XXXI pruuli hinnang - Linnutee

Nüüdseks on augusti alguses valminud Linnutee IPA mul külmikus õige mitu nädalat seisnud. Paraku peale erinevaid laatasid ning muid maitsmisi on alles jäänud vaid 2 pudelit, seega hinnangu saan anda põhimõtteliselt otsa lõppenud õllele.

Klaasis paistab õlu tume, vaskselt punakas ning kergelt pruunikas. Õlu on väga selge kui tuhmi värviga. Vaht on pehme, kohev ning püsiv ning umbes paari sõrme jämedune kiht jääb õllele kauaks kestma.

Aroom on pigem magus, meenutab puuvilju, veidi moosi ning virsikut. Tunda on Galaxy humalale iseloomulikku värskust üle keskmise intensiivsusega.

Õlle aroom võis olla veidi ekslik, kuna pärast maitsmist on kogu magusus pühitud. Suus möllab ringi tugev mõrkjus, mis on veidi vaigune, puine ning muidugi puuviljane. Keelelt käib läbi ka kerge hapukus, mis jääb kindlalt mõrkjusele alla. Linnaselist magusust on vähe, ka vähene alkohol ei anna kuidagi kerget magusust juurde. Kuna õlu oli kääritatud juuli lõpus, siis veidi liiga kõrgest käärimise temperatuurist võib ehk kergelt tunda midagi meditsiinilist.

Järelmaitse on peamiselt mõrkjas, veidi kuiv, hulganisti värskendav ning jääb keelele püsima kauaks. Õlle keha on üle keskmise ning gaasi on piisavalt.

Kokkuvõttes meeldib see õlu mulle väga. Tunda on meeldivalt tugevalt humalate mõrkjust, mis pole liiga intensiivne. Kuna osa humalaid lisasin enne keetu (FWH - first wort hopping), siis sealt peaks pärinema mahedam mõrudus. Kui natuke norida, siis võiks magusust veidi rohkem olla. Praeguses olekus sobib õlu hästi värskenduseks ning isegi saunas jooksin seda hea meelega. Galaxy humalate värskusest ning tugevast aroomist ei saa mulle küll, ilmselt pean ühe uue IPA nendega valmis keetma.

Kokkuvõte Eesti Vabaõhumuuseumi sügislaadast

Õlled valmis ja sildistatud päev enne laata

Möödunud pühapäeval toimus Vabaõhumuuseumis sügislaat. Põhirõhk antud laadal oli leival, mille valik oli väga mitmekesine. Lisaks pakuti laadal erinevaid käsitööna valminud kaupu, alates ehetest ning lõpetades söödava-joodavaga. Nii oli ka nanoPruul esindatud oma õlle ning siidri valikuga.

Kuna nüüdseks on laadakogemusi õige mitu meie arvele kogunenud, siis seekord teadsime juba, mida oodata. Laadaks valmistasin spetsiaalselt 3 erinevat õlut ning ühe siidri. Kuna kahe laada (eelmine oli Vanamõisa käsitöölaat augusti lõpus) vaheline aeg oli lühike, siis ettevalmistused selleks korraks jäid üpris viimasele minutile ning alles päev enne laata sai kõik pudelid sildistatud. Samas kääritamise ning järelkäärimisega väga kiirustama ei pidanud, pigem jäi natuke lühikeseks laagerdumise periood.

Niisiis, laada hommikul laadisin autosse järgmise joogivaliku:

• Lacerta - IPA - 6,1%
• Vöötkakk seenior - Brown ale - 5,2%
• Käbikuningas - Belgia Blonde(???) - 5,1%
• Kuldne sügis - Finlandia siidrikontsentraadist - 4,3%

Kuna hetkel olen oma blogiga tegemistest veidi maha jäänud, siis lähitulevikus kirjutan nende õllede valmistamisest täpsemalt.

Joogid reas, vasakult: Kuldne sügis, Käbikuningas, Vöötkakk seenior, Lacerta

Kaks rõõmsameelset õllede tutvustajat.

