Tulge Vanamõisa Käsitöölaadale!

Mul on hea meel anda teada, et 17ndal augustil toimuval Vanamõisa käsitöölaadal olen ka mina kohal oma valmistatud õlledega. Laat toimub Saue vallas Vanamõisa külas. Eesti toidu telgis olen ka mina oma letiga kohal. Laada väravad avatakse kl 10.00 ja kauplemine lõpetatakse kl 18.00, pärast mida jätkub suvelõpupidu. Kogu info ürituse kohta asub aadressil http://www.käsitöölaat.ee.

Varasem laada kogemus mul puudub, seega ei oska midagi oodata. Eesmärgiks olen võtnud tutvustada oma toodangut teistele ning saada tagasisidet. Suurt varandust ma taga ei aja. Oma kogemustest ja meeleolust plaanin kirjutada kindlasti ka siin blogis.

Laadale tarbeks olen valmistanud mitut erinevat jooki. Siidri valmistamist olen jõudnud ka oma blogis kajastada. Ülejäänud pruulide kohta üritan lähiajal kirjutada. Kindlasti vaatan oma keldris ringi, äkki on mõnda varasemat pruuli piisavalt alles, et laadale kaasa võtta.

Laadal kahjuks pudeliga kaasa õlut müüa ei tohi, müüdava õlle serveerin plastiktopsi. Kuna mul on rohkem kogemusi õlle pudelitesse villimisel, siis enamuse oma toodangust võtan just pudelis kaasa. Kuid mis õllemüük laadal ilma ankruta on? Mul õnnestus tuttavalt üks ankur laenata, kuhu plaanin ühe oma õlle panna.

Loodetavasti lähiajal selgb täpsemalt, millist ja kui palju õlut ma kaasa võtan. Plaanin seda artiklit täiendada täpsemalt laadal pakutava minu õlle nimekirjaga.

Kui keegi plaanib sinna laadale tulla, siis astuge julgelt ka minu boksist läbi. Kohtume laadal!


EDIT@15.08

Nüüdseks olen välja mõelnud, milliste õlledega laadale lähen. Keldris ringi vaadates selgus, et eelmistest pruulidest väga palju midagi alles pole ja üksikuid pudeleid erinevate õlledega pakkuma ei hakka.

Seega kaasa võtan:
Vahva munga õlu       12x0,5L ja 1x0,33L 
Kihisev siider               24x0,5L ja 12x0,33L
Anonymous IPA        30x0,5L ja 6x0,33L
Väsinud rüütli rüübe   15L ankrus ja 4x0,33L

Kokku peaks olema umbes 50L lahjasid alkohoolseid jooke.

Väiksed pudelid plaanin panna müügipinnale näidisteks ning serveerin suurtest pudelitest, mis asuvad kastides jahedas. Ankur läheb leti peale, nii peaks möödujatele selge olema, mida ma pakun.

Plaan on pakkuda jooke 0,25L ja 0,5L kaupa. Väiksemat kogust mõtlesin pakkuda, et inimesed saaksid rohkem maitsta.

Veel vaja teha viimased toimetused ja siis laupäeval varakult platsis olla.

Kuues pruul: Brewmaker Cider De Luxe

Minult on mitu korda küsitud, et millal ma proovin siidrit ise teha. Kõik minu sõbrad-tuttavad ei ole õlle fännid ning mõned neist austavad siidrit rohkem. Seega otsustasin lõpuks proovida ka siidri valmistamist. Kuna värsket mahla hetkel väga saada ei ole, mõtlesin kõigepealt katsetada maltoosast siidri valmistamist. Kiirelt pruulimisega seotud Eesti veebipoode sirvides leidsin ainult üksikud maltoosakomplektid, millest saab siidrit valmistada. Minu otsus langes Brewmaker'i siidrile, millest peaks tulema pigem kuivapoolne õunasiider.

Siidri ja õlle valmistamine maltoosast on väga sarnased. Kogu protsess on sama, ainult maltoosa koostis ja võib-olla ka pärm on erinevad. Maltoosa purki avades on tunda ilmselgelt õuna mahla meenutavat lõhna. Lisaks on natuke õllele iseloomulikku linnaste/leiva lõhna. Maltoosa ise on punakas-pruun. Pärast maltoosa ja suhkru lisamist läheb kääritusnõusse vesi. Võrreldes õllega tundub siidri maltoosa rohkem vahutavat ning kui olen vee lisamise lõpetanud 24L märgi juures, tundub nagu kääritusnõus oleks õunamahl, mis on värsketest õuntest pressitud. Ka maitse poolest on tunda õunamahla väikse õllese lisandiga. Enne pärmi lisamist mõõdan veel virde tiheduse, OG on mu siidril 1.042.

