Teine pruul: Coopers Wheat beer

Minu eelmise (esimese) pruuli tulemustest saab lugeda siit. Nagu selgus, oli esimese pruuli tulemus joodav, kuid saaks ka paremini. Seekord valisin hoolikamalt algmaterjale, täpsemalt konservi ehk linnaseekstrakti. Valitus osutus Coopers Wheat beer (15,20€), mis välismaiste foorumite põhjal tundus olevat hea valik. Selle komplektiga kaasas olnud pärmil oli trükitud W täht, mistõttu järeldati foorumites, et tegemist võib olla spetsiaalse nisuõlle pärmiga (tavaliselt on kaasas kõige tavalisem ale pärm). Kontrollisin veel konservi ja pärmi "parim enne" kuupäeva, mis oli 2013 lõpus. Seega peaks konserv ja pärm täitsa elujõulised olema. Tähtajale lähedal või selle ületanud materjalid ei pruugi head tulemust anda. Veel muretsesin igaks-juhuks pruulimine.ee poest 100 oranži pudelikorki (2,76€) ning puhastusvahendit Chemipro OXI 100g (3,25€). Kuna soodsad hüdromeetrid oli pruulipoodidest otsas leidsin Prismast kõige lihtsama 5,99€ maksva hüdromeetri. Viimaks otsin kilo suhkurt ja kõik vajalik teiseks õlleteoks oli olemas.

Valmis virre enne pärmi lisamist

Koju jõudes puhastasin kääritusnõu, õhuluku, segamislusika ja hüdromeetri puhastusvahendiga. Pärast loputasin veega kõik üle (puhastusvahendi õpetuse järgi pole vaja seda teha). Seejärel panin 4 liitrit vett keema ja samal ajal asetasin konservi sooja vette, et see vedelamaks muutuks. Seekord otsustasin pärmi enne lisamist niisutada. Selleks võtsin pool klaasi läbikeedetud ja mahajahutatud vett ning lisasin pärmi. Klaasi peale asetasin fooliumitüki. Hoidsin pärmi klaasis, kuni tegelesin virde valmistamisega. Kõigepealt kallasin kääritusnõusse keeva vee, seejärel konservi sisu ja suhkru. Väikse koguse keedetud vett kallasin tühja konservi purki, et seinte küljest kogu ekstrakt kätte saada. Kui kõik oli kääritusnõusse kallatud, segasin selle põhjalikult läbi kuni see ühtlaseks massiks muutus. Siis hakkasin lisama külma vett, kuni saavutasin koguse 23 liitrit. Vett kallasin kõrgelt, et virret aereerida (õhutada). Virde temperatuuriks sain ma 25,1˚C. Esimest korda hüdromeetrit kasutades sain virde tiheduseks 1,040. Virre oli tumepruuni tooniga, loodetavasti käärimise ajal muutub heledamaks. Kõige viimasena lisasin pärmi-vee segu. Segasin pärmi korralikult virdesse sisse. Viisin kääritusnõu vaiksesse kohta ning asetasin õhuluku koos läbikeedetud veega peale.

Juba 12 tunni pärast mulksus õhulukk korralikult ja natuke vahtu jõudis õhuluku torustikku. Aktiivne käärmine lõppes 3-4 päevaga. Kui õlu oli käärinud 8 päeva, võtsin kääritusnõu kraani kaudu väikse proovi ning mõõtsin tihedust. Tulemuseks sain 1,010@22˚C, mis on juba päris hea tulemus. Lisaks oli õlle värvus heledamaks muutunud, mis meenutas õiget nisuõlle värvi. Õhulukk veel natuke mulksus, seega jätsin õlle veel käärima. 10ndal päeval mõõtsin uuesti tihedust ja sain uuesti tulemuseks 1,010@22˚C. Tavaliselt peakski õlu tihedus käärimise ajal 4-5 korda vähenema, minu puhul oli tihedus 4 korda väiksem. Järelikult polnud käärimine piisavalt efektiivne olnud või käärimine veel jätkus. Vahest võib õhuluku mulksumine tähendada hoopis seda, et käärimise ajal on õlle sisse tekkinud süsihappegaas ning nüüd väljub see vaikselt sealt ja käärimist enam ei toimu. Lootsin selle viimase variandi peale ning otsustasin villida oma õlle nüüd pudelitesse, kuna tihedus polnud 3 päeva muutunud.