Laadapäev algas, nagu ikka, üsna vara
oma leti ülesseadmisega. Meil väga vedas ilmaga, mis sel sügishommikul oli suhteliselt soe ning päikeseline. Ka seekord olin valmistanud lauale lühikirjeldused igast pruulist ning juurde lisasime paar näidispudelit. Kuna erilist varjualust meil polnud, siis kogu oma varu tõstsin lihtsalt päikese käest varju. Päeva jooksul pidin vastavalt päikese liikumisele oma kaste veidi ringi tõstma, et päike neile peale ei paistaks. Kohapeal tarbimiseks serveerisime voolu puudumisel õllesid külmakastist, mis suutis jooke piisavalt jahedana hoida. Kõik kaasa ostetud õlled jäid varjus õhutemperatuuriga võrdseks (max 16-17 kraadi).

Päev algas suhteliselt rahulikult. Umbes 12 paiku oli märgata suurema rahvahulga saabumist. Võrreldes Vanamõisa laadaga oli valikut meie laual veidi vähem, nii oli meil kergem ja külastajatel palju selgem, mida me pakume. Degusteerijaid käis meie laua juurest läbi mitmeid. Hea meel oli ka tuttavaid nägusid eelmistest laatadest kohata. Üldiselt tundus toimivat juba tuttav fenomen, kui paar inimest jäi laua äärde juttu kuulama ja õllesid maitsma, siis kogunes üpris kiirelt uudishimulike juurde. Nii võiski mõni hetk märgata, et meie 2,5 meetrine laud kipub kitsaks jääma.

Kiirematel aegadel ei tahtnud kõik laua taha ära mahtuda

Laada lõpuosas oli seis juba nukker, valikut oli jäänud vähemaks.

Mulle tundus, et õlle maitsjad jäid minu pruulidega rahule. Üldiselt olid õlled väga erineva maitsega ning oma lemmiku leidsid humalate fännid kui ka magusama või mahedama õlle austajad. Paar tundi enne laada lõppu oli enam-vähem selge, et koju tagasi midagi eriti viia pole vaja. Varud vähenesid plaanitust veidi kiiremini ning umbes tund enne laada ametlikku lõppu pakkisime oma laua juba kokku. Olgu mainitud, et Vöötkakk seenior ning Lacerta IPA pidasid kõige kauem vastu. Põhjus ilmselt suuremas kaasavõetud koguses.

Kui alguses kartsin, et laadal võib külastajaid väheks jääda (samal päeval toimus SEB maraton), siis see sai mõne tunni jooksul ümber lükatud. Nelja joogi valik tundus laadal hästi toimivat ning liigset rabelemist polnud vaja. Degusteerimistopse kulus umbes 200, eks siit saab aimu ka meie külastatavusest. Sooviks tänada kõiki, kes aitasid kaasa õllede ettevalmistamisele ning toetasid meid laadal. Loodetavasti jäid kõik huvilised meie pakutuga rahule ning leiavad tee nanoPruuli Facebooki lehele, kust saab värskeimat infot uutest õlledest, mida maitsta saab.

Kodupruulijate 11. kokkutulek - Fullers ESB kloon

Ilmselt mingi kindla süsteemi järgi paigutatud pudelid

Vahepeal on toimunud juba järjekorras üheteistkümnes kodupruulijate. Kuna Pudeli baari reserveeringuga läks natuke nihu, siis kogunesime kaaspruulija Silveri hoovis. Septembri alguse kohta oli ilm väga hea.

Ise ma jõudsin kokkutulekule väikese hilinemisega, selleks ajaks oli joogilaud juba lookas ning söögilaud kaetud tänu kahele Sergey'le ning Romanile, kel õnnestus organiseerida meile paar kandikut sushidega Mysushi restoranilt. Laua taga olid kõik juba kohad sisse võtnud ning ilmselt ootasid veel mind.

Kuna õlut oli seekord palju ning valget aega suhteliselt vähe, siis õllede degusteerimist alustati üpris kiire tempoga. Ka mu märkmed ei tahtnud eriti edeneda, seega panustan seekord rohkem piltidele ning hoian kirjeldused lühikesed.

Enne õllede maitsmist sai kõhu täis

Esimesena avasime paar pudelit originaal Fullers ESB'd, et panna paika alus võrdlusteks. Õlu oli selge, punakas-pruuni tooniga, tagasihoidliku vahukihiga. Aroom oli magus ning karamelline. Maitse oli pehmelt mõrkjas, veidi magus.

