Üheksas pruul: Smash Saison

Seekord võtsin ette ühe lihtsa linnastest õlle valmistamise retsepti. Natuke innustust sain kaasblogijalt, kes maitses SMASH (single malt and single hops) printsiibil valmistatud õlut. Olen ise ka varem lihtsamate retseptide järgi õlut valmistanud, kasutades ühte tüüpi linnaseid ning humalaid. Praeguseks on paar õnnestunud linnastest valmistatud pruuli seljataga ning võtsin ette ühe Saison tüüpi õlle SMASH retsepti.

Pruulimiseks midagi erilist vaja ei läinud. Kahjuks õiget pärmi ma Eestist ei leidnud, seega shopping list oli järgmine:

• 5 kg Pale ale linnaseid jahvatatult
• 1 pk (100g) Saaz humalad
• 1 pk (11,5g) Safbrew S-33 pärm

Õlle teoga alustasin ma ühel tööpäeva õhtul ning lootsin kõik tehtud saada. Plaanisin kogu tegemise ka ilusti piltidele jäädvustada kuid kahjuks läks varem pimedaks ning piltide kvaliteet kannatas. Nagu ikka, oli plaan natuke auahne, aga alustame otsast peale.

Kõigepealt pesin ja puhastasin kõik tarvikud ning viisin terrassile, kus plaanisin õlle valmistamisega tegeleda. Seejärel valasin suurde potti 25L sooja vett, mida hakkasin kuumutama ~68˚C'ni. Kuna retseptis meskimise kohta eriti infot polnud, siis plaanisin meskida tavapärase 66˚C juures.

      Vesi lisatud potti                                Seejärel vee kuumutamine                     Minu kuumutusssüteemi köögipool

Meskimine täies hoos

Kui vesi oli saavutanud sobiva temperatuuri, asetasin vette meskimise koti ning sinna sisse linnased. Linnased vees, hakkasin jälgima temperatuuri ning vajadusel lülitasin sisse spiraalid, et kuumust lisada. Sellisel manuaalsel meetodil saab kenasti meskitud, kuid on palju tegemist ning temperatuur kippus ikkagi kõikuma. Lisaks tundus, et linnaste koti erinevates külgedes oli erinev temperatuur. Vee segamiseks poti kaant eemaldades lahkus jällegi palju soojust. Seega olin dilemma ees, kas pidevalt segada ning seejärel kuumutada või lasta meskil rahulikult omaette olla. Nii ma siis kuumutasingi meski 67˚C'ni, segasin temperatuuri ühtlustamiseks ning lasin jahtuda umbes 62-63'ni. 

Linnaste loputamine käepäraste vahenditeg

Umbes tunni aja pärast tõstsin meski temperatuuri 70-75˚C'ni ning panin valmis 10L kuuma vett. Linnased tõstsin koos kotiga meskist välja ja asetasin ühe metallresti peale poti kohale. Loputasin linnaseid, valades vaikselt väikeste koguste kaupa kuuma vett ning oodates, et vesi läbi linnaste imbuks. Olen kuskilt lugenud, et loputades peaks vältima liigset õhu sattumist meski ning kõrgelt 'niristamist'. Lihtsuse huvides mina sellele väga tähelepanu ei pööranud. Isegi kui bakterid satuksid õlle sisse, siis keetmist nad üle ei elaks.

Meski valmis keetmiseks

Kui olin lõpetanud meskimise ja linnaste loputamise, oli potis 30L virret. Tavaliselt pole ma sel etapil täpset virde kogust mõõtnud ning edaspidistes arvutustes olen kasutanud umbmäärast kogust. Seekord valmistasin aga ette mõõdupuu, kus oli märgitud 5L sammuga vedeliku kogus potis. Seega saan täpsemalt meskimise efektiivsust arvutada, mis kalkulaatori järgi arvutades peaks olema ~83%, mis minu arust on väga hea (kui just arvutustes viga ei teinud). Enne keetmist oli virde tihedus 20˚C juurde teisendatuna 1.043.



Keema läks minu virre umbes poole tunniga. Keemise ajaks eemaldasin osaliselt poti kaane, et potist gaasid ja õllele halvasti mõjuvad ühendid välja saaks. Kokku keetsin virret ühe tunni.

Virde keema ajamine                                                                                 Virre keemas

Õlle valmistamisel kasutasin SMASH tehnikale omaselt ainult ühte sorti humalaid. Saaz humalate alfahapete sisaldus oli 4,8% ning nende lisamise plaan nägi välja nii:

• Keetmise alguses 26g;
• 15 min enne keetmise lõppu 10g;
• 5 min enne keetmise lõppu 10g.

Nii lootsin ma saavutada mõõduka mõruduse ning lõpus lisatud humalate abil loodan, et humalate lõhn tuleb paremini välja.

