XXVII pruuli hinnang - Udune suvehommik

Udune suvehommik oli parandus minu eelmisest nisuõllest Valge daam. Kuna selgus, et esimene kord olin linnaste kogustega pusse pannud, siis seekord olin hoolsam ning kogu grainbill'ist üle poolte oli nisulinnaste käes. Teatavasti nisulinnased annavad hapukamat maitset, seega oli nüüd oodata veidi hapukamat tulemust.

Klaasis nägi õlu igati isuäratav välja. Värvus oli hele kollane ning tuhm. Klaasi äärest üles tõusvaid mullikesi oli piisavalt näha. Välja kallates tekkis muljetavaldav vahukiht, mis hakkas taanduma, kuni alles jäi umbes sõrmepaksune ning püsivam vaht.

Aroom oli õllel kergelt hapukas ning magus. Tunda oli nisuõllele omast lõhna. Lisaks oli õlu värske ning veidi maalähedase aroomiga. Intensiivsus oli tagasihoidlik, nagu nisuõllel kohane.

Maitses oli esmalt tunda hapukust, mida täiendas kerge mõrkjus. Hapukus oli üpris kerge ning ei domineerinud liialt. Võrreldes mu eelmise nisuõllega oli mõrudust vähem ning hapukust rohkem. Ütleks, et seekord olid maitsed paremini tasakaalus ning üldpilt rohkem nisuõllele iseloomulik. Magusus õlle maitsest eraldi väga välja ei tulnud, pigem tasakaalustas teisi maitseid. Oma hapukusega jättis õlu suu veidi ka kuivaks. Gaasi tundus õlles olevat piisavalt. Järelmaitse oli samuti kuiv ning hapukas. Keha oli kerge ja suus tundus õlu kohev ning pehme.

Kokkuvõttes oli tegemist kerge ning värskendava õllega, mis praeguste kuumade ilmadega sobis hästi. Õlu kustutas parajalt janu ning pakkus maitseelamusi. Oma vähese alkoholi sisaldusega (4% või 4,5%) sobib õlu ka hästi söögi kõrvale. Võrreldes suurtootjate nisuõlledega ei tundu Udune suvehommik liiga vesine ning pakub lisaks hapukale maitsele ka parajalt humalate mõrkjust ning värskust.

Praeguseks on kõik pudeliõlled otsas ning alles on jäänud KEG ca 18L õllega. Seega üritan välja mõelda hea tehnika, kuidas see pudelitesse ümber villida.

XXVI pruuli hinnang - Varblane Pihus

Varblane Pihus on mul järjekorras viies IPA. Antud õllestiil tundub hobipruulijate hulgas väga populaarne olevat, seevastu minu katsetused selles vallas on üpris tagasihoidlikud. Seekord villisin õlle lisaks pudelite ka KEG'i ning karboniseerisin süsihappegaasiga.

Oma pruuli järeldused teen samuti vaadiõlle põhjal. Võib etteruttavalt öelda, et vaadi- ning pudeliõlle vahel suuri erinevusi polnud. KEG'is tundus karboniseerituse tase madalam ning vahtu rohkem olevat.

Kraanist klaasi õlut lastes pidin paar korda ootama, et vaht taanduks ja klaasi kenasti täis saaksin. Kohe hakkas silma kohev ning püsiv vahukiht, mis jättis taandudes jäljed klaasi külgedele. Lisaks tundus vaht tugev ning tihe olevat. Pudeliõlle puhul püsis vaht vähem ning oli õhulisem. Õlle värvus oli klaasis tuhm pruunikas-oranž ning hästi läbi ei paistnud. Väikseid süsihappegaