XVII pruul - Valge daam (Hefeweizen)

Juunikuise kodupruulijate kokkutuleku teemaks on õlled, mis sisaldavad nisulinnaseid. Seega mõtlesin seekord natuke varem pihta hakata ning juuniks valmis saada juba natuke keldris küpsenud õlle. Olen ka varem nisuõlut valmistaunud, kuid Coopersi konservist. Seekord leidsin sobiva retsepti Hefeweizen stiilis lihtsale õllele ning otsustasin seda proovida. Erinevaid algkomponente oli sellel õlles suhteliselt vähe:

Meskimine

• 4kg Pilsner linnased
• 2kg Nisulinnased
• Hallertau tradition humalad 6%
• Safale WB-06 nisuõlle pärm 

Linnaste loputamine

Meskimine läks üpris lihtsalt. Kuna meskisin toas ja kasutasin läikiva kilega mingisugust matti, siis temperatuur püsis väga stabiilne. Meskimisel kasutasin 30L vett, mille kuumutasin 68˚C'ni. Pärast linnaste lisamist langes temperatuur natuke alla planeeritu ning lisasin kuuma. 60 minutilise meskimise ajal segasin ja kontrollisin temperatuuri iga 15 minuti tagant. Umbes poole peal pidin korra meski kuumutama taas 66˚C'ni. Ülejäänud aja jäi meski temperatuur +/- 0,7˚C kõikumise piiresse. Minu jaoks on see väga stabiilne ning õnnestunud meskimine.

Virre enne keetmist

Järgmisena jõudis aeg kätte linnaste loputamiseks. Selleks tõstsin meski temperatuuri 78˚C'ni. Seejärel tõstsin linnaste koti augustatud plastikkaussi, mis pidi sõelana toimima. Kuna ma õiges suuruses sõela ei leidnud, kuhu peale linnaste koti saaks loputamise ajaks toetada, augustasin ühe kausi, mis toetus täpselt poti ülemise ääre taha. Aga loputamise ajal selgus, et kausi sisse olin liiga vähe auke teinud ning vedelik ei tahtnud hästi potti voolata. Seega pidin aeg-ajalt linnaste kotti kergitama, et kogu virre potti jõuaks. Loputasin linnaseid kuniks keedupotis oli 35 liitrit virret. Loputamise käigus langes temperatuur suhteliselt vähe, olles keedu alguses 72,8˚C. Mõõtsin ka tihedust, mis enne keetu oli 1.024, teisendatuna toatemperatuurile 1.047.

Virret hakkasin õues keetma. Keetmise juures ainsad märkimist väärivad faktid on humalate lisamised. Kuna nisuõlled ei ole väga humalased ega, hoidsin end humalate lisamisega tagasi. Eriti pärast IPA ja Amber ale valmistamist tundus nüüd humalate kogus natuke vähevõitu:

Virre valmist pärmi lisamiseks

• 21g Hallertau - 45 min
• 7g Hallertau - 15 min  

Enne keedu lõppu asetasin potti jahuti ja kui virre oli ühe tunni keenud, lõpetasin kuumutamise ja alustasin jahutamisega. Vist lõpetasin jahutamise natuke liiga vara kuna pärast virde kurnamist (vähese humalapuru vältimiseks) kääritustünni oli temperatuur veel 26˚C. OG'ks mõõtsin 1.048@20˚C ning käärimise alguseks oli virret 26 liitrit.

Virre pärast käärimist, gaasita toores õlu valmis

Virde jahtumise ajal üritasin seda natuke suure lusikaga aereerida. Kui temperatuur oli lõpuks õige, lisasin kuivalt nisuõlle pärmi. Kaas peal, õhulukk vett täis jäi tünn ja virre seal sees oma tööd tegema.