Õlle käärimise ajal olin ma kogutud pudelid loputanud ning läbi harjanud. Katsetamise mõttes lasin kõik pudelid nõudepesumasinast korra läbi, nii sain viimased liimijäägid pudelitelt ära. Villimise ajaks eemaldasin kääritusnõult õhuluku ning tõstsin nõu köögi tööpinnale. Kõik pudelid otsustasin veel desinfitseerida ahjus 20min@150˚C. Pudeli korgid loputasin keevas vees igaks-juhuks läbi. Pudelid panind tööpinnale jahtuma ning kogid peale, et mustus sisse ei läheks. Samal ajal panin paika plaani, millistesse pudelitesse kui palju suhkurt lisada. Õpetuses on kirjas, et pool teelusikat 0,5 liitri kohta. Kuna mu eelmine õlu sellise suhkru kogusega oli nõrgalt gaseeritud, otsustasin lisada rohkem suhkurt. Osadele pudelitele panin ühe teelusika suhkurt ja teistele kuhjaga teelusika suhkurt. 0,33 liitristesse pudelitesse panin vastavalt 0,5 teelusikat ja 1 (ilma kuhjata) teelusikat suhkurt.

Õlle lasin pudelitesse vaikselt ja korraga täitsin 3-4 pudelit. Seejärel lisasin neile suhkurt ja siis kohe korgid peale. Seekord jätsin igasse pudelisse rohkem õhuruumi. Kuid sellest hoolimata lisades suurema koguse suhkurt pudelis õllele, hakkas see vahutama ja ajas õlle pudelist välja. Selle vältimiseks lisasin suhkurt väiksemate osade kaupa või panin korgi kohe pärast suhkru lisamist pudelile lõplikult peale. Tekkinud vaht alanes suletud pudelites.

Villimine: vasakult kääritusnõu, täidetud pudelid ja tühjad pudelid jahtumas

Hoiule asetades loksutasin igat pudelit korralikult, et suhkur paremini lahustuks. Kuna õlu reageeris suhkrule vahutamisega, loodan, et soojas seistes need lõhkema ei hakka. Toas plaanin pudeleid hoida nädala (nagu õpetuses kirjas) ning seejärel viin need jahedasse keldrisse paariks nädalaks seisma.

Antud pruuli tulemustest kirjutasin siin.

Esimese pruuli hinnang: Muntons Mexican Cerveza

Lõpuks jõudis kätte minu sünnipäev, kus lubasin külalistele oma esimest koduõlut pakkuda. Selleks ajaks oli mu õlu 2 päeva seisnud toasoojas ning seejärel 2 nädalat jahedas keldris.

Tegelikult umbes nädal pärast villimist tõin keldrist ühe õlle välja testimiseks, et veenduda külalistele pakutava õlle kvaliteedis. Õnneks ma ei pidanud pettuma ning maitses täitsa õlle moodi. Ennatlikke järeldusi ma tegema ei hakanud ning otsustasin oodata veel nädala ja siis juba külaliste arvamust küsida.

Enne õlle serveerimist lisasin pudelitele sildid ja tõin pudelid keldrist välja ja panin külmikusse jahtuma. Kogu selle protsessi käigus üritasin pudeleid võimalikult vähe liigutada ja raputada, et põhjas olev sete laiali ei lendleks.

