Natuke praktikat: Jahuti ehitus

Olen üle aasta valmistanud õlut maltoosast ning hiljuti rohkem linnastest. Siiamaani olen oma õlle enne käärimist lasknud loomulikul teel maha jahtuda. Tean, et taolisel viisil on bakterite sattumise oht õlle sisse üpris suur, kuna pärast keetmist ning enne käärimist on õlu kõige tundlikum saaste suhtes. Mõtlesin üpris pikalt ja vaatasin erinevatest portaalidest müügikuulutusi, kaaludes erinevate jahutamismeetodite vahel. Peamine valik oli uputatava spiraaljahuti ning plaatsoojusvaheti vahel.

Plaatsoojusvaheti tundub olevat efektiivsem ning mugavam, kuid vajab nii vee kui ka õlle voolamist läbi jahuti. Minu hetke varustuse juures, kus keedan ja meskin ühes potis (ilma kraanita), on pärast keetmist keeruline õlu voolikusse juhtida.

Uputatav spiraaljahuti on mõnevõrra odavam ning sobib minu süsteemiga paremini. Jahutamise reguleerimine tundub ka lihtsam, spiraali tuleb virdes hoida kuniks soovitud temperatuur on saavutatud. Negatiivse poole pealt käib seal jahutamise käigus palju vett läbi.

Kõike arvesse võttes otsustasin spiraaljahuti kasuks. Seega käisin paaris ehituspoes ning ostsin vajalikud jubinad ning mõistagi põhielemendi - vasktoru:

• Voolikuklambrid - 4tk
• Aiavooliku kiirühendus - 1tk
• Isane kiirühendus kraani külge - 1tk
• Aiavoolik - 10m
• 15mm vasktoru - 8m

Vasktoru oleks võinud ka peenem olla, tavaliselt kasutatakse 10mm'st toru. Leidsin soodsat 15mm toru ning arvutades erinevate läbimõõtudega toru pindalaid, siis minu toru pindala on näiteks sama, mis 12m torul läbimõõduga 10mm. Minu enda loogika ütleb, et mida lühem on toru, seda vähem tõuseb läbivoolava vee temperatuur lõpus. 

Esmalt sai vasktoru ümber Cronelius kegi spiraaliks keeratud. Kegi diameeter (~20cm) oli paras, et spiraali minu 40cm diameetriga keedupotis kasutada. Jämeda vasktoruga oli suhteliselt keeruline väänata järsemaid pöördeid ning toru kippus sissepoole mõlki minema. Samas ma ei plaani väga suure survega sealt vett läbi lasta, mistõttu need mõlgid ei häiri mind. Toru otstele plaanin kinnitada tavalise 1/2 tollise aiavooliku kruvidega klambritega. Hetkel voolikut kinnitama ei hakanud, lõplikult panen süsteemi kokku siis, kui jahutit kasutada on vaja.

Hetkel on mul 10m voolikut, mille algselt plaanisin pooleks lõigata. Natuke mõõtes jällegi tundus, et kui soovin kodus terassil õlut keeta ning jahutada, võib 5m voolikujupist väheks jääda. Ilmselt ostan veel ühe 10m vooliku, et saaksin vee toa kraanist õue terassile vedada (hoovis ühtegi kraani ega veevõtukohta paraku pole). Vee sisselaske vooliku otsa panen tavalise aiavooliku kiirkinniti, mis ühendub toas kraani külge spetsiaalse kummiluttiga otsaga. Väljalaske vooliku jätan ilma erilise otsata.

Jahuti katsetamise ajal said voolikud kenasti ja kiirelt spiraali külge ühendatud. Vesi voolas läbi hästi ja suurema surve puhul tundus, et mõned mõlgid ei takistanud midagi. Nüüd ei jää muud üle, kui üks pruulipäev ette võtta ning enne jahuti proovilepanekut see puhastada. Lugedes teiste pruulijate kogemusi, siis 8-10m vastoru (10mm) jahutab 25-30L virret toatemperatuurini umbes 15 minutit. Seega ootused minu jahutile on umbes samad. Elame-näeme.