             1. Maltoosa purgis                     2. Maltoosa suhkruga kääritusnõus            3. Vee lisamine, vahutas mõnusalt

Pärast pärmi lisamist ning õhuluku paigaldamist jätsin siidri 11ks päevaks käärima. Juba nädal pärast käärimist tundub asi vaibumat. Lõplikku tihedust ma ei hakkanudki kaks korda mõõtma, kuna 11ndal päeval saan tulemuseks 1.005, mis minu jaoks tundub küllalt madal, et asuda villimise kallale.

Vahepeal olen saanud oma valdusesse traat- või portselankorgiga (kuidas keegi nimetab) õllepudeleid. Seega pool siidrist villisin 0,5L traatkorgiga pudelitesse. Ülejäänud osa siidrist läks 0,33L pudelitesse. Neid on hea laiali jagada ning maitsmiseks avada. Suhkrut lisasin täpselt õpetuse järgi (jällegi ei erinenud kogused õlle maltoosast) ning loodan, et siider saab piisavalt karboneeritud. Hetkel on siidripudelid mul toas, kuhu plaanin need rahulikult jätta kaheks nädalaks, pärast mida viin need keldrisse jahedasse selginema.

Tulemustest kirjutan siis, kui õige aeg käes.

Natuke teooriat: Õlle karboniseerimine suhkru abil vaatides/KEG'ides

Cornelius KEG (allikas: Google)

Eelmine kord kirjutasin, kuidas suhkru abil õlut pudelis karboniseerida. Kõik see kehtib ka suuremate anumate puhul ning paljud pruulijad eelistavad oma õlu karboniseerida just suhkruga, mitte süsihappegaasiga. Suhkruga karboniseerimine tundub loomulikum ja ehedam. Ankrusse villides ja suhkruga karboniseerides pole probleemi õlle serveerimisega, kuna gravitatsioon aitab õlle ankrust välja. Kui aga tegemist on ankruga, kus kraan asub üleval või KEG'iga, kus samuti väljuv liin on üleval, muutub asi natuke keerulisemaks (pildid paremal).

Kui õlu on villitud vaati, kus kraan asub üleval, on tarvis sälitada anumas rõhk, mis õlle välja pressib. Suhkruga karboniseerides tekib vaati rõhk, kuid pärast mõningast õlle tarbimist rõhk langeb ning õlu jääb anumasse 'kinni'. Enne selle probleemini jõudmist käime kiirelt üle vaati villimise protsessi.

www.olleankur.eu

1. Sarnaselt pudelisse villimisel, nii ka vaati villides tuleb kõigepealt anum puhastada ning desinfitseerida. Kui üks pudel jäi mustaks ning õlu läks halvaks, pole eriti probleemi. Vaadi või ankru puhul on aga kahju suurem ning suur kogus õlut tuleb maha kanda. Seega tasub puhastada kõik õllega kokku puutuvad pinnad eriti hoolikalt.
2. Seejärel tuleb õlu transportida vaati ning vältida tuleks õlle kokkupuutumist õhuga. Et õlu seguneks paremini suhkruga, tuleks kõigepealt suhkrulahus või suhkur vaadi põhja valada. Järgmisena tuleks sifooni või voolikuga õlu kääritusnõust vaati lasta. Vooliku üks ots kinnitada kääritusnõu kraani külge või sifoon üks ots õlle sisse. Teine ots asetada vaadi põhja, nii puutub õhuga kokku ainult õlle ülemine kiht.
3. Järgmisena suletakse õhukindlalt vaat. Kuid vaadi ülemisse osasse jäi ju õhku ning teadupärast see hästi õllele ei mõju. Siinkohal lähevad mitmete pruulijate arvamused lahku:
• Ühed arvavad, et sellest pole probleemi ning karboniseerimise ajal (õlles olev pärm toitub lisatud suhkrust, et tekiks süsihappegaas) tarbib pärm sealt hapnikku.
•  Teised pruulijad aga soovitavad sellest õhust lahti saada. Tuleks oodata, kuni vaati on tekkinud väike rõhk ning seejärel see välja lasta. Nii väljub vaadist sinna jäänud õhk (natuke ka CO₂) ning vaati jääb süsihappegaas.
4. Ja nüüd jõuame lõpuks probleemini, kuidas saada kätte õlu, mis on vaadis ilusti karboniseerunud ning rõhu all. Kui kraan lahti keerata, väljub sealt õlu koos vahu ja CO₂'ga ning rõhk vaadis väheneb.Õige pea jõuab kätte hetk, kus vaadis on rõhk langenud nii palju, et õlu enam ülemisest kraanist välja ei tule. Seega oleks vaja taastada või lisada vaati rõhku. Selleks on peamiselt kasutusel 2 võimalust:
• Lisada vaati/KEG'i süsihappegaasi
• Lisada vaati/KEG'i tavalist suruõhku

