Klaasi valades tundub õlu olevat hästi karboniseeritud. Värvus on tume punakas-pruun. Õlu läbi ei paista oma tooni tõttu, kuid tundub olevat selge. Välja valades tekib kohev, kergelt pruunikas vahukiht, mis püsib üpris hästi. Pikapeale taandub see sõrmepaksuseks. Mööda klaasi külgi on näha ka väikseid mullikesi agaralt pinnale kerkimas.
Aroom on üpris sarnane minu eelmisele pruunile õllele Pruunlane. Tunda on karamellist, magusat, veidi humalaselt värsket, kergelt hapukat ning kohvist aroomi, mis tundub antud õlle jaoks täpselt paraja intentsiivusega.
Õlut maitstes on esmalt tunda hapukust ning veidi suitsust mekki. Väikse viitega jõuab keelele kakaone või kohvine mõrkjus, mis jääb suhu üllatavalt kauaks. Ka järelmaitse on kohvine, mõrkjas ning veidi kuiv. Võrreldes jällegi Pruunlasega, on vähemaks jäänud magusust ning asemele tulnud veidi intensiivsem kohvine maitse. Õlle keha on minu hinnangul keskpärane ning õlu tundub suus pehme.Kokkuvõttes jäin antud pruuli tulemusega väga rahule. Tumeda õlle fännidele tundus see õlu väga meeldivat, sobis hästi oma suhtelise kergusega suve lõppu tähistama. Vahelduseks heletadele eilidele domineeris Vöötkakus kohvine või kakaone mõrkjus ning tummisus. Hästi kergelt tuli maitses välja midagi puuviljast, äkki kuivanud ploome. Kuna õlle magusus oli tagasihoidlik ning järelmaitse veidi kuiv, siis sobis õlu hästi ka janu kustutamiseks.
Olles siiani valmistanud suhteliselt õnnestunud ning veidi erinevad kaks Brown eili, siis ilmselt ei jää tulemata ka kolmas katsetus. Pruuni õlle juurde sobiks minuarust kerge pähkline aroom ning maitse. Nii võtangi järgmine kord eesmärgiks seda saavutada.
Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.
No comments:
Post a Comment