Kodupruulijate 4. kokkutulek

****For English version of this article click here****

Veebruarikuu esimesel reedel toimus taaskord kodupruulijate kokkutulek. Lõplik otsus ürituse toimumisest tuli väga hilja (üritusega samal päeval) ning seetõttu ehk jäi nii mõnigi huviline tulemata. Sellest hoolimata olid regulaarsed kokkutulijad kohal. Kõige esimesel pruulijate kokkutulekul mainiti, et veebruariks võiks igaüks teha ühe stoudi ning neid omavahel võrrelda. Peaks ütlema, et pruulijatel on hea mälu ning suur enamus kokkutulnuid olidki kaasa võtnud stoudi või porteri. Kel aga tumedat õlut polnud pakkuda, võtsid kaasa midagi kergemat nn 'suuloputuseks'.

Kogunemise algfaas, kus oodatakse veel osalejaid. Õlled on lauale kenasti paigutatud

Kõige esimesena avati Tanker pruulikoja American Pale ale. Pudelisse oli see villitud 17.11.2013. Hoolimata pudelis järelkääritamisest oli õlu selge. Gaase oli piisavalt ning paks vahukiht püsis üpriski hästi. Kangust oli 6,5% ABV. Aroom oli minuarust suhteliselt intensiivne ning meenutas midagi tsitruselist, värsket ning lillelist. Maitse poolest oli esmalt tunda magus-mõrkjat-hapukat, kohati meenutas midagi muru laadset. Järelmaitse oli pigem hapukas ning mõru. Keha oli keskpärane. Kokkuvõttes arvati, et tegemist ei ole päris APA stiilile kohase õllega, samas humalaid on piisavalt. Alustuseks päris hea.

Kohe järgmisena võtsime ette minu versiooni APA'st - John Smith. Tegemist on samuti pudelis järelkääritud õllega, mis on villitud 07.01.2014. Kangust on suhteliselt vähe, ~4% ABV. Klaasi valades tekkis kena vahukiht, mis taandus üpris kiiresti. Ka gaase tundus olevat natuke vähevõitu. Ühekuulise pudelis seismise ajaga polnud õlu veel päris selgeks settinud. Aroom oli õllel värskendav, tsitruseline (Centennial humalatest) ja üldjoontes hea. Maitse poolest jäi mõrudus APA jaoks natuke väheseks. Ka keha oli väga lahja. Kokkuvõttes jäid lauas kõlama arvamused, et õlu on värskendav, pole päris APA, võiks rohkem mõrudam olla, keha võiks kindlasti tugevam olla. Õlle aroom ning maitse ei olnud hästi tasakaalus. Mulle kindlasti kasulik tagasiside, mida järgmiste pruulide juures saan arvestada.

Ning nüüd jõudis järg tumedatamate õllede juurde. Võtsime ette Romani ja Sergey Brown ale - 'Angry Goblin'. Vähese valguse käes tundus see olevat päris tume, süsimustast siiski heledam. Vaht oli õrnalt pruunikas, pehme ja püsis hästi. Lõhna poolest tundsin mina midagi kohvist, hapukat ning kohati ka magusat. Maitses oli esmalt tunda magus-hapukat, millele järgnes tugevam hapukus. Lõpu poole jõudis kohale mõrudus, mis ka järelmaitses keelele jäi. Keha tundus olevat keskmisest ehk natuke tugevam. Õlu maitses pudelite lõikes natuke erinevalt ning tegijad arvasid, et võib esineda infektsiooni. Oma keskmise maitsemeelega ma seda ei tajunud, aga kui sain kõrvalt klaasist maitsta puhast sama sorti õlut, siis väike erinevus oli tõepoolest olemas.

Järgmisena avasime Tanker pruulikoja järgmise õlle, milleks oli 'Robust porter'. Õlu oli villitud 29.09.2013 ning jäetud pudelisse järelkäärima. Pudelit avades selgus, et õlu oli väga hästi karboniseerunud ning kippus üle pudeli suu ise ennast välja pressima. Nii ka jõudis klaasi üpris paks ja pruunikas vahukiht. Jällegi vähese valguse käes ei suuda ma õlle täpset tooni kirjeldada. Tundus väga tume olevat. Aroom oli kohvine, karamelline ja natuke ehk ka kõrvetatud. Maitse oli esmalt hapukas mõru, millel järgnes tugevam hapukas laine, mõrudust oli vähe. Järelmaitse jäi samuti hapukas ja kuiv. Ka õrnalt oli alkoholi maitset tunda, kuigi kangus oli kõigest 4,6% ABV. Keha jäi ehk natuke lahjapoolseks.