Saaz humalad välja kaalutud ning valmis virdesse lisamiseks

Pärast keetmist oli alles jäänud 25L virret. Mõõtes tihedust ja teisendades taas 20˚C'ni sain tulemuseks 1.045. Tavaliselt on mul keemisega vedeliku kadu olnud suurem ning tihedus rohkem tõusnud. Järgmisena hakkasin virret jahutama. Siiani pole mul õnnestunud jahutit ehitada, seega tõotas jahtumine taaskord vaevaline tulla. Kui virre oli natuke jahtunud, valasin selle keedupotist läbi sõela kääritusnõusse. Valamise tulemusena sai virret ka õhutatud ning jahtus ka natuke kiiremini. Seejärel asetasin kääritusnõu potti, kuhu lisasin külma vee. Nii paar korda tehes jahtus virre päris korralikult. Paraku oli kell juba väga palju ning otsustasin kaanetatud kääritusnõu õue ööseks jätta (väljas oli siis ~10˚C). Hommikul enne tööle minekut oli virre umbes 30˚C ning pärmi jaoks natuke liiga kuum. Seega vannitasin kääritusnõud veelkord külmas vees ning kui virre oli 25˚C juures, lisasin vees lahustatud pärmi.

Õhulukk mulksus väga intensiivselt umbes ühe ööpäeva. Kohati isegi nii ägedalt, et vesi õhulukust välja tuli. Valasin seejärel vett õhulukku juurde. Aga pärast seda enam mulksumist kuulda polnud. Neljandal päeval mõõtsin tihendust, et saada aru, mis toimub. Õlle tiheduseks sain 1.014, mis on üpris lähedal soovitud lõpptulemusele (1.010). Arvan, et äkilise ja aktiivse käärimise ajal sai enamus suhkruid juba alkoholiks muudetud. Selle kirjatüki ilmumise ajaks on õlu veel kääritusnõus ning plaanin lähiajal pudelitesse villida. Sellest täpsemalt kirjutama ei hakka. Küll aga tulen tagasi selle pruuli juurde, kui tulemus on teada.

Kaheksanda pruuli hinnang: Väsinud rüütli rüübe

Kätte on jõudnud aeg kirjutada oma 'Väsinud rüütli rüüpe' tulemustest. Tegemist on maltoosa.ee poolt pakutava komplektiga. Varem olen edukalt valmistanud 'Vahva munga õlut' samalt tootjalt. Ka seekord olid ootused kõrgel vähese vaevaga hea õlle saamiseks.

Õlu sai pudelitesse ning ankrusse villitud 10ndal augustil. Ankrus olev õlu sai laadal maha müüdud väga edukalt. Õnneks jätsin ka endale kümmekond pudelit, et tulemust nautida.

Paremal pildil olev pudel on keldris seisnud peaaegu kuu aega ning selle aja jooksul on ilusti selgeks settinud. Iseasi, kui hästi seda pildil on näha. Õlle värvus on tavapärasest heledast õllest natuke tumedam ning õrna punaka tooniga.

Pudelil olev erikujuline silt on minuarust kena, kuid nende väljalõikamine on aeganõudev ning suurema partii pudelite puhul tüütu. Õlle nime jätsin samaks, mis maltoosa tootja oli välja mõelnud.

Õlut klaasi valades tekkis tagasihoidlik vahukiht, mis eriti hästi püsida ei tahtnud. Vaht ise oli punaks-pruuni varjundiga ning meenutas natuke ehk karamellist tooni, mis mulle väga meeldis. Pildistamise lõpuks ning maitsmise ajaks oli järel ainult sümboolne ning õhkõrn vaht, kuigi oleks tahtnud ka vahtu ennast maitsta.

Nuusutades tundsin meeldivat lõhnabuketti. Kahjuks minu treenimata nina ei oska kõiki neid lõhnasid kinni püüda. Võrreldes teiste maltoosadest valmistatud õlledega on selle lõhn kordades parem ning värskem. Kindlasti aitas sellele kaasa lisatud humal, mida oli õlle valmistamise ajal näha maltoosa purgi põhjas. Õlle lõhna võiks kirjeldada kui lillelist, värsket ning õrnalt magusat. Natuke meenutas Cascade humalaid (siinkohal võin eksida, kuna mul ei ole väga palju kogemusi erinevate humalatega).

Edasi maitsmise juurde liikudes oli tunda, et õlu on hästi karboniseerunud ning kihises kenasti keelel. Kõigepealt oli tunda hapukat maitset, millele järgnesid mõrkjad humalad. Ka siinkohal oli tunda erinevalt teistest maltoosadest tugevamat ning äratuntavamat humalate maitset, mis mulle väga meeldis. Lisaks mõrudusele oli omal kohal ka linnaste panus magusaga. Lõppmaitse oli mõnusalt mõrkjas ning hapukas. Järelmaitseks jättis õlu suhu hapuka tunde. Õlle keha hindamises võin eksida, kuid mulle tundus, et õlu oleks võinud natuke täidlasem olla. Üldisel kipuvad kõik maltoosast, veest ja suhkrust valmistatud õlled olema lahjemapoolse kehaga. Siin võiks aidata linnaseekstrakti lisamine ehk.

