Esimene pruul: Muntons Mexican Cerveza (algus)

Nädal tagasi tekkis mul idee oma sünnipäevaks valmistada oma esimene koduõlu. Huvi kodus jookide valmistamise vastu oli mul juba varem olemas, kui proovisin Selverist ostetud kaljapulbrist midagi valmistada. Tookord polnud tulemus eriti joodav ning tuli kraanikausist alla kallata. Nüüd otsustasin asja tõsisemalt kätte võtta ning uurisin netist natuke koduse õlle valmistamise võimalustest. Hea mõte tundus esimesena proovida "konservist" õlut valmistada. Interneti avarustes on palju infot nende kohta, nii eesti kui ka inglise keeles. Oma esimese õlle pruulimise tarbeks soetasin ma vajalikud vahendid pruulmeistrid.ee lehelt. Neil on olemas ka kauplus, kus saab tooteid uurida ja nõu küsida. Mina soovisin pruulimist alustada võimalikult minimaalsete kulutustega.

Kõigepealt oli vaja kääritamisnõud. Käisin mitmetes ehituspoodides, kus sobivat nõud polnud.
Seega tundus hea mõte soetada spetsiaalne kääritusnõu koos kraani ja vesilukuga. Kraan teeb õlle villimise pudelitesse lihtsamaks ning õhulukk on vajalik käärimise ajal süsihappegaasi väljutamiseks nii, et bakterid väliskeskkonnast kääritusnõusse ei pääseks. Lisaks on nõul küljepeal ka skaala, millega on hea õlle kogust hinnata. Antud nõu läks maksma 13,50€ (pruulmeistrid.ee)

Teiseks möödapääsmatuks kulutseks oli õllekontsentraadi ehk "konservi" valimine. Kuna mulle endale meeldivad Corona tüüpi kerged õlled, otsustasin valida Muntons Mexican Cerveza. Selle hinnaks oli 13,95€. Sellest kontsentraadist saab valmistada 23 liitrit õlut, mis liitrihinnaks teeb kõigest 60 senti. On saada erinevat tüüpi ja maitsetega kontsentraate, seega igaüks võib valida endale meelepärase kontsentraadi.

Enne koju jõudmist käisin läbi ka toidupoest ning ostsin ühe kilo suhkurt. Kõik muu vajalik tuleb kontsentraadiga kaasa.

Koju jõudes lugesin kontsentraadiga kaasasoleva õpetuse läbi ning midagi uut eelnevalt netist otsitud infole juurde ei saanud. Seega sain alustada õllevalmistamise protseduuriga.

Kõigepealt puhastasin kääritusnõu, õhuluku ja plastikust segamislusika nõudepesu vahendiga ning seejärel loputasin keeva veega. Kuna ma spetsiaalset puhastusvahendit ei ostnud, pidin jääma lootma oma puhastumeetodite peale. Konsevripurgil võtsin ära plastikust kaane, selle all olnud pärmi kotikese ja purgi ümber oleva sildi. Seejärel läks juba huvitavamaks, asetasin kontsentraadi purgi kuuma vette, et ta vedelamaks muutuks. Seejärel ajasin keema 3,5 liitrit vett, mida alguses vaja läheb. Siis avasin konservi, vastu vaatas pruun, mõnusalt lõhnav (vähemalt minuarust) siirup. Selle kallasin kääritusnõusse, seejärel lisasin ühe kilo suhkurt ning viimaks 3,5 liitrit keeva vett. Segasin kõik hoolikalt läbi, kuni "siirup", suhkur ja vesi moodustasid ühtlase massi. Siis hakkasin lisama külma kraanivett, kuni saavutasin koguse 23 liitrit. Kõigepealt lisasin ma natuke soojemat vett, kartes, et muidu tuleb virre liiga külm pärmi jaoks. Pidevalt virde temperatuuri jälgides selgus, et on vaja lisada nii külma vett kui kraanist tuleb. Kui lõpuks oli käärtusnõus 23 liitrit vett olemas, oli virde temperatuur umbes 24 kraadi, täitsa hea (alla 25 kraadi on pärmile OK). Minu kartused, et virre tuleb liiga külm, osutusid alusetuks. Segasin igaks-juhuks virde läbi ning lisasin kaasas olnud pärmi. Seejärel segasin uuesti ja üritasin lusika külge jäänud pärmitükid ka ilusti virde sisse jätta. Seejärel sulgesin kääritusnõu korralikult.

Järmisena panin kääritusnõule peale õhuluku. Seda kääritusnõu kaanest läbi surudes on hea õhulukku natuke keerata, et ta kummitihendi sisse paremini istuks. Nüüd tegin ühe väikse vea ning kallasin õhulukku läbikeedetud vett vastavate märkideni. Viga polnud mitte keedetud vee kallamises õhulukku (see oleks ikkagi soovituslik, et seal vees baktererid poleks, mis kääritusnõusse võivad sattuda) vaid hoopis selles, et ma soovisin kääritusnõu asukohta muuta ning kui sangadest kinni haarasin ja nõu üles tõstsin, vajautas nõus olev vedelik põhja nõgusaks ning tekkinud vaakum kääritusnõus imes õhulukust vee enda sisse. Kui olin kääritusnõu paigutanud lõplikku asukohta, lisasin uuesti õhulukku vett.

Kääritusnõu jätsin ma tuppa, kus õhutemperatuur on umbes 22 kraadi, mis peaks olema sobilik pärmi tegutsemiseks. Natuke jahedam sobiks ka (18-21 on soovituslik). Juba järgmisel päeval hakkas õhulukk mulksuma, mis andis teada, et pärm teeb oma tööd. Õpetuses soovitati kogu kompotil lasta käärida 4-6 päeva. Netis soovitati isegi kauem lasta pärmil kääritada. Minul muutus mulksumine harvemaks paari päeva pärast ning 6ndal päeval toimus mulksumine väga harva. Nüüd oli viimane aeg hakata mõtlema, kuhu villida käärinud õlu. Sellest aga järgmine kord...

Oma esimese õlle villimisest on juttu siin.
Kokkuvõte ja hinnang esimesest pruulist on siin.