Käärimise ajal ma tihedust eriti ei mõõtnud. 10ndal päeval, kui õhuluku järgi juba vaikus oli, sain mõõtmise tulemuseks 1.009@18,1˚C. Villimine oli planeeritud paar päeva hiljemaks, seega pärast 12 päeva käärimist läks õlu pudelitesse. Enne villimist tehtud kontrollmõõtmine näitas sama lõpptihedust (1.009).

Villimise käigus midagi üllatavat polnud. Desinfitseerisin pudelid, suhkur pudeli põhja, õlu pudelisse ja kork peale. Eks see tegevus natuke tüütu ole, eriti kui 0,33L pudelitesse villida. Kokku täitsin 30 0,5L pudelit ning 34 0,33L pudelit. Kui see töö sai tehtud, tegin veel viimase pildi oma kätetööst. Seejärel läksid pudelid silmaalt ära sooja karboniseeruma. 9-10 päeva hiljem avasin ühe pudeli prooviks ning gaasi oli täitsa piisavalt. Seega tassisin kõik kastid keldrisse küpsema/laagerduma ning kokkutulekuks valmistuma. Tulemust jään huviga ootama. 

XVI pruul: Kahvatu Ämber (Amber ale)

Pärast suhteliselt õnnestunud IPA't asusin ettevalmistama järgmiseks kokkutulekuks sobivat õlut - amber ale. Otsisin netist erinevaid retsepte ning silm jäi pidama suhteliselt lihtsal, kuid palju kiidetud retseptil. Kui päris täpne olla, siis õlle stiiliks võiks olla European Amber lager with ale yeast.

Algkomponentideks tuli muretseda:

• Linnased
• 2,5kg Pilsner
• 2,5kg Vienna
• 1kg Munich
• 500g Caraplus10 (Caramunichi ja Caravienne asemel)
• Humalad
• Tettnang 5,5%
• Hallertau 3%
• Pärm US-05

Meskimiseks kasutasin 20L vett ning temperatuuriks valisin ~67˚C. Nagu ikka, nii ka seekord meskisin kotis. Seekord meskisin tavapärase tunni asemel 90 minutit. Pärast seda tõstsin temperatuuri ning loputasin linnaseid kuni keedupotti sain 28L meski. Enne keetu tegin veel kiired mõõtmised ning sain tiheduseks 1.025@65˚C. Kui see teisendada toatemperatuurile, siis on tulemuseks 1.043, mis pole ülemäära palju. Ilmselt on meskimise efektiivsus kehvapoolne, kuigi segasin hoolikalt ja temperatuur oli stabiilne.

Keetsin virret retseptis ettenähtud 70 minutit. Kuniks virre keema läks, kaalusin välja humalad:

• 30g Tettnang - 60min
• 20g Hallertau - 30min
• 30g Hallertau - 10min

Pärast humalate lisamist ning enne keedu lõpetamist asetasin keedupotti jahuti. Ka seekord sai jahuti oma tööga hästi hakkama ja virre jõudis toatemperatuurile umbes veerand tunniga. Keedupotist valasin virde kääritustünni läbi sõela, et vältida liigset humalapuru. Kääritustünnis teostasin taaskord mõõtmised. Virde kogus 20 liitrit, tihedus 1.041 ja temperatuur 21,4˚C. Tavaliselt keetmise käigus suureneb virde tihedus, minul aga vähenes. Siin pole muud põhjendust kui eksimine ühe mõõtmise juures. Imelik.

Igastahes võtan ABV arvutamisel aluseks viimase mõõtmise kääritustünnis. Pärast 9 päeva käärimist mõõtsin uuesti tihedust ning tulemuseks sain 1.010@17,5˚C. See peaks andma alkoholi sisalduseks tagasihoidlikud 4,3%. Ilmselt käärimine hakkas lõppema ning ootasin veel paar päeva (tihedus vahepealt enam ei muutunud). Seejärel villisin õlle pudelitesse: 30x0,33L ja 20x0,5L ning jätsin tuppa karboniseeruma. 2 nädalat hiljem tegin ühe pudeli prooviks lahti, et olla kindel gaasi koguses. Kõik tundus olevat hästi ning sildistasin pudelid ära. Lõpuks viisin kogu batch'i keldrisse settima ja laagerduma. Tulemustest kirjutan õigepea.

