Kuues pruul: Brewmaker Cider De Luxe

Minult on mitu korda küsitud, et millal ma proovin siidrit ise teha. Kõik minu sõbrad-tuttavad ei ole õlle fännid ning mõned neist austavad siidrit rohkem. Seega otsustasin lõpuks proovida ka siidri valmistamist. Kuna värsket mahla hetkel väga saada ei ole, mõtlesin kõigepealt katsetada maltoosast siidri valmistamist. Kiirelt pruulimisega seotud Eesti veebipoode sirvides leidsin ainult üksikud maltoosakomplektid, millest saab siidrit valmistada. Minu otsus langes Brewmaker'i siidrile, millest peaks tulema pigem kuivapoolne õunasiider.

Siidri ja õlle valmistamine maltoosast on väga sarnased. Kogu protsess on sama, ainult maltoosa koostis ja võib-olla ka pärm on erinevad. Maltoosa purki avades on tunda ilmselgelt õuna mahla meenutavat lõhna. Lisaks on natuke õllele iseloomulikku linnaste/leiva lõhna. Maltoosa ise on punakas-pruun. Pärast maltoosa ja suhkru lisamist läheb kääritusnõusse vesi. Võrreldes õllega tundub siidri maltoosa rohkem vahutavat ning kui olen vee lisamise lõpetanud 24L märgi juures, tundub nagu kääritusnõus oleks õunamahl, mis on värsketest õuntest pressitud. Ka maitse poolest on tunda õunamahla väikse õllese lisandiga. Enne pärmi lisamist mõõdan veel virde tiheduse, OG on mu siidril 1.042.

             1. Maltoosa purgis                     2. Maltoosa suhkruga kääritusnõus            3. Vee lisamine, vahutas mõnusalt

Pärast pärmi lisamist ning õhuluku paigaldamist jätsin siidri 11ks päevaks käärima. Juba nädal pärast käärimist tundub asi vaibumat. Lõplikku tihedust ma ei hakkanudki kaks korda mõõtma, kuna 11ndal päeval saan tulemuseks 1.005, mis minu jaoks tundub küllalt madal, et asuda villimise kallale.

Vahepeal olen saanud oma valdusesse traat- või portselankorgiga (kuidas keegi nimetab) õllepudeleid. Seega pool siidrist villisin 0,5L traatkorgiga pudelitesse. Ülejäänud osa siidrist läks 0,33L pudelitesse. Neid on hea laiali jagada ning maitsmiseks avada. Suhkrut lisasin täpselt õpetuse järgi (jällegi ei erinenud kogused õlle maltoosast) ning loodan, et siider saab piisavalt karboneeritud. Hetkel on siidripudelid mul toas, kuhu plaanin need rahulikult jätta kaheks nädalaks, pärast mida viin need keldrisse jahedasse selginema.

Tulemustest kirjutan siis, kui õige aeg käes.

Natuke teooriat: Õlle karboniseerimine suhkru abil vaatides/KEG'ides

Cornelius KEG (allikas: Google)

Eelmine kord kirjutasin, kuidas suhkru abil õlut pudelis karboniseerida. Kõik see kehtib ka suuremate anumate puhul ning paljud pruulijad eelistavad oma õlu karboniseerida just suhkruga, mitte süsihappegaasiga. Suhkruga karboniseerimine tundub loomulikum ja ehedam. Ankrusse villides ja suhkruga karboniseerides pole probleemi õlle serveerimisega, kuna gravitatsioon aitab õlle ankrust välja. Kui aga tegemist on ankruga, kus kraan asub üleval või KEG'iga, kus samuti väljuv liin on üleval, muutub asi natuke keerulisemaks (pildid paremal).

Kui õlu on villitud vaati, kus kraan asub üleval, on tarvis sälitada anumas rõhk, mis õlle välja pressib. Suhkruga karboniseerides tekib vaati rõhk, kuid pärast mõningast õlle tarbimist rõhk langeb ning õlu jääb anumasse 'kinni'. Enne selle probleemini jõudmist käime kiirelt üle vaati villimise protsessi.