Kokkuvõttes jäin ma antud pruuliga väga rahule. Võrreldes minu varasema maltoosa.ee poolt pakutava 'Vahva munga õlu' katsetusega meeldib 'Väsinud rüütli rüübe' rohkem. Tugevam humalate maitse ning lõhn muudavad õlle nauditavaks. Ka alkoholi oli piisavalt (4,7%), mille saavutasin natuke suurema suhkru kogusega. Õlle maitse oli kenasti tasakaalus ning magus, hapu ega mõru maitse polnud liiga domineeriv. Õlle ning vahu värvus on kenad, kui ainult vaht natuke kauem püsiks. Antud õllekomplekti julgen kõigile soovitada.

Seitsmenda pruuli hinnang: Anonymous IPA

Väikese hilinemisega kirjutan nüüd lähemalt oma linnastest valmistatud IPA tulemustest. Nagu siidritki, pakkusin seda õlut Vanamõisa Käsitöölaadal. Enne laata maitsesin pruuli tulemusi põgusalt, kui karboniseerumine polnud veel täielikult läbi. Laadale minnes olid mul väiksed kõhklused, kuna väheste gaasidega tundus õlu natuke liiga mõru olevat. Laadal rääkisin inimestele üle, et tegemist on IPA'ga ning seetõttu on õlu tugevalt humalane ning mõru. Kõigile ei pruugi ju taoline õlu sobida. Minu rahustuseks kõik, kes antud õlut maitsesid, arvasid sellest positiivselt. Aga nüüd lähemalt õlle iseloomust.

Pudelites oli õlu pärast karboniseerumist ning jahedas keldris laagerdumist kenasti selgeks settinud. Tavaliselt linnastest valmistatud õlled kipuvad mul olema hägused. Sete oli kenasti pudeli põhjas ning klaasi/topsi valades oli tulemus selge.

Ka gaase oli õlles piisavalt. Topsi serveerides tekkis paari sõrme paksune vahukiht ning natuke hoogsamalt valades isegi rohkem. Õrnalt kollakas-kuldne vaht püsis üllatavalt hästi ning lõhnas mõnusalt humalaselt. Mullikesi tõusis tihedalt vahuni. Värvi poolest oli õlu punakas-pruunikas. Ka läbipaistvus oli hea, kuigi võiks olla natuke selgem.

Õlut nuusutades hakkab ninna esmalt tugev humalane tsitruseline aroom. Lõhnas midagi magusat mina ei taju. Lõhn on üpris intensiivne ning annab mõista, et maitse poolest võib õlu tugevalt mõru ning humalane olla.

Kui kogu eelnev jutt põhines minu laadakogemusel, kui serveerisin teistele õlut, siis maitsmisega on natuke keerulisemad lood. Nimelt laada jaoks pudeleid pakkides ei jätnud ma keldrisse mitte ühtegi pudelit endale. Ning kui laadal kogu kaasasolnud õlu sai maha müüdud, ei jäänud mulle hiljem maitsmiseks midagi. FAIL.

Seega maitset kirjeldades toetun oma esmasele maitsmisele, kui õllel veel karboniseerumine pooleli oli ning laagerdunud polnud. Seetõttu on ka pildil ilma vahuta 'poolik' õlu. Esimest lonksu võttes täitis kogu suu tugev humalane maitse. Kuna õlle valmistamisel oli kasutatud Cascade humalaid, siis võis tajuda tsitruselisi noote. Pärast esmast humalate maitselaviini taandumist oli natuke tunda linnaseid aga magususele väga palju aega ei jäetud. Lõpp oli jällegi mõrkjas ning jäi ka järelmaitses domineerima. Seega maitse oli täpselt selline, nagu lõhn ennem juba vihjas.

Positiivse poole pealt tooks välja IPA'le iseloomuliku humalase maitse ning lõhna. Ka paljud laadalised, kes varem IPA't on joonud, leidsid antud pruuli täitsa sobivat antud õlle tüübi juurde. Ka värvus ning vaht olid mõnusad ja kutsusid õlut maitsma.

Negatiivsetest külgedest tundub, et humalate maitse oli ühekülgne ning võiks pakkuda natuke enamat. Kuna humalate maitse domineeris antud õlles, siis kindlasti aitakse teise humala sordi lisamine, nagu tegelikult retseptis oli ette nähtud.

Kokkuvõttes on tegemist värskendava ning karge IPA'ga, mis sobib hästi suvel grilli või mõne soolase suupiste kõrvale. Mina ja paljud teised jäid selle tulemusega rahule. Kindlasti on tegemist parema õllega, kui minu esimene IPA.

