Natuke teooriat: Pärmi taaskasutamine

Võib tunduda üllatav, kuid pärast õlle villimist on võimalik kääritustünni jäänud setet veel kasutada. Pärast käärimist langevad surnud pärmi rakud anuma põhja. Käärimise ajal aga kõik pärmi rakud ei hävine, osad jäävad puhkeasendisse, kuna kõik käärivad suhkrud on otsas. Seetõttu on võimalik eraldada elusad pärmi rakud, neid hoiustada ning enne järgmisesse õllesse lisamist juurde kasvatada ning taas aktiivseks muuta.

Üldiselt soovitatakse ühte portsu pärmi kasutada maksimaalselt 4-6 korda. Lisaks võib ka dry hopping mõjuda pärmile halvasti (rohkem setet ja pärmil on keerulisem elutseda).

Kuid sellegipoolest tahtsin pärmi taaskasutamist proovida. Iseasi, kas ka seda uue pruuli puhul kasutada julgen. Otsustasin pärmi võtta oma Saazon 2.0 käärimise järgselt, kus lisasin ka kuivalt humalaid.

Esmalt on vaja purke või anumaid, kuhu sisse pärmisegu panna. Peaks arvestama, et need nõud on vaja jahedasse settima jätta. Seega kõige sobilikumad on purgid, mida külmkapis saab maha jahutada. Teiseks on kogu protsessi juures tähtis puhtus ja bakterivaba keskkond. Seega peab kõik anumad ja tööriistad desinfitseerima. Kui on vaja vett kasutada, siis peaks see olema läbi keedetud ning jahutatud maha toatemperatuurile.

Mina desinfitseerisin oma purgid Chemipro OXI'ga, mis peaks hävitama kõik bakterid. Alternatiivina võib purke keeta vees ning seejärel need maha jahutada.



Järgmisena piilusin oma õllest tühjaks lastud kääritusnõu sisse. Sealt vaatas vastu lupjas settekiht, mille peal oli natuke õlut ning humala puru. Kogu see sete oleks vaja kääritusnõu põhjast lahti saada. Kuna mul oli natuke õlut, siis nõud loksutades muutus kogu selle sisu vedelamaks. Kui aga õlut oleks liiga vähe, siis tuleb lisada 1-2 liitrit läbi keedetud ja maha jahutatud vett. Selle abil saab sette põhjast lahti.

Seejärel kallasin kogu selle soga üle kääritusnõu ülemise ääre purkidesse. Klaaspurgis tundus sete väga rohekas, ilmselt humalatest. Välimus oli üpris eemaletõukav ja sogane. Järgmisena panin purgid külmkappi, kus nad settima hakkavad. Jahedas vajub surnud pärm ja muu sete purgi põhja ning ülemisse osasse peaks jääma vedelik elusa pärmiga.

Kui ma purgid nädal hiljem kapist välja võtsin, siis oligi täpselt nii juhtunud. Kui foorumites teiste kasutajate pilte pärmi taaskasutamisest vaadata, siis neil nii palju setet purgi põhja ei kogunenud. Praegu aga tundus, et nii humalad kui ka surnud pärm on kindlalt purgi põhjas ning ülemine pruuni vedelikuga täidetud osa on täitsa kasutuskõlblik.

Settimise ajal võib purgis rõhk tõusta. Seetõttu soovitatakse vahel ka kaane asemel desinfitseeritud fooliumi või kilega katta. Paraku mina nii ei teinud ning purke avades väljus sealt liigne õhk. Õige pea hakkas ka purgi põhjas olev sete ülespoole vaikselt kerkima. Ei teagi, kas sinna oli süsihappegaasi või õhku 'lõksu' jäänud ning nüüd surve alt vabanedes tahtis kuskile minna. Igastahes olin sunnitud purgi kraanikaussi tõstma, kus humalane ja pärmine kleepuv vedelik üle purgi ääre jooksis.

Et mitte seda katsetud pooleli jätta, otsustasin ikkagi sogaste purkide sisu uuesti settima jätta. Selleks, et purki vähem setet satuks valasin sogase massi läbi puhta sõela kolmandasse purki. Tulemuseks on natuke vähem roheline ning palju vedelam pärmine vedelik. See purk läks tagasi külmkappi.

Kolm päeva hiljem oli enam-vähem normaalseks settinud ning otsustasin mitte järgmisesse purki edasi valama hakata. Seega jätan selle purgi külmikusse uut pruuli ootama. Iseasi muidugi, kas seda pärmi kääritamisel kasutada ka tahan/julgen. Kuid sellest hoolimata kirjutan lähiajal pärmi starterist lähemalt ning proovin, kas minu säilitatud pärm elujõuline veel on.