Natuke teooriat: Hüdromeeter

Kuna mu enda esimene õlu on pudelites ja laagerdub jahedas ning maitsmiseni on veel natuke aega, mõtlesin vahelduseks kirjutada väikese teoreetilise lõigu. Olen ise netist palju erinevaid artikleid ja foorumeid lugenud ning natuke tarkust kogunud. Mõtlesin seda ka teistega jagada. Olgu märgitud, et kogu allolev tekst on minu enda tõlgendus ja arusaam välismaistest allikatest. Väga sügavatesse detailidesse ma ei lasku, pigem üritan vajaliku ja praktilise info välja tuua.

Hüdromeeter ehk densimeeter aitab mõõta vedeliku tihedust. Õlle pruulimisel kasutatakse seda virde suhkrusisalduse mõõtmiseks. Densimeeter on sisuliselt ujuk, millel on peal skaala. Skaalalt on näha, kui sügavale vedelikku see vajub ja veepiirilt loetakse näit. Tulemus näitab vedeliku tiheduse suhet puhta vee tihedusele. Seetõttu on puhta vee tihedus hüdromeetriga mõõtes 1,000. Kui vette on segatud suhkruid või muid lahustuvaid aineid (näiteks soola), siis saame tulemuseks 1,000'st suurema näidu. Alkoholi tihedus on aga puhta vee tihedusest väiksem, seega alkoholirikka vedeliku näiduks on alla 1,000. Densimeetri näidud on seadistatud mõõtmiseks 15 kraadises (Celsius) vedelikus. Teistel temperatuuridel mõõtes tuleks kasutada tabeleid, mis korrigeerivad tulemust (kalkulaator). Kui aga pole aega/viitsimist nii põhjalikult mõõta, võib kõik näitude võtmised teostada enam-vähem samal temperatuuril, siis on tulemused omavahel võrreldavad.


Hüdromeetriga mõõtmisel tuleks väike kogus virret eraldada suurest anumast näiteks mõõtesilindrisse, kuna otse kogu virde seest mõõtes on oht baktereid sinna lasta. Kui hüdromeeter asetada silindris oleva vedeliku sisse, soovitatakse hüdromeetrit keerutada näppude vahel, et hüdromeetri ümber kõik õhumullid eralduksid, kuna see võib näitu mõjutada. Et silindrisse liiga vähe või palju virret mitte lasta, võib tühja silindri sisse asetada densimeetri ning seejärel lisada vaikselt virret (või muud mõõdetavat vedelikku) kuni hüdromeeter põhjast tõuseb. Tulemuse lugemise ajal peab veenduma, et hüdromeeter vastu mõõtesilindri seina ei toetuks. Kuna vedelikul on komme mööda vertikaalseid seinu natuke ülespoole "ronida", siis tuleks näit lugeda vedeliku piirilit, mitte sealt, kuhu vedeliku ülemine serv ulatub

Virde tihedust mõõdetakse õlle valmistamise ajal mitmel korral:

1. Pre-boil OG (original gravity) - enne keetmist algne tihedus
2. Pitching OG - enne pärmi lisamist algne tihedus
3. FG (final gravity) - lõplik tihedus

Enne keetmist tiheduse mõõtmisega saab arvutada oma meskimise efektiivsust. Kuna selle arvutamine on suhteliselt keerukas ning internetis on materjalid ja näited peamiselt teistes USA mõõtühikutes, siis väga täpselt seda ma kirjeldama ei hakka. Meskimisel on iga linnasetüübi saagikus erinev ning netis on mitmed tabelid, kus on need väärtused välja toodud. Neid tuleb võrrelda oma virde suhrusisaldusega ning seejärel saab arvutada efektiivsuse protsendi. Leidsin ühe kalkulaatori, mis toetab meie mõõtühikuid ning vastavalt meskimisel kasutatud linnastele ning saavutatud pre-boil OG'le arvutab efektiivsuse ning ka SRM'i (standard reference method), mis näitab õlle heledust.

