Esimene ametlik pruul: Steampunk Evolution

Praeguseks olen kodus pruulinud ning viinud läbi katsetusi juba üle kahe aasta. Selle aja jooksul olen proovinud valmistada erinevaid õllesid, mida ühetekokku on kogunenud üle 40ne. Viimasel ajal on tekkinud soov kaasa minna (küll veidi hilinenult ehk) käsitööõllede revolutsiooniga ja anda oma väike ning tagasihoidlik panus Eesti käsitööõlle turule. Seega umbes kaks kuud tagasi tekkis veidi kindlam plaan ning nägemus, kuidas oma soovid ellu viia. Pärast mitmeid päringuid erinevatele ettevõtetele ning lisaks info kogumisele internetist oli plaan paigas. Esimese sammuna registreerisin oma nanoPruul'i ametliku firmana. Edasi muretsesin materjalid, leidsin pruulikoja ning tegevuste tuumik oligi paigas.

Pildile jõudis osa linnastest, mida pruulikotta viisin

Kui õlle valmistamiseks vajalikud materjalid olid Eestisse jõudnud, liikusin edasi juba samal päeval Genika Õllemeistritte pruulikotta, kus katlad olid juba soojas ning saime alustada pruulimisega. Minujaoks oli tegemist esimese lähema pruulikoja tutvusega, kus anumad ning materjali kogused olid kodus kasutatavatest kümneid kordi suuremad. Näiteks humalate kogus tundus kodupruulija jaoks üüratult suur ning ega 25kg linnase kotidki väga igapäevased kodus ei ole.

Genika pruulikojas tegutsevad kaks meest, kel on süsteem hästi paigas ning kohati tekkis mulje, et jään neile pigem jalgu. Nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui kontrollida üle välja kaalutud linnased ning pildistada kogu protsessi.

Linnaste kaalumine

Pärast linnaste kottide tuppa tõstmist asuti kohe jahvatama. Ühtekokku läbis viljaveski umbes 150kg linnaseid. Meskimine toimus kahes osas, kuna kogu pruulimissüsteem oli üles ehitatud 300L kogustele.

Linnaste jahvatamine

Meskimise temperatuuri näidik

Meskimiseks segati vesi ning linnased ühes anumas kokku. Kuna Pruulikojas oli mitmeid üsna sarnaseid anumaid ja tünne ning need olid omavahel torudega ühendatud, siis esmapilgul võis see segane tunduda, kuna vesi kuskil 'lihtsalt jookseb' ja anum saab täis. Seega alguses polnudki mul täit ülevaadet, mis toimub. Kui esimese portsu mesk oli käimas, siis kergitasin korra anuma kaant ning vastu vaatas tuttav kreemjalt vahune meski, mis ulatus luugi ääreni. Lisaks oli näha üpris üldist temperatuuri näidikut, mis kuvas mulle igati sobivad 68˚C. Kokku püsisid esimesed linnased meskinõus ühe tunni.

Meskimine anuma võimekuse piiril

Meski tünnist on esmine ports vett läbi käinud

Meski loputamine oli tehtud hästi lihtsaks - esmalt kurnati anuma põhjas oleva sõela abil meski vedelik välja ning torude kaudu juhiti keedupotti. Seejärel täideti meski nõu kuumema veega, millega loputati viimane suhkur linnastest. Nii jõudis keedupotti umbes 300L meski, mida asuti elektri abil kuumutama. Samal ajal lasti meskist läbi käinud linnastel veidi jahtuda.

Seejärel asuti tegema ettevalmistusi järgmise portsu meskimiseks. Kasutatud linnased kraabiti läbi luugi otse kottidesse ning tõsteti välja. Kui kodus 10-15kg märgade linnaste kühveldamine ning transport tunduvad lihtsana, siis pruulikojas olid kogused märksa suuremad ning 'sodi' tekkis märkimisväärselt rohkem.

Linnaste eemaldamine meskitünnist

Humalate sorteerimine

Kuniks virre keema läks, otsisin ise vajalikud humalad välja. Kuna pruulikotta võtsin kaasa mitme pruuli (kõik ei olnud minu pruulid) materjalid, siis tuhnimist oli üksjagu. 100g ning 250g pakikesi oli mitu kotitäit ning kodupruulideks oleks nendest jätkunud vähemalt 10ks korraks.