Kloonidest esimesena maitsti minu versiooni. Paraku ei õnnestunud mul korralikku pilti klaasist ning pudelist teha, seetõttu lavastasin sama stseeni hiljem kodus. Minu ESB oli esindatud kahe erineva pärmiga: S-04 ning Mangrove Jack's British ale M07. Ilmselt ebaõnnestus mul käärimine, lõpptihedus oli mõlemal versioonil 1.020. Ka maitsest oli tunda liigset magusust, lisaks veidi kõrvalmaitseid, mis olid tingitud liiga kõrgest käärimistemperatuurist (jälle!). Austatud žürii hindas paremaks M07'ga kääritatud versiooni, mis oli veidi kuivem ning mõrudus oli paremini tasakaalus.

Jätkasime maitsmist Jaanise versiooniga, mille sildi kujundus oli inspireeritud originaalsildist. Õlle kangus oli sama, mis originaalil 5,9%. Klaasis oli õlu kergelt hägune ning vahtu vähe. Aroom oli magus, väga lähedane õigele Fullersile, natuke oli tunda mett ja ka humalate värskust. Maitse oli mõrkjas, humalane ja kergelt magus. Järelmaitses oli tunda veidi rohust mõrkjus, mis originaalist oli veidi tugevam. Gaseeritud oli õlu kergelt.

Järgmisena avasime Taneli ESB, millel oli tagasihoidlik väike sildike. Õlle kangus taaskord identne originaali omaga. Värvuselt oli õlu ehk veidi heledam, vahtu suhteliselt vähe ning õlu oli kergelt hägune. Aroom oli tagasihoidlik, linnaseline ning magus. Sarnaselt eeskujule oli õlles gaasi alla keskmise, maitse pigem magus, karamelline. Mõrkjust oleks ehk veidi rohkem võinud olla.

Erlingi ilma sildita ESB paistis silma intensiivse aroomiga, tunda oli humalate värskust ning magusust. Klaasis oli õlu selge, koheva ning püsiva vahuga. Maitses oli esikohal mõrkjus, tunda oli ka kergelt alkoholi. Järelmaitse jättis suu kuivaks, mõrkjas-magusaks ning midagi meenutas veidi pähklit. Kääritamisel oli kasutatud Mangove'i Burton Union M79 pärmi.

Aivo oli kohale vedanud terve KEG'i ESB'ga. Õlu vahutas tugevalt ning ilmselt survega serveerimisest oli tingitud ka õlle hägusus. Vahtu oli palju ning püsis keskpäraselt. Õlle värvus tundus originaalist veidi heledam olema. Aroom oli pigem hapukas, alla keskmise intensiivsusega, tunda oli humalate värskust. Maitse oli veidi erinev, pigem hapukas-magusa tooniga. Järelmaitses oli tunda mõrkjust segatuna hapukusega ning jättis suu kuivaks.

Silver, meie võõrustaja, oli sarnaselt minule valmistanud ESB'd S-04 ning M07 pärmiga. Peab tunnistama, et tal tuli see palju paremini välja. Küll oli õlu eesmärgist veidi kangem, 6,4% ABV. Klaasis oli õlu selge, koheva peenemullise vahukihi all. Aroom humalaselt värske, magusust oli õige pisut tunda ning meenutas karamelli. Maitse oli tugevalt mõrkjas, mis blokeeris kerge magususe. Tunda oli ka väikest kõrvalmaitset, mis ei häirinud. S-04 pärmiga valmistatud versioon oli pigem magusam. Lisaks oli Silveril osa õllest villitud ka KEG'i, mis tundus olevat veelgi parem.

Sellega olid kõigi meie kuue ESB valmistaja kloonid maitstud ning mälu värskendamiseks proovisime uuesti Fullers'i ESB'd. Kokkuvõttes peab tunnistama, et kõik said üpris hästi hakkama kopeerimisega. Kui õlle kõik omadused päris samad polnud, siis millelegi ikka oldi pihta saanud. ESB'de kokkuvõtte ning arvamuste avaldamine jäi lauas veidi lühikeseks. Oli kuulda arvamusi, et parimad olid Jaanise versioon, Erlingi aromaatne ESB ning Silveri KEG'i variant. Ma pole päris kindel, kas kõik täpselt sama retsepti järgi oma versiooni valmistasid. Samas ei tea keegi meist täpselt, mida Fullers oma õlle valmistamisel kasutab. Kui jätta kõrvale originaal ESB, siis mulle tundus, et kõik õlled olid õnnestunud ning täitsa nauditavad.