Mõõtes virde tihedust enne pärmi lisamist (pitching OG) ning hiljem pärast käärimise lõppu (FG) saame arvutada potentsiaalse alkoholi sisalduse valmis õlles. Selleks kasutatakse valemit:

(OG-FG) x 131,25 = ...% ABV (alcohol by volume)

Kus OG on tihedus enne pärmi lisamist ja FG on tihedus pärast käärimist (kalkulaator).

Tavaliselt on pitching OG õlle puhul 1,040 ning FG 1,010 või väiksem. Seega käärimise ajal väheneb õlle tihedus 4-5 korda. Käärimise käigus tarbib pärm suhkruid ning toodab alkoholi ning süsihappegaasi. Käärimise lõpu perioodil mõõdetakse enamasti tihedust mitu korda, veendumaks, et käärimine on lõppenud (kui tihedus on juba mitu päeva muutumatu). Kui seda mitte jälgida, siis liiga vara pudelitesse villides on oht, et need hakkavad plahvatama, kuna pärm pole oma tööd lõpetanud. Kui pärast käärimise lõppu on tihedus liiga suur ja erineb palju retseptis ettenähtust, siis järelikult pole pärm oma tööd hästi teinud.

Lisaks üks õpetlik video hüdromeetri kasutamisest:

Kasutatud materjalid:
http://howtobrew.com/appendices/appendixA.html
http://www.homebrewtalk.com/wiki/index.php/Hydrometer
http://en.wikipedia.org/wiki/Hydrometer

Kalkulaatorid:
http://hbd.org/cgi-bin/recipator/recipator/hydrometer.html?15019081
http://www.brewheads.com/efficiency.php
http://www.rooftopbrew.net/abv.php

Esimene pruul: Muntons Mexican Cerveza (villimine)

Eelmise postituse lõpetasin siis, kui mu esimese õlle käärimise protsess hakkas lõppema. Kuuendal käärimise päeval mulksus õhulukk juba väga harva. Oli aega hakata mõtlema, kuhu villida oma koduõlu. Võimalikud variandid olid:

1. Õlleankrusse
2. KEG'i
3. Traatkorgiga pudelitesse
4. Plastpudelitesse
5. Kroonkorgiga pudelitesse

Nii ankur kui ka KEG on algajale, kellel vastavat varustust pole, üpris kallis ettevõtmine. Seega jäävad üle pudelid. Traatkorgiga pudelid on kõige mugavamad, kuna korgi panek on kiire ja mugav. Kahjuks uued traatkorgiga pudelid on kallid ja kasutatud pudeleid mul kogunenud pole. Plastpudelitesse otsustasin mitte villida, kuna need ei näe kõige kenamad välja ning nende puhastamiseks on vaja desinfitseerivat keemiat kasutada. Seega otsustasin oma õlle villida kroonkorgiga pudelitesse.

Kahjuks polnud mul kodus piisavalt pudeleid. Seega palusin sõprade abi ning ühe õhtuga oli sobiv kogus pudeleid sõpradelt annetustena koos. Järgmiseks astusin taas läbi pruulmeistrid.ee poest ja soetasin omale kroonkorgi sulgeja (12,10€), 100 kroonkorki (2,50€) ning pudeliharja (2€). Nüüd sain oma kogutud pudelite puhastamisega alustada. Otsustasin seda teha hoovis aiavoolikuga, 2 ämbriga ning nõudepesu vahendiga. Leotasin pudeleid seebivees, et sildid ilusti ära saaks ja pudeli sees olev mustus lahti tuleks. Seejärel harjasin pudeli sisud läbi, eemaldasid sildid, pesin väljast liimijäägid ja viimasena loputasin korralikult. Seejärel asetasin pudelid suuga allapoole, et vesi välja valguks. Kui pudelid olid kuivad, kolisin koos pudelitega taas tuppa, kus plaanisin villimisega alustada.