www.olleankur.eu

1. Sarnaselt pudelisse villimisel, nii ka vaati villides tuleb kõigepealt anum puhastada ning desinfitseerida. Kui üks pudel jäi mustaks ning õlu läks halvaks, pole eriti probleemi. Vaadi või ankru puhul on aga kahju suurem ning suur kogus õlut tuleb maha kanda. Seega tasub puhastada kõik õllega kokku puutuvad pinnad eriti hoolikalt.
2. Seejärel tuleb õlu transportida vaati ning vältida tuleks õlle kokkupuutumist õhuga. Et õlu seguneks paremini suhkruga, tuleks kõigepealt suhkrulahus või suhkur vaadi põhja valada. Järgmisena tuleks sifooni või voolikuga õlu kääritusnõust vaati lasta. Vooliku üks ots kinnitada kääritusnõu kraani külge või sifoon üks ots õlle sisse. Teine ots asetada vaadi põhja, nii puutub õhuga kokku ainult õlle ülemine kiht.
3. Järgmisena suletakse õhukindlalt vaat. Kuid vaadi ülemisse osasse jäi ju õhku ning teadupärast see hästi õllele ei mõju. Siinkohal lähevad mitmete pruulijate arvamused lahku:
• Ühed arvavad, et sellest pole probleemi ning karboniseerimise ajal (õlles olev pärm toitub lisatud suhkrust, et tekiks süsihappegaas) tarbib pärm sealt hapnikku.
•  Teised pruulijad aga soovitavad sellest õhust lahti saada. Tuleks oodata, kuni vaati on tekkinud väike rõhk ning seejärel see välja lasta. Nii väljub vaadist sinna jäänud õhk (natuke ka CO₂) ning vaati jääb süsihappegaas.
4. Ja nüüd jõuame lõpuks probleemini, kuidas saada kätte õlu, mis on vaadis ilusti karboniseerunud ning rõhu all. Kui kraan lahti keerata, väljub sealt õlu koos vahu ja CO₂'ga ning rõhk vaadis väheneb.Õige pea jõuab kätte hetk, kus vaadis on rõhk langenud nii palju, et õlu enam ülemisest kraanist välja ei tule. Seega oleks vaja taastada või lisada vaati rõhku. Selleks on peamiselt kasutusel 2 võimalust:
• Lisada vaati/KEG'i süsihappegaasi
• Lisada vaati/KEG'i tavalist suruõhku

Gaasi lisamiseks vaati on tarvis eraldi sisselaske klappi. KEG'idel on vastav klapp olemas, tavalistel ankrutel aga ei pruugi olla. Seega võib võimalusel kasutada manomeetri auku, kuhu külge saab vastava üleminekuga gaasivooliku ühendada.

Teiseks on väga suur vahe, kas anumasse lisada CO₂ või tavalist õhku. Õhu lisamisel võib õlu saastuda ning seetõttu ei säili ta enam kaua. Seega kui on plaan õlu lähipäevadel ära juua, võib mõelda õhu lisamise peale. Soovitatav ja maitse poolest parem oleks lisada süsihappegaasi.

Kuid nagu näha, siis suhkruga karboniseerides ning CO₂'te vaati lisades on ikkagi tarvis kulukat varustust ja seega võiks õllele gaasi lisada juba süsihappegaasi abil. Ainus hea põhjendus KEG'i või vaati kasutades ja suhkru abil karboniseerida on loomulik ja looduslähedane õlle valmistamine (karboniseerimine). Algaja pruulija puhul, kes ei soovi varustuse alla suuremaid summasid kohe panna, tundub see meetod mõtetu.

Party-KEG pumbaga ja ilma (yewtreebrewery.wordpress.com)

Kuid õnneks on mõeldud ka selle peale ning on võimalik suhteliselt odavalt õlu paigutada pudelitest suurematesse anumatesse. Nii pääseb tüütust pudelite pesust ja siltide eemaldamisest. Jutt käib väikestest KEG'idest või vaatidest, mida tuntakse 'Party Keg', 'Mini Keg' või mõne muu nime all. Tavaliselt on need väiksed vaadid 5-10 liitrised ning neid on hea kaasa võtta. Võrreldes suurte vaatide ja KEG'idega, on väiksed odavamad. Neis toimub õlle karboniseerimine suhkruga ning serveerides lisatakse vaati rõhku CO₂ või õhu abil. Teoreetiliselt on need vaadid korduvkasutatavad.

Pumbaga Party-KEG (yewtreebrewery.wordpress.com)

Õhu lisamiseks on kraani juures pump, millega saab vaati õhku sisse pumbata. Paar esimest klaasitäit peaks kätte saama ilma lisa rõhuta. See meetod on lihtne, odav ja mugav, kui soovitakse ühe õhtuga kogu vaadi sisu ära tarbida. Seega pole ohtu õllel pahaks minna.

Ka CO₂ lisamine on lihtsam ja odavam kui suurte KEG'ide puhul. Kraani juures on sisend, kuhu väikse (16g) CO₂ ballooni saab kinnitada ning millest peaks jätkuma 1-2 vaadi täieks. 

Osadel vaatidel on alumises osas kraan, kust õlu gravitatsiooni abil välja tuleb. Sel juhul peab ülevalt korgi natuke lahti keerama, et õlut välja lastes vaati vaakum ei tekiks.

Sarnaseid väiksemaid vaate ja süsteeme on teisigi ning kõigist ei jõua kirjutada. Hea ülevaade nendest on antud siin. Eestis olevatest pruulimispoodidest leidsin ainsana väikseid vaate pruulmeistrid.ee lehelt.


Kokkuvõtteks võib öelda, et ilma kalli varustuseta on võimalik ikkagi õlut villida pudelitest suurematesse anumatesse. Lisaks klassikalistele vanakooli ankrutele on tänapäeval pakkuda väiksemaid ning suhteliselt odavaid vaate/KEG'e, mis tänu lisatavale süsihappegaasile hoiavad õlles gaase alles ning ei lase pahaks minna. Järgmine kord kirjutan juba lähemalt suurtest KEG'idest ning süsihappegaasi abil õlle karboniseerimisest ning serveerimisest. 


Kasutatud materjalid:
http://byo.com/kegging/item/588-easy-cheap-and-portable-mini-kegs
http://www.homebrewtalk.com/forum.php (erinevate kasutajate arvamustele ja kogemustele tuginedes)