Vahepeal oli väljas juba hämaraks läinud ning olin tõsises hädas oma telefoniga järgnevaid õllesid jäädvustamas. Olin sunnitud kasutama välku, mis võis õlle välimust veidi moonutada.

Järgmisena võtsime ette uue osaleja Hansu esimesed katsetused all-grain vallas. Tumeda õlle austajana oli ta toonud oma kolm esimest linnastest valmistatud pruuni või musta õlut.

Esimese õlle nimi oli Pruuno. Värvuselt punakas-pruun, üpris selge ning koheva vahuga. Aroom oli karamelline, kohvine ning kakaone. Maitses oli tunda kohvist mõrkjust ning kerget hapukust. Järelmaitse oli pigem kuiv ja hapu. Üldiselt oli tegemist hea õllega ning lauas jagus sellele kiidusõnu.

Hansu teine õlu oli Tõmmu Neid. Sarnaselt eelmisele oli seegi kohvine, kakaoselt mõrkjas, veidi kuiv ning hapukas. Natuke oli tunda meditsiinilist kõrvalaroomi ning -maitset.

Pime Öö sobib hästi iseloomustamaks väljas valitsevat pimedust kui ka õlle süsimusta värvust. Kerge vahukiht oli pruunikas. Aroom oli magus, veidi hapukas ning lisaks kerge kõrvalekalle ilmselt liiga soojast käärimisest. Maitselt oli õlu mõru ning hapukas. Järelmaitses oli tunda ka kerget magusust lisaks kuivusele ning hapuksele.

Erling oli lisaks ESB'le kaasa võtnud ka ühe huvitava õlle. Pakendatud oli see Alexandri pudelisse. Stiililt oli tegemist Berliner Weisse õllega, mida oli täiustatud lacto bakteriga. Õlu oli hele kollakas, hägune ning tagasihoidliku vahuga. Selle õlle joomisel tasuks aroomi mitte tähele panna või seda täitsa vältida. Lisaks saiasele ja magusale aroomile meenutas see solgi toru kõige otsemas mõttes ning ei kutsunud üldse maitsma. Kui õlu juba suhu jõudis, siis oli tunda mõrkjas-hapukat, suhteliselt kuiva maitset. Pean tunnistama, et aroomi ja maitse koostöös see õlu mulle väga ei sobinud (sorry Erling)
 


Õhtut jätkasime Erlingi järgmise katsetusega, seekord USA Brown ale stiilis. Õlu oli selge, pruuniga tooniga ning vähese vahuga. Aroom oli magus, kakaone ning karamelline. Maitse oli hapukalt kuiv ja kohviselt mõrkjas. Järelmaitses oli peamiselt tunda mõrkjust, mis jäi keelele keskmiselt kauemaks.

Antsu kaasavõetud õlle nimeks oli Mahe Stout, mille valmistamisel oli kasutatud tammelaaste. Õlu oli tume must, tume pruuni vahuga. Aroomis oli tunda vihjeid suitsust, kohvist ning kergest magusast, mis meenutas apelsini. Maitselt oli õlu kohvine, kakaone, hapukas-magus. Järelmaitse oli pigem kuiv ja mõrkjas.

























Mart oli seekord kaasa võtnud Amber/Pale ale. Pruulimisel oli kasutatud Citra, Chinook ning Centennial humalaid, mistõttu pruulija nimetab seda ka CCC õlleks. Õllel oli vahtu vähe, värvuselt punakas-kuldne ning kergelt hägune. Aroomis oli tunda humalate värskust ning puuviljasust. Õlle maitse oli humalaselt mõrkjas ning värskendav. Ka järelmaitse oli pigem mõrkjas. Õlu oli hea vaheldus eelnevatele ESB'dele ning tumedatele kakaostele õlledele.

