Kodupruulijate 4. kokkutulek

****For English version of this article click here****

Veebruarikuu esimesel reedel toimus taaskord kodupruulijate kokkutulek. Lõplik otsus ürituse toimumisest tuli väga hilja (üritusega samal päeval) ning seetõttu ehk jäi nii mõnigi huviline tulemata. Sellest hoolimata olid regulaarsed kokkutulijad kohal. Kõige esimesel pruulijate kokkutulekul mainiti, et veebruariks võiks igaüks teha ühe stoudi ning neid omavahel võrrelda. Peaks ütlema, et pruulijatel on hea mälu ning suur enamus kokkutulnuid olidki kaasa võtnud stoudi või porteri. Kel aga tumedat õlut polnud pakkuda, võtsid kaasa midagi kergemat nn 'suuloputuseks'.

Kogunemise algfaas, kus oodatakse veel osalejaid. Õlled on lauale kenasti paigutatud

Kõige esimesena avati Tanker pruulikoja American Pale ale. Pudelisse oli see villitud 17.11.2013. Hoolimata pudelis järelkääritamisest oli õlu selge. Gaase oli piisavalt ning paks vahukiht püsis üpriski hästi. Kangust oli 6,5% ABV. Aroom oli minuarust suhteliselt intensiivne ning meenutas midagi tsitruselist, värsket ning lillelist. Maitse poolest oli esmalt tunda magus-mõrkjat-hapukat, kohati meenutas midagi muru laadset. Järelmaitse oli pigem hapukas ning mõru. Keha oli keskpärane. Kokkuvõttes arvati, et tegemist ei ole päris APA stiilile kohase õllega, samas humalaid on piisavalt. Alustuseks päris hea.

Kohe järgmisena võtsime ette minu versiooni APA'st - John Smith. Tegemist on samuti pudelis järelkääritud õllega, mis on villitud 07.01.2014. Kangust on suhteliselt vähe, ~4% ABV. Klaasi valades tekkis kena vahukiht, mis taandus üpris kiiresti. Ka gaase tundus olevat natuke vähevõitu. Ühekuulise pudelis seismise ajaga polnud õlu veel päris selgeks settinud. Aroom oli õllel värskendav, tsitruseline (Centennial humalatest) ja üldjoontes hea. Maitse poolest jäi mõrudus APA jaoks natuke väheseks. Ka keha oli väga lahja. Kokkuvõttes jäid lauas kõlama arvamused, et õlu on värskendav, pole päris APA, võiks rohkem mõrudam olla, keha võiks kindlasti tugevam olla. Õlle aroom ning maitse ei olnud hästi tasakaalus. Mulle kindlasti kasulik tagasiside, mida järgmiste pruulide juures saan arvestada.

Ning nüüd jõudis järg tumedatamate õllede juurde. Võtsime ette Romani ja Sergey Brown ale - 'Angry Goblin'. Vähese valguse käes tundus see olevat päris tume, süsimustast siiski heledam. Vaht oli õrnalt pruunikas, pehme ja püsis hästi. Lõhna poolest tundsin mina midagi kohvist, hapukat ning kohati ka magusat. Maitses oli esmalt tunda magus-hapukat, millele järgnes tugevam hapukus. Lõpu poole jõudis kohale mõrudus, mis ka järelmaitses keelele jäi. Keha tundus olevat keskmisest ehk natuke tugevam. Õlu maitses pudelite lõikes natuke erinevalt ning tegijad arvasid, et võib esineda infektsiooni. Oma keskmise maitsemeelega ma seda ei tajunud, aga kui sain kõrvalt klaasist maitsta puhast sama sorti õlut, siis väike erinevus oli tõepoolest olemas.