Kuuenda pruuli hinnang: Brewmaker Cider De Luxe

Lõpuks leidsin aega ning süveneda pikemalt omavalmistatud siidri maitsmisse. Siidrit pakkusin Vanamõisa käsitöölaadal ning enne seda veendusin, et siider oleks hea. Nüüd kirjutan pikemalt antud pruuli tulemustest.

Kõigepealt siidri pudelit liigutades on näha, et kogu sete pole pudeli põhja ladestunud. Õlle puhul 'kleepub' sade pudeli põhja valge kihina. Antud siidri pudeli põhjas on samuti sette kiht, kuid pudelit liigutades hõljuvad mingid osakesed siidris ringi. Õnneks settivad need kenasti ja kiiresti taas põhja.

Siidrit klaasi valades erilist vahukihti peale ei tule (ega ei peagi), samas on siider kenasti gaseeritud. Klaasis tõusevad väiksed mullid aktiivselt pinnale üsna pikka aega. Lisaks on klaasis näha ka hõljuvat setet, mis õige pea klaasi põhja ladestub. Läbipaistvus on siidril hea, kuid kahjuks pildile see hästi ei jää. Värvuse poolest on siider kuldkollane ning näeb välja nagu poes müüdavad väga magusad siidrid.

Lõhna poolest on tunda värskendavat õuna lõhna. Õunamahlast eristub siider õrna alkoholi lõhnaga. Ka teised, kes siidrit maitsesid, täheldasid tavalise õunasiidri lõhna. Seega erilist aroomi siider ei paku, kuid midagi enamat ei oska maltoosast valmistatud siidrist ka oodata.

Lõpuks siidrit maitstes on esmalt tunda hapukust, kuivust ning õige natuke alkoholi maitset. Natuke meenutab algne maitse punast kuiva veini (võimalik, et see võrdlus on kohatu, kuid ma pole väga palju siidreid maitsnud). Seejärel jõuab kohale intensiivsem õuna maitse, samas hapukus jääb alles. Järelmaitse on jällegi kuiv ning suhu jääb kerge õuna maitse. Siider kustutab hästi janu, samas on alkoholi üle keskmise.

Enne antud siidri valmistamist lugesin, et tegemist on kuiva siidriga. Seega vastas maitse minu ootustele. Kuiv siider kõigile ei maitse, kuid enamus, kes seda jõid, jäid rahule. Kuna käärimise ajal langes siidri tihedus suhteliselt madalale (1.005), siis väga palju suhkurt sinna alles ei jäänud. Laadal siidrit müües rääkisime kõigile, et tegemist on kuiva siidriga. Seega teadsin kõik, mida oodata ning siidriga jäädi rahule.

Kokkuvõttes on siider kerge ning võiks isegi natuke rohkem õunane olla. Seda saab äkki parandada, kui maltoosale vähem vett lisada (mina lisasin õpetuse järgi 24L). Võimalik, et kuiva siidriga ei tule ka õuna maitse nii hästi esile. Kõik, kes on tüdinud poodides pakutavatest magusatest 'keemiat täis' siidritest ning soovivad midagi naturaalsemat, soovitan seda siidrit. Kuna valmistamisel kasutasin maltoosat, siis siidri tegemine läks kiiresti ja erilise vaevata. Kindlasti üritan lähiajal proovida ka värskest õuna mahlast siidri tegemist ning loodan veelgi naturaalsema ning loomuliku maitsega magusama õunasiidri valmistada.

Kaheksas pruul: Väsinud rüütli rüübe

Komplekti pakend

Minu eelmine katsetus maltoosa.ee lehel pakutava toodanguga sai väga positiivset vastukaja, seega mõtlesin veel korra proovida. Valituks osutuks 'Väsinud rüütli rüübe'. Kui ma õigesti aru sain, siis peaks see olema uuendatud versioon, ehk kompleti on lisatud rohkem humalaid. Pakendi tagaküljel on vähemalt kirjas, et sisaldab humalte puru.

Pakendi sisu

  

                                                                        Varasemalt olen rohkete piltidega maltoosast õlle valmistamist kajastanud. Seekord keskendun rohkem villimisele, kuna esimest korda elus plaanin suurema osa õllest ankrusse villida. Kuid ennenm on tarvis õlu valmist teha.

Maltoosat kääritusnõusse valades oli näha, kuidas (humala?)puru pakendi põhjast nähtavale ilmus ja lõpuks kääritusnõus oma koha leidis. Seekord otsustasin maltoosale lisada natuke rohkem suhkurt (900g) kui õpetuses soovitatud on. Selles hoolimata tuli eritihedus 1.044. Pärmi raputasin kuivalt virdele peale ja segasin sisse. 12 tunni jooksul käis õlu juba korralikult. 3ndal päeval jäi käärimine rahulikumaks ning kohati isegi liiga vaikseks. Õhulukk enam ei mulksunudj a mõtlesin, et kuumad ilmad on toas temperatuuri tõstnud nii kõrgele, et pärm on oma töölepingu üles ütelnud. Minu õnneks erinesid tiheduse mõõtmise tulemused 5ndal ja 8ndal päeval. Kaheksandaks päevaks oli tihedus 1.009 ja otsustasin õlle ära villida.