 

XV pruuli hinnang: Elementaarne IPA

Kirjutan ka siia oma IPA pruuli tulemusest. Antud õlu oli mul kaasas ka IPA võistlusel kodupruulijate kokkutulekul. Seal saavutas antud õlu 2-3 koha, mis oli mulle suureks üllatuseks. Enne kokkutulekule minemist maitsesin oma IPA't ainult korra ja selle põhjal kirjutan ka antud postituse.

Välimuse poolest on õlu tumedam, oranžika värvusega. Kuna pudelis on õlu vähe laagerdunud, siis väga hästi see läbi ei paista. Kui õlu klaasi valada, siis tekib keskpärane pruunika tooniga vahukiht, mis üpris kiirelt kaduma hakkab.

Aroom on õllel värskendav, lilleline ja Citra humalatele kohaselt tsitruseline. Aroom on üle keskmise intensiivsusega ning hea meel on tõdeta, et dry-hop'i käigus lisatud humalat on täitsa tunda.

Maitse poolest on esmalt tunda mõrudust, mis meenutab midagi vaigust. Mõrudusele järgneb hapukus koos kerge magususega. Magusa poolelt meenutab maitse karamelli. Mulle tundub, et õlle maitsed on kenasti tasakaalus. Kodupruulijate kokkutulekul sain oma arvamusele kinnituse ka teistelt. Järelmaitse on meeldivalt humalane ning mõru, veidike ka hapukust juurde. Järelmaitse püsib suus ootamatult hästi ja pikalt. Õlle keha tundub mulle üle keskmine ning täidlane.

Valmistasin antud õlu eelkõige oma maitse eelistusi silmas pidades ning seetõttu ei ajanud ka IBU numbrit liiga kõrgeks. Ise olen ma antud õllega väga rahul. Tõelistele IPA fännidele võib mõrudusest jällegi väheks jääda.

Kokkuvõttes võib antud pruuli õnnestunuks lugeda. Natuke võib nuriseda õlle läbipaistvuse üle ning natuke nõrga gaseerituse taseme pärast. Kuid sellest hoolimata on paigas kõik ülejäänud omadused - aroom, maitse, värvus.

Kodupruulijate 6. kokkutulek - IPA

Seekordse kokkutuleku teemaks oli IPA, mis sai umbes kuu aega tagasi kokku lepitud. Seega pudelis karboniseeritud õlle valmistamise planeerimiseks ning pruulimiseks väga palju aega polnud. Kuid suhteliselt lühikesest etteteatamisajast hoolimata oli seekordse kokkutuleku nn 'stardirivi' väga muljetavaldav. Kokkutuleku alguseks oli laual 15 erinevat IPA't ning lisaks 5 muud stiili õlut, mis olid konservidest valmistatud.

Kuna otsustasime ka parima õlle tol õhtul välja selgitada, siis mõtlesime hindamise võimalikult lihtsaks teha. Selleks palusime kõigil meelde jätta õhtu jooksul kolm parimat maitstud õlut. Õhtu lõpuks kogusime hääled kokku ning enim plusse kogunud õlu tunnistati parimaks.

Enne tulemuse avaldamist vaatame lühidalt üle kõik kohal olnud õlled. Seekord erilist maitsmise järjekorda me ei määranud, alustasime lihtsalt ühest laua otsast.





Esimeseks õlleks oli Mardi 'Old English Bitter' konservist tehtud õlu. Õlle valmistaja arvas, et midagi on seal valesti, kuna ei maitse kõige paremini. Pärast maitsmist pakuti lauas, et see võiks veel seista, mille käigus maitse peaks paranema. Ise ma eriti seda maitsta ei jõudnud, seega maitsest pikemalt kirjutada ei saa. Küll aga tuleb jagada kiidusõnu väga unikaalsete ning käsitsi valmistatud õllepudeli siltide eest.