Gaasi lisamiseks vaati on tarvis eraldi sisselaske klappi. KEG'idel on vastav klapp olemas, tavalistel ankrutel aga ei pruugi olla. Seega võib võimalusel kasutada manomeetri auku, kuhu külge saab vastava üleminekuga gaasivooliku ühendada.

Teiseks on väga suur vahe, kas anumasse lisada CO₂ või tavalist õhku. Õhu lisamisel võib õlu saastuda ning seetõttu ei säili ta enam kaua. Seega kui on plaan õlu lähipäevadel ära juua, võib mõelda õhu lisamise peale. Soovitatav ja maitse poolest parem oleks lisada süsihappegaasi.

Kuid nagu näha, siis suhkruga karboniseerides ning CO₂'te vaati lisades on ikkagi tarvis kulukat varustust ja seega võiks õllele gaasi lisada juba süsihappegaasi abil. Ainus hea põhjendus KEG'i või vaati kasutades ja suhkru abil karboniseerida on loomulik ja looduslähedane õlle valmistamine (karboniseerimine). Algaja pruulija puhul, kes ei soovi varustuse alla suuremaid summasid kohe panna, tundub see meetod mõtetu.

Party-KEG pumbaga ja ilma (yewtreebrewery.wordpress.com)

Kuid õnneks on mõeldud ka selle peale ning on võimalik suhteliselt odavalt õlu paigutada pudelitest suurematesse anumatesse. Nii pääseb tüütust pudelite pesust ja siltide eemaldamisest. Jutt käib väikestest KEG'idest või vaatidest, mida tuntakse 'Party Keg', 'Mini Keg' või mõne muu nime all. Tavaliselt on need väiksed vaadid 5-10 liitrised ning neid on hea kaasa võtta. Võrreldes suurte vaatide ja KEG'idega, on väiksed odavamad. Neis toimub õlle karboniseerimine suhkruga ning serveerides lisatakse vaati rõhku CO₂ või õhu abil. Teoreetiliselt on need vaadid korduvkasutatavad.

Pumbaga Party-KEG (yewtreebrewery.wordpress.com)

Õhu lisamiseks on kraani juures pump, millega saab vaati õhku sisse pumbata. Paar esimest klaasitäit peaks kätte saama ilma lisa rõhuta. See meetod on lihtne, odav ja mugav, kui soovitakse ühe õhtuga kogu vaadi sisu ära tarbida. Seega pole ohtu õllel pahaks minna.

Ka CO₂ lisamine on lihtsam ja odavam kui suurte KEG'ide puhul. Kraani juures on sisend, kuhu väikse (16g) CO₂ ballooni saab kinnitada ning millest peaks jätkuma 1-2 vaadi täieks. 

Osadel vaatidel on alumises osas kraan, kust õlu gravitatsiooni abil välja tuleb. Sel juhul peab ülevalt korgi natuke lahti keerama, et õlut välja lastes vaati vaakum ei tekiks.

Sarnaseid väiksemaid vaate ja süsteeme on teisigi ning kõigist ei jõua kirjutada. Hea ülevaade nendest on antud siin. Eestis olevatest pruulimispoodidest leidsin ainsana väikseid vaate pruulmeistrid.ee lehelt.


Kokkuvõtteks võib öelda, et ilma kalli varustuseta on võimalik ikkagi õlut villida pudelitest suurematesse anumatesse. Lisaks klassikalistele vanakooli ankrutele on tänapäeval pakkuda väiksemaid ning suhteliselt odavaid vaate/KEG'e, mis tänu lisatavale süsihappegaasile hoiavad õlles gaase alles ning ei lase pahaks minna. Järgmine kord kirjutan juba lähemalt suurtest KEG'idest ning süsihappegaasi abil õlle karboniseerimisest ning serveerimisest. 


Kasutatud materjalid:
http://byo.com/kegging/item/588-easy-cheap-and-portable-mini-kegs
http://www.homebrewtalk.com/forum.php (erinevate kasutajate arvamustele ja kogemustele tuginedes)

 

Viienda pruuli hinnang: Vahva munga õlu

Oma Vahva munga õlu sai Jaanipäevaks ilusti valmis. Käärima panin selle mai lõpus ning pudelitesse villisin juuni alguses. Nüüd on saanud perekond ning sõbrad-tuttavad seda maitsta ning saan pruuli tulemustest kirjutada.

