humalate lõhn tuleb paremini välja.

Saaz humalad välja kaalutud ning valmis virdesse lisamiseks

Pärast keetmist oli alles jäänud 25L virret. Mõõtes tihedust ja teisendades taas 20˚C'ni sain tulemuseks 1.045. Tavaliselt on mul keemisega vedeliku kadu olnud suurem ning tihedus rohkem tõusnud. Järgmisena hakkasin virret jahutama. Siiani pole mul õnnestunud jahutit ehitada, seega tõotas jahtumine taaskord vaevaline tulla. Kui virre oli natuke jahtunud, valasin selle keedupotist läbi sõela kääritusnõusse. Valamise tulemusena sai virret ka õhutatud ning jahtus ka natuke kiiremini. Seejärel asetasin kääritusnõu potti, kuhu lisasin külma vee. Nii paar korda tehes jahtus virre päris korralikult. Paraku oli kell juba väga palju ning otsustasin kaanetatud kääritusnõu õue ööseks jätta (väljas oli siis ~10˚C). Hommikul enne tööle minekut oli virre umbes 30˚C ning pärmi jaoks natuke liiga kuum. Seega vannitasin kääritusnõud veelkord külmas vees ning kui virre oli 25˚C juures, lisasin vees lahustatud pärmi.

Õhulukk mulksus väga intensiivselt umbes ühe ööpäeva. Kohati isegi nii ägedalt, et vesi õhulukust välja tuli. Valasin seejärel vett õhulukku juurde. Aga pärast seda enam mulksumist kuulda polnud. Neljandal päeval mõõtsin tihendust, et saada aru, mis toimub. Õlle tiheduseks sain 1.014, mis on üpris lähedal soovitud lõpptulemusele (1.010). Arvan, et äkilise ja aktiivse käärimise ajal sai enamus suhkruid juba alkoholiks muudetud. Selle kirjatüki ilmumise ajaks on õlu veel kääritusnõus ning plaanin lähiajal pudelitesse villida. Sellest täpsemalt kirjutama ei hakka. Küll aga tulen tagasi selle pruuli juurde, kui tulemus on teada.

Kaheksanda pruuli hinnang: Väsinud rüütli rüübe

Kätte on jõudnud aeg kirjutada oma 'Väsinud rüütli rüüpe' tulemustest. Tegemist on maltoosa.ee poolt pakutava komplektiga. Varem olen edukalt valmistanud 'Vahva munga õlut' samalt tootjalt. Ka seekord olid ootused kõrgel vähese vaevaga hea õlle saamiseks.

Õlu sai pudelitesse ning ankrusse villitud 10ndal augustil. Ankrus olev õlu sai laadal maha müüdud väga edukalt. Õnneks jätsin ka endale kümmekond pudelit, et tulemust nautida.

Paremal pildil olev pudel on keldris seisnud peaaegu kuu aega ning selle aja jooksul on ilusti selgeks settinud. Iseasi, kui hästi seda pildil on näha. Õlle värvus on tavapärasest heledast õllest natuke tumedam ning õrna punaka tooniga.

Pudelil olev erikujuline silt on minuarust kena, kuid nende väljalõikamine on aeganõudev ning suurema partii pudelite puhul tüütu. Õlle nime jätsin samaks, mis maltoosa tootja oli välja mõelnud.

Õlut klaasi valades tekkis tagasihoidlik vahukiht, mis eriti hästi püsida ei tahtnud. Vaht ise oli punaks-pruuni varjundiga ning meenutas natuke ehk karamellist tooni, mis mulle väga meeldis. Pildistamise lõpuks ning maitsmise ajaks oli järel ainult sümboolne ning õhkõrn vaht, kuigi oleks tahtnud ka vahtu ennast maitsta.

Nuusutades tundsin meeldivat lõhnabuketti. Kahjuks minu treenimata nina ei oska kõiki neid lõhnasid kinni püüda. Võrreldes teiste maltoosadest valmistatud õlledega on selle lõhn kordades parem ning värskem. Kindlasti aitas sellele kaasa lisatud humal, mida oli õlle valmistamise ajal näha maltoosa purgi põhjas. Õlle lõhna võiks kirjeldada kui lillelist, värsket ning õrnalt magusat. Natuke meenutas Cascade humalaid (siinkohal võin eksida, kuna mul ei ole väga palju kogemusi erinevate humalatega).

Edasi maitsmise juurde liikudes oli tunda, et õlu on hästi karboniseerunud ning kihises kenasti keelel. Kõigepealt oli tunda hapukat maitset, millele järgnesid mõrkjad humalad. Ka siinkohal oli tunda erinevalt teistest maltoosadest tugevamat ning äratuntavamat humalate maitset, mis mulle väga meeldis. Lisaks mõrudusele oli omal kohal ka linnaste panus magusaga. Lõppmaitse oli mõnusalt mõrkjas ning hapukas. Järelmaitseks jättis õlu suhu hapuka tunde. Õlle keha hindamises võin eksida, kuid mulle tundus, et õlu oleks võinud natuke täidlasem olla. Üldisel kipuvad kõik maltoosast, veest ja suhkrust valmistatud õlled olema lahjemapoolse kehaga. Siin võiks aidata linnaseekstrakti lisamine ehk.

