Kokkuvõte Vanamõisa Käsitöölaadast

Nüüdseks on minu esimene laadakogemus seljataga. Selle aasta Vanamõisa Käsitöölaat toimus laupäeval, 17ndal augustil. Paraku ilmaennustus ülemäära päikest ei lubanud ning hommikul vaatas aknast vastu tihe pilvkate. Vabaõhuüritustel mängib ilm tavaliselt suurt rolli, kuna kehva ilmaga jäävad paljud külastajad tulemata. Kes siis tahaks vihma ja tuule käes kuskil põllul ringi käia? Seega asju autosse pakkides ning hoovist välja sõites ei osanud laada külastatavuse kohta midagi arvata. Me otsustasime igal juhul täisjõududega välja minna ja vaadata, mis saab.

Laadaplatsile jõudsime 7.30, Eesti Toidu telgis käis tihe askeldamine ning oli tükk tegemist, et autoga sinna sisse kaupa maha laadima saaks sõita. Õnneks oli meil suhteliselt vähe kaupa ning saime 4-5 minutiga auto tühjaks. Umbes järgneva tunniga saime oma müügileti püsti ja valmis. Korraldaja soovis, et kõik müüjad oleksid juba 8.30 valmis. Seadsime lauale üles näidised koos tutvustavate tekstidega ning ankru. Ülejäänud pudelid olid pappkastides, kuhu asetasime külmapatareid (plastikpudelid jääga). Igast sordist mõned pudelid panime külmakasti, kus suutsime õlle 10˚C'ni maha jahutada. Külmakasti täitsime jooksvalt pappkastides olevate pudelitega. Nii saime serveerida võimalikult jahedat õlut. Kui meie olime tähtajaks kõikl valmis saanud, siis ümberringi toimus veel kiire sagimine ning saime natuke ringi vaadata, mida veel pakutakse.

Meie lett enne laada algust, kõik on valmis külastajate tulekuks. Letil vasakul oli ankur, iga joogi kohta oli tutvustav tekst ning näidispudel. Lisaks natuke kaunistusi ja informatiivsed sildid ja tahvel.

Laadal nägin veel vähemalt kolme koduõllemüüjat ning umbes kolme-nelja kaljamüüjat. 0,5L õlletopsi hind oli enamasti 2€, ühes kohas märkasin ka suuremat hinda. Kalja hinnad olid samuti 2€ kandis, ühes kohas märkasin hinnasilti 1€'ga. Me olime otsustanud oma õlle hinnaks panna 1€ 0,5L eest ning 0,5€ 0,25L eest. Meie peamine eesmärk laadal oli kogemuste  ning inimestelt oma õlle kohta tagasiside saamine, seega sobis odav hind hästi.

Tahvlil näha meile hinnapoliitika ning laua ääres silt, et kaasa pudelis õlut kahjuks müüa ei saa.

Kui kell sai 10, oli väljas piletimüügi telgi juures näha juba järjekorda. Tundus, et sombune ilm inimesi laadalt eemale ei peletanud. Esimesed tund aega kulus meil laadal sisseelamiseks ning õlle vastu oli huvi leige (kes siis ikka päeva õllega alustada tahab?). Korraldaja ei lubanud meil klaastaaras õlut müüa, seega jäi üle seda ainult lahtiselt topsidesse serveerida. Esimese tunni põhjal jäi mulje, et inimesed tulid laadale pigem head ja paremat koju kaasa ostma ning nii mõnigi soovis õlut koju kaasa osta. Kahjuks pidime sellest keelduma ning jäi üle ainult oma visiitkaarte jagada. Kuid lõuna ajaks oli laadale juba rohkem inimesi kogunenud ning saime ka oma esimesed topsid müüdud. Lõuna paiku hakkas ka vihma sadama ning Eesti Toidu telki kogunes veelgi rohkem inimesi vihma varju. Selleks ajaks oli nõudlus suuremaks muutunud ning kohati oodati järjekorras meie õlle serveerimist. Võib vist öelda, et lõunaks oli meie õlle müük ületanud kõik ootused ja hakkasime taipama, et õllest võib puudu tulla.