Kui aeg oli õige, visati keedupotti vajalikus koguses humalaid. Kuna keeduanum oli kinnine ning õhutus toimus koos ventilatsiooniga, siis pruulikotta intensiivne humalate aroom väga ei jõudnud. 

Pärast tunniajast keetu toimus edasine protsess täielikult varjatud torudes. Esmalt viidi virre tagasi meskinõu põhja, kus toimus whirlpool, mille käigus enamus setet kogunes anuma põhja. Sealt edasi rändas virre jahutisse (midagi plaatsoojusvaheti sarnast), kust edasi viisid voolikud kääritustünni. Kogu see protsess toimus 'suletud uste' taga ning metalltorudes. Ainsaks indikatsiooniks, et midagi toimub, oli jahuti ja kääritsunõu juures olevad temperatuurinäidikud. Pärm oli juba eelnevalt kääritustünnis, nii segunes see hästi virdega.

Esimene ports virret jõudis edukalt kääritustünni 16˚C juures. Seejärel asuti teist portsu keetma ning kogu protsess toimus täpselt samas tempos ning järjekorras. Kui ka teine osa virdest oli kääritustünnis, oli käes juba õhtu.

Virde algtihedust mõõdeti kahel korral ning proove võeti jahuti juurest kraanist. Seega saime teada tulemused mõlema keedu kohta eraldi ning lõpliku algtiheduse leidsime aritmeetilise keskmise kaudu. Kääritustangis oli virde tiheduseks 1.048, mis jäi veidi oodatust madalamaks. Sellest hoolimata võisin pruuliga rahule jääda ning nüüd järgneb pikem ootamine. Hetkeseisuga on õllel jäänud veel umbes 2 nädalat kääritustünnis settida ning edasi liigub kogu õlu pudelitesse.

Tiheduse mõõtmiseks võetud proov

Tank number 5 - siin valmib Steampunk Evolution

XXXVII pruuli hinnang - Kuldne sügis

Olen millegipärast antud siidri maitsmist ning ülevaate kirjutamist koguaeg edasi lükanud. Siider sai pudelisse ja KEG'i villitud kuskil septembris ning 'unustasin' keldrisse paar pudelit, mis olid veel suhkruga karboniseerunud. Ise ma eriline siidri fänn ei ole, kuid nii mõnigi tuttav on mult seda küsinud.

Seega ühel õhtul tõin keldrist ühe pudeli tuppa ning jahutasin külmkapis serveerimistemperatuurini. Klaasi valades oli siider selge ning läbipaistev, tumedama kuldse tooniga. Valamisel tekkinud kerge vahukiht kadus ülikiiresti ning jäljetult. Samas tundus siider olevat korralikult karboniseerunud, kuna väikseid mullikesi tõusis väga agaralt pinnale.

Aroom oli üpris magus, meenutades enamasti puuvilju. See meenutas pigem pirni või hästi magusat Martsipani õuna. Lisaks oli siidril kommine, täpsemalt kummikommi meenutav magus ning siirupine lõhn.

Ning viimaks maitse, mis oli aroomi arvestades üpris ootuspärane. Kuivast siidrist oli see kaugel. Esmalt oli tunda magusat, mis lisaks pirnidele meenutas ka veidi linnaseid. Keskmaitses lisandus mingi veider mõrkjus. Õunte maitset mul küll tabada ei õnnestunud. Järelmaitse oli magus-mõrkjas ning meenutas veidi köhasiirupit.

Kokkuvõttes ei ole antud siidri näol tegemist parima võimalikuga. See ei jätnud naturaalset muljet ning tundus veidi liiga magus. Kuigi enne villimist mõõtsin siidri suhkru sisalduseks kõigest 1.006, siis kahtlustan kas mõõteviga või midagi muud imelikku selles siidris. Üldiselt jättis siider siirupise mulje ning tegemist on õunasiidri asemel pigem pirnisiidriga.

Kui võrrelda mu eelmisi kontsentraadist valmistatud siidri katsetusi, tunnistan oma hinnangu järgi parimaks John Bulli versiooni. Kui aga soovida kõige naturaalsemat siidrit, siis tasuks see ikkagi värskest õunamahlast kääritada. 