Õlle tegin täpselt kaasas olnud juhendi järgi ning peab mainima, et midagi keerulist seal polnud. Kogu valmis produkti villisin pudelitesse, 0,5L ja 0,33L. Seekord valmistasin sildid ise Excelis ning pudelitele liimisin tavalise pulgaliimiga.

Pudelis sarnanes õlle värvus Coca-Cola või kaljaga. Mõned gaasimullid on ka pudelis seistes näha. Pudelilt korki eemaldades pääseb osa süsihappegaasi atmosfääri ning annab mõista, et õlu on gaseeritud. Klaasi valades tekib õllele kena vahukiht. Tavalisse plastiktopsi valades aga peab vahuga võtlema, kuna seda kipub kohati väga palju tekkima. Võimalik, et topsi pind oli kare ning agiteeris õlu.

Klaasis õlut vaadates meenutab see pigem kalja ning ei ole eriti läbipaistev. Õlle värvus on tume pruun või kohati mustjas. Gaasimullid kerkivad kenasti pinnale. Ka kollakas-pruunikas vahukiht püsib suhteliselt hästi.

Järgmisena õlut nuusutades tajun esmalt kaljale iseloomulikku leiva lõhna. Samuti on tunda magusat lõhna (karamelli äkki?). Minuarust humalate värskust tunda pole, kui siis natuke puuviljast, täpsemalt õuna lõhna. Seega enne maitsmist ootan ma pigem magusat, kaljast ning mahedad maitset, väheste humalatega.

Seejärel maitsesin suure sõõmuga õlut. Esmalt tundsin õrnalt hapukat ning magusapoolset kalja sarnast maitset. Ka alkoholi oli natuke tunda. Kui õlu jõudis keele tagumisele küljele, tajusin mõrudust humalatest. Võrreldes minu eelmise pruuliga, oli mõrudust kõvasti vähem. Mulle endale meeldivad pigem mõrudad õlled ning kui peaksin kunagi antud maltoosat uuesti kasutama, siis viskaks kääritusnõusse natuke humalaid juurde. Õlle keha tundus mulle keskmiselt tugevam ning tummisem. Gaasimullid andsid natuke teravust juurde. Seega kogu maitsebukett oli meeldiv ning mahe ja õlle välimus, lõhn ja maitse sobisid hästi kokku.

Järelmaitse oli leivane, hapukas ning kergelt mõrune, ehk kogu eelnev maitsebukett korraga, ainult tagasihoidlikum. Lõpuks jäi suhu kergelt hapukas maitse, mis sobis hästi järgmist sõõmu sisse juhatama.

Kokkuvõttes võib antud pruuli taas õnnestunuks lugeda. Jaanipäeval liha kõrvale sobis õlu hästi. Alkoholi sisaldus oli väike ning mõnele tuttavale meenutas see pigem käärima läinud kalja. Kui tavaliselt on magus koduõlu kaval ning niidab jalust äkki, siis selle õluga seda probleemi pole. Seega saavutatud alkoholi kogus on minuarust paras. Veel täheldadi lisaks minule, et õlu võiks natuke mõrudam olla. Kuid kogu õlle kooslus (tume, magus, hapukas ning vähene alkohol) meeldis kõigile ning seda sai palavuse kõrvale parajalt manustada. Praeguseks, kuu pärast õlle villimist, on mulle lattu alles jäänud alla poole algselt valminud kogusest.

Kõigile, kes kaaluvad ise antud maltoosad kasutada, julgen seda soovitada. Õlle valmistamine on lihtne ning tulemus on ootamist väärt. Tulemus on natuke tummisem ning samas magus-hapukas. Kel aga õlle joomisel maitse on teisejärguline ning alkoholi sisaldus kõige olulisem, siis tuleks lihtsalt rohkem suhkurt lisada ning saab veits kangema niiduki :)

Viies pruul: Vahva munga õlu

Pärast õnnestunud pruuli otsustasin valmistada midagi jaanipäevaks. Linnastest õlut valmistades on kogused jäänud väikseks, kuna keetmise ajal on vedeliku kadu suur ning veelgi suurema koguse virde keema ajamiseks ning hiljem maha jahutamiseks õiged vahendid hetkel puuduvad. Seega otsustasin valmistada midagi maltoosast ning valituks osutus maltoosa.ee poolt pakutav Vahva munga õlu. Seega ühel tööpäeva õhtul vaatas köögis mulle vastu selline karp.

