XII pruuli hinnang: all-grain American Pale ale

American Pale ale retsepti järgi valmistatud John Smith jõudis keldris laagerduda umbes nädala, enne kui kannatus katkes ja ühe pudeli tuppa maitsmiseks tõin. Enne keldrisse viimist seisid pudelid mul 2 nädalat toas, seega gaas peaks ka kenasti sees olema.

Klaasi valades selgub tõsiasi, et selgineda pole õlu veel jõudnud. Värvus on pruunikas-punane ning läbi ei paista. Klaasi tekib kena, pehme ja kohev vahukiht, mis hästi ei püsi. Taandudes jätab klaasi külgedele jäljed (lacing). Silma järgi on süsihappegaasi piisavalt õlles lahustunud.

Järgmisena õlut nuusutades jääb ninna esmalt humalane värskus ja lillelised noodid. Natuke meenutab ka midagi magusat. Nagu ikka, siis alati võiks aroomi rohkem olla. Samas kui umbes pool klaasi õlut on joodud, tundub lõhn natuke intensiivsem ja tugevam ning käib läbi midagi karamelli meenutavat. Ilmselt valasin klaasi alguses liiga täis ning aroomid pääsesid vabalt põgenema.

Ja lõpuks võtan kaua oodatud sõõmu ja ei pea pettuma. Minujaoks on maitse täitsa APA'le kohane: parajalt humalane ning mõru (IBU 28). Esmalt on maitses tunda hapukust ning mõrudust võrdselt. Seejärel hakkab humalate mõrudus domineerima. Järgmisena käib suust läbi hapukus ning lõpuks minuarust ka magusus. Järelmaitse on pigem mõru ja natuke hapukas, jääb meenutama õlle tõelist palet. Õlle keha tundub olevat kerge poolne.

Kokkuvõttes ja lühidalt jään selle pruuliga rahule. Minujaoks oli mõrudus paras ning meeldiv. Aroom oli täitsa olemas ning dry-hop'i panust on tunda. Lõhn võiks olla mitmekesisem (praegu kasutasin kuivhumaldamiseks ainult Centennial'it). Ka õlle alkoholi kogus ABV 4% jääb tagasihoidlikuks. Ilmselt pruulimisel jäi meskimise efektiivsus natuke madalaks.

Pärast enda katsetust pean tõdema, et Kalevil oli õigus, kui kiitis seda retsepti. Minuarust tema kasutas Amarillo humalaid ja tulemus oli parem. Ilmselt plaanin tulevikus seda retsepti veel kasutada koos väikeste täiendustega, prooviks natuke rohkemate humalatega (nii koguselt kui ka sortidelt). Linnased kasutaks ka rohkem, saan ehk soovitud kanguse kätte. Nüüd ei jää midagi üle, kui lasta õllel keldris natuke kauem seista ja siis asuda nautima.

XIII pruul: Summer Citra Cerveza

Linnased ja helbed segasin eelnevalt meskimise kotis kokku

Alustan uut aastat üpris tegusalt ning lisaks eelmisele APA õllele otsustasin veel ühe õlle käärima panna. Seekord osutus valituks kerge ning humalane Cerveza laadne õlu. Kui tavaliselt peetakse selle tüübi all silmas laager tüüpi õlut, siis mina otsustasin selle valmis teha ale pärmiga. Lugedes teiste pruulijate arvamusi ja kogemusi, siis tõotab taoline kooslus üpris huvitav tulla.

Retsepti kohendasin natuke ka endale sobivamaks ning õlletarvikute poest muretsesin järgmised komponendid:

Meskimine

• 2,6kg Pale ale linnaseid
• 1 kg maisihelbeid
• 1 kg odrahelbeid
• 1 pk (100g) Centennial humalaid
• 1 pk Safale US-05 pärm

Pärmi valisin soovitusliku käärimise temperatuuri järgi ning US-05'l oli see suhteliselt madal. Madalama temperatuuri juures peaks käärimine kauem kestma ning ehk jääb õlu selgem ning natuke lähedasem laager õllele. Maisi- ja odrahelbeid pole ma varem õlle tegemise juures kasutanud, samas midagi erilist nendega meskimise ajal tegema ei pea.