Vihma ajal oli telgis palju rahvast ning liikumine oli raskendatud. Meile tähendas see kiiremat ja tihedamat teenindamist, kuna huvilisi oli väga palju.

Mitmed inimesed tulid pärast esimese õlle ostmist hiljem tagasi järgmist proovima ning käidi nii kaua, kuni kõik sordid olid proovitud. Samuti leidus vahepeal aega osade inimestega pikemalt vestelda ning selgus, et paljud on kas ise proovinud või plaanimas proovida õlle valmistamist. Jagasime ka oma visiitkaarte, kus on antud blogi aadress ning minu kontaktid. Kõigil õlle soovijatel on võimalus minuga ühendust võtta ning kindlasti leiame lahenduse, kuidas saaksin oma tulevasi pruule maitsmiseks jagada.  Kahjuks tihedamatel müügiperioodidel ei leidnud aega kõigiga pikemalt vestelda, kuigi oleks tahtnud. Kõik meie leti juurest läbi käinud inimesed olid väga sõbralikud ja lõbusad, tänud selle eest!

Laadale läksime ma nelja erineva joogiga, millest 3 olid õlled ning üks siider. Kirjutan järgnevalt iga sordi kohta lühidalt, mida kliendid arvasid (tagasiside saamine oligi mu peamine eesmärk sellel laadal).

1. Vahva munga õlu: Seda sorti oli meil kõige vähem kaasas. Tegemist oli kõige mahedama ning pigem kalja meenutava õllega. Inimesed, kes väga humalast õlut ei soovinud, soovitasime just seda. Õlu tundus paljudele sobivat ning mõni klient tõi oma tuttava minu juurde, et too samuti seda õlut ostaks. Õlu maitses hästi ka naistele ning mahe maitse ja vähene alkohol läks hästi peale. Natuke ehmatas kliente võib-olla õlle tume värvus, kuid pärast maitsmist olid kõik eelarvamused kadunud.
2. Kihisev siider: Tegemist oli kuiva ning hapuka õunasiidriga. Enne serveerimist hoiatasime kliente, kuna kõigile ei pruugi kuiv siider sobida. Siidri kohta saime palju positiivset tagasisidet, et just selline ongi õige siider või sellist ollaksegi otsitud. Kuid mõne jaoks oli tegemist liiga hapu või natuke liiga vesise siidriga. Samuti saime jutule mõne kliendiga, kes ise on siidrit teinud. Siidrit jätkus meile kõige kauem, kuna enamus kliente oli mehed ning siidrit väga nemad ei ostnud. Palju sooviti siidrit koju kaasa osta, mis kahjuks sel laadal polnud meil võimalik.
3. Anonymous IPA: IPA puhul olid mul kõige suuremad kahtlused, kuna ma ise väga palju seda sorti õlut pole joonud. Samuti kartsin, et kõigile ei pruugi tugevalt humalane õlu meeldida. Õnneks sattus meie juurde nii mõnigi klient, kes varem oli IPA't joonud ning andsid positiivset tagasisidet. Õlle maitse pidi olema täitsa IPA, kohati võiks isegi rohkem humalaid olla. Need, kes varem IPA't joonud polnud, arvasti samuti hästi antud õllest. Üksikud arvasid, et tegemist on liiga mõru õllega.Tundub, et Anonymous IPA oli suur hitt, kuna seda sooviti kõige enam pudeliga kaasa osta.
4. Väsinud rüütli rüübe: See oli ainus õlu, mis oli villitud ankrusse. Õlu ise oli väga tasakaaluka maitsega ning humalate maitse tuli hästi esile. Minu arust oleks võinud gaase natuke rohkem sees olla, kuid ankrust vahust õlut lastes meenutaski vähene gaseeritus pigem klassikalist koduõlut. Pärast IPA't oli rüütli rüübe populaarsuselt teine. Eriti meeldis inimestele, et ankrust tuli selge ja gaseeritud õlu, mis polnud hapu, nagu tüüpiline koduõlu. Ka humate ja mõrususe kohta läksid arvamused lahku, kes soovis rohkem humalate maitset tunda ja kes vähem.