XXXIX pruuli hinnang - Pelgulinna õlu (4)

Minu viimane Pelgulinna pruul erines eelmistest peamiselt maisi puudumise poolest. Selle asemel kasutasin riisihelbeid, mis eeldatavasti veidi teise tulemuse peaksid andma. Maitsmise ajaks oli õlu seisnud külmas umbes 2 nädalat.

Klaasis paistis õlu veidi tuhm, oranzikas-kollase tooniga ning hästi kergelt hägune. Õlut kattis kahe sõrme paksune vahukiht, mis kõige paremini ei püsinud ning hakkas stabiilselt taanduma.

Taaskord oli õlle aroom õnnestunud. Tunda oli hapukat sidrunit, magusat puuvilja ning värskendavat aroomi. Oma osa oli ka Citra humalatel ning sidrunikoorel.  

Ning viimaks kauaoodatud maitse. Võrreldes maisiga andis riis rohkem hapukust. Seega esmamaitse oli hapukas-mõrkjas, järgnes veidi magusat. Lisaks sidrunilisele hapukusele oli üldisemat kuivust ning hapukust (ilmselt riisist). Humalate mõrkjus oli paras, meenutades veidi rohtu ning puuviljast mõrkjust. Magusus jäi veidi teiste maitsete varju, kuid oli tagasihoidlikult keelel. Maitsed olid küll tasakaalus, kuid võrreldes eelmiste Pelgulinna õlledega, siis seekord on tulemus pigem hapukam ning vähem mõrkjam. Kohati meenutab hapukus veidi õunu.

Õlle keha on kergemapoolne, gaasi on piisavalt ning suus tundub veidi kare/terav. Järelmaitse on kergelt kuiv, hapukas ning tagasihoidlikult mõrkjas. Janu kustutamiseks oli õlu suurepärane ning järelmaitse jäi suhu keskmisest pikemaks.

Kokkuvõttes võib pruuli lugeda õnnestunuks. Tulemus oli hea, kuid polnud 100% vastav Pelgulinna õlle ideele. Mõrkjusest jäi veidi puudu ning peasüüdlaseks pean riisihelbeid. Maitsed tundusid kenasti tasakaalus ning kajastusid hästi ka aroomis. Söögi kõrvale sobiks õlu hästi, olles kerge, värskendav ning kuiv. Siiski järgmistel pruulidel plaanin maisihelbed taas kasutusse võtta, kuna nii jäi tulemus minuarust parem.

Kutse: Käsitööõllede Festival, Tallinn 2014

2014. aastal on õllekultuur Eestis plahvatusliku kiirusega levinud ning 5. detsembril otsustasid pea kõik pisikesed Eesti pruulikojad põranda alt välja tulla. Esmakordselt on huvilistel võimalus maitsta siiani peidus olnud väikeste pruulikodade käsitööõlusid. Ühiselt rõõmsal meelel jagatakse õlletarkust ning sooja annavad just selleks ürituseks valminud eripruulid.

Enam kui 20 väikest ja veel väiksemat Eesti pruulikoda on Tallinnas pakkumas eksklusiivseid käsitööõllesid! Festivalil avaneb külalistele võimalus soodsalt maitsta erinevaid õllesid ning soovi korral lemmikud kaasa osta. Esitlusele tulevad mitmete pruulikodade särtsuvad eripruulid spetsiaalselt jõuludeks!

Tallinnas on väiksem kodupruulijate kokkutulek juba traditsiooniks saanud. Kodupruulijate eestvedaja Alar Mihhailov märgib, et viimase aasta jooksul on kvaliteetsete õllede pruulimise hobi levinud märgatavalt. Huvilisi on meie seltskonda juurde tulnud ning see on ainult tervitatav. Igal kuul koguneme kaaspruulijatega ning proovime õnnestunud ja mitte nii väga õnnestunud õllesid ja õpime üksteiselt. Loomulikult on tavalisel õllehuvilisel keeruline sellistele õlledele ligi pääseda. Kuid 5. detsembri üritusel on esindatud pea kõik pisikesed Eesti pruulikojad ning ainulaadne võimalus igal õllesõbral oma maitsemeeled käiku lasta.

PRAKTILINE INFO:

5. detsembril, alates 18:00
Telliskivi 60A, Loomelinnaku B-hoone 2. korrusel, Roheline Saal
Tule Pudel baari juurde ning samas majas juhatavad Sind juba sildid 2. korrusele.