Selle pruuli puhuks laenasin tuttavalt 15L õlleankru. Kuna ankur oli pikemat aega niisama seisnud, siis pesin kõigepealt selle hoolikalt puhtaks. Seejärel asusin seda desinfitseerima. Kui hakkasin desinfitseerimise vedelikku kraanist välja laskma, murdus kraanis mingi tükk lahti ja tuli koos veega välja. Seega oli vaja uut kraani ning kiirelt ehituspoest otsides leidsin sobiva kuulkraani. Natuke torude tihendusteipi ning pusimist ning kraan oli lekkekindlalt ankru küljes. Lõpuks oli ankur õlle jaoks valmis.

Kõigepealt panin ankru põhja keedetud vees lahustatud 105g suhkurt ja selle peale lasin õlle. Kokku mahtus sinna 15L õlut. Ülejäänud 5L õlut villisin 0,33L pudelitesse. Mõni päev hiljem ankru manomeetrit vaadates ei olnud näha, et ankrus oleks rõhk tõusnud. Kartsin juba, et ankur lekib kuskil ning otsustasin väikese koguse õlut klaasi lasta. Minu rahustuseks oli õlu juba keskpäraselt gaseeritud ning järeldasin, et vana manomeeter lihtsalt ei tööta. Nii jäigi ankur tuppa nädalaks sooja, et õlu karboniseeruks. Plaan oli ankruga minna laadale õlut müüma ning antud pruuli tulemustest plaanin kirjutada õige pea.

Nii jäi ankur tuppa sooja, õlle karboniseerumist ootama

Kokkuvõte Vanamõisa Käsitöölaadast

Nüüdseks on minu esimene laadakogemus seljataga. Selle aasta Vanamõisa Käsitöölaat toimus laupäeval, 17ndal augustil. Paraku ilmaennustus ülemäära päikest ei lubanud ning hommikul vaatas aknast vastu tihe pilvkate. Vabaõhuüritustel mängib ilm tavaliselt suurt rolli, kuna kehva ilmaga jäävad paljud külastajad tulemata. Kes siis tahaks vihma ja tuule käes kuskil põllul ringi käia? Seega asju autosse pakkides ning hoovist välja sõites ei osanud laada külastatavuse kohta midagi arvata. Me otsustasime igal juhul täisjõududega välja minna ja vaadata, mis saab.

Laadaplatsile jõudsime 7.30, Eesti Toidu telgis käis tihe askeldamine ning oli tükk tegemist, et autoga sinna sisse kaupa maha laadima saaks sõita. Õnneks oli meil suhteliselt vähe kaupa ning saime 4-5 minutiga auto tühjaks. Umbes järgneva tunniga saime oma müügileti püsti ja valmis. Korraldaja soovis, et kõik müüjad oleksid juba 8.30 valmis. Seadsime lauale üles näidised koos tutvustavate tekstidega ning ankru. Ülejäänud pudelid olid pappkastides, kuhu asetasime külmapatareid (plastikpudelid jääga). Igast sordist mõned pudelid panime külmakasti, kus suutsime õlle 10˚C'ni maha jahutada. Külmakasti täitsime jooksvalt pappkastides olevate pudelitega. Nii saime serveerida võimalikult jahedat õlut. Kui meie olime tähtajaks kõikl valmis saanud, siis ümberringi toimus veel kiire sagimine ning saime natuke ringi vaadata, mida veel pakutakse.

Meie lett enne laada algust, kõik on valmis külastajate tulekuks. Letil vasakul oli ankur, iga joogi kohta oli tutvustav tekst ning näidispudel. Lisaks natuke kaunistusi ja informatiivsed sildid ja tahvel.

Laadal nägin veel vähemalt kolme koduõllemüüjat ning umbes kolme-nelja kaljamüüjat. 0,5L õlletopsi hind oli enamasti 2€, ühes kohas märkasin ka suuremat hinda. Kalja hinnad olid samuti 2€ kandis, ühes kohas märkasin hinnasilti 1€'ga. Me olime otsustanud oma õlle hinnaks panna 1€ 0,5L eest ning 0,5€ 0,25L eest. Meie peamine eesmärk laadal oli kogemuste  ning inimestelt oma õlle kohta tagasiside saamine, seega sobis odav hind hästi.

Tahvlil näha meile hinnapoliitika ning laua ääres silt, et kaasa pudelis õlut kahjuks müüa ei saa.