Järgmisena avasime Tanker pruulikoja järgmise õlle, milleks oli 'Robust porter'. Õlu oli villitud 29.09.2013 ning jäetud pudelisse järelkäärima. Pudelit avades selgus, et õlu oli väga hästi karboniseerunud ning kippus üle pudeli suu ise ennast välja pressima. Nii ka jõudis klaasi üpris paks ja pruunikas vahukiht. Jällegi vähese valguse käes ei suuda ma õlle täpset tooni kirjeldada. Tundus väga tume olevat. Aroom oli kohvine, karamelline ja natuke ehk ka kõrvetatud. Maitse oli esmalt hapukas mõru, millel järgnes tugevam hapukas laine, mõrudust oli vähe. Järelmaitse jäi samuti hapukas ja kuiv. Ka õrnalt oli alkoholi maitset tunda, kuigi kangus oli kõigest 4,6% ABV. Keha jäi ehk natuke lahjapoolseks.

Sergey ning Romani Oatmeal stout-porter - 'Station porter' oli järgmine. Õlle kangus oli 5,5% ABV ning FG 1.018. Pudelisse oli villitud 06.01.2014. Värvus jällegi tume, vaht pruunikas ning kreemine. Gaase tundus olevat natuke alla keskminse. Lõhn oli intensiivne, puine ning suitsune. Maitse oli tugevalt mõrkjas ja lagritsane. Keha oli keskmisest tugevam, suus tundus õlu olevat paks. Järelmaitse oli samuti mõrkjas, hapukas ning kohati ka alkoholine. Tegemist ei ole ei stoudi ega porteriga, vaid millegi vahepealsega. 
 










Järg jõudis Tanker pruulikoja kolmanda õlleni, milleks oli '13 Reede Coffee stout'. Kangust sellel 5,7% ABV ning FG 1.022. Pudelisse oli õlu villitud 26.10.2013. Klaasi valades tekkis hästi püsiv, tumepruunikas ning kreemine vahukiht. Aroomist oli tunda karamelli, kõrbe ning puiseid lõhnu. Kui õllemeister mainis, et valmistamisel on lisatud ka teepuru, siis mulle vähemalt tundus aroom kergelt ka teed meenutavat. Maitsest tuleb esmalt esile suhteliselt tugev mõrudus koos kerge hapukuse ja magususega. Järelmaitse on jällegi mõrkjas ning kohvine. Keha on tugev ning keskmisest paksem.

Õlleühisus Linda esindaja Aivo oli seekord kaasa võtnud 'Coffee stout'i. Pudelil silti polnud, huvitav kuidas valmistaja ise riiulis pudelitel vahet teeb? Õlle kangus oli umbes 6% ABV. IBU võis jääda 44 kanti. Õllemeistri sõnade kohaselt on see õlu 4 kuud vaadis seisnud. Klaasi valades tekib kollakas-pruun pehme vahukiht, mis püsib hästi. Aroomi poolest hakkab ninna hapukas, värske, kohati kõrbenud, vaigune ja puine lõhn. Maitses on esmalt tunda mõrudust, mis vaikselt taandub ning kõrvale tuleb hapukus. Järelmaitse ongi mõrkjas-hapukas. Suus tundub õlu kreemjas, keha keskmine.

Sergey ning Romani kolmas kaasavõetud õlu oli Oatmeal stout - 'Frog Morton'. Kangust 5,8%, IBU 35 ning FG 1.016. Pudelisse oli õlu villitud 01.12.2013. Klaasi valades tekib suuremulliline helepruun vahukiht, mis püsib hästi. Aroomis oli tunda värskust, kohvi, suitsu, rösti ning ehk natuke ka alkoholi. Maitse poolest oli õlu kohviselt mõrkjas, suitsune ning kergelt hapukas. Järelmaitses lisandub eelpool mainitule ka kerge kõrbe mekk. Õlu tundus suus pehme ning tugevapoolse kehaga.

Viimasena võtsime ette Imperial stoudid ning esimene neist oli Jaanise 'Chocolate-Mint Imperial Stout'. Kangus oli sel teistest Imperialitest natuke vähem, kuid siiski tugevad 8% ABV. Klaasis oli õlu koheva, suuremullilise ning pruunika vahukihi all. Aroom vastab õlle nimetusele sajaprotsendiliselt. Lõhnast oli tunda piparmündi värskust ning magusust ehk shokolaadist. Kui õlu natuke klaasis soojenes, andis ka keskmisest suurem alkoholisisaldus lõhnaga märku. Maitselt oli õlu magus-hapukas-mõrkas piparmündise lisandiga. Keskmaitse oli pigem hapukas ning järelmaitse suhteliselt kergelt mõrkjas ning shokolaadine. Keha oli üle keskmise ning maitses alkoholi väga tunda polnud. Kokkuvõttes oli õlu teistest stoutidest erinev oma piparmündisuse poolest ning meeldivalt värskendav.