Ning umbes kell 14.30-15.00 müüsime oma viimase õlle. Järele jäi veel mõni siider, mis umbes 15 minutiga kadunud oli. Seega poole nelja paiku saime oma kastid kokku pakkida ja autosse viia. Kahjuks pidime paljudele inimestele teatama kurba uudist, et õlu on otsas. Kuna tegemist oli ikkagi mu esimese laadaga, siis ma ei osanud hinnata müüdavat kogust ning võtsin kaasa umbes 55 liitrit. Tagantjärgi mõeldes oleks pidanud vähemalt 100 liitrit kaasa võtma.

Jäänud on veel mõni üksik siider, mida me väga tühjal letis pakkusime.

Tühja taara tõstsime boksi tagumisse otsa, lõpuks oli taara hunniks suurem kui täis pudelite hulk. Pildil näha ka veepudelid, mille abil jahutasime õlut.

Kokkuvõttes võib laadaga väga rahule jääda. Kohtusime paljute toredate inimestega ja saime hulganisti tagasisidet. Loodetavasti jõuavad paljud ka siia blogisse, et lugeda minu tegemistest lähemalt. Hetkel sai kogu mu õlle varu otsa, kuid uute pruulide valmides loodan neid rohkem maitsmiseks laiali ka jagada. Seega palun võtke minuga e-maili (ala199[ätt]hot.ee) või telefoni teel ühendust. Kindlasti üritan tulevikus veel laatadel osaleda ja annan sellest ka siin blogis teada. Tänan veelkord kõiki, kes minu leti juurest läbi astusid!

Nii võtsime vastu külastajaid Vanamõisa Käsitöölaadal. Kohtumiseni!

Seitsmes pruul: Anonymous IPA

Üle pika aja otsustasin taas kulutada rohkem aega, et valmistada linnastest ise õlu. Eelmisel korral leidsin paar kitsaskohta, mis muutsid linnastest õlle valmistamise minu jaoks keerukaks. Esimeseks probleemiks oli suure koguse meski keema ajamine köögi pliidil. Teiseks takistuseks oli aeglane jahtumine. Lootsin, et leidsin mõlemale probleemile lahenduse. Edasi lugedes saate teada, kas need lahendused ka töötasid.

Valisin netist ühe IPA retsepti, mis tundus küllalti lihtne olevat. Anonymous IPA retsept asub siin. Retseptis oli koostisosade kogused umbes 25L virde keetmise jaoks. Mina plaanisin alustada keetmist 30 liitriga, seega suurendasin linnaste kogust ning kuna väga mõrudat tulemust ei tahtnud, siis vähendasin humalate kogust (jätsin ära Amarillo 8,5% humalad sootuks).

Algmaterjalid olid sellised:

• Pale ale linnas - 5kg
• Vienna linnas - 600g
• Cara-Pils linnas - 600g
• Cascade US humal - 100g
• US-05 pärm - 11,5g + poolik pakk (~6g)