Sergey ning Romani Oatmeal stout-porter - 'Station porter' oli järgmine. Õlle kangus oli 5,5% ABV ning FG 1.018. Pudelisse oli villitud 06.01.2014. Värvus jällegi tume, vaht pruunikas ning kreemine. Gaase tundus olevat natuke alla keskminse. Lõhn oli intensiivne, puine ning suitsune. Maitse oli tugevalt mõrkjas ja lagritsane. Keha oli keskmisest tugevam, suus tundus õlu olevat paks. Järelmaitse oli samuti mõrkjas, hapukas ning kohati ka alkoholine. Tegemist ei ole ei stoudi ega porteriga, vaid millegi vahepealsega. 
 










Järg jõudis Tanker pruulikoja kolmanda õlleni, milleks oli '13 Reede Coffee stout'. Kangust sellel 5,7% ABV ning FG 1.022. Pudelisse oli õlu villitud 26.10.2013. Klaasi valades tekkis hästi püsiv, tumepruunikas ning kreemine vahukiht. Aroomist oli tunda karamelli, kõrbe ning puiseid lõhnu. Kui õllemeister mainis, et valmistamisel on lisatud ka teepuru, siis mulle vähemalt tundus aroom kergelt ka teed meenutavat. Maitsest tuleb esmalt esile suhteliselt tugev mõrudus koos kerge hapukuse ja magususega. Järelmaitse on jällegi mõrkjas ning kohvine. Keha on tugev ning keskmisest paksem.

Õlleühisus Linda esindaja Aivo oli seekord kaasa võtnud 'Coffee stout'i. Pudelil silti polnud, huvitav kuidas valmistaja ise riiulis pudelitel vahet teeb? Õlle kangus oli umbes 6% ABV. IBU võis jääda 44 kanti. Õllemeistri sõnade kohaselt on see õlu 4 kuud vaadis seisnud. Klaasi valades tekib kollakas-pruun pehme vahukiht, mis püsib hästi. Aroomi poolest hakkab ninna hapukas, värske, kohati kõrbenud, vaigune ja puine lõhn. Maitses on esmalt tunda mõrudust, mis vaikselt taandub ning kõrvale tuleb hapukus. Järelmaitse ongi mõrkjas-hapukas. Suus tundub õlu kreemjas, keha keskmine.

Sergey ning Romani kolmas kaasavõetud õlu oli Oatmeal stout - 'Frog Morton'. Kangust 5,8%, IBU 35 ning FG 1.016. Pudelisse oli õlu villitud 01.12.2013. Klaasi valades tekib suuremulliline helepruun vahukiht, mis püsib hästi. Aroomis oli tunda värskust, kohvi, suitsu, rösti ning ehk natuke ka alkoholi. Maitse poolest oli õlu kohviselt mõrkjas, suitsune ning kergelt hapukas. Järelmaitses lisandub eelpool mainitule ka kerge kõrbe mekk. Õlu tundus suus pehme ning tugevapoolse kehaga.

Viimasena võtsime ette Imperial stoudid ning esimene neist oli Jaanise 'Chocolate-Mint Imperial Stout'. Kangus oli sel teistest Imperialitest natuke vähem, kuid siiski tugevad 8% ABV. Klaasis oli õlu koheva, suuremullilise ning pruunika vahukihi all. Aroom vastab õlle nimetusele sajaprotsendiliselt. Lõhnast oli tunda piparmündi värskust ning magusust ehk shokolaadist. Kui õlu natuke klaasis soojenes, andis ka keskmisest suurem alkoholisisaldus lõhnaga märku. Maitselt oli õlu magus-hapukas-mõrkas piparmündise lisandiga. Keskmaitse oli pigem hapukas ning järelmaitse suhteliselt kergelt mõrkjas ning shokolaadine. Keha oli üle keskmise ning maitses alkoholi väga tunda polnud. Kokkuvõttes oli õlu teistest stoutidest erinev oma piparmündisuse poolest ning meeldivalt värskendav.