Serveerimiseks kallasin õlle topsi, jättes pudeli põhja 2-3 cm setet. Enamus külalisi maitses minu esimest õlut ja arvamused olid sellised:

• Täitsa õlle moodi
• Natuke mõru ehk
• Ei saagi aru, et oleks koduõlu (siin peeti silmas stereotüüpset roostekarva magusat kanget koduõlut)
• Tundub natuke lahja
• Lõhnab nagu õlu, maitseb ka õlle moodi vist (arvas inimene, kes tavaliselt õlut ei joo)

Kuna ma ise eriline maitseekspert pole, ei oska ma arvatavasti kõiki maitsenüansse välja tuua. Pudelit lahti tehes tundus, et on vähe gaase, kuid klaasi kallates tekkis ilus vahukiht peale. Kahjuks oli seda vahtu natuke vähevõitu ning see väga kaua seal ei püsinud. Enamus pudelitesse olin ma lisanud õpetuses soovitatud suhkru koguse, osadesse pudelitesse panin jällegi rohkem suhkurt. Gaaside hulk tundus olevat aga mõlemal juhul kehvake. Foorumites on välja pakutud erinevaid põhjuseid, mis õlles vähe mulle on. Tavalisteks vigadeks on mustad pudelid, halb suhkur või jäeti pudelisse liiga vähe õhuruumi. Minu puhul võib kehtida ka see viimane väide, kuna jätsin võrreldes poeõlledega veelgi vähem vaba ruumi pudeli kaela.

Pudeli põhja jätsin paari sentimeetri jagu setet, mis maitses väga mõrudalt ja kibedalt võrreldes ülejäänud õllega. Õlu ise oli ka mõrkjas ning algul natuke harjumatu maitsega. Pärast esimesi sõõme ei tundunud see enam liiga mõru. Nagu pärast käärima panemist foorumitest leidsin, on Muntons Mexican Cerveza kasutajate arust üpris mõru õlu. Seega see pidas paika. Suures koguses seda õllet korraga tarbida ei sooviks, kuid pudeli-kaks maitseb see hästi.

Lõhn oli õllel värske ning natuke meenutas puuvilju. Tavaliselt annab sellise maitse alkoholi käärimisel tekkivad kõrvalained estrid, mis peaksid ka pohmelli tekitama. Arvatavasti tekkisid estrid mu õlle sisse liiga sooja käärimistemperatuuri tõttu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mu esimene pruul õnnestus, valmis täitsa joodav õlu. Kuid arenguruumi on veel palju ning loodetavasti järgmiste pruulide jooksul saan rakendada vahepeal omandatud teadmisi ja valmistada parem koduõlu.

Esimese õlle valmistamise alguse kohta kirjutasin siin.
Esimese pruuli villimisest kirjutasin siin.

Natuke teooriat: Õlle valmistamise protsess

Koduõlle valmistamine on sama lihtne nagu toidu valmistamine kodus, erilisi oskusi see alguses ei nõua. Kuid kui juba soovida suurepärast tulemust, on vaja kogemusi ning õigeid teadmisi. Kuna ma ise pole veel linnastest õllet  teinud ning kogun veel teadmisi selle jaoks, mõtlesin seda ka teiega jagada. Antud postituses kirjeldan lühidalt linnasest õlle valmistamise protsessi. Minu eelnevatest postitustest saab infot, kuidas kontsentraadist ehk konservist õlut valmistada. Linnastest õlle valmistamise protsessi jagan ma väikesteks sammudeks, mille kohta plaanin ka täpsemalt kirjutama hakata.

Kodus õlle valmistamiseks on vaja minimaalselt varustust:

• Pott, mis oleks piisavalt suur, et soovitud õlle kogus sinna sisse mahuks;
• Pliit või põleti, millega potis olevat vedelikku kuumutada saab;
• Potis vedeliku segamiseks on vaja pikema varrega lusikat;
• Linnaste leotamiseks on vaja sõela või kurnamiskotti, et linnaseid saaks pärast kuumutamist välja võtta. Alternatiivina võib kasutada ka spetsiaalselt meskimise nõud;
• Kääritusnõu koos õhulukuga.

Kuna õlle valmistamine on küllalti pikk protsess ning retseptis on vajalikud andmed umbkaudselt välja toodud, siis soovitatakse õlle valmistamise ajal olulisemad näitajad (temperatuurid, vee kogused, kuumutamise ajad, vedeliku tihedused) üles märkida, et hiljem neid analüüsida ning järgmine kord parem tulemus saavutada.