Ürituse üldinfo ja uudised:
https://www.facebook.com/events/1500403866886344/

Festivalil osalevad pruulikojad (seisuga 29. oktoober 2014)

• Tanker Pruulikoda
• Kodupruul
• Kitseküla Pruulikoda
• nanoPruul
• Kalamaja Pruulikoda
• Kikka Pruulikoda
• Prüülikese Pruulikoda
• E.T. Brewery
• Ryan
• Biiru Jaapani käsitööõlled

Osalevate pruulikodade nimekiri täieneb jooksvalt. Registreerumiseks saada email homebrewersestonia@gmail.com

XL (40.) pruul - Steampunk Evolution (2)

Meskimiseks kõik valmis

Pärast eelmist Steampunk Evolutioni pruuli tundus, et õlle retsept on peaaegu valmis saamas. Mõtlesin teha veel ühe katsetuse rohkemate humalatega, et pisut suurendada mõrudust ning anda intensiivsem aroom. Seega võtsin ette juba tuttava retsepti ning suurendasin veidi humalate koguseid:

• Pilsner linnased
• Vienna linnased
• Crystal 100 linnased
• Carapale linnased
• Magnum humalad
• Cententennial humalad
• Citra humalad
• Saflager S-23 pärm

Meskimine

Meskimine möödus edukalt 40L vees temperatuuril 68˚C. Kogu õlle valmistamine toimus õues ning sel päeval oli mind õnnistatud sooja päikesega. Meski ajal õnnestus hoida temperatuuri väga stabiilsena ning ise jäin meskimisega väga rahule.

Pärast linnaste potist eemaldamist jäi sinna 31L vedelikku. Loputamist teostasin rahulikult ning lasin kuumal veel vaikselt läbi linnaste imbuda. Enne keedu algust valasin loputamise tulemusena saadud meski potti juurde ning keetu alustasin 50L'ga. Keedu ajal lisasin planeeritud humalad kolmes osas:

• 60 min - Magnum
• 20 min - Centennial
• 5 min - Citra

Vahutamine enne keedu algust

Keedu lõpuosas sisestasin potti vasest spiraaljahuti, et see desinfitseerida. Jahutamine läks nagu ikka, veidi vaevaliselt. Seekord lõpetasin jahutamise 24˚C juures. Kuna käärimiseks olin välja vaadanud jahedama, 16,5˚C õhutemperatuuriga ruumi, siis plaanide kohaselt pidi seal virre õigele temperatuurile maha jahtuma. Enne pärmi lisamist mõõtsin virde tiheduseks 1,056 ning temperatuuriks 22˚C.  

Aktiivselt kääris virre veidi alla kahe nädala. Kuna tegemist oli palju, siis villima jõudsin hakata alles 20ndal päeval. Vahepeal peale õhuluku mulksumine muid parameetreid ei jälginud. Villimise ajaks oli tihedus langenud 1.015'ni ning ilmselt oli see püsinud stabiilsena juba nii mõnedki päevad. Seega õlle kanguseks sain arvutuse teel 5,6%, mis antud õlle puhul oli vägagi optimaalne.

Suurema keeduajal tekkinud sette püüdsin sõela abil kinni

Villimiseks kulus 129 väikest 0,33L pudelit ning viimase osa õllest villisin nelja 0,5L pudelisse. Pärast seda oli kogu mu väikeste tühjade pudelite laoseis tühi ning järgnevate pruulide jaoks on vaja midagi välja mõelda. 

Toasoojas sai õlu piisavalt karboniseeritud umbes 10ne päevaga. Lisaks settis selle aja jooksul õlu kenasti selgeks. Pärast siltide kleepimist viisin pudelid tagasi keldrisse laagerduma ning tarbimist ootama. Antud pruuli tulemusest saab lugeda paari nädala jooksul.

Kääritustünni jõudis kergelt sogane, kuid hästi lõhnav virre

XXXVIII pruuli hinnang - Lacerta

IPA stiilis õlled tunduvad olevat väga populaarsed ning niipea, kui mõne sellise valmis saan, kipub see haihtuma väga kiirelt. Nii juhtus ka Lacertaga. Selleks ajaks kui lugesin õlle piisavalt küpseks, et pikemalt pruuli tulemusest kirjutada, oli alles jäänud viimane pudel. Ilmselt tänu juhusele säilis see viimane pudel piisavalt kaua keldris.