Järgmisena avasime Sergey ja Romani neljanda(!) kaasavõetud õlle, milleks oli Triple Disaster Imperial Stout - 'Midnight Titanic'. 'Triple disaster - mean that this stout as well as it brewers survived fire, flood and electric shock while brewing' (see pidi tõestisündinud lugu olema!). Alkoholi sisaldas see 9,1% ABV, FG oli 1.030 ning IBU 51. Lauataga naljatati, et mõni alustab oma käärimist tihedusel, kus teised lõpetavad. Antud õlu oli laagerdunud 4 kuud tammevaatides või tammelaastudega (paraku ei kirjutanud täpselt üles). Klaasi valades tekkis helepruunikas, korralik ning hästi püsiv vahukiht. Aroom oli õllel kõrbenud, kohati värskendav, puidune, tammene. Tunda oli ka alkoholi ning ehk isegi veinist lõhna. Maitse oli tugevalt mõru väikese magusa vihjega, lisaks natuke hapukas. Ka õlle kangust oli maitses tunda. Kokkuvõttes oli maitse tasakaalus. Järelmaitse oli peamiselt hapukas ning veidike mõrkas. Keha oli õllel tugevapoolne.

Viimasena jõudis järg kõige kangema õlleni, mille oli kaasa toonud pruulikoda Vaat. Õlleks oli Russian Imperial Stout - 'Jailhouse brew'. Kangust oli sellel 9,5% ABV, IBU 60. Tegijate sõnul oli tegemist suhteliselt värske õllega ning see vajaks natuke pikemat laagrdumist. Klaasi valades tundus, et ka gaasi oli natuke vähe. Vaht oli pruunikas ning ei püsinud hästi. Lõhnas oli üpris tugevalt tunda alkoholi, lisaks hakkas ninna suitsune ning kohati viskit meenutav aroom. Esmamaitse oli mõru, sellele järgnes mõrkjas-hapukas, vahepeal käis läbi midagi magusat. Järelmaitse oli kohviselt mõru ning alkohooline. Keha oli õllel tugev. Õlle valmistamisel oli kasutatud laimimahla kontsentraati, mida keegi maitsest ei osanud ära tunda. Kokkuvõttes oli tegemist hea õllega, kuigi üle ühe klaasi seda ei jooks. Kui sellele veel natuke aega anda, võib õlu hiljem hoopis teistmoodi maitsta.






Viimasena võttis Aivo välja ühe pudeli, mille ta pimesi oli veel riiulist kaasa võtnud. Selgus, et seal sees oli õunavein. Hea värskendav suutäis pärast kogukaid stoute oli hea, kuid minu teadmised veinist on väga algelised ning selle kohta pikemalt kirjutama ei hakka.

Et stoutide võrdlemine tõsisem oleks, oli meil laual ka hindamislehed, mida tublimad ka kasutasid. Siinkohal teen kokkuvõtte punktidest:

Suurem ja detailsem tabel asub siin. Nagu näha, siis lahjematel jookidel polnud midagi stoutide ja porterite vastu panna ning kõige paremaks osutus Jaanise Chocolate-Mint Imperial stout. Palju õnne!

Kokkuvõttes õnnestus ka seekorde kokkutulek. Inimesi oli küll veidi vähem, aga 11 erinevat õlut pluss üks vein oli täitsa paras. Lisaks muhe seltskond ning juttu jätkus kauemaks.  Info tulevaste ürituste kohta üritatakse varem välja saata. Ka kõik uued tulijad, kes varem pole kokkutulekule jõudud, on alati oodatud. Järgmise korrani!

XIII pruuli hinnang: Summer Citra Cerveza

Nüüdseks on valmis saanud ka minu Summer Citra Cerveza. Kui ma villimise käigus maitsesin seda õlut, siis tundus see väga mõru (mitte humalane vaid sidruniline) ning ei jätnud head muljet. Arvasin juba, et see pruul läks aia taha mingit moodi. Kuid lootus sureb viimasena ning tegin pudelitele valmis sildid (väga pingutama ei hakanud) ning pärast sildistamist viisin pudelid keldrisse laagerduma. Väga kaua ei lasknud ma maitsmisel oodata ning tõin tuppa päeva-kaks jahedas seisnud pudeli.

Juba pudelist oli näha, et õlu on kenasti selgeks settinud selle lühikese ajaga. Õlle värvus oli helekollane. Klaasi valades oli näha, et ka karboniseerunud on õlu hästi. Tekkis kohev ning suurte mullidega vaht, mis püsis üllatavalt hästi.