Järgmisena avasime Sergey ja Romani neljanda(!) kaasavõetud õlle, milleks oli Triple Disaster Imperial Stout - 'Midnight Titanic'. 'Triple disaster - mean that this stout as well as it brewers survived fire, flood and electric shock while brewing' (see pidi tõestisündinud lugu olema!). Alkoholi sisaldas see 9,1% ABV, FG oli 1.030 ning IBU 51. Lauataga naljatati, et mõni alustab oma käärimist tihedusel, kus teised lõpetavad. Antud õlu oli laagerdunud 4 kuud tammevaatides või tammelaastudega (paraku ei kirjutanud täpselt üles). Klaasi valades tekkis helepruunikas, korralik ning hästi püsiv vahukiht. Aroom oli õllel kõrbenud, kohati värskendav, puidune, tammene. Tunda oli ka alkoholi ning ehk isegi veinist lõhna. Maitse oli tugevalt mõru väikese magusa vihjega, lisaks natuke hapukas. Ka õlle kangust oli maitses tunda. Kokkuvõttes oli maitse tasakaalus. Järelmaitse oli peamiselt hapukas ning veidike mõrkas. Keha oli õllel tugevapoolne.

Viimasena jõudis järg kõige kangema õlleni, mille oli kaasa toonud pruulikoda Vaat. Õlleks oli Russian Imperial Stout - 'Jailhouse brew'. Kangust oli sellel 9,5% ABV, IBU 60. Tegijate sõnul oli tegemist suhteliselt värske õllega ning see vajaks natuke pikemat laagrdumist. Klaasi valades tundus, et ka gaasi oli natuke vähe. Vaht oli pruunikas ning ei püsinud hästi. Lõhnas oli üpris tugevalt tunda alkoholi, lisaks hakkas ninna suitsune ning kohati viskit meenutav aroom. Esmamaitse oli mõru, sellele järgnes mõrkjas-hapukas, vahepeal käis läbi midagi magusat. Järelmaitse oli kohviselt mõru ning alkohooline. Keha oli õllel tugev. Õlle valmistamisel oli kasutatud laimimahla kontsentraati, mida keegi maitsest ei osanud ära tunda. Kokkuvõttes oli tegemist hea õllega, kuigi üle ühe klaasi seda ei jooks. Kui sellele veel natuke aega anda, võib õlu hiljem hoopis teistmoodi maitsta.






Viimasena võttis Aivo välja ühe pudeli, mille ta pimesi oli veel riiulist kaasa võtnud. Selgus, et seal sees oli õunavein. Hea värskendav suutäis pärast kogukaid stoute oli hea, kuid minu teadmised veinist on väga algelised ning selle kohta pikemalt kirjutama ei hakka.

Et stoutide võrdlemine tõsisem oleks, oli meil laual ka hindamislehed, mida tublimad ka kasutasid. Siinkohal teen kokkuvõtte punktidest:

Suurem ja detailsem tabel asub siin. Nagu näha, siis lahjematel jookidel polnud midagi stoutide ja porterite vastu panna ning kõige paremaks osutus Jaanise Chocolate-Mint Imperial stout. Palju õnne!

Kokkuvõttes õnnestus ka seekorde kokkutulek. Inimesi oli küll veidi vähem, aga 11 erinevat õlut pluss üks vein oli täitsa paras. Lisaks muhe seltskond ning juttu jätkus kauemaks.  Info tulevaste ürituste kohta üritatakse varem välja saata. Ka kõik uued tulijad, kes varem pole kokkutulekule jõudud, on alati oodatud. Järgmise korrani!