Kui kell sai 10, oli väljas piletimüügi telgi juures näha juba järjekorda. Tundus, et sombune ilm inimesi laadalt eemale ei peletanud. Esimesed tund aega kulus meil laadal sisseelamiseks ning õlle vastu oli huvi leige (kes siis ikka päeva õllega alustada tahab?). Korraldaja ei lubanud meil klaastaaras õlut müüa, seega jäi üle seda ainult lahtiselt topsidesse serveerida. Esimese tunni põhjal jäi mulje, et inimesed tulid laadale pigem head ja paremat koju kaasa ostma ning nii mõnigi soovis õlut koju kaasa osta. Kahjuks pidime sellest keelduma ning jäi üle ainult oma visiitkaarte jagada. Kuid lõuna ajaks oli laadale juba rohkem inimesi kogunenud ning saime ka oma esimesed topsid müüdud. Lõuna paiku hakkas ka vihma sadama ning Eesti Toidu telki kogunes veelgi rohkem inimesi vihma varju. Selleks ajaks oli nõudlus suuremaks muutunud ning kohati oodati järjekorras meie õlle serveerimist. Võib vist öelda, et lõunaks oli meie õlle müük ületanud kõik ootused ja hakkasime taipama, et õllest võib puudu tulla.

Vihma ajal oli telgis palju rahvast ning liikumine oli raskendatud. Meile tähendas see kiiremat ja tihedamat teenindamist, kuna huvilisi oli väga palju.

Mitmed inimesed tulid pärast esimese õlle ostmist hiljem tagasi järgmist proovima ning käidi nii kaua, kuni kõik sordid olid proovitud. Samuti leidus vahepeal aega osade inimestega pikemalt vestelda ning selgus, et paljud on kas ise proovinud või plaanimas proovida õlle valmistamist. Jagasime ka oma visiitkaarte, kus on antud blogi aadress ning minu kontaktid. Kõigil õlle soovijatel on võimalus minuga ühendust võtta ning kindlasti leiame lahenduse, kuidas saaksin oma tulevasi pruule maitsmiseks jagada.  Kahjuks tihedamatel müügiperioodidel ei leidnud aega kõigiga pikemalt vestelda, kuigi oleks tahtnud. Kõik meie leti juurest läbi käinud inimesed olid väga sõbralikud ja lõbusad, tänud selle eest!

Laadale läksime ma nelja erineva joogiga, millest 3 olid õlled ning üks siider. Kirjutan järgnevalt iga sordi kohta lühidalt, mida kliendid arvasid (tagasiside saamine oligi mu peamine eesmärk sellel laadal).

1. Vahva munga õlu: Seda sorti oli meil kõige vähem kaasas. Tegemist oli kõige mahedama ning pigem kalja meenutava õllega. Inimesed, kes väga humalast õlut ei soovinud, soovitasime just seda. Õlu tundus paljudele sobivat ning mõni klient tõi oma tuttava minu juurde, et too samuti seda õlut ostaks. Õlu maitses hästi ka naistele ning mahe maitse ja vähene alkohol läks hästi peale. Natuke ehmatas kliente võib-olla õlle tume värvus, kuid pärast maitsmist olid kõik eelarvamused kadunud.
2. Kihisev siider: Tegemist oli kuiva ning hapuka õunasiidriga. Enne serveerimist hoiatasime kliente, kuna kõigile ei pruugi kuiv siider sobida. Siidri kohta saime palju positiivset tagasisidet, et just selline ongi õige siider või sellist ollaksegi otsitud. Kuid mõne jaoks oli tegemist liiga hapu või natuke liiga vesise siidriga. Samuti saime jutule mõne kliendiga, kes ise on siidrit teinud. Siidrit jätkus meile kõige kauem, kuna enamus kliente oli mehed ning siidrit väga nemad ei ostnud. Palju sooviti siidrit koju kaasa osta, mis kahjuks sel laadal polnud meil võimalik.
3. Anonymous IPA: IPA puhul olid mul kõige suuremad kahtlused, kuna ma ise väga palju seda sorti õlut pole joonud. Samuti kartsin, et kõigile ei pruugi tugevalt humalane õlu meeldida. Õnneks sattus meie juurde nii mõnigi klient, kes varem oli IPA't joonud ning andsid positiivset tagasisidet. Õlle maitse pidi olema täitsa IPA, kohati võiks isegi rohkem humalaid olla. Need, kes varem IPA't joonud polnud, arvasti samuti hästi antud õllest. Üksikud arvasid, et tegemist on liiga mõru õllega.Tundub, et Anonymous IPA oli suur hitt, kuna seda sooviti kõige enam pudeliga kaasa osta.
4. Väsinud rüütli rüübe: See oli ainus õlu, mis oli villitud ankrusse. Õlu ise oli väga tasakaaluka maitsega ning humalate maitse tuli hästi esile. Minu arust oleks võinud gaase natuke rohkem sees olla, kuid ankrust vahust õlut lastes meenutaski vähene gaseeritus pigem klassikalist koduõlut. Pärast IPA't oli rüütli rüübe populaarsuselt teine. Eriti meeldis inimestele, et ankrust tuli selge ja gaseeritud õlu, mis polnud hapu, nagu tüüpiline koduõlu. Ka humate ja mõrususe kohta läksid arvamused lahku, kes soovis rohkem humalate maitset tunda ja kes vähem.