Ma ei tahtnud ainult pudelite pesemise peale lootma jääda ning otsustasin need ka ära desinfitseerida. Tegelikult soovitatakse pudeleid alati enne villimist ära desinfitseerida, kuna bakterid võivad lõplikku õlle maitset rikkuda. Selle jaoks on olemas spetsiaalsed kemikaalid, kuid mina otsustasin kasutada käepärasemaid vahendeid. Nimelt olin lugenud, et praeahjus 120 kraadi juures 20 minutit pudeleid hoides peaksin saama lahti igasugustest bakteritest. Panin esimese ahjutäie pudeleid sooja, samal ajal keetsin vett ja loputasin uued kroonkorgid sellega läbi. Tõin laua peale ka käärimisnõu, millelt eenevalt olin eemaldanud vesiluku. Varasemast olin juba õppinud, et koos vesilukuga ei ole mõistlik kääritusnõud tõsta, muidu imetakse vesilukus olev vesi kääritusnõu sisse. Käärinud õlu peaks võimalikult vähe kokku puutuma õhuga, siis on bakterite sattumine valmis õllesse minimaalne. Kääritusnõud tõstes imeti natuke õhku läbi kaanes olnud avause sisse, kuid loodetavasti pole sellest midagi hullu.

Vahepeal oli esimene ahjutäis pudelitega valmis ja tõstsin kuumad pudelid lauale jahtuma, peale asetasin lahtiselt loputatud korgid. Järgmised pudelid läksid ahju. Mõtlesin läbi plaani, palju suhkurt ma tahan igasse pudelisse panna. Suhkru kogusega saab villitud õlle karboniseerituse taset reguleerida. Mõtlesin katsetada õpetuses ettenähtud kogusega (0,5 teelusikat suhkurt 0,5L kohta), natuke väiksema kogusega (1/3 teelusikat suhkurt 0,5L kohta) ja natuke suurema kogusega (1 teelusikas suhkurt 0,5L kohta). Väga palju suhkurt ma lisada ei tahtnud, kuna on oht, et tekib liiga palju süsihappegaasi ning pudelid võivad "plahvatada"

Nüüdseks olid esimesed pudelid ilusti maha jahtunud ja sain alustada villimisega. Lasin esimesed 3 pudelit täis, jättes 2-3cm vaba ruumi pudeli suuni. Kuna iga hetk, kui õlu on lahtise õhu käes, on saastumise oht (bakterid ronivad õlle sisse), täitsin pudeleid 3 kaupa. Seejärel lisasin vastavalt plaanile suhkru ning asetasin korgid lahtiselt peale, kuni ma neist esimest sulgesin. Manuaalse korkijaga töötasin esimest korda. Korgi asetasin korkija magneti külge, asetasin korgi pudeli suule ja surusin kahest käepidemest alla, kuni käis järsem nõks. Millegipärast ei õnnestunud mul korkijat korgi küljest lahti saada. Tõmbasin mõlemad käepidemed üles ning seejärel eemaldus korkija korgist ilusti. Järgmise pudeli juures katsetasin nii, et panin korgi pudeli peale ning korkija omakorda pudeli peale. Nii oli kork kohe ilusti paigas ja korkimine tundus lihtsam.