Teisena võtsime ette IPA, mille olid kaasa võtnud Taavi ning Ryan. Õlle nimeks oli 'Supernova' ning villitud oli see ehk natuke kohatusse Saku siltidega pudelitesse. Klaasi valades tekkis paks ja hele vahukiht. Õlu oli punakas-pruuni tooniga ning pigem hägune. Aroomis oli tunda värskust ja puuviljast. Maitse poolest oli õlu esmalt mõru ja murune, millele järgnes rohkem hapukust. Järelmaitse jäi samuti hapukaks. Gaase oli õlles piisavalt, ehk üle keskmise veidike.

ABV: 6,8%
IBU: 115
Humalad: Amarillo, Citra (kokku 300g/30L õlle kohta)

Kolmandaks avasime samuti Taavi ning Ryani poolt kaasa võetud 'Dark Matter' tumeda IPA. Seekord oli pudel saanud asjakohasema kena sildi. Klaasi valades oli õlu tumepruunikas, vaht kergelt kollakas-pruun. Vahtu oli piisavalt ja püsis hästi. Aroom oli suitsune, magus ning oli tunda IPA'le iseloomulikku värskust (tsitruseline ja lilleline). Maitse oli esmalt magus-hapukas, millele järgnes tugevam mõrudus. Järelmaitses jäi suhu mõrkjas-hapukus toon.

ABV: 6,4%
IBU: 114
Humalad: Cascade, Simcoe, Zeus
Pärm: US-05

Neljandaks võtsime ette Tanker pruulikoja (Ants) 'Valge rukki IPA'. Õlu oli helekollane ning hägune. Klaasi valades tekkis keha kohev vahukiht, mis paraku väga kaua ei püsinud. Aroom oli intensiivne, hapukas ja meenutas midagi Belgiast. Maitse poolest oli õlu magusalt mõru. Pigem oli maitse linnaseline ning humal jäänud tahaplaanile. Järelmaitse oli hapukas. Igaljuhul oli õlu huvitav ning teistest heas mõttes erinev.

Õllest on hea ja täpsema ülevaate kirjutanud ka Karmo.

ABV: 4,8%

Viiendaks õlleks oli samuti Tanker pruulikojast tulnud 'Muhe rüübe'. Tegemist oli double IPA'ga ning vaatamate leebele nimele üpris kange murdja. Pruulimsel oli dry-hop'i käigus lisatud musta pipart. Pudelit avades selgus, et õlu on veidike ülekarboniseerunud. Nii jõudiski klaasi natuke õlut koos suure, paksu ja koheva vahumütsiga, mis püsis hästi. Õlle värvus oli midagi kuldset, punaka tooniga. Õlle aroom oli intensiivne, veidike alkoholine, piprane ning ehk ka lagritane. Maitses tuli esmalt välja vürtsikus ning mõrudus. Vahepeal käis kergelt läbi ka vihjeid magususest (või minu maitsemeeled petsid mind). Järelmaitse on mõrkjas ning kuiv.

ABV: 8,6%
IBU: 100

Kuuendaks võtsime ette Sergey ning Romani valmistatud IPA, millel nimeks lihtsalt 'Goblin'. Õlu oli pruunikat värvi, gaseeritud keskmiselt, kuid vaht hästi püsida ei tahtnud. Aroom oli brown ale'i meenutav karamelline ning magus, kohati ka lilleline. Maitses oli esmalt tunda hapukust, millele järgnes keskpärane mõrudus. Järelmaitse oli jällegi pigem hapukas.

ABV: 5,5%
IBU: 50-60
Humalad: East Kent Goldings, Fuggles, Cascade ja Celeia

Romani ja Sergey järgmine õlu oli järjekorras juba seitsmes. Õlle nimeks oli '2 Punks'. Klaasis oli õlu väga selge, punakas-kuldse tooniga. Vaht oli pehme ning püsis keskpäraselt. Üle keskmise intensiivsusega aroom oli värske, lilleline, puuviljane ja natuke ehk magus. Maitse oli hapukas-mõru ning pisut magus. Tunda oli ka veidike alkoholi. Järelmaitse oli samuti hapukas-mõru.