Pappkastide tuulevarju all toimub keetmine

Meskimise plaan nägi ette tund aega 66˚C juures. Meskimise vee (22L) võtsin kraanist ning osa kuumutasin pliidil, nii sain vajaliku 68˚C'se vee. Lisasin kotiga linnased ja helbed ning segasin läbi. Tulemuseks saavutasingi plaanipärase 66˚C temperatuuri. Meskimise käigus kuumutasin aeg-ajalt vett ning segasin kõik läbi. Kokkuvõttes tundub, et meskimise temperatuuri õnnestus seekord väga stabiilsena hoida. Pärast tunnist meskimist hakkasin meski temperatuuri tõstma. Samal ajal kuumutasin pliidil erinevate pottidega linnaste loputamise vett. 

Keetmise lõpp

Linnaste loputamine toimus sarnaselt minu eelnevatele pruulidele, linnaste kott restile toetumas poti kohal. Retsept nägi ette linnaseid loputada 15L veega. Mina loputasin umbes 12 liitriga kuna tundus, et edasine loputamine märkimisväärselt suhkruid välja ei too. Nii oli mul enne keetmist potis kokku 30L virret, mille tiheduseks mõõtsin 1.028@62˚C. Nagu näha, siis loputamise lõpuks oli meski temperatuur kukkunud 78˚C'lt 62˚C'ni, ehk loputamise käigus kaotasin üpris palju soojust. 

Keetmiseks tõstsin poti õue, kuna tuppa intensiivset humalate lõhna ei soovi. Et kiiremini saavutada keemiseks vajalik temperatuur, kaitsesin potti kättejuhtuvate papitükkidega (näeb välja nagu toimuks midagi väga salajast). Keetmise ajal lisasin ka humalad:

• Cascade, 14g, keetsin 60 min
• Centennial, 16g , keetsin 20 min
• Centennial, 37g, lisasin keetmise lõpus

Virre valmis pärmi lisamiseks

Pärast keetmist jätsin poti lihtsalt õue tuule ja külma kätte. Virre jahtus 5-6 tunniga kenasti maha. Vahepeal ma kaant ei tõstund ning virret ei seganud. Loodetavasti jäid nii bakterid virde sisse sattumata.

Maha jahtunud virde valasin ümber kääritusnõusse taaskord läbi sõela ning vuaali kanga. Kääritusnõusse jõudis lõpuks 23L virret ja sade ning humalajäägid jäid välja. Tiheduseks mõõtsin 1.044, mis on natuke rohkem kui retseptis oli välja toodud. Järgmisega lisasin kuivalt pärmi ning segasin läbi. Juba 12 tunni pärast õhulukk mulksus. Tõstin kääritusnõu jahedale põrandale, et käärimise temperatuur jääks alla 20˚C.

Sarnaselt eelmisele pruulile plaanisin ka seekord kuivalt humalaid lisada. 8ndal käärimise päeval mõõtsin virde tiheduseks 1.010@18˚C. Tundus, et käärimine hakkas juba lõppema ning lisasin 20g Centennial humalaid. 

Pudelisse villisin õlle pärast 11 päevast käärimist. Õlle värvus oli kena hele kollakas ja lõhn ning maitse kenasti sidrunine. Hetkel on pudelid toas karboniseerumas ning õigepea viin keldrisse laagerduma. Seega tulemusega peab natuke veel kannatama. 