Nuusutades oli tunda esmalt intensiivset sidruni aroomi. Eks oma osa oli siin dryhop'i käigus lisatud riivitud sidruni koortel. Lisaks sidrunile oli tunda värsket lillelist või murulaadset magusat aroomi humalatest. Pärast masendavat esmamaitsmist villimise ajal üllatas valmis nüüd õlle lõhn mind täielikult.

Lõpuks õlut maitstes muutus minu arvamus sellesse õllesse. Maitse oli karboniseerumise ning lühida jahedas seismisega totaalselt muutunud, liigne mõrudus oli kadunud. Alles oli jäänud meeldivalt mõrkjas ja tsitruseline maitse. Gaasi oli õlles parajalt ning tundus, nagu õlu oleks pehme ning sulaks suus. Esmamaitse oli mõru, millele natuke hiljam lisandus kerge hapukus. Kerge kehaga õlle järelmaitse oli hapukalt-mõru ning värske. Kuigi ma pole ammu Coronat või Sol'i joonud, siis üldmulje tundus olevat parem, kui eelnevalt mainitud õlled serveerituna koos sidruniviiluga.

Antud õlu sobiks hästi soojal suvepäeval värskenduseks. Varasemalt fännasin ma palju Mehiko maisiõllesid ning ka mu esimese maltoosast valmistatud õlu kuulus antud liigi alla. Paraku tookord midagi head välja ei tulnud ning lõpptulemus jäi väga mõru (nagu praegu villimise käigus tundus).

Kokkuvõttes üllatas see õlu mind täielikult ning ebaõnnestumise asemel on tegemist 110% kordaminekuga. Õlle nimi 'Limon Soleado' peaks Google translate järgi tähendama 'päikeseline sidrun', mis tsitruselise ja värskendava maitse ning päikeselise kollase värviga sobib hästi. Suveks võiks midagi sarnast uuesti ette võtta.

XII pruuli hinnang: all-grain American Pale ale

American Pale ale retsepti järgi valmistatud John Smith jõudis keldris laagerduda umbes nädala, enne kui kannatus katkes ja ühe pudeli tuppa maitsmiseks tõin. Enne keldrisse viimist seisid pudelid mul 2 nädalat toas, seega gaas peaks ka kenasti sees olema.

Klaasi valades selgub tõsiasi, et selgineda pole õlu veel jõudnud. Värvus on pruunikas-punane ning läbi ei paista. Klaasi tekib kena, pehme ja kohev vahukiht, mis hästi ei püsi. Taandudes jätab klaasi külgedele jäljed (lacing). Silma järgi on süsihappegaasi piisavalt õlles lahustunud.

Järgmisena õlut nuusutades jääb ninna esmalt humalane värskus ja lillelised noodid. Natuke meenutab ka midagi magusat. Nagu ikka, siis alati võiks aroomi rohkem olla. Samas kui umbes pool klaasi õlut on joodud, tundub lõhn natuke intensiivsem ja tugevam ning käib läbi midagi karamelli meenutavat. Ilmselt valasin klaasi alguses liiga täis ning aroomid pääsesid vabalt põgenema.

Ja lõpuks võtan kaua oodatud sõõmu ja ei pea pettuma. Minujaoks on maitse täitsa APA'le kohane: parajalt humalane ning mõru (IBU 28). Esmalt on maitses tunda hapukust ning mõrudust võrdselt. Seejärel hakkab humalate mõrudus domineerima. Järgmisena käib suust läbi hapukus ning lõpuks minuarust ka magusus. Järelmaitse on pigem mõru ja natuke hapukas, jääb meenutama õlle tõelist palet. Õlle keha tundub olevat kerge poolne.

Kokkuvõttes ja lühidalt jään selle pruuliga rahule. Minujaoks oli mõrudus paras ning meeldiv. Aroom oli täitsa olemas ning dry-hop'i panust on tunda. Lõhn võiks olla mitmekesisem (praegu kasutasin kuivhumaldamiseks ainult Centennial'it). Ka õlle alkoholi kogus ABV 4% jääb tagasihoidlikuks. Ilmselt pruulimisel jäi meskimise efektiivsus natuke madalaks.

Pärast enda katsetust pean tõdema, et Kalevil oli õigus, kui kiitis seda retsepti. Minuarust tema kasutas Amarillo humalaid ja tulemus oli parem. Ilmselt plaanin tulevikus seda retsepti veel kasutada koos väikeste täiendustega, prooviks natuke rohkemate humalatega (nii koguselt kui ka sortidelt). Linnased kasutaks ka rohkem, saan ehk soovitud kanguse kätte. Nüüd ei jää midagi üle, kui lasta õllel keldris natuke kauem seista ja siis asuda nautima.

