Natuke teooriat: Villimine

Kui õlle aktiivne ja äkiline käärimine 4-6 päeva jooksul lakkab, ei tasu veel õllet villima hakata. Pigem tasuks seda kääritusnõus natuke kauem hoida, et olla käärimise lõppemises kindel. Ka kääritusnõu õhulukk annab mulksumise lõppemisega märku, et käärimine hakkab lõppema. Veelgi kindlam on kasutada hüdromeetrit ning veenduda, et suhkru sisaldus õlles on viimaste päevade jooksul olnud muutumatu.

Kui hüdromeetri näit on stabiliseerinud ning õhulukk enam ei mulksu võib arvata, et käärimine on lõppenud ning aeg villimisega alustada. Villimise all peetakse tavaliselt silmas õlle paigutamist anuma(te)sse, kus hoitakse seda kuni tarbimiseni. Levinumad anumad on:

1. KEG
2. Ankur
3. Pudelid

Kõigi anumate puhul on oluline enne villimist see korralikult puhastada puhastusvahendiga ning seejärel steriliseerida. Pruulimispoodides on müügil spetsiaalsed puhastusvahendid, mis tapavad ka suurema osa bakteritest. Anumate esmakordsel kasutamisel tuleks need kindlasti ka steriliseerida kuumutades või auruga puhastades. On olemas ka spetsiaalseid keemilisi steriliseerimise vahendeid. Pudelite puhul on lihtne steriliseerimiseks neid kuumutada ahjus 170˚C juures 60 minutit. Ankru ja KEG'i puhul on see natuke keerulisem ning aurutamine või keemilise vahendiga puhastamine on mõtekam. Erinevate kummist tihendite puhul tuleb tähele panna, et need ei kannata väga kuuma ning seetõttu ei või KEG'i tihendeid või pudeli korke keeva veega loputada. Kui steriliseerimine tundub liigse mässamisena, siis võib selle omal vastutusel tegemata jätta. Siis on oht, et bakterid võivad valmis õlle ära rikkuda. Samas spetsiaalsed puhastusained PEAKSID tapma suure osa bakteritest. Mina olen oma pruulide puhul pudeleid ahjus kuumutanud, et olla tulemuses kindel.   

Olenevalt anumast on villimise protseduur natuke erinev. Kuna ma ise olen ainult pudelitesse villinud, siis hetkel kirjeldangi pudelitesse villimist veidi pikemalt. KEG'i puhul on villimisel natuke rohkem nüansse ning tulevikus plaanin ka sellest pikemalt kirjutada. Ankrusse villimine sarnaneb pigem pudelitesse villimisega, ainult erinevus on anumate arvus ja õlle hulk nendes anumates.

KEG'i puhul villitakse õlu vastavalt kogusele ühte või mitmesse KEG'i. Karboniseerimiseks kasutatakse süsihappegaasi ning õlle välja laskmine toimub samuti gaasi abil. KEG'i villimisel on ainsaks negatiivseks küljeks KEG'ide ja vastava varustuse maksumus. Lisaks on KEG'i puhul soovitatav omada külmikut, mis aitab õlut karboniseerida ning serveerida jahedat õllet.

KEG'e on erinevaid ning neil on väiksed erinevused. Üldjuhul on kõigil ülaotsas luuk, mille kaudu saab anumat puhastada ning õlle sisse lasta. Lisaks on kaks klappi, ühe külge ühendatakse süshappegaasi balloon koos rõhu regulaatoriga. Teise klapi külge ühendatakse kraan, millest õllet klaasi lastakse.

Ankur on suur anum, kust õlu väljub gravitatsiooni jõul. Ankrusse villimine on kõige lihtsam, tuleb kogu kääritusnõus olev õlu sinna paigutada ning seejärel suhkuruga karboniseerida. Kui ankrule on lisatud vastav sisselaske klapp, saab ka süshappegaasiga karboniseerida. Vahest lisatakse ankrule manomeeter, et sisemist rõhku näha ning vajadusel liigne rõhk välja lasta. Ankru jaoks pole põhimõtteliselt külmkappi vaja, kuna jahedas keldris püsib õlu piisavalt külm. Sarnaselt KEG'ile on ankru maksumus võrreldes pudelitega natuke suurem. Ankrule pole tarvis jällegi lisavidinaid muretseda, piisab ainult lihtsast ankrust. 

Pudelitesse on kodupruulijatel kõige odavam õlut villida. Kuna pudelid on väiksed, siis suurema koguse õlle puhul vajab villimine rohkem aega ja kannatust. Oma õlle valmistamise artiklites olen juba kirjeldanud pudelitesse villimise protsessi, kuid toon lühidalt ka siin selle välja. 

Pudeleid on erinevat tüüpi: kroonkorkidega ja kivist/portselanist korkidega. Kroonkorkidega pudelitesse villimiseks on vaja lisaks pudelitele uusi korke ning korkide sulgejat. Kivist korkidega pudelite puhul on korgid traadiga pudeli küljes ning vastavalt vajadusele on vaja vahetada korgi tihendit. Lisaks on keeratava korgiga plastikpudelid, kuhu äärmisel vajadusel võib villida.

Kui pudelid ja korgid on puhtad, õlu on käärimise lõpetanud, saab õlle pudelitesse lasta. Mida vähem õlu õhuga kokku puutub, seda parem. Pudelitesse peaks jätma vähemalt 2-3 cm vaba ruumi, vastasel juhul võib õlu jääda alakarboniseerituks. Kui õlu on pudelites, siis vastavalt soovile lisada 2-3g suhkurt 0,5L õlle kohta. Seejärel sulgeda pudel korgiga. Pärast sulgemist tuleks pudelit loksutada, et suhkur paremini lahustuks. Seejärel asetada kõik pudelid toasooja nädalaks-kaheks, kuniks pärm tarbib lisatud suhkurt ning toodab süsihappegaasi, mis tagab karboniseeritud õlle. Kui kõik see on tehtud, võib õlle külma tarbimist ootama jätta.


Kasutatud materjalid:
http://howtobrew.com/section1/chapter11.html
Pildid võetud Google'ist