Ja viimasena oli alles jäänud veel minu teine pruul Steampunk'i. Ma olin sellega valmistamisel veidi rohkem vaeva näinud käärimise temperatuuri haldamisel, seega kõrvalmaitseid ega -aroome ei täheldatud. Õlu sai lauas positiivset tagasisidet. Klaasis oli õlu selge, punakas-pruuni tooniga ning vähese vahuga. Maitse oli mõrkjas-magus-hapu ning hästi tasakaalus.

























Õhtu lõpuks oli väljas väga pime ning oma märkmeid tegin taskulambi valgel. Kuna meil oli paar õlut KEG'is, siis pärast degusteerimise ringi jätkus vestlus vabas vormis veel pikalt. Üle sai vaadatud ka Silveri pruulimise varustus. Räägitud sai väga paljudel huvitavatel teemadel, kogemusi vahetatud pruulimise varustuse ehitamisel ja soetamisel. Proovisime ka täpsemalt paika panna tulevaste ürituste kava, et saaks juba varem ette valmistama hakata.

Kuna meie oktoobri kokkutulek langeb kokku veidi suurema pruulijate kogunemisega Tartus, siis hetkel käib organiseerimine Tartu ühiskülastamiseks.Seega lähiajal on oodata täpsemat infot ning kes soovib meiega liituda, võib vaadata Facebookis üritust või otse mulle kirjutada. Kohtumiseni!

Õhtu lõpuks nägi laud välja nii

XXX pruuli hinnang - Steampunk Evolution

Oma eelmise California Common stiilis Steampunki valmistasin kodupruulijate kokkutuleku tarvis. Tegemist oli huvitava õllega ning otsustasin uuesti proovida. Seda enam, et esimene katsetus antud õllega läks veidi aiataha tänu liiga kõrgele käärimise temperatuurile. Nii otsustasin seekord valmistada samadest komponentidest õlle, et näha temperatuuride olulisust pruulimise ja käärimise ajal.

Selle kirjatüki valmimise ajaks oli pudel külmas seisnud 3 nädalat, seega üpris küps maitsmiseks.

Klaasis paistis õlu väga isuäratav. Oranžikas kuldse tooniga, tuhm ning kergelt hägune. Vahukiht oli tihe ning väga püsiv, moodustades umbes kahe sõrmepaksuse kihi. Peened mullid tõusid õlle pinnale aktiivselt.

Õlle aroom oli sarnane eelmisele Steampungile - hapukas, värske, veidi puuviljane, keskmise intensiivsusega humalane, meenutas karamelli ning pirni. Seekord ei olnud märkigi meditsiinilisest kõrvalaroomist.

Õlle maitse pakkus kõike. Esmalt oli tunda hapukust koos humalase mõrkjusega. Vaikselt hakkas mõrkjuse osakaal suurenema ning õige pea täitis see kogu suu. Kui õlu jõudis keele tagumisele otsale, oli tajuda kerget magusust linnastest ning alkoholist. Järelmaitseks jäigi suhu veidi alkoholise tooniga magusus, mida tasakaalustas mõõdukas hapukus-mõrkjus. Maitsebukett tundus olevat hästi tasakaalus. Üldpildis meenutasid suust läbikäinud maitsed veidi vaigust, lagritsast, värskelt mõrkjast ning hapukat. Õlle keha oli üle keskmise tugev, suus tundus õlu pehme, kohev, kreemjas ning paras kogus gaasi mõjus suurepäraselt.

Kokkuvõttes jäin selle õllega väga rahule ning ilmselt pean seda juurde valmistama. Kui midagi tahta parandada, siis mulle tundus, et mõrkjust võiks veidi rohkem olla (maitse asi). Kuidagi tundus magus-hapukas liialt harjumatu minu jaoks olema. Seekord maitses meditsiinilist kõrvalmaitset ei olnud tajuda, seega loen pruuli õnnestunuks.

Kõik teised, kes antud õlut maitsesid, jäid sellega väga rahule. Õlu on teistest üpris erinev ning pakub midagi uut. Humalane värskus ning laagrile omane hapukus koos mõjuvad värskendavalt.

Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.

XXIX pruuli hinnang - Pelgulinna õlu

Juba järjekorras kolmas Pelgulinna pruul on valmis maitsmiseks. Õigupoolest olen veidi selle kirjatükiga hilja peale jäänud, sest alles on ainult mõni üksik pudel. Ülejäänud on kõik rännanud huvlistele, kellele tundus õlu hästi peale minevat.