ABV: 6,8%
IBU: 51
Humalad: Citra, Galena, Amarillo (dry-hop)

Kahekas õlu oli jällegi Romani ja Sergey pruulikojast pärit. Tumeda IPA nimeks oli 'Pitch Black'. Klaasis oli tumepruun ja pigem läbipaistmatu õlu koheva, pruunika ning hästipüsiva vahukihi all. Aroom oli intensiivselt värske ning lilleline. Maitses domineeris minuarust hapukas-magusus ning mõrudus jõudis kohale natuke hiljem. Järelmaitse oli mõrkjas-hapu. Õlle keha tundus mulle olevat veidike alla keskmise.

ABV: ~6%
IBU: 60-70
Humalad: Cascade, Centennial

Ühekandana avasime veel ühe Sergey ning Romani valmistatud õlle. Seekord oli õlle nimeks '90 minutes IPA'. Klaasis tundus õlu olevat hägune, pruunikas-punase tooniga. Välja valades tekkis kena vahukiht, mis paraku hästi ei püsinud. Aroomi poolest oli tunda magusust, tsitruselist ning natuke ka alkoholi. Maitse oli peamiselt mõru, sekka natuke magusust. Ka alkoholi oli tunda maitsest, mis jäi kumama ka järelmaitses.

ABV: ~8%
IBU: 90-100
Humalad: Galaxy, Simcoe, El Dorado

Kümnes maitsmise järjekorras oli Alari (Köstrioja pruulikoda) 'Amarillo IPA'. Värvuselt oli õlu punakas-pruun ning veidike hägune. Vaht püsis hästi ning oli õrnalt kollaka tooniga. Õlle aroom oli tugev, värske, lilleline ja natuke magus. Maitses oli esmalt tunda mõrudust, millele järgneb hapukas-magus. Järelmaitse jääb pigem hapuks ja veidike kuivaks. Keha tundus olevat üle keskmise.

ABV: 6,2%
IBU: 51,8
Humalad: Amarillo

Priidu (Kuwalda pruulikoda) 'Citra IPA' oli järjekorras üheteistkümnes. Õlu oli pudelis seisnud umbes 5 kuud. Sellest lähtuvalt oli õlu klaasis väga selge, hele pruunikas-punase tooniga. Vaht oli korralik, värvuselt kergelt pruunikas-kollane ja püsis hästi. Lõhn oli magusapoolne, värske ja puuviljane (tsitruselised). Maitses domineeris mõrudus ja õlu tundus kuiv. Järelmaitse oli samuti kuiv kuid mõruduse asemel hapukas. Keha oli üpris kerge.

ABV: 5,7%
IBU: 57
Humalad: Citra

Kaheteistkümnes õlu oli minu 'Elementaarne IPA'. Välja valades tekkis tagasihoidlik vahukiht, mis ei püsinud eriti hästi. Karboniseeritus oli keskpärane või natuke alla selle. Õlle värvus oli hele punakas-pruun ning hästi läbi ei paistnud. Õlu oli pudelisse villitud 2,5 nädalat enne kokkutulekut ning ilmselt ei jõudnud õlu jahedas piisavalt settida. Aroom oli õllel värske ja tsitruseline ning veidi üle keskmise intensiivsusega. Maitses oli esmalt tunda mõrudust, mis meenutas vaiku. Esmamaitsele järgneb hapukus ja kerge magusus (karamelli meenutav). Järelmaitse on hapukas ja mõru. Enne kokkutulekut oma õlut proovides tundus, et maitsed on kenasti tasakaalus. Kokkutulekul sain oma arvamusele kinnituse ka teistelt.