Karbi sees oli ämber tumeda maltoosaga, pakike pärmi ning valmistamise juhend.

Nagu alati, algas õlletegu kogu varustuse puhastamisega. Järgmisena tutvusin juhendiga. Seal oli kogu valmistamine lihtsalt ära kirjeldatud. Seega hakkasin juhendi järgi tegutsema. Seekord kirjeldan õlle valmistamist rohkem piltide ning vähem teksti abil.

Kõigepealt valasin puhastatud kääritusnõusse maltoosa. Maltoosa oli näiteks Coopersi või Muntons'i omadest vedelam ning tumedam.

Järgmisena lahustasin 800g suhkurt läbikeedetud soojas vees. Vee täpne kogus ei mängi siin erilist rolli kuna hiljem tuleb nagunii ülejäänud vesi lihtsalt lisada. Põhimõtteliselt võib suhkru ka otse maltoosa sisse kallata, kuid siis ei pruugi see nii hästi seal ära lahustada.

Kui suhkrulahus maltoosasse lisatud, hakkasin juurde valama puhast kraani vett. Vett lisasin seni, kuni kääritusnõu küljel mõõdik näitaks koguhulgaks 20 liitrit. Aeg-ajalt katsusin käega kääritusnõu väliskülge, et virre liiga kuum ega külm ei tuleks. Õpetuses soovitati pärm lisada 18-25˚C vette.

Seejärel segasin virde läbi, et maltoosa, suhkur ja vesi seguneksid ühtlaselt. Võtsin ka tiheduse proovi ning tulemuseks sain 1.038.

Järgmisena lisasin otse pakist kuiva pärmi. Eelnevate pruulide puhul olen pärmi niisutanud kuid antud tööpäeva õhtul soovisin õlle võimalikult vähese vaevaga käärima saada.

Seejärel on kääritamiseks peaaegu kõik valmis. Nagu pildilt näha, siis sooviti juba joogipoolist maitsta. Põhimõtteliselt antud hetkel joogis kraade sees veel polnud :P

Lõpuks panin kaane peale, täitsin vesiluku läbikeedetud veega ning asetasin kääritusnõu vaiksesse ning rahulikku kohta seisma.

Juba järgmisel päeval toimus aktiivne käärimine ning õhulukk mulksus vahetpidamata. Käärimise lõpufaasis mõõtsin kaks korda tihedust. Esimest korda mõõtsin 11 päeva pärast käärimise algust ning sain tulemuseks 1.010. Kuna aegaajalt õhulukk veel mulksus ning pudelite pesuks aega polnud, lasin käärimisel jätkuda. Lõpuks leidsin vaba õhtupooliku pudelite pesuks ja villimiseks. Seekord tihedust mõõtes sain tulemuseks 1.009, ehk eriti midagi muutunud polnud (arvestada tasub ka võimaliku mõõteveaga). Seega korjasin keldrist kokku tühjad pudelid ning hakkasin neid pesema ning desinfitseerima. Peab märkima, et õllepudelitelt siltide mahasaamine ja pesemine võtab palju aega. Lisaks jäi pudelitele liimi külge. Seevastu Tartu Limonaadi 0,33L pudelitelt tulid sildid kergemini maha ning liimijääke pudelitele ei jäänud.

Pärast paaritunnist leotamist ja pesu sain pudelit puhtaks. Seejärel loputasin pudelid Chemipro Oxi vahendiga ning asetasin tagurpidi kuivama (et vesi välja valguks). Enne villimist lisasin iga pudeli põhja suhkurt, 0,5L pudelisse 3-4g ja väiksesse 2-3g. Pildil on pudelid ootamas suhkru lisamist.

Korgid asetasin samuti Chemipro Oxi vahendisse, et bakteritest vabaneda.

Kuskilt välismaa foorumis soovitati pudelitesse villida nõudepesumasina kohal, nii ei pea maha läinud õlle pärast muretsema ja koristama. Katsetasin isegi seekord ning kui mõni tilk kukkus, siis kogunesid need nõudepesumasina uksele ning koristamiseks ei pidanud üldse vaeva nägema. Kuna mul pudelite automaattäitjat pole, siis lasen õlle mööda pudeli külge ettevaatlikult sisse, et vältida liigset aereerimist.

Lõpuks olid kõik pudelid täidetud, kokku tuli täpselt 20L õlut. Natuke setet jäi veel kääritusnõusse. Järelikult pole kääritusnõu peal olev skaala kõige täpsem, kuna valmistamise ajal lisasin vett täpselt 20L märgini.