Olen üritanud iga järgmise Pelgulinna pruuli juures midagi parandada või midagi uut katsetada, samas jättes retsepti suures osas samaks. Seekord mängisin peamiselt humalatega, saavutamaks tugevamat aroomi ning veidi vähem mõrkjust. Seega vahetasin välja Centennial ning Cascade humalad ning asemele panin Citra.

Õlle värvus oli võrreldes eelmiste kordadega suhteliselt sama, hele kollakas-oranzi varjundiga. Klaasis oli õlu kergelt hägune ning üpris korraliku suuremullilise vahukihi all. Vahukiht kippus küll taanduma, jäädes pidama paari sentimeetri paksusena. 

Aroom on üks selle õlle trumpidest, olles värske, tsitruseline, lilleline, puuviljaselt magus, kergelt karamelline või mesine. Kõik see sobib hästi eeskätt palaval ilmal tarbimiseks kui ka söögikõrvale värskenduseks.

Õlle maitse seekord suuri üllatusi ei pakkunud. Alles oli mõrkjas-hapukas domineeriv maitse, mis pühib üle keele üpris kähku. Värskendavalt mõjub humalate mõrkjus, mis on segunenud tsitruseliste viljade hapukusega. Seekord on Citra humalate mõrkjus veidi mahedam ning ei ole liiga intentsiivne. Maitse lõpuosas tugevneb hapukuse osakaal, jäädes järelmaitses sidrunit meenutama. Õlle keha on suviselt kerge, suus tundub õlu pehme ning karboniseerunud on õlu kenasti. Veidi meenutab üldpildis Coronat, mida serveeritakse laimiga. Sama on väitnud ka paar tuttavat, kes täitsa ise selle võrdluse peale tulid.

Kokkuvõttes on tegemist minujaoks ideaalse suveõllega. Seekord ei ajanud ma õlut liiga kangeks, jättes ABV 4,3% juurde. Värske sidrun, humalane mõrkjus ning paras karboniseerituse tase tagavad intensiivse aroomi koos värskendava ning tasakaalus maitsega. Antud õlu sobib hästi ka söögi kõrvale, ise olen seda nautinud näiteks koos grill-lihaga.

XXVIII pruuli hinnang - Vöötkakk

Minu teine katsetus Inglise stiilis Brown ale valmistada on hindamiseks valmis. Pudelisse sai õlu juba juuli lõpus, seega on õlu saanud piisavalt aega keldris laagerduda ning küpseda.

Klaasi valades tundub õlu olevat hästi karboniseeritud. Värvus on  tume punakas-pruun. Õlu läbi ei paista oma tooni tõttu, kuid tundub olevat selge. Välja valades tekib kohev, kergelt pruunikas vahukiht, mis püsib üpris hästi. Pikapeale taandub see sõrmepaksuseks. Mööda klaasi külgi on näha ka väikseid mullikesi agaralt pinnale kerkimas.

Aroom on üpris sarnane minu eelmisele pruunile õllele Pruunlane. Tunda on karamellist, magusat, veidi humalaselt värsket, kergelt hapukat ning kohvist aroomi, mis tundub antud õlle jaoks täpselt paraja intentsiivusega.

Õlut maitstes on esmalt tunda hapukust ning veidi suitsust mekki. Väikse viitega jõuab keelele kakaone või kohvine mõrkjus, mis jääb suhu üllatavalt kauaks. Ka järelmaitse on kohvine, mõrkjas ning veidi kuiv. Võrreldes jällegi Pruunlasega, on vähemaks jäänud magusust ning asemele tulnud veidi intensiivsem kohvine maitse. Õlle keha on minu hinnangul keskpärane ning õlu tundub suus pehme.

Kokkuvõttes jäin antud pruuli tulemusega väga rahule. Tumeda õlle fännidele tundus see õlu väga meeldivat, sobis hästi oma suhtelise kergusega suve lõppu tähistama. Vahelduseks heletadele eilidele domineeris Vöötkakus kohvine või kakaone mõrkjus ning tummisus. Hästi kergelt tuli maitses välja midagi puuviljast, äkki kuivanud ploome. Kuna õlle magusus oli tagasihoidlik ning järelmaitse veidi kuiv, siis sobis õlu hästi ka janu kustutamiseks.