Meskimisel kasutasin suurt potti, kuhu valasin 20 liitrit vett. Seekord otsustasin köögi pliiti mitte kasutada, selle asemel muretsesin omale Vene keeduspiraalid (Baltijaama turult :P). Täpsemalt 5 tükki, igaüks 0,5kw, seega koguvõimsusega 2,5kw. Kõigepealt kuumutasin vee 68˚C'ni. Seejärel lisasin linnased, samal ajal segades. Linnased sees, kontrollisin temperatuuri (kahe anduriga), mis oli langenud 64˚C'ni. Plaan oli meskida tund aega @66˚C. Lisasin 2 spiralli vette ja jälgisin, et need meskimiskoti vastu ei puutuks (muidu kõrvetab augu sisse). Suhteliselt kiiresti sain meski temperatuuri taas 66˚C'ni. BIAB tehnika üheks miinuseks on minuarust keeruline hoida ühtlast temperatuuri potis. Spiraalide lähedal kippus see olema kõrgem kui poti teises otsas. Temperatuuri üritasin hoida ühtlasena pidevalt segades, aga seetõttu kaotasin palju soojust, kuna pidin kaane pealt ära võtma. Kokkuvõttes annaks endale meskimie eest hinde 4-, kuna temperatuur kõikus parasjagu, jäädes vahemikku 62-67˚C. 

Meskimine BIAB meetodil

Pärast linnaste leotamist tõstsin meski temperatuuri üle 70˚C ning tõstsin koti välja. Asetasin koti restile poti kohal ning valasin 11L kuuma veega läbi. Seega enne keetmist sain kokku 31L meski, mille tiheduseks mõõtsin 1.052@63˚C (1.063@20˚C).

Vasakult: 50g;  25g ja 25g

Enne keetmist valmistasin ette humalad. Otsustasin kasutada ainult Cascade US (5,9%) humalaid, kuna ei soovinud vära mõrudat tulemust. Eelmisel ise linnastest valmistatud õllel kasutasin 75g East Kent Golding (6,4%) humalaid ja tulemus tuli suhteliselt mõru. Seekord plaanisin keetmise alguses lisada vähem ning lõpus rohkem humalaid, et saada mahedam õlu ning rohkem humalate aroomi. Humalaid plaanisin keeta järgnevalt:

1. 50g - 60 min
2. 25g - 15 min
3. 25g - 5 min

Keetmine

Keetmiseks viisin poti õue, et tuppa tugevat humalate lõhna ei tuleks. Seejärel asetasin kõik 5 keeduspiraali potti ja suhteliselt kiiresti sain virde keema. Keemise ajal piisas kahest spiraalist ning poti kaane asetasin pooleldi peale. Poti ümber panin papitüki, et tuul õues potti ei jahutaks. 

Pärast keetmist oli virde peale tekkinud valkjad tükid, mis peaksid olema valgud. Seejärel hakkas kardetud jahutamine. Selleks pruuliks polnud ma jahutit veel ehitanud ning lootsin hakkama saada külma veega. Paar päeva varem oli suured veega täidetud plastikpudelid sügavkülma asetanud. Enne virdesse panemist puhastasin pudelid Chemipro OXI'ga üle, et baktereid õlle sisse ei satuks. Paraku ei olnud erilist efekti nendest pudelitest ning virre jahtus aeglaselt. Umbes 45˚C juures valasin virde potist kääritusnõusse lootuses, et seal jahtub kiiremini. Kääritusnõu omakorda panin suurde potti, kuhu valasin külma vee. Vett vahetasin potis mitu korda kuid sellest hoolimata jahtus virre aeglaselt. Kokku kulus jahutamisele 2-3 tundi, mis kindlasti õllele hea pole, seega tulevikus üritan oma jahutamise protsessi parandada.

Virde jahtumise ajal segasin kokku läbikeedetud vee ja pärmi, et seda niisutada. Umbes tunniga paisus pärm ning terve klaas oli seda täis. 

Pärmi segamine: vasakul pärm lisatud läbikeedetud veele, seejärel veega ära segatud ja paremal paisunud

Virre enne pärmi lisamist

 
Enne pärmi lisamist virdele mõõtsin veel tihedust, tulemuseks sain 1.066@34˚C (1.069@20). Kui virre oli 25-26˚C, lisasin pärmi ja segasin hoolikalt sisse. Algselt plaanisin käärima panna 20L virret kuid pärast keetmist ja sette välja arvamist jäi alles 18,5L. Ilmselt keetmisega oli kadu suurem kui ootasin. Umbes 12 tunni pärast käis õlu juba agressiivselt. Kuna väljas oli samal ajal kuumad ilmad, siis kahjuks toimus käärimine oodatust natuke kõrgemal temperatuuril (20˚C vs ~23-24˚C). Seega toimub käärimine kiiremalt.