Kogu protsess läks üpriski ladusalt:

1. Pudelid ahjust välja
2. Korgid lahtiselt peale
3. Uued pudelid ahju
4. Jahtunud pudelitesse lasin õlle sisse (3 pudeli kaupa)
5. Lisasin suhkru, korgid lahtiselt taas peale
6. Korkija pudeli ja korgi peale, käepidemetest vajutan alla, käib nõks
7. Käepidemed tõmban üles, eemaldan korkija
8. Loksutan pudelit (et suhkur lahustuks paremini)
9. Kordan samme 4-8 kuni uus ahjutäis pudeleid valmis saab

Nii umbes 2,5 tunni pärast olid kõik pudelid ahjust läbi käinud, õlu sisse valatud, suhkur lisatud ja kinni korgitud. Kääritusnõu põhja jätsin käärimise käigus tekkinud valkja sette ja pärmi, seda pudelitesse ei villinud. Klaaspudelitest tuli natuke puudu ja olin sunnitud viimasena 1,5 liitrise plastikpudeli kasutusele võtma. Lõpuks asetasin kõik pudelid toasooja 2 päevaks. Paar korda päevas loksutasin pudeleid, et põhja settinud valge ollus lahustuks (loodan, et käitusin õigesti). Omaarust ma kääritusnõust pudelitesse seda setet ei laskund, kuid eks käärinud õlle sees olid mingid osakesed, mis selle sette pudelisse tekitasid.

Kahe päeva pärast viisin pudelid keldrisse pappkasti. Keldris on üpriski jahe ja õlu peaks ilusti laagerduma ja selgemaks muutuma seal. Keldrisse viies ma enam valget setet põhjast laiali ei loksutanud sest lootsin, et 2 päevaga on suhkur ilusti ära lahustunud ning pärmijäägid on õlle ära karboniseerinud. Jahedas enam pärm elujõuline pole ning toimub ainult selgimine ja laagerdumine. Nii ma jätsin oma õlle keldrisse, lootes, et 2 nädala pärast need ka ilusti alles on...

Esimese pruuli algusest kirjutasin siin.
Esimese pruuli kokkuvõtte ning hinnang on siin.

Esimene pruul: Muntons Mexican Cerveza (algus)

Nädal tagasi tekkis mul idee oma sünnipäevaks valmistada oma esimene koduõlu. Huvi kodus jookide valmistamise vastu oli mul juba varem olemas, kui proovisin Selverist ostetud kaljapulbrist midagi valmistada. Tookord polnud tulemus eriti joodav ning tuli kraanikausist alla kallata. Nüüd otsustasin asja tõsisemalt kätte võtta ning uurisin netist natuke koduse õlle valmistamise võimalustest. Hea mõte tundus esimesena proovida "konservist" õlut valmistada. Interneti avarustes on palju infot nende kohta, nii eesti kui ka inglise keeles. Oma esimese õlle pruulimise tarbeks soetasin ma vajalikud vahendid pruulmeistrid.ee lehelt. Neil on olemas ka kauplus, kus saab tooteid uurida ja nõu küsida. Mina soovisin pruulimist alustada võimalikult minimaalsete kulutustega.

Kõigepealt oli vaja kääritamisnõud. Käisin mitmetes ehituspoodides, kus sobivat nõud polnud.
Seega tundus hea mõte soetada spetsiaalne kääritusnõu koos kraani ja vesilukuga. Kraan teeb õlle villimise pudelitesse lihtsamaks ning õhulukk on vajalik käärimise ajal süsihappegaasi väljutamiseks nii, et bakterid väliskeskkonnast kääritusnõusse ei pääseks. Lisaks on nõul küljepeal ka skaala, millega on hea õlle kogust hinnata. Antud nõu läks maksma 13,50€ (pruulmeistrid.ee)

Teiseks möödapääsmatuks kulutseks oli õllekontsentraadi ehk "konservi" valimine. Kuna mulle endale meeldivad Corona tüüpi kerged õlled, otsustasin valida Muntons Mexican Cerveza. Selle hinnaks oli 13,95€. Sellest kontsentraadist saab valmistada 23 liitrit õlut, mis liitrihinnaks teeb kõigest 60 senti. On saada erinevat tüüpi ja maitsetega kontsentraate, seega igaüks võib valida endale meelepärase kontsentraadi.

Enne koju jõudmist käisin läbi ka toidupoest ning ostsin ühe kilo suhkurt. Kõik muu vajalik tuleb kontsentraadiga kaasa.