Ning umbes kell 14.30-15.00 müüsime oma viimase õlle. Järele jäi veel mõni siider, mis umbes 15 minutiga kadunud oli. Seega poole nelja paiku saime oma kastid kokku pakkida ja autosse viia. Kahjuks pidime paljudele inimestele teatama kurba uudist, et õlu on otsas. Kuna tegemist oli ikkagi mu esimese laadaga, siis ma ei osanud hinnata müüdavat kogust ning võtsin kaasa umbes 55 liitrit. Tagantjärgi mõeldes oleks pidanud vähemalt 100 liitrit kaasa võtma.

Jäänud on veel mõni üksik siider, mida me väga tühjal letis pakkusime.

Tühja taara tõstsime boksi tagumisse otsa, lõpuks oli taara hunniks suurem kui täis pudelite hulk. Pildil näha ka veepudelid, mille abil jahutasime õlut.

Kokkuvõttes võib laadaga väga rahule jääda. Kohtusime paljute toredate inimestega ja saime hulganisti tagasisidet. Loodetavasti jõuavad paljud ka siia blogisse, et lugeda minu tegemistest lähemalt. Hetkel sai kogu mu õlle varu otsa, kuid uute pruulide valmides loodan neid rohkem maitsmiseks laiali ka jagada. Seega palun võtke minuga e-maili (ala199[ätt]hot.ee) või telefoni teel ühendust. Kindlasti üritan tulevikus veel laatadel osaleda ja annan sellest ka siin blogis teada. Tänan veelkord kõiki, kes minu leti juurest läbi astusid!

Nii võtsime vastu külastajaid Vanamõisa Käsitöölaadal. Kohtumiseni!

Seitsmes pruul: Anonymous IPA

Üle pika aja otsustasin taas kulutada rohkem aega, et valmistada linnastest ise õlu. Eelmisel korral leidsin paar kitsaskohta, mis muutsid linnastest õlle valmistamise minu jaoks keerukaks. Esimeseks probleemiks oli suure koguse meski keema ajamine köögi pliidil. Teiseks takistuseks oli aeglane jahtumine. Lootsin, et leidsin mõlemale probleemile lahenduse. Edasi lugedes saate teada, kas need lahendused ka töötasid.

Valisin netist ühe IPA retsepti, mis tundus küllalti lihtne olevat. Anonymous IPA retsept asub siin. Retseptis oli koostisosade kogused umbes 25L virde keetmise jaoks. Mina plaanisin alustada keetmist 30 liitriga, seega suurendasin linnaste kogust ning kuna väga mõrudat tulemust ei tahtnud, siis vähendasin humalate kogust (jätsin ära Amarillo 8,5% humalad sootuks).

Algmaterjalid olid sellised:

• Pale ale linnas - 5kg
• Vienna linnas - 600g
• Cara-Pils linnas - 600g
• Cascade US humal - 100g
• US-05 pärm - 11,5g + poolik pakk (~6g)

Meskimisel kasutasin suurt potti, kuhu valasin 20 liitrit vett. Seekord otsustasin köögi pliiti mitte kasutada, selle asemel muretsesin omale Vene keeduspiraalid (Baltijaama turult :P). Täpsemalt 5 tükki, igaüks 0,5kw, seega koguvõimsusega 2,5kw. Kõigepealt kuumutasin vee 68˚C'ni. Seejärel lisasin linnased, samal ajal segades. Linnased sees, kontrollisin temperatuuri (kahe anduriga), mis oli langenud 64˚C'ni. Plaan oli meskida tund aega @66˚C. Lisasin 2 spiralli vette ja jälgisin, et need meskimiskoti vastu ei puutuks (muidu kõrvetab augu sisse). Suhteliselt kiiresti sain meski temperatuuri taas 66˚C'ni. BIAB tehnika üheks miinuseks on minuarust keeruline hoida ühtlast temperatuuri potis. Spiraalide lähedal kippus see olema kõrgem kui poti teises otsas. Temperatuuri üritasin hoida ühtlasena pidevalt segades, aga seetõttu kaotasin palju soojust, kuna pidin kaane pealt ära võtma. Kokkuvõttes annaks endale meskimie eest hinde 4-, kuna temperatuur kõikus parasjagu, jäädes vahemikku 62-67˚C. 

Meskimine BIAB meetodil

Pärast linnaste leotamist tõstsin meski temperatuuri üle 70˚C ning tõstsin koti välja. Asetasin koti restile poti kohal ning valasin 11L kuuma veega läbi. Seega enne keetmist sain kokku 31L meski, mille tiheduseks mõõtsin 1.052@63˚C (1.063@20˚C).