8ndal käärimise päeval mõõtsin tiheduseks 1.013@24˚C, mis on juba väga lähedal lõplikkule tihedusele retseptis (1.012).Lõpuks 10ndal käärimise päeval otsustasin õlle pudelitesse villida. Tiheduseks mõõtsin ennem veel 1.012@24˚C. 

Traatkorgiga pudelid

Nagu ikka pesin ja leotasin pudelitelt sildid maha. Kokku sain 30 traatkorgiga pudelit. Lisaks võtsin mõned väiksed 0,33L läbipaistvad pudelid, millest on hea pilti teha ja maitsmiseks jagada. Pärast pudelite pesu loputasin Chemipro OXI'iga läbi ja olingi valmis villimiseks.

Suhkurt panin pudelitesse tunde järgi, umbes 4g 0,5L kohta ja väikestesse pudelitesse umbes 3g. Seejärel lasin läbi kääritusnõu kraani ettevaatlikult õlle pudelisse. Kääritusnõu põhjas oli nagu ikka sette kiht aga huvitavam oli olukord õlle pealmises kihis. Kääritusnõu ülemine äär oli täis mingit setet, mis tundus olevat humalate jäänused. Õlle peal ujusid ringi mingid tükid, mis tundusid tulevat kääritusnõu põhjast. Ei tea, kas tegemist oli mingite pärmi osakestega või millegi muuga. Igastahes neid tükke pudelitesse ei lasknud, seega viimane osa õllest jäigi kääritusnõusse. 

Kokku sain seega 15L õlut 0,5L traatkorgiga pudelitesse ja 2,5L väikestesse 0,33L pudelitesse. Plaanin need pudelid vähemalt 10ks päevaks toasooja jätta ja siis viin keldrisse laagerduma. Seega pruuli tulemustest kirjutan hiljem.

Värske õlu pudelis valmistumas karboniseerimiseks

Tulge Vanamõisa Käsitöölaadale!

Mul on hea meel anda teada, et 17ndal augustil toimuval Vanamõisa käsitöölaadal olen ka mina kohal oma valmistatud õlledega. Laat toimub Saue vallas Vanamõisa külas. Eesti toidu telgis olen ka mina oma letiga kohal. Laada väravad avatakse kl 10.00 ja kauplemine lõpetatakse kl 18.00, pärast mida jätkub suvelõpupidu. Kogu info ürituse kohta asub aadressil http://www.käsitöölaat.ee.

Varasem laada kogemus mul puudub, seega ei oska midagi oodata. Eesmärgiks olen võtnud tutvustada oma toodangut teistele ning saada tagasisidet. Suurt varandust ma taga ei aja. Oma kogemustest ja meeleolust plaanin kirjutada kindlasti ka siin blogis.

Laadale tarbeks olen valmistanud mitut erinevat jooki. Siidri valmistamist olen jõudnud ka oma blogis kajastada. Ülejäänud pruulide kohta üritan lähiajal kirjutada. Kindlasti vaatan oma keldris ringi, äkki on mõnda varasemat pruuli piisavalt alles, et laadale kaasa võtta.

Laadal kahjuks pudeliga kaasa õlut müüa ei tohi, müüdava õlle serveerin plastiktopsi. Kuna mul on rohkem kogemusi õlle pudelitesse villimisel, siis enamuse oma toodangust võtan just pudelis kaasa. Kuid mis õllemüük laadal ilma ankruta on? Mul õnnestus tuttavalt üks ankur laenata, kuhu plaanin ühe oma õlle panna.

Loodetavasti lähiajal selgb täpsemalt, millist ja kui palju õlut ma kaasa võtan. Plaanin seda artiklit täiendada täpsemalt laadal pakutava minu õlle nimekirjaga.

