Olen üritanud iga järgmise Pelgulinna pruuli juures midagi parandada või midagi uut katsetada, samas jättes retsepti suures osas samaks. Seekord mängisin peamiselt humalatega, saavutamaks tugevamat aroomi ning veidi vähem mõrkjust. Seega vahetasin välja Centennial ning Cascade humalad ning asemele panin Citra.
Õlle värvus oli võrreldes eelmiste kordadega suhteliselt sama, hele kollakas-oranzi varjundiga. Klaasis oli õlu kergelt hägune ning üpris korraliku suuremullilise vahukihi all. Vahukiht kippus küll taanduma, jäädes pidama paari sentimeetri paksusena.
Aroom on üks selle õlle trumpidest, olles värske, tsitruseline, lilleline, puuviljaselt magus, kergelt karamelline või mesine. Kõik see sobib hästi eeskätt palaval ilmal tarbimiseks kui ka söögikõrvale värskenduseks.
Õlle maitse seekord suuri üllatusi ei pakkunud. Alles oli mõrkjas-hapukas domineeriv maitse, mis pühib üle keele üpris kähku. Värskendavalt mõjub humalate mõrkjus, mis on segunenud tsitruseliste viljade hapukusega. Seekord on Citra humalate mõrkjus veidi mahedam ning ei ole liiga intentsiivne. Maitse lõpuosas tugevneb hapukuse osakaal, jäädes järelmaitses sidrunit meenutama. Õlle keha on suviselt kerge, suus tundub õlu pehme ning karboniseerunud on õlu kenasti. Veidi meenutab üldpildis Coronat, mida serveeritakse laimiga. Sama on väitnud ka paar tuttavat, kes täitsa ise selle võrdluse peale tulid.
Kokkuvõttes on tegemist minujaoks ideaalse suveõllega. Seekord ei ajanud ma õlut liiga kangeks, jättes ABV 4,3% juurde. Värske sidrun, humalane mõrkjus ning paras karboniseerituse tase tagavad intensiivse aroomi koos värskendava ning tasakaalus maitsega. Antud õlu sobib hästi ka söögi kõrvale, ise olen seda nautinud näiteks koos grill-lihaga.
No comments:
Post a Comment