Kuna tegemist oli 80% osas täidetud pudeliga, siis võis see olla kääritustünni põhjast tulnud viimane ports. See tõotas ka keskmisest rohkem setet ning mõningast pärmi maitset.

Klaasi valades tekkis kolme-nelja sõrmepaksune vahukiht, mis tasapisi hakkas taanduma. Õlle värvus oli tume punakas-pruun. Läbipaistvusega kõige paremad lood polnud, üpris tuhm tundus klaasis.

Järgmisena õlut nuusutades kadusid kõik eelarvamused, mis kesise välimuse tõttu olid tekkinud. Õlle aroom oli parajalt tugev, meenutades puuvilju ning lilli. Lisaks oli veidi tunda magusat ning humalate värskust.

Maitses oli esmalt tunda magus-hapukat lainet, millele õige pea mõrudus. Mõrudus ei olnud liiga intensiivne, jäädes teiste maitsetega tasakaalu. Lisaks aroomile oli puuviljasus jõudnud ka maitsesse ning omaarust tundsin ploome ning apelsini. Maite tundus üldiselt tasakaalus ning mõrudus tagasihoidlik, mistõttu võib seda õlut ka beebi-IPA'ks nimetada.

Õlle keha oli keskpärane või veidi tugevam. Järelmaitse oli parajalt mõrkjas ning jäi kauemaks keelele püsima.

Kokkuvõttes jäin antud pruuliga rahule. Mulle endale meeldivad tagasihoidliku mõrkjusega IPA'd ning antud õlle 60 IBU tundusid täitsa parajad. Lisaks mõrudusele oli maitses piisavalt hapukust ning magusust, mis tasakaalustasid õlle üldpilti sarnaselt eelmisele, sama retsepti järgi valmistatud Elementaarsele IPA'le. Selle retsepti järgimise katsetuse juures võiks veidi proovida humalatega mängida ja ehk ka veidi IBU juurde keerata ning vaadata, mis saab.

Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.

XXXVI pruuli hinnang - Vöötkakk seenior

Lõpuks jõudsin ka ise tähelepanelikumalt Vöötkaku uue versiooni ära proovida. Maitsimise ajaks oli õlu pudelis seisnud üle kuu, seega peaks see proovimiseks kenasti valmis olema. Paraku pean nentima, et minu maitsmise ajaks oli alles jäänud ainult 3-4 pudelit ning ülevaate kirjutamise peamiseks eesmärgiks on teha tähelepanekuid järgmiseks katseks.

Klaasi valades moodustus õlle kohale vähe vahtu, mis kippus kiiresti taanduma. Õlu ise oli must, kerge punaka varjundiga, veidi kastanit meenutav. Tänu tumedale toonile õlu hästi läbi ei paistnud, samas klaasi servast tundus õlu olevat kenasti selge ja klaar.

Õlle aroom tundus kakaoselt mõrkjas, millele lisandus vihjeid kohvile. Humalate värskus meenutas rohkem midagi murust ning tasakaalustas kenasti mõrkjust.

Maitse oli õllel peamiselt mõrkjas, kuid mitte humalatest vaid pigem linnastest. Shokolaadilinnased andsid kohvist, kakaost, mõrkjast ning veidi kõrbenud maitset. Lisaks oli omal kohal ka humalad oma värskuse ning kerge mõrudusega. Kergelt käis keelelt läbi ka hapukus, mis meenutas veidi leiba.

Õlle keha oli kerge, tundus suus pehme ja kohev. Järelmaitse jättis suu veidi kuivaks, keelele jäi kumama kakaone mõrkjus ning kerge kõrbenud maitse.

Kokkuvõttes tundus mulle endale antud õlu veidi liiga mõru olevat. Võimalik, et põhjus oli linnastes, täpsemalt kodus jahvatatud shokolaadilinnastel, mis liiga peened said. Igaljuhul tasub selle retseptiga edasi minna, kaerahelbed tundusid hästi sobivat. Kuna humalaid oli vähe tunda, siis neid ei kiirustakski kohe vahetama. Pigem vaatan üle grain bill'i, et linnaste magusust juurde saada.

Õllest on hea ülevaate kirjutanud ka Karmo oma Gambrinuse blogis.