XII pruul: all-grain American Pale ale

Kunagi minu valmistatud IPA tundus paljudele mu tuttavatele liiga ekstreemne ning meenutas 'apteegi maitset'. Saan sellest täitsa aru, kuna tugev humalate mõrudus ei ole kõigile meeltmööda. Mõtlesin võtta humalaid astme võrra vähemaks ning valmistada üks American Pale ale, mis oma mõrudusega jääb IPA'le alla, kuid säilitab humalatele omase aroomi ning värskuse. Ka kodupruulijate kokkutulekul maitstud APA'd olid mulle meelt mööda. Seega natuke otsimist internetis ning leidsin endale sobiliku retsepti.

Poest oli vaja muretseda järgmine list:

• Pilsner linnased - 2,8kg
• Munich linnased - 950g
• Nisu linnased - 950g
• Caramunich linnased - 300g
• Cascade humalad - 1pk (100g)
• Pärm safale US-05 - 1pk (11,5g)

Nagu näha, siis asendasin Amarillo humalad Cascade'iga. Seega arvutasin ka humalate kogused ümber vastavalt alfa hapete hulgale.

Meskimine

Kuna õues on ilmad jahedad ja tuppa humalate keetmisest tekkivat aroomi ei soovi, toimus õlletegu garaažis. Nagu ikka algas kõik vee kuumutamisest 68˚C'ni. Meskimisel plaanisin kasutada 27L vett. Kuna ka garaažis oli veidike jahe, kippus meski maha jahtuma ning aeg-ajalt kuumutasin seda. Vahepeal olin endale uue pulktermomeetri soetanud, mis väga täpselt ja kiirelt õiget temperatuuri näitas. Seega pärast segamist kontrollisin kiirelt ka temperatuuri ning vajadusel kuumutasin vett. Kokkuvõttes läks meskimine minuarust hästi, temperatuur kõikus +/-2˚C. Kindlasti natuke oli abiks matt, mille keerasin ümber poti, et külm õhk vähem mõju avaldaks.

Meskimise lõpus tõstsin temperatuuri ~75˚C'ni ning eemaldasin linnaste koti meskist. Koti tõstsin resti peale poti kohal ning loputasin eelnevalt kuumutatud 14L veega läbi. Algselt oli plaan 9L veega läbi loputada kuid unustasin ära asjaolu, et linnastesse jääb teatud kogus vett. Seega õige koguse saavutamiseks keetmiseks kasutasin loputades rohkem vett.

Keema ajasin kokku 34L virret. Tundub, et minu kasutatud küttespiraal jäi sellise koguse jaoks veidike lahjaks, kuna temperatuur tõusis aeglaselt. Virret plaanisin keeta kokku ühe tunni, seega esimene ports humalaid (25g) läks potti kohe keedu alguses. 20 minutit enne keedu lõppu lisasin teise portsu humalaid (31g). Viimase koguse humalaid (31g) lisasin keetmise lõpus.

Humalate kaalumine

Keetmine

Pärast keetmist valasin virde kohe kääritusnõusse jahtuma. Et õlu vähekenegi selgem tuleks, valasin virde läbi sõela ning vuaali kanga. Nii jäi humalate puru ning muu sete kääritusnõust välja. Kokku jõudis kääritusnõusse 25 liitrit virret, mille tiheduseks mõõtsin 1.038, mis jääb natuke retseptis väljatoodule alla (1.047). Ilmselt ei olnud minu meskimine piisavalt efektiivne. Aga mis seal ikka, tuleb veits lahjem õlu. Kuna spetsiaalselt jahutit mul veel pole, jätsin kinnise kääritusnõu õue jahtuma. Igaks-juhuks panin vesiluku ka peale, et midagi kahtlast virde sisse ei satuks. Tänu jahedatele ilmadele jahtus virre kenasti maha umbes 4-5 tunniga. 

Pärm lisatud

Kui virre oli 24˚C ringis, lisasin kuivalt pärmi ning segasin virdesse sisse. Käima läks õlu umbes 24 tunniga ning jätsin kääritusnõu tuppa umbes 20˚C juurde. 