Siin ka üks lähem pilt õllest läbipaistvas pudelis. Õlu tuli ilusa pruunika tooniga.

Toasooja plaanin pudelid jätta vähemalt 10ks päevaks. Esimestel päevadel loksutan pudeleid, et suhkur täielikult ära lahustuks.

Kokkuvõtvalt:
Õlu valmistatud 'Vahva munga õlu' maltoosast.
Kääritusnõus oli õlle kogus 20L, suhkurt lisasin 800g.
OG tuli 1.038.
Kääritasin 16 päeva (villimiseks oli valmis juba 12.-14. päeval)
FG tuli 1.009
Seega arvutuslik ABV 3,9%
Hetkel asuvad toas soojas.


Märgin ära, et villimine toimus 05.06 ehk natuke enne selle artikli ilmumist. Tulemustest loodan kirjutada juuni lõpus pärast Jaanipäeva.

Natuke teooriat: Õlle karboniseerimine suhkru abil

Seekord kirjutan teoreetilise osa sellest, kuidas saada õlle sisse vajalikud mullid/gaasid. Õlle gaseerimiseks kasutatakse süsihappegaasi ning selle saamiseks õlle sisse on enamasti kasutusel kaks moodust:

1. Villimisel lisatakse suhkrut või mõnda muud ainet, et õlles olev pärm tekitaks käärimise teel süsihappegaasi, mis suletud anumas tekkiva rõhu abil õlle sisse lahustub;
2. CO₂ lisamisel nn force carbonation teel - anumasse lastakse survestatud gaas (balloonist läbi regulaatori), mis lahustub õlles.

Antud teemat arendan kahes postituses ning sel korral kirjutan lähemalt esimesest moodusest - suhkru abil õlle karboniseerimisest. Seda tehnikat kasutatakse enamasti pudelisse või ankrusse villimisel. KEG'ide puhul on levinud force carbonation meetod, kuid suhkru lisamine toimib samuti.

Kõigepealt peab ära mainima, et suhkru abil karboniseerimine pole täppisteadus ning tulemused võivad mitmetel pruulidel olla erinevad, kuigi kasutatakse samu valemeid ning vahendeid. Terves protsessis on liiga palju muutujaid ning kõiki neid me ei saa kontrollida. Karboniseerituse taset mõjutab: pärm ja selle elujõulisus, õlles olevad valgud, temperatuur, pudelite puhtus, vee kvaliteet jne. Ühes foorumis oli hästi öeldud pärmi ning karboniseerimise tulemuste ettearvamatusest: "When we are dealing with living creatures, there is a wild card factor in play..Just like with other animals, including humans...No two behave the same."

Kuid millist suhkurt ja kui palju lisada? Põhimõtteliselt võib lisada suhkurt (puuvilja-, pruun-, roo-, laua-, maisi suhkur), magusat mahla, mett, linnase ekstrakti, virret või värsket käärivat virret ehk kräusen'it. Kõik, mis sisaldavad mõnda vormi suhkurt sobivad karboniseerimiseks. Klassikaline suhkur paneb pärmi uuesti käima ning tulemuseks on väike kogus alkoholi ning süsihappegaas. Suhkrune mahl, mesi, virre ning kääriv virre kõik lisavad veel juurde maitset ning lõhna. Nende lisamine on keerulisem kui esmapilgul tundub, kuna suhkru kogust pole kõige lihtsam arvestada. Hetkel piirdun klassikalise suhkru lisamise kirjeldamisega kuna selle abil peaks põhitõed selgeks saama.

Klassikalist suhkurt on erinevaid vorme. Siin võin natuke jääda hätta tõlkimisega kuid välismaa allikatest leidsin kahte tüüpi peamiselt kasutatavat suhkrut:

• Sucrose ehk sahharoos, mis koosneb glükoosist ja fruktoosist ning tegemist on tavalise lauasuhkruga;
• Dextrose ehk dekstroos, millest levinuim vorm on corn sugar ehk maisi suhkur ja koosneb peamiselt glükoosist.

Karboniseerimise vaatenurgast annab kumbki suhkru tüüp natukene erineva CO₂hulga välja. Sahharoosi lisammisel tekib natuke rohkem süsihappegaasi kui dekstroosi lisamisel. 