XIII pruul: Summer Citra Cerveza

Linnased ja helbed segasin eelnevalt meskimise kotis kokku

Alustan uut aastat üpris tegusalt ning lisaks eelmisele APA õllele otsustasin veel ühe õlle käärima panna. Seekord osutus valituks kerge ning humalane Cerveza laadne õlu. Kui tavaliselt peetakse selle tüübi all silmas laager tüüpi õlut, siis mina otsustasin selle valmis teha ale pärmiga. Lugedes teiste pruulijate arvamusi ja kogemusi, siis tõotab taoline kooslus üpris huvitav tulla.

Retsepti kohendasin natuke ka endale sobivamaks ning õlletarvikute poest muretsesin järgmised komponendid:

Meskimine

• 2,6kg Pale ale linnaseid
• 1 kg maisihelbeid
• 1 kg odrahelbeid
• 1 pk (100g) Centennial humalaid
• 1 pk Safale US-05 pärm

Pärmi valisin soovitusliku käärimise temperatuuri järgi ning US-05'l oli see suhteliselt madal. Madalama temperatuuri juures peaks käärimine kauem kestma ning ehk jääb õlu selgem ning natuke lähedasem laager õllele. Maisi- ja odrahelbeid pole ma varem õlle tegemise juures kasutanud, samas midagi erilist nendega meskimise ajal tegema ei pea.

Pappkastide tuulevarju all toimub keetmine

Meskimise plaan nägi ette tund aega 66˚C juures. Meskimise vee (22L) võtsin kraanist ning osa kuumutasin pliidil, nii sain vajaliku 68˚C'se vee. Lisasin kotiga linnased ja helbed ning segasin läbi. Tulemuseks saavutasingi plaanipärase 66˚C temperatuuri. Meskimise käigus kuumutasin aeg-ajalt vett ning segasin kõik läbi. Kokkuvõttes tundub, et meskimise temperatuuri õnnestus seekord väga stabiilsena hoida. Pärast tunnist meskimist hakkasin meski temperatuuri tõstma. Samal ajal kuumutasin pliidil erinevate pottidega linnaste loputamise vett. 

Keetmise lõpp

Linnaste loputamine toimus sarnaselt minu eelnevatele pruulidele, linnaste kott restile toetumas poti kohal. Retsept nägi ette linnaseid loputada 15L veega. Mina loputasin umbes 12 liitriga kuna tundus, et edasine loputamine märkimisväärselt suhkruid välja ei too. Nii oli mul enne keetmist potis kokku 30L virret, mille tiheduseks mõõtsin 1.028@62˚C. Nagu näha, siis loputamise lõpuks oli meski temperatuur kukkunud 78˚C'lt 62˚C'ni, ehk loputamise käigus kaotasin üpris palju soojust. 

Keetmiseks tõstsin poti õue, kuna tuppa intensiivset humalate lõhna ei soovi. Et kiiremini saavutada keemiseks vajalik temperatuur, kaitsesin potti kättejuhtuvate papitükkidega (näeb välja nagu toimuks midagi väga salajast). Keetmise ajal lisasin ka humalad:

• Cascade, 14g, keetsin 60 min
• Centennial, 16g , keetsin 20 min
• Centennial, 37g, lisasin keetmise lõpus

Virre valmis pärmi lisamiseks

Pärast keetmist jätsin poti lihtsalt õue tuule ja külma kätte. Virre jahtus 5-6 tunniga kenasti maha. Vahepeal ma kaant ei tõstund ning virret ei seganud. Loodetavasti jäid nii bakterid virde sisse sattumata.

Maha jahtunud virde valasin ümber kääritusnõusse taaskord läbi sõela ning vuaali kanga. Kääritusnõusse jõudis lõpuks 23L virret ja sade ning humalajäägid jäid välja. Tiheduseks mõõtsin 1.044, mis on natuke rohkem kui retseptis oli välja toodud. Järgmisega lisasin kuivalt pärmi ning segasin läbi. Juba 12 tunni pärast õhulukk mulksus. Tõstin kääritusnõu jahedale põrandale, et käärimise temperatuur jääks alla 20˚C.