Kui keegi plaanib sinna laadale tulla, siis astuge julgelt ka minu boksist läbi. Kohtume laadal!


EDIT@15.08

Nüüdseks olen välja mõelnud, milliste õlledega laadale lähen. Keldris ringi vaadates selgus, et eelmistest pruulidest väga palju midagi alles pole ja üksikuid pudeleid erinevate õlledega pakkuma ei hakka.

Seega kaasa võtan:
Vahva munga õlu       12x0,5L ja 1x0,33L 
Kihisev siider               24x0,5L ja 12x0,33L
Anonymous IPA        30x0,5L ja 6x0,33L
Väsinud rüütli rüübe   15L ankrus ja 4x0,33L

Kokku peaks olema umbes 50L lahjasid alkohoolseid jooke.

Väiksed pudelid plaanin panna müügipinnale näidisteks ning serveerin suurtest pudelitest, mis asuvad kastides jahedas. Ankur läheb leti peale, nii peaks möödujatele selge olema, mida ma pakun.

Plaan on pakkuda jooke 0,25L ja 0,5L kaupa. Väiksemat kogust mõtlesin pakkuda, et inimesed saaksid rohkem maitsta.

Veel vaja teha viimased toimetused ja siis laupäeval varakult platsis olla.

Kuues pruul: Brewmaker Cider De Luxe

Minult on mitu korda küsitud, et millal ma proovin siidrit ise teha. Kõik minu sõbrad-tuttavad ei ole õlle fännid ning mõned neist austavad siidrit rohkem. Seega otsustasin lõpuks proovida ka siidri valmistamist. Kuna värsket mahla hetkel väga saada ei ole, mõtlesin kõigepealt katsetada maltoosast siidri valmistamist. Kiirelt pruulimisega seotud Eesti veebipoode sirvides leidsin ainult üksikud maltoosakomplektid, millest saab siidrit valmistada. Minu otsus langes Brewmaker'i siidrile, millest peaks tulema pigem kuivapoolne õunasiider.

Siidri ja õlle valmistamine maltoosast on väga sarnased. Kogu protsess on sama, ainult maltoosa koostis ja võib-olla ka pärm on erinevad. Maltoosa purki avades on tunda ilmselgelt õuna mahla meenutavat lõhna. Lisaks on natuke õllele iseloomulikku linnaste/leiva lõhna. Maltoosa ise on punakas-pruun. Pärast maltoosa ja suhkru lisamist läheb kääritusnõusse vesi. Võrreldes õllega tundub siidri maltoosa rohkem vahutavat ning kui olen vee lisamise lõpetanud 24L märgi juures, tundub nagu kääritusnõus oleks õunamahl, mis on värsketest õuntest pressitud. Ka maitse poolest on tunda õunamahla väikse õllese lisandiga. Enne pärmi lisamist mõõdan veel virde tiheduse, OG on mu siidril 1.042.

             1. Maltoosa purgis                     2. Maltoosa suhkruga kääritusnõus            3. Vee lisamine, vahutas mõnusalt

Pärast pärmi lisamist ning õhuluku paigaldamist jätsin siidri 11ks päevaks käärima. Juba nädal pärast käärimist tundub asi vaibumat. Lõplikku tihedust ma ei hakkanudki kaks korda mõõtma, kuna 11ndal päeval saan tulemuseks 1.005, mis minu jaoks tundub küllalt madal, et asuda villimise kallale.

Vahepeal olen saanud oma valdusesse traat- või portselankorgiga (kuidas keegi nimetab) õllepudeleid. Seega pool siidrist villisin 0,5L traatkorgiga pudelitesse. Ülejäänud osa siidrist läks 0,33L pudelitesse. Neid on hea laiali jagada ning maitsmiseks avada. Suhkrut lisasin täpselt õpetuse järgi (jällegi ei erinenud kogused õlle maltoosast) ning loodan, et siider saab piisavalt karboneeritud. Hetkel on siidripudelid mul toas, kuhu plaanin need rahulikult jätta kaheks nädalaks, pärast mida viin need keldrisse jahedasse selginema.