Kokkuvõttes jäin ma antud pruuliga väga rahule. Võrreldes minu varasema maltoosa.ee poolt pakutava 'Vahva munga õlu' katsetusega meeldib 'Väsinud rüütli rüübe' rohkem. Tugevam humalate maitse ning lõhn muudavad õlle nauditavaks. Ka alkoholi oli piisavalt (4,7%), mille saavutasin natuke suurema suhkru kogusega. Õlle maitse oli kenasti tasakaalus ning magus, hapu ega mõru maitse polnud liiga domineeriv. Õlle ning vahu värvus on kenad, kui ainult vaht natuke kauem püsiks. Antud õllekomplekti julgen kõigile soovitada.

Seitsmenda pruuli hinnang: Anonymous IPA

Väikese hilinemisega kirjutan nüüd lähemalt oma linnastest valmistatud IPA tulemustest. Nagu siidritki, pakkusin seda õlut Vanamõisa Käsitöölaadal. Enne laata maitsesin pruuli tulemusi põgusalt, kui karboniseerumine polnud veel täielikult läbi. Laadale minnes olid mul väiksed kõhklused, kuna väheste gaasidega tundus õlu natuke liiga mõru olevat. Laadal rääkisin inimestele üle, et tegemist on IPA'ga ning seetõttu on õlu tugevalt humalane ning mõru. Kõigile ei pruugi ju taoline õlu sobida. Minu rahustuseks kõik, kes antud õlut maitsesid, arvasid sellest positiivselt. Aga nüüd lähemalt õlle iseloomust.

Pudelites oli õlu pärast karboniseerumist ning jahedas keldris laagerdumist kenasti selgeks settinud. Tavaliselt linnastest valmistatud õlled kipuvad mul olema hägused. Sete oli kenasti pudeli põhjas ning klaasi/topsi valades oli tulemus selge.

Ka gaase oli õlles piisavalt. Topsi serveerides tekkis paari sõrme paksune vahukiht ning natuke hoogsamalt valades isegi rohkem. Õrnalt kollakas-kuldne vaht püsis üllatavalt hästi ning lõhnas mõnusalt humalaselt. Mullikesi tõusis tihedalt vahuni. Värvi poolest oli õlu punakas-pruunikas. Ka läbipaistvus oli hea, kuigi võiks olla natuke selgem.

Õlut nuusutades hakkab ninna esmalt tugev humalane tsitruseline aroom. Lõhnas midagi magusat mina ei taju. Lõhn on üpris intensiivne ning annab mõista, et maitse poolest võib õlu tugevalt mõru ning humalane olla.

Kui kogu eelnev jutt põhines minu laadakogemusel, kui serveerisin teistele õlut, siis maitsmisega on natuke keerulisemad lood. Nimelt laada jaoks pudeleid pakkides ei jätnud ma keldrisse mitte ühtegi pudelit endale. Ning kui laadal kogu kaasasolnud õlu sai maha müüdud, ei jäänud mulle hiljem maitsmiseks midagi. FAIL.

Seega maitset kirjeldades toetun oma esmasele maitsmisele, kui õllel veel karboniseerumine pooleli oli ning laagerdunud polnud. Seetõttu on ka pildil ilma vahuta 'poolik' õlu. Esimest lonksu võttes täitis kogu suu tugev humalane maitse. Kuna õlle valmistamisel oli kasutatud Cascade humalaid, siis võis tajuda tsitruselisi noote. Pärast esmast humalate maitselaviini taandumist oli natuke tunda linnaseid aga magususele väga palju aega ei jäetud. Lõpp oli jällegi mõrkjas ning jäi ka järelmaitses domineerima. Seega maitse oli täpselt selline, nagu lõhn ennem juba vihjas.

Positiivse poole pealt tooks välja IPA'le iseloomuliku humalase maitse ning lõhna. Ka paljud laadalised, kes varem IPA't on joonud, leidsid antud pruuli täitsa sobivat antud õlle tüübi juurde. Ka värvus ning vaht olid mõnusad ja kutsusid õlut maitsma.

Negatiivsetest külgedest tundub, et humalate maitse oli ühekülgne ning võiks pakkuda natuke enamat. Kuna humalate maitse domineeris antud õlles, siis kindlasti aitakse teise humala sordi lisamine, nagu tegelikult retseptis oli ette nähtud.

Kokkuvõttes on tegemist värskendava ning karge IPA'ga, mis sobib hästi suvel grilli või mõne soolase suupiste kõrvale. Mina ja paljud teised jäid selle tulemusega rahule. Kindlasti on tegemist parema õllega, kui minu esimene IPA.