Vasakult: 50g;  25g ja 25g

Enne keetmist valmistasin ette humalad. Otsustasin kasutada ainult Cascade US (5,9%) humalaid, kuna ei soovinud vära mõrudat tulemust. Eelmisel ise linnastest valmistatud õllel kasutasin 75g East Kent Golding (6,4%) humalaid ja tulemus tuli suhteliselt mõru. Seekord plaanisin keetmise alguses lisada vähem ning lõpus rohkem humalaid, et saada mahedam õlu ning rohkem humalate aroomi. Humalaid plaanisin keeta järgnevalt:

1. 50g - 60 min
2. 25g - 15 min
3. 25g - 5 min

Keetmine

Keetmiseks viisin poti õue, et tuppa tugevat humalate lõhna ei tuleks. Seejärel asetasin kõik 5 keeduspiraali potti ja suhteliselt kiiresti sain virde keema. Keemise ajal piisas kahest spiraalist ning poti kaane asetasin pooleldi peale. Poti ümber panin papitüki, et tuul õues potti ei jahutaks. 

Pärast keetmist oli virde peale tekkinud valkjad tükid, mis peaksid olema valgud. Seejärel hakkas kardetud jahutamine. Selleks pruuliks polnud ma jahutit veel ehitanud ning lootsin hakkama saada külma veega. Paar päeva varem oli suured veega täidetud plastikpudelid sügavkülma asetanud. Enne virdesse panemist puhastasin pudelid Chemipro OXI'ga üle, et baktereid õlle sisse ei satuks. Paraku ei olnud erilist efekti nendest pudelitest ning virre jahtus aeglaselt. Umbes 45˚C juures valasin virde potist kääritusnõusse lootuses, et seal jahtub kiiremini. Kääritusnõu omakorda panin suurde potti, kuhu valasin külma vee. Vett vahetasin potis mitu korda kuid sellest hoolimata jahtus virre aeglaselt. Kokku kulus jahutamisele 2-3 tundi, mis kindlasti õllele hea pole, seega tulevikus üritan oma jahutamise protsessi parandada.

Virde jahtumise ajal segasin kokku läbikeedetud vee ja pärmi, et seda niisutada. Umbes tunniga paisus pärm ning terve klaas oli seda täis. 

Pärmi segamine: vasakul pärm lisatud läbikeedetud veele, seejärel veega ära segatud ja paremal paisunud

Virre enne pärmi lisamist

 
Enne pärmi lisamist virdele mõõtsin veel tihedust, tulemuseks sain 1.066@34˚C (1.069@20). Kui virre oli 25-26˚C, lisasin pärmi ja segasin hoolikalt sisse. Algselt plaanisin käärima panna 20L virret kuid pärast keetmist ja sette välja arvamist jäi alles 18,5L. Ilmselt keetmisega oli kadu suurem kui ootasin. Umbes 12 tunni pärast käis õlu juba agressiivselt. Kuna väljas oli samal ajal kuumad ilmad, siis kahjuks toimus käärimine oodatust natuke kõrgemal temperatuuril (20˚C vs ~23-24˚C). Seega toimub käärimine kiiremalt.

8ndal käärimise päeval mõõtsin tiheduseks 1.013@24˚C, mis on juba väga lähedal lõplikkule tihedusele retseptis (1.012).Lõpuks 10ndal käärimise päeval otsustasin õlle pudelitesse villida. Tiheduseks mõõtsin ennem veel 1.012@24˚C. 

Traatkorgiga pudelid

Nagu ikka pesin ja leotasin pudelitelt sildid maha. Kokku sain 30 traatkorgiga pudelit. Lisaks võtsin mõned väiksed 0,33L läbipaistvad pudelid, millest on hea pilti teha ja maitsmiseks jagada. Pärast pudelite pesu loputasin Chemipro OXI'iga läbi ja olingi valmis villimiseks.

Suhkurt panin pudelitesse tunde järgi, umbes 4g 0,5L kohta ja väikestesse pudelitesse umbes 3g. Seejärel lasin läbi kääritusnõu kraani ettevaatlikult õlle pudelisse. Kääritusnõu põhjas oli nagu ikka sette kiht aga huvitavam oli olukord õlle pealmises kihis. Kääritusnõu ülemine äär oli täis mingit setet, mis tundus olevat humalate jäänused. Õlle peal ujusid ringi mingid tükid, mis tundusid tulevat kääritusnõu põhjast. Ei tea, kas tegemist oli mingite pärmi osakestega või millegi muuga. Igastahes neid tükke pudelitesse ei lasknud, seega viimane osa õllest jäigi kääritusnõusse. 

Kokku sain seega 15L õlut 0,5L traatkorgiga pudelitesse ja 2,5L väikestesse 0,33L pudelitesse. Plaanin need pudelid vähemalt 10ks päevaks toasooja jätta ja siis viin keldrisse laagerduma. Seega pruuli tulemustest kirjutan hiljem.

Värske õlu pudelis valmistumas karboniseerimiseks