Tulemustest kirjutan siis, kui õige aeg käes.

Natuke teooriat: Õlle karboniseerimine suhkru abil vaatides/KEG'ides

Cornelius KEG (allikas: Google)

Eelmine kord kirjutasin, kuidas suhkru abil õlut pudelis karboniseerida. Kõik see kehtib ka suuremate anumate puhul ning paljud pruulijad eelistavad oma õlu karboniseerida just suhkruga, mitte süsihappegaasiga. Suhkruga karboniseerimine tundub loomulikum ja ehedam. Ankrusse villides ja suhkruga karboniseerides pole probleemi õlle serveerimisega, kuna gravitatsioon aitab õlle ankrust välja. Kui aga tegemist on ankruga, kus kraan asub üleval või KEG'iga, kus samuti väljuv liin on üleval, muutub asi natuke keerulisemaks (pildid paremal).

Kui õlu on villitud vaati, kus kraan asub üleval, on tarvis sälitada anumas rõhk, mis õlle välja pressib. Suhkruga karboniseerides tekib vaati rõhk, kuid pärast mõningast õlle tarbimist rõhk langeb ning õlu jääb anumasse 'kinni'. Enne selle probleemini jõudmist käime kiirelt üle vaati villimise protsessi.

www.olleankur.eu

1. Sarnaselt pudelisse villimisel, nii ka vaati villides tuleb kõigepealt anum puhastada ning desinfitseerida. Kui üks pudel jäi mustaks ning õlu läks halvaks, pole eriti probleemi. Vaadi või ankru puhul on aga kahju suurem ning suur kogus õlut tuleb maha kanda. Seega tasub puhastada kõik õllega kokku puutuvad pinnad eriti hoolikalt.
2. Seejärel tuleb õlu transportida vaati ning vältida tuleks õlle kokkupuutumist õhuga. Et õlu seguneks paremini suhkruga, tuleks kõigepealt suhkrulahus või suhkur vaadi põhja valada. Järgmisena tuleks sifooni või voolikuga õlu kääritusnõust vaati lasta. Vooliku üks ots kinnitada kääritusnõu kraani külge või sifoon üks ots õlle sisse. Teine ots asetada vaadi põhja, nii puutub õhuga kokku ainult õlle ülemine kiht.
3. Järgmisena suletakse õhukindlalt vaat. Kuid vaadi ülemisse osasse jäi ju õhku ning teadupärast see hästi õllele ei mõju. Siinkohal lähevad mitmete pruulijate arvamused lahku:
• Ühed arvavad, et sellest pole probleemi ning karboniseerimise ajal (õlles olev pärm toitub lisatud suhkrust, et tekiks süsihappegaas) tarbib pärm sealt hapnikku.
•  Teised pruulijad aga soovitavad sellest õhust lahti saada. Tuleks oodata, kuni vaati on tekkinud väike rõhk ning seejärel see välja lasta. Nii väljub vaadist sinna jäänud õhk (natuke ka CO₂) ning vaati jääb süsihappegaas.
4. Ja nüüd jõuame lõpuks probleemini, kuidas saada kätte õlu, mis on vaadis ilusti karboniseerunud ning rõhu all. Kui kraan lahti keerata, väljub sealt õlu koos vahu ja CO₂'ga ning rõhk vaadis väheneb.Õige pea jõuab kätte hetk, kus vaadis on rõhk langenud nii palju, et õlu enam ülemisest kraanist välja ei tule. Seega oleks vaja taastada või lisada vaati rõhku. Selleks on peamiselt kasutusel 2 võimalust:
• Lisada vaati/KEG'i süsihappegaasi
• Lisada vaati/KEG'i tavalist suruõhku

Gaasi lisamiseks vaati on tarvis eraldi sisselaske klappi. KEG'idel on vastav klapp olemas, tavalistel ankrutel aga ei pruugi olla. Seega võib võimalusel kasutada manomeetri auku, kuhu külge saab vastava üleminekuga gaasivooliku ühendada.