ABV: 5,6%
IBU: 58
Humalad: Citra

Kolmeteistkümnendana avasime Mardi Inglise stiilis IPA 'India Pole Ameerika'. Klaasis oli õlu hägune, punakas-pruuni tooniga. Vaht hästi tekkida ega püsida ei tahtnud. Aroomis domineeris värskus ja lillelisus. Maitse oli mõrkjalt hapukas ning magus. Järelmaitse tundus mulle kuivapoolne. Õlle keha tundus olevat veidike vesine.

ABV: 5,4%
IBU: 49
Humalad: East Kend Goldings

Neljateistkümnendana oli järjekorras Mardi teine õlu 'iPA', mis oli valmistatud Ameerika IPA stiili järgi. See oli eelmisest Inglise stiilis IPA'st heledam ja pigem kuldse tooniga. Gaseerituse tase oli keskmine, kuid vaht hästi ei püsinud. Aroom oli intensiivne ja meenutas värskeid lilli ja natuke teravust. Maitses domineeris mõrudus, millele lõpuks lisandus veidike hapukust. Järelmaitse oli mõruduse ja hapukuse segu. Õlle keha tundus mulle olevat üle keskmise.

ABV: 5,55%
IBU: 55
Humalad: Amarillo, Magnum

Järjekorras viieteistkümnes oli Erlingi 'Gateway IPA'. Klaasis oli õlu helekuldse tooniga ja kenasti läbipaistev. Välja valades tekkis kena vahukiht, mis väga kaua püsida ei tahtnud. Keskpärase intensiivsusega aroomis meenutas miski hapukus ning tsitruselist. Maitse oli enamasti mõrkjas ning natuke hapukas. Järelmaitse oli pigem jällegi mõru. Keha tundus olevat nõrgapoolne.

ABV: 4,8%
IBU: 45
Humalad: Mosaic, Cascade, Selena
Pärm: T-58

Erling oli kaasa võtnud ka teise IPA, mis oli järjekorras kuueteistkümnes ning nimeks 'Mosaic IPA'. Välimuselt oli õlu tumepunakas ning ei paistnud eriti läbi. Vahukiht oli kena ja püsis hästi. Aroom oli värskendav, magus ja puuviljane. Maitse oli esmalt hapukas, millele järgnes mõrudus. Ütleks, et IBU number ennustas suuremat mõrudust, kui maitsest tunda oli (või olid maitsemeeled juba eelneva 15 humalase õllega harjunud). Järelmaitse oli pigem hapukas. Õlle keha tundus mulle hea, üle keskmise tugevusega.

ABV: 7%
IBU: 70
Humalad: Galena, Cascade, Mosaic, Topaz (dry-hop 100g/19L õlle kohta)

Lõpuks jõudsime viimaste õlledeni, mis olid järjekorras 17-20. Kõik õlled olid valmistatud konservidest ning autoriks Priit. Kuna igat õlut oli üks pudel, siis sain neid ainult põgusalt maitsta. Lisaks ei õnnestunud ühest õllest pilti teha. Valikus oli:

- Coopers Cerveza + paranduskomplekt
- Admiral Nelson Revenge
- Brewferm Tripple
- Krahv Olaf

Pärast eelnevaid all-grain õllesid tundusid konservidest õlled natuke vesised ja hapukad. Kuid sellest hoolimata erinesid õlled suurtootjate omadest ning olid isikupärasemad. Ma usun, et kui Priit oleks igast eksemplarist rohkem pudeleid kaasa võtnud, oleks kõik ära joodud.