Sarnaselt eelmisele pruulile plaanisin ka seekord kuivalt humalaid lisada. 8ndal käärimise päeval mõõtsin virde tiheduseks 1.010@18˚C. Tundus, et käärimine hakkas juba lõppema ning lisasin 20g Centennial humalaid. 

Pudelisse villisin õlle pärast 11 päevast käärimist. Õlle värvus oli kena hele kollakas ja lõhn ning maitse kenasti sidrunine. Hetkel on pudelid toas karboniseerumas ning õigepea viin keldrisse laagerduma. Seega tulemusega peab natuke veel kannatama. 

XII pruul: all-grain American Pale ale

Kunagi minu valmistatud IPA tundus paljudele mu tuttavatele liiga ekstreemne ning meenutas 'apteegi maitset'. Saan sellest täitsa aru, kuna tugev humalate mõrudus ei ole kõigile meeltmööda. Mõtlesin võtta humalaid astme võrra vähemaks ning valmistada üks American Pale ale, mis oma mõrudusega jääb IPA'le alla, kuid säilitab humalatele omase aroomi ning värskuse. Ka kodupruulijate kokkutulekul maitstud APA'd olid mulle meelt mööda. Seega natuke otsimist internetis ning leidsin endale sobiliku retsepti.

Poest oli vaja muretseda järgmine list:

• Pilsner linnased - 2,8kg
• Munich linnased - 950g
• Nisu linnased - 950g
• Caramunich linnased - 300g
• Cascade humalad - 1pk (100g)
• Pärm safale US-05 - 1pk (11,5g)

Nagu näha, siis asendasin Amarillo humalad Cascade'iga. Seega arvutasin ka humalate kogused ümber vastavalt alfa hapete hulgale.

Meskimine

Kuna õues on ilmad jahedad ja tuppa humalate keetmisest tekkivat aroomi ei soovi, toimus õlletegu garaažis. Nagu ikka algas kõik vee kuumutamisest 68˚C'ni. Meskimisel plaanisin kasutada 27L vett. Kuna ka garaažis oli veidike jahe, kippus meski maha jahtuma ning aeg-ajalt kuumutasin seda. Vahepeal olin endale uue pulktermomeetri soetanud, mis väga täpselt ja kiirelt õiget temperatuuri näitas. Seega pärast segamist kontrollisin kiirelt ka temperatuuri ning vajadusel kuumutasin vett. Kokkuvõttes läks meskimine minuarust hästi, temperatuur kõikus +/-2˚C. Kindlasti natuke oli abiks matt, mille keerasin ümber poti, et külm õhk vähem mõju avaldaks.

Meskimise lõpus tõstsin temperatuuri ~75˚C'ni ning eemaldasin linnaste koti meskist. Koti tõstsin resti peale poti kohal ning loputasin eelnevalt kuumutatud 14L veega läbi. Algselt oli plaan 9L veega läbi loputada kuid unustasin ära asjaolu, et linnastesse jääb teatud kogus vett. Seega õige koguse saavutamiseks keetmiseks kasutasin loputades rohkem vett.

Keema ajasin kokku 34L virret. Tundub, et minu kasutatud küttespiraal jäi sellise koguse jaoks veidike lahjaks, kuna temperatuur tõusis aeglaselt. Virret plaanisin keeta kokku ühe tunni, seega esimene ports humalaid (25g) läks potti kohe keedu alguses. 20 minutit enne keedu lõppu lisasin teise portsu humalaid (31g). Viimase koguse humalaid (31g) lisasin keetmise lõpus.

Humalate kaalumine

Keetmine

Pärast keetmist valasin virde kohe kääritusnõusse jahtuma. Et õlu vähekenegi selgem tuleks, valasin virde läbi sõela ning vuaali kanga. Nii jäi humalate puru ning muu sete kääritusnõust välja. Kokku jõudis kääritusnõusse 25 liitrit virret, mille tiheduseks mõõtsin 1.038, mis jääb natuke retseptis väljatoodule alla (1.047). Ilmselt ei olnud minu meskimine piisavalt efektiivne. Aga mis seal ikka, tuleb veits lahjem õlu. Kuna spetsiaalselt jahutit mul veel pole, jätsin kinnise kääritusnõu õue jahtuma. Igaks-juhuks panin vesiluku ka peale, et midagi kahtlast virde sisse ei satuks. Tänu jahedatele ilmadele jahtus virre kenasti maha umbes 4-5 tunniga. 