Teiseks on väga suur vahe, kas anumasse lisada CO₂ või tavalist õhku. Õhu lisamisel võib õlu saastuda ning seetõttu ei säili ta enam kaua. Seega kui on plaan õlu lähipäevadel ära juua, võib mõelda õhu lisamise peale. Soovitatav ja maitse poolest parem oleks lisada süsihappegaasi.

Kuid nagu näha, siis suhkruga karboniseerides ning CO₂'te vaati lisades on ikkagi tarvis kulukat varustust ja seega võiks õllele gaasi lisada juba süsihappegaasi abil. Ainus hea põhjendus KEG'i või vaati kasutades ja suhkru abil karboniseerida on loomulik ja looduslähedane õlle valmistamine (karboniseerimine). Algaja pruulija puhul, kes ei soovi varustuse alla suuremaid summasid kohe panna, tundub see meetod mõtetu.

Party-KEG pumbaga ja ilma (yewtreebrewery.wordpress.com)

Kuid õnneks on mõeldud ka selle peale ning on võimalik suhteliselt odavalt õlu paigutada pudelitest suurematesse anumatesse. Nii pääseb tüütust pudelite pesust ja siltide eemaldamisest. Jutt käib väikestest KEG'idest või vaatidest, mida tuntakse 'Party Keg', 'Mini Keg' või mõne muu nime all. Tavaliselt on need väiksed vaadid 5-10 liitrised ning neid on hea kaasa võtta. Võrreldes suurte vaatide ja KEG'idega, on väiksed odavamad. Neis toimub õlle karboniseerimine suhkruga ning serveerides lisatakse vaati rõhku CO₂ või õhu abil. Teoreetiliselt on need vaadid korduvkasutatavad.

Pumbaga Party-KEG (yewtreebrewery.wordpress.com)

Õhu lisamiseks on kraani juures pump, millega saab vaati õhku sisse pumbata. Paar esimest klaasitäit peaks kätte saama ilma lisa rõhuta. See meetod on lihtne, odav ja mugav, kui soovitakse ühe õhtuga kogu vaadi sisu ära tarbida. Seega pole ohtu õllel pahaks minna.

Ka CO₂ lisamine on lihtsam ja odavam kui suurte KEG'ide puhul. Kraani juures on sisend, kuhu väikse (16g) CO₂ ballooni saab kinnitada ning millest peaks jätkuma 1-2 vaadi täieks. 

Osadel vaatidel on alumises osas kraan, kust õlu gravitatsiooni abil välja tuleb. Sel juhul peab ülevalt korgi natuke lahti keerama, et õlut välja lastes vaati vaakum ei tekiks.

Sarnaseid väiksemaid vaate ja süsteeme on teisigi ning kõigist ei jõua kirjutada. Hea ülevaade nendest on antud siin. Eestis olevatest pruulimispoodidest leidsin ainsana väikseid vaate pruulmeistrid.ee lehelt.


Kokkuvõtteks võib öelda, et ilma kalli varustuseta on võimalik ikkagi õlut villida pudelitest suurematesse anumatesse. Lisaks klassikalistele vanakooli ankrutele on tänapäeval pakkuda väiksemaid ning suhteliselt odavaid vaate/KEG'e, mis tänu lisatavale süsihappegaasile hoiavad õlles gaase alles ning ei lase pahaks minna. Järgmine kord kirjutan juba lähemalt suurtest KEG'idest ning süsihappegaasi abil õlle karboniseerimisest ning serveerimisest. 


Kasutatud materjalid:
http://byo.com/kegging/item/588-easy-cheap-and-portable-mini-kegs
http://www.homebrewtalk.com/forum.php (erinevate kasutajate arvamustele ja kogemustele tuginedes)