Aga alustame siis otsast peale:

1. Kõigepealt on vaja kokku koguda retseptis ettenähtud koostisosad. Nendeks on tavaliselt jahvatatud linnased (võib olla ka mitut erinevat sorti), humal (jällegi võib olla mitut erinevat sorti), pärm ja vesi. Valikuliselt võib vaja minna pärmi toitaineid, PH- regulaatoreid ja muid lisaaineid (ilma milleta saab ilusti hakkama).
2. Järgmisena on vaja kõik õlle pruulimisel kasutatav varustus ära puhastada ning desinfitseerida. Puhastamata seadmed võivad rikkuda valmis õlle maitset, lõhna ja muid omadusi. Desinfitseerimiseks soovitatakse kasutada spetsiaalseid keemilisi vahendeid.
3. Kui kõik on pruulimiseks valmis, saab alustada virde (wort - inglise keeles) valmistamisega. Seda protsessi nimetatakse meskimiseks (mashing). Selleks kuumutatakse vesi retseptis ettenähtud temperatuurini (näiteks 67 kraadi Celsiust) ja lisatakse jahvatatud linnased ettevaatlikult ja pidevalt segades, et ei tekiks klompe. Nüüd hoitakse linnaseid kuumas vees 60-90 minutit. Hea oleks, kui vee temperatuur püsib selle aja jooksul enam-vähem sama. Meskmise ajaks võib poti mässida tekkide sisse või kui vesi hakkab liiga maha jahtuma, ettevaatlikult pliidi peal seda kuumutada. 60-90 minuti pärast võetakse linnased välja ja loputatakse kuuma veega (näiteks 77 kraadi Celsiust), nii suuredatakse virde kogust ja pestakse linnastest rohkem suhkruid välja. Valmis virre on suhkrune pruun vedelik. 
4. Pärast meskimist keedetakse virret. Keetmise ajal asetatakse virdesse humalaid (hops), mida keedetakse teatud aja, et saavutada õige õlle maitse. Keetmise ajal väheneb virde kogus.
5. Pärast keetmist on soovituslik virre jahutada võimalikult kiiresti maha, et saavutada pärmile sobilik temperatuur. Selleks kasutatakse spetsiaalseid jahuteid või võib poti asetada külma, jääkuubikutega vette. Talvel võib ka lumehanges virret jahutada. Jahtumise ajal toimub cold-brake, mille käigus virdes olevad proteiinid sadestuvad poti põhja. Pärast virde jahutamist tuleks see kallata kääritusnõusse. Selles etapis on hea virret ka õhutada, seega võib kallata üpris agresiivselt ja sorinaga.
6. Kääritusnõus lisatakse virdele pärm. Kindlasti tuleb enne pärmi lisamist kontrollida, et virde temperatuur oleks pärmile sobilikus temperatuuri vahemikus, vastasel juhul ei pruugi pärm "käima" minna. Pärast pärmi lisamist võib virret veel natuke segada, et pärm saaks hapnikku ning oleks ühtlaselt virde hulgas laiali. Pärm tarbib virdes olevat suhkurt ning toodab alkoholi ning süsihappegaasi.
7. Järgmisena toimub käärimine õhukindlalt õhuluku all. Käärimise lõppedes villitakse õlu ümber teise kääritusnõusse (teisejärguliseks käärimiseks), pudelitesse, ankrusse või muusse mahutisse. Pärast ümbervillimist ajatakse õllele gaas (mullid) sisse. Selleks kasutatakse pärmi jääke ning suhkurt või lastakse süsihappegaasi balloonist otse gaasi õlle sisse. Pärast villimist jäetakse õlu veel mõneks ajaks laagerduma ja settima, et juues oleks õlu selge ja parema maitsega.

Kui kõik eelnevad protsessid õigesti tehtud ja baktereid vahepeal õlle sisse ei pääsenud, siis tulemuseks peaks olema hästi maitsev isevalmistatud õlu. Enne tarbimist on soovitatav külmkapis see maha jahutada!