Pärm lisatud

Kui virre oli 24˚C ringis, lisasin kuivalt pärmi ning segasin virdesse sisse. Käima läks õlu umbes 24 tunniga ning jätsin kääritusnõu tuppa umbes 20˚C juurde. 

Pärast nädalast käärimist mõõtsin tiheduseks 1.008. Tundus, et käärimine on lõppenud. Kuna plaanisin ka dry hop'i käigus kuivalt humalat lisada, siis lisasingi kohe 35g Centennial humalaid. Humalad jätsin kääritustünni kaheks päevaks. Seejärel asusin oma õlut pudelitesse villima. Õlle tihedus oli endiselt 1.008, seega käärimine oli juba lõppenud. 

Pärast dry hop'i nägi õlu kääritusnõus välja sogane

Villimiseks kasutasin esmakordselt ka pudelite automaattäitjat, mis kinnitus kääritusnõu kraani külge. Esmamulje selle vidina kohta oli väga positiivne, ei pidanud pidevalt kraaniga mängima, õlu puutus vähem õhuga kokku ning kui pudel ääreni õlut täis lasta ning täitja pudelist eemaldada, jäi täpselt paras õhuruum pudeli ülaossa. 

Kokku sai täidetud 40 0,5L pudelit, üks 2L suur pudel ning paar 0,33L läbipaistvat pudelit. Üpris palju jäi kääritusnõu põhja humala ning pärmi segust vedelikku, mida pudelitesse ei tahtnud villida. Seejärel jätsin pudelid tuppa vaikselt karboniseeruma ning mõne aja pärast rändavad nad edasi keldrisse laagerduma. Kokkuvõtte pruuli tulemustest teen seega mõne nädala pärast.

XI pruuli hinnang: Maltoosast Väike Orav

Viimane aeg on kirjutada ka hinnang Väikse Orava õllele. Üritasin õlle valmis saada jõuludeks ning sõprade-tuttavate hulgas oli mitmeid huvilisi, kes soovisid samuti seda õlut oma jõululaual pakkuda. Paraku natuke läks õlle valmimisega kiireks ning karboniseerumise lugesin lõppenuks loetud päevad enne jõule. Seega jahedas keldris ei jõudnud pudelid eriti kaua rahulikult seista.

Õlle villisin ma 0,5L traatkorgiga ning 0,33L kroonkorgiga pudelitesse. Sildid tegin kõik ühesugused ning kujundasin algseliste vahenditega ise. Peab mainima, et kandilisi ning ilma kumerusteta siltide välja lõikamine võttis kordades vähem aega. Lisaks suutsin sildile mahutada kogu olulise info.

Aga nüüd lähemalt õllest endast. Klaasis õlle värvust vaadates ei hakka peale tuhmi musta ühtegi teist tooni silma. Õlle vaht on samuti tumeda-pruunika tooniga. Vaht minu klaasis väga kaua ei püsi aga see-eest jätab klaasi külgedele jäljed.

Lõhna poolest tunnen esmalt ära karamellise ning õrna kakaose aroomi. Veel on kergelt tunda värskust humalatest ning kõrvetatud linnaste aroomi.

Viimaks õlut maitstes on esmalt tunda magus-hapukust (leiba meenutav hapukus) ja kuivust..Keha on ehk natuke lahjapoolne ning gaasi veidike alla keskmise. Pärast esmamaitset tõuseb esile hapukus, mis õige pea asendub kerge mõrudusega. Järelmaitse on õllel jällegi magus-hapukas, jätab suu natuke kuivaks. Tunda on ka väikseid vihjeid kohvist ning kõrvetatud magusast.

Antud õllega jäin ise rahule ning teised, kes seda maitsesid, kiitsid samuti. Ka enamasti heleda õlle fännid jõid seda hea meelega ning positiivse külje pealt toodi välja mahe ning tasakaalukas maitse, kõrvetatud maitset ei olnud liiga palju ning alkoholi sisaldus täpselt paras. Kindlasti näitab selle õlle menu ka fakt, et antud kirjatüki ilmumise ajaks on mul see õlu otsa saanud ning ilmselt juurde ei saa teha (maltoosa valmistatud piiratud koguses).