Olles siiani valmistanud suhteliselt õnnestunud ning veidi erinevad kaks Brown eili, siis ilmselt ei jää tulemata ka kolmas katsetus. Pruuni õlle juurde sobiks minuarust kerge pähkline aroom ning maitse. Nii võtangi järgmine kord eesmärgiks seda saavutada.

Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis. 

XXXIV pruul - Sir Siider (kontsentraadist)

Siidrikomplekt

Vahepeal jätkasin ka oma katsetusi siidrikontsentraatide vallas. Proovimiseks muretsesin John Bull Country Cider komplekti. Kuna mul kõik kääritustünnid oli parasjagu sel hetkel kasutusel, siis muretsesin ühe uue tünni, millel polnud kraani ega õhulukku. Seega esimese asjana tegin käepärastest vahenditest midagi õhuluku sarnast - läbi kaane vedasin õhutihedalt kummist vooliku, mille vaba ots läks veetopsi.

Kontsentraat, suhkur ja kuum vesi läbi segatud

Kogu komplekti kokku segamine eriti üle 15 minuti ei võtnud. Puhtasse tünni valasin kontsentraadi, suhkru ning veidi kuuma vett. Segasin, kuniks enam suhkruterasid lusika all tunda polnud. Seejärel lisasin külma vett. Kuna mu tünnil mingit skaalat peal polnud, siis lähenesin asjale arvutuslikult:

• Kontsentraat 1,75kg
• Suhkur 1kg
• Kuum vesi - 2L
• Külm vesi - 18L

Nii lootsin ma kokku saada umbes 22L õunasiidrit. Millegipärast ununes mul ka algtiheduse mõõtmine, seega täpset kangust ei tea keegi, saab vaid oletada tuginedes eelmistele siidrite pruulimiste kogemustele. Tavaliselt 1kg suhkru lisamisega olen saanud OG'ks 1.040, nii võtsin selle ka antud siidri aluseks.

Eesmärk oli valmistada magusapoolne siider ning sobival hetkel käärimine ära katkestada. Siiani olen proovinud siidrite puhul pärmi pastöriseerimise teel tappa kui ka kuiva siidrit magusainega magustada. Eriti hästi ei ole

Külm vesi lisatud ja korralikult läbi segatud

kumbki katse lõppenud. Seekord osutus valituks käärimine lõpetada Campden'iga (kaaliummetabisulfiit ehk E224). 20L vedeliku kohta tuli seda ainult 2g lisada. Kindluse mõttes lisasin ma umbes 3g, nii täpselt kui tavaline köögikaal võimaldas mõõta. Lisaks viisin kääritustünni keldrisse, kus oli veidi jahedam.

Selleks ajaks oli siider jõudnud käärida ainult 6 päeva. Kui ma oleksin rohkem oodanud, saanuks ma tulemuseks palju hapuma siidri. Pärast Campden'i lisamist ootasin veel umbes 36 tundi, peale mida asusin villima. Selleks ajaks oli tihedus 1.014, ehk siidri kohta küllalti kõrge. Tavaliselt kipuvad siidrid käärimise lõpetama 1.004 kandis. Villimise ajal tundus käärimine veel vaikselt veel käivat. Kuna plaanisin siidri KEG'i villida, siis liigse rõhu (käärimisest tekkiva süsihappegaasi) pärast ma ei kartnud. Kogu siider

Pärm tünnis, veidi lastud imbuda

ühte KEG'i (18L) ei mahtunud, nii võtsin abiks veel ühe 5L partykeg'i.

Kui pärm oli 'keemiaga' välja suretatud, siis karboniseerimiseks kasutasin süsihappegaasi. KEG'i gaasi lisamine oli lihtne. 5L väikse tünni puhul pidi veidi leiutama ning kummikorgi sisse ühe ventiili lisama. Mõne päeva jooksul sai siider mõlemas tünnis piisavalt karboniseeritud ning jätsin need keldrisse rahulikult laagerduma/settima. Kas seekord oli tulemuseks magus, parajalt karboniseeritud ning hea maitsega siider, sellest kirjutan siia õigepea.

Käärimine DIY õhuluku all