Nagu ka ennist mainisin, tahtsime välja selgitada parima IPA. Pärast degusteermise ringi lõppu rivistasime kõik IPA'd õiges järjekorras lauale, et lihtsam oleks meenutada oma lemmikuid. Hääletamine oli vabas vormis ning keegi oma õllede poolt ei hääletanud. Ma märkisin kõik antud hääled üles ning pingerida kujunes välja järgmiselt:

1)Dark Matter (7 punkti)
2-3) Amarillo IPA (6 punkti)
2-3) Elementaarne IPA (6 punkti)
4-5) 2 Punks (5 punkti)
4-5) Citra IPA (5 punkti)

Hea meel on tõdeda, et iga IPA õllemeister sai mõne oma õlle eest hääli, keegi ei jäänud häälteta (küll aga paar õlut jäid punktideta, kuid see-eest teised sama valmistaja õlled said hääli). Seega kõik õlled olid head ja meeldisid kellegile. Järelikult ollakse õigel teel ning loodetavasti motivatsiooni jagub ka järgmisteks kordadeks.

Kokkuvõttes võib kokkutuleku väga õnnestunuks lugeda. Seltskond oli suurepärane, hulganisti sai kogemusi ning nõuandeid omavahel jagatud. Sai tutvutud uute osalejatega, keda loodame ka järgmine kord näha. Kuna õllesid oli palju, siis degusteermise tempo oli ehk veidike liiga kiire. Mul oli märkmete tegemisega veidike raskusi ning õlle aroomid ja maitsed kippusid segunema. Järgmine kord on plaanis ette võtta natuke mahedamad Amber Ale'd.

Lõpetuseks veel mõned pildid:

Ülekarboniseerunud õlu, vahutas päris kaua

Näide kuidas humalaid lisada, 90 min jooksul, 10 min intervallidega

XIV pruuli hinnang: Saazon 2.0

Nüüd on paras aeg kirjutada lähemalt oma nn parandatud Saazoni versioonist numbriga 2.0. Eesmärgiks võtsin täiustada õlle keha ning natuke humalate ning pärmiga mängida. Nagu minu antud pruuli postitusest võib lugeda, siis mulle vähemalt tundus, et algselt lisatud pärm Safbrew S-33 päris lõpuni ei käärinud. Seega käärimise lõpus lisasin veel S-04 pärmi. Sellest hoolimata jäi õlle lõpptihedus suhteliselt kõrge (1.019). Arvatavasti võis siin põhjuseks olla minu kõrgema temperatuuriga meskimine, mis keha pidi parandama.

Aga nüüd õlle juurde. Klaasi valades on õlu veel natuke hägune, jahedas on ta alla kahe nädala jõudnud seista. Õlle värvus on õrnalt oranžikas ning merevaigune ehk. Pinnale kerkib piisavalt mulle. Klaasi valades ei õnnestunud keha vahumütsi tekitada ning ka see vähene vahukiht ei tahtnud hästi püsida. Meskimise ajal lisasin odra helbeid, mis peaksid vahtu parandama, aga seekord nii ei läinud.

Lõhna poolest on õlu magus. Dry-hopi käigus lisatud Hersbrucker humalaid väga tunda ei ole. Aroomis domineerib midagi magusat, ehk karamelli.

Maitse on õllel esmalt hapukas, millele järgneb vähe tugevam mõrudus. Kuigi õlle IBU on tagasihoidlikud 17, on midagi siiski tunda. Järelmaitse on pigem hapukas. Tervet õlle maitset läbib linnastest pärinev magusus, mis kajastub ka plaanitust kõrgemas lõpptiheduses. Seega on kogu õlle bukett magus-hapukas-mõru. Ka antud omaduste intensiivsused jäävad samasse järjekorda. Keha tundub olevat keskpärane, ehk natuke tugevam.

Kokkuvõttes on tegemist magusapoolse lihtsa maitsega õllega, kus võiks olla magusa tasakaalustamiseks rohkem humalaid. Kõrgemal temperatuuril meskides paranes kindlasti õlle keha, kuid kannatas seevastu maitse. Ilmselt järgmine kord, kui üritan veelkord seda õlut pruulida, vaatan kogu protsessi üle. Pärmi osas võiks proovida US-05't, mis peaks tagama madalama lõpptiheduse.

Praeguseks kõik, loodan, et saan tulevikus ka Saazon 3.0 kohta kirjutada. Järgmisena tuleb oodata IPA valmimist.