Pärast nädalast käärimist mõõtsin tiheduseks 1.008. Tundus, et käärimine on lõppenud. Kuna plaanisin ka dry hop'i käigus kuivalt humalat lisada, siis lisasingi kohe 35g Centennial humalaid. Humalad jätsin kääritustünni kaheks päevaks. Seejärel asusin oma õlut pudelitesse villima. Õlle tihedus oli endiselt 1.008, seega käärimine oli juba lõppenud. 

Pärast dry hop'i nägi õlu kääritusnõus välja sogane

Villimiseks kasutasin esmakordselt ka pudelite automaattäitjat, mis kinnitus kääritusnõu kraani külge. Esmamulje selle vidina kohta oli väga positiivne, ei pidanud pidevalt kraaniga mängima, õlu puutus vähem õhuga kokku ning kui pudel ääreni õlut täis lasta ning täitja pudelist eemaldada, jäi täpselt paras õhuruum pudeli ülaossa. 

Kokku sai täidetud 40 0,5L pudelit, üks 2L suur pudel ning paar 0,33L läbipaistvat pudelit. Üpris palju jäi kääritusnõu põhja humala ning pärmi segust vedelikku, mida pudelitesse ei tahtnud villida. Seejärel jätsin pudelid tuppa vaikselt karboniseeruma ning mõne aja pärast rändavad nad edasi keldrisse laagerduma. Kokkuvõtte pruuli tulemustest teen seega mõne nädala pärast.

XI pruuli hinnang: Maltoosast Väike Orav

Viimane aeg on kirjutada ka hinnang Väikse Orava õllele. Üritasin õlle valmis saada jõuludeks ning sõprade-tuttavate hulgas oli mitmeid huvilisi, kes soovisid samuti seda õlut oma jõululaual pakkuda. Paraku natuke läks õlle valmimisega kiireks ning karboniseerumise lugesin lõppenuks loetud päevad enne jõule. Seega jahedas keldris ei jõudnud pudelid eriti kaua rahulikult seista.

Õlle villisin ma 0,5L traatkorgiga ning 0,33L kroonkorgiga pudelitesse. Sildid tegin kõik ühesugused ning kujundasin algseliste vahenditega ise. Peab mainima, et kandilisi ning ilma kumerusteta siltide välja lõikamine võttis kordades vähem aega. Lisaks suutsin sildile mahutada kogu olulise info.

Aga nüüd lähemalt õllest endast. Klaasis õlle värvust vaadates ei hakka peale tuhmi musta ühtegi teist tooni silma. Õlle vaht on samuti tumeda-pruunika tooniga. Vaht minu klaasis väga kaua ei püsi aga see-eest jätab klaasi külgedele jäljed.

Lõhna poolest tunnen esmalt ära karamellise ning õrna kakaose aroomi. Veel on kergelt tunda värskust humalatest ning kõrvetatud linnaste aroomi.

Viimaks õlut maitstes on esmalt tunda magus-hapukust (leiba meenutav hapukus) ja kuivust..Keha on ehk natuke lahjapoolne ning gaasi veidike alla keskmise. Pärast esmamaitset tõuseb esile hapukus, mis õige pea asendub kerge mõrudusega. Järelmaitse on õllel jällegi magus-hapukas, jätab suu natuke kuivaks. Tunda on ka väikseid vihjeid kohvist ning kõrvetatud magusast.

Antud õllega jäin ise rahule ning teised, kes seda maitsesid, kiitsid samuti. Ka enamasti heleda õlle fännid jõid seda hea meelega ning positiivse külje pealt toodi välja mahe ning tasakaalukas maitse, kõrvetatud maitset ei olnud liiga palju ning alkoholi sisaldus täpselt paras. Kindlasti näitab selle õlle menu ka fakt, et antud kirjatüki ilmumise ajaks on mul see õlu otsa saanud ning ilmselt juurde ei saa teha (maltoosa valmistatud piiratud koguses).