Koju jõudes lugesin kontsentraadiga kaasasoleva õpetuse läbi ning midagi uut eelnevalt netist otsitud infole juurde ei saanud. Seega sain alustada õllevalmistamise protseduuriga.

Kõigepealt puhastasin kääritusnõu, õhuluku ja plastikust segamislusika nõudepesu vahendiga ning seejärel loputasin keeva veega. Kuna ma spetsiaalset puhastusvahendit ei ostnud, pidin jääma lootma oma puhastumeetodite peale. Konsevripurgil võtsin ära plastikust kaane, selle all olnud pärmi kotikese ja purgi ümber oleva sildi. Seejärel läks juba huvitavamaks, asetasin kontsentraadi purgi kuuma vette, et ta vedelamaks muutuks. Seejärel ajasin keema 3,5 liitrit vett, mida alguses vaja läheb. Siis avasin konservi, vastu vaatas pruun, mõnusalt lõhnav (vähemalt minuarust) siirup. Selle kallasin kääritusnõusse, seejärel lisasin ühe kilo suhkurt ning viimaks 3,5 liitrit keeva vett. Segasin kõik hoolikalt läbi, kuni "siirup", suhkur ja vesi moodustasid ühtlase massi. Siis hakkasin lisama külma kraanivett, kuni saavutasin koguse 23 liitrit. Kõigepealt lisasin ma natuke soojemat vett, kartes, et muidu tuleb virre liiga külm pärmi jaoks. Pidevalt virde temperatuuri jälgides selgus, et on vaja lisada nii külma vett kui kraanist tuleb. Kui lõpuks oli käärtusnõus 23 liitrit vett olemas, oli virde temperatuur umbes 24 kraadi, täitsa hea (alla 25 kraadi on pärmile OK). Minu kartused, et virre tuleb liiga külm, osutusid alusetuks. Segasin igaks-juhuks virde läbi ning lisasin kaasas olnud pärmi. Seejärel segasin uuesti ja üritasin lusika külge jäänud pärmitükid ka ilusti virde sisse jätta. Seejärel sulgesin kääritusnõu korralikult.

Järmisena panin kääritusnõule peale õhuluku. Seda kääritusnõu kaanest läbi surudes on hea õhulukku natuke keerata, et ta kummitihendi sisse paremini istuks. Nüüd tegin ühe väikse vea ning kallasin õhulukku läbikeedetud vett vastavate märkideni. Viga polnud mitte keedetud vee kallamises õhulukku (see oleks ikkagi soovituslik, et seal vees baktererid poleks, mis kääritusnõusse võivad sattuda) vaid hoopis selles, et ma soovisin kääritusnõu asukohta muuta ning kui sangadest kinni haarasin ja nõu üles tõstsin, vajautas nõus olev vedelik põhja nõgusaks ning tekkinud vaakum kääritusnõus imes õhulukust vee enda sisse. Kui olin kääritusnõu paigutanud lõplikku asukohta, lisasin uuesti õhulukku vett.

Kääritusnõu jätsin ma tuppa, kus õhutemperatuur on umbes 22 kraadi, mis peaks olema sobilik pärmi tegutsemiseks. Natuke jahedam sobiks ka (18-21 on soovituslik). Juba järgmisel päeval hakkas õhulukk mulksuma, mis andis teada, et pärm teeb oma tööd. Õpetuses soovitati kogu kompotil lasta käärida 4-6 päeva. Netis soovitati isegi kauem lasta pärmil kääritada. Minul muutus mulksumine harvemaks paari päeva pärast ning 6ndal päeval toimus mulksumine väga harva. Nüüd oli viimane aeg hakata mõtlema, kuhu villida käärinud õlu. Sellest aga järgmine kord...

Oma esimese õlle villimisest on juttu siin.
Kokkuvõte ja hinnang esimesest pruulist on siin.