Kui sobilik suhkur on välja valitud, siis järgmiseks tuleb otsustada, kuidas seda lisada:

• Kogu vajalik suhkur enne villimist segada õlle sisse, soovitavalt mitte kääritusnõus, kuna siis seguneb kogu sete põhjast õlle sisse. Selle vältimiseks tuleks kasutada eraldi villimisnõud/ämbrit, kuhu põhja lisada suhkur või suhkrulahus ning selle peale sifoonida käärinud õlu. Saadud segu tuleks hoolikalt läbi segada;
• Igasse pudelisse lisada eraldi väike kogus suhkurt või suhkrulahust.

Suhkrulahuse lisamise eeliseks on parem segunemise õllega ning väiksem saastumise oht. Suhkru lahuse valmistamisel lisatakse läbi keedetud vett suhkrule või keedetakse kogu lahus läbi, tänu millele võimalikud bakterid hävinevad. Vett ja suhkurt lisatakse pigem ruumala kui kaalu järgi. Välismaa foorumites soovitatakse rusikareegli järgi segada 3/4 topsitäit suhkurt 2 topsitäie veega.

Allikas: http://www.brewersfriend.com/

Ning viimaks enne suhkru lisamist tuleks leida vastavalt õlle tüübile sobilik suhkru kogus, mis mõjutab lõplikku karboniseerituse taset. Netis on erinevaid tabeleid soovituslike CO₂ kogustega erinevate õllede puhul. Süsihappegaasi hulk on tabelis toodud mahu (volume) järgi. Et tulemus grammidesse teisendada, tuleb maht korrutada läbi 0.194 (CO₂ mass). Näiteks 2.5 vol x 0.194 = 0.485 g/L.

Samas pole antud tabeli järgimine kohustuslik ning iga pruulija võib vastavalt oma maitsele ja eelistusele rohkem või vähem gaase õlle sisse planeerida.

Kõige lihtsam viis sobiliku suhkru koguse leidmiseks on kasutada kalkulaatorit. Leidsin ühe netist, mis toetab ka meie SI mõõtühikute süsteemi ja asub siin.

Allikas: http://byo.com/resources/carbonation

Tähelepanelikumad võivad märgata, et see kalkulaator küsib ka villimise temperatuuri. Seega peatun korraks ühel faktil, mis selgitab selle temperatuuri sisestamise vajalikust ning võib mõnda pruulijat üllatada. Nimelt juba käärimise ajal lahustub õlles märkimisväärne kogus süsihappegaasi. Kui kääritusnõu pole rõhu all (näiteks õhulukuga suletud), siis peaks sealne rõhk olema 1 atm. Ka taolise rõhu juures lahustub õlles osa käärimisel tekkivat süsihappegaasi, mille kogus on seotud õlle temperatuuriga käärimise ajal. Paremal tabelis on välja toodud süsihappegaasi kogus erinevate käärimise temperatuuride juures. Mida külmem on käärimisel temperatuur, seda rohkem CO₂ õlles lahustub. Kui käärimise lõpus/villimise ajal temperatuur muutub, siis CO₂ tase jääb siiski samaks. Seega peaks kalkulaatorisse sisestama õlle temperatuuri käärimise ajal, mil tekkis enim CO₂ 'te.

Kui lõpuks on leitud sobilik karboniseerituse tase, õige suhkru kogus ja lisamise viis, saab alustada villimisega. Villimise puhul on oluline pudelid hermeetiliselt sulgeda, muidu pääseb tekkinud süsihappegaas välja. Paljude maltoosade või õlle komplektide juhendis on soovitatud villitud õlut hoida umbes nädala toasoojas. Lugedes välismaa foorumeid, siis rusikareegel kipub olema 3 nädalat @ 21˚C. Lühema aja jooksul tekib lihtsalt vähem gaase. Alati on võimalus üks pudel prooviks avada ning hinnata karboniseerituse taset. Laager tüüpi õlledel võib karboniseerumine toimuda aeglasemalt ning neid soovitatakse hoida 6 kuni 8 nädalat soojas. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et teooria võib olla paigas kuid praktikas tuleb hoopis teistmoodi välja. Seega parima tulemuse saamiseks tasub palju katsetada. Ning mitmete pruulijate viga vähese karboniseerituse puhul on liigne kiirustamine. Seega tuleks varuda kannatust ja lasta õllel piisavalt soojas seista, enne kui pudelid jahedasse selginema paigutada.

Järgmine kord kirjutan sellest, kuidas survestatud CO₂ abil force carbonation tehnika toimib. Seniks aga head pruulimist ning kel teema vastu suurem huvi on, lugege allpool viidatud allikaid, seal on palju rohkem ning põhjalikumalt õlle karboniseerimisest kirjutatud.

Lisan veel ühe video õlle karboniseerimise tulemustest:

Kalkulaator:
http://www.brewersfriend.com/beer-priming-calculator/

Kasutatud materjalid:
http://www.brewersfriend.com/beer-priming-calculator/
http://byo.com/resources/carbonation 
http://byo.com/carbonation/item/1132-master-the-action-carbonation 
http://byo.com/carbonation/item/437-carbonation-homebrew-science
http://www.howtobrew.com/section1/chapter11.html



 

Neljanda pruuli hinnang: Teine katse linnastest õlle valmistamisel

Minu esimene katsetus valmistada ise linnastest õlut ebaõnnestus. Üritasin oma vigadest õppida ning nüüdseks on valminud järgmine pruul. Pärast villimist seisid pudelid toas umbes 10 päeva. Seejärel laagerdusid nad jahedas keldris teised 10 päeva. Loodetavasti sellest piisab, et avada esimene pudel ja anda esialgne hinnang antud pruulile. Seekord proovin õlle kirjeldamisel lähtuda oma eelmisest postitusest, kus selgitasin õlle maitsmise põhitõdesid.

Pudelit avades kostus suhteliselt vali ’psst’, millest järeldan, et õlu on karboniseeritud. Pudelist nuusutades pole hapuks läinud õlle lõhna. Klaasi valasin õlle ettevaatlikult ja viimase veerandi kallasin klaasi keskele, et tekiks mõnus vahukiht. Vahtu sai umbes 2 cm jagu ning värvuselt oli see kergelt kollakas-pruunikas. Minu üllatuseks püsis see paks vahukiht hästi ning ei pidanud klaasi pildistamiseks kiirustama (eelmise pruulide puhul kippus vaht väga kiirelt kaduma ja selle jäädvustamiseks oli väga piiratud aeg).

Järgenvalt jälgisin klaasis õlut. Väiksed mullikesed kerkisid aktiivselt üles, seega ka vaatluse teel võib öelda, et õlu on hästi karboniseeritud. Värvus oli õllel nagu vahulgi kollakas, õrna pruunika tooniga. Läbipaistvusest palju rääkida ei saa, tulemus on suhteliselt hägune. Maltoosadest tehtud õlled on olnud selgemad ning eelmine kui ka antud linnastest tehtud õlled on hägusad.

Seejärel nuusutasin välja valatud õlut ning üritasin ära tabada mõne tuttava aroomi. Tugevalt oli tunda humalate värsket ja puuviljast lõhna. Lisaks on tunda lõhna, mis vihjab millelegi hapukale. Teistelt lõhna suhtes arvamust küsides saan vastuseks, et tüüpiline õlle lõhn on, millest järeldan, et humalad annavad peamiselt aroomi.

Viimaks jõudis kätte aeg maitsta antud pruuli tulemust. Kui siiani kõik märgid viitasid, et õlu vähemalt hapuks pole läinud, olid lootused kõrgel. Ja ega ma ei pidanudki pettuma, täitsa õlu mis õlu. Domineeriv oli humalate mõru maitse. Kuna kasutasin erinevalt retseptis välja toodud mitmetele humalasortidele ainult ühte sorti, siis maitsebukett oli natuke ühekülgsem. Maitsetest tundsin ära mõruduse ja happelisuse, mis peaksid tulenema humalatest. Mõru maitse ei ole liiga domineeriv kuid siiski piisavalt mõjukas, et jätta oma jälg ka järelmaitsesse. Kui õlu on suus natuke ringi liikunud tajun natuke linnastest tulevat magusust. Viimasena on lõpuks tunda õrna hapukust. Kokkuvõtvalt on maitse lihtne ning ühekülgne. Ega lihtsa retsepti järgi valmistatud õllest midagi erilist ei tasu oodata.

Suus tundus õlu olevat keskpärase kehaga ning piisavalt gaseeritud. Siiani endale enim meeldinud nisuõlu tundus palju vesisem. Kui klaas hakkas tühjaks saama, olid alguses kirjeldatud mullid juba kadunud. Järelmaitse oli mõnusalt humalane ja mõru. Alkoholi oli natuke tunda, kuid jäi teiste maitsete varju.

Kui andsin teistele antud pruuli maitsta, siis neile tundus see õlu normaalne ning meenutas klassikalist koduõlut. Võrreldes eelmise hapuks läinud pruuliga võib selle õlle õnnestunuks lugeda. Samas on arenguruumi kõvasti ning hakkan vaikselt juba järgmist pruuli planeerima. Kokkuvõtvalt põhiasjad sain paika ning saan rõõmu tunda esimese õnnestunud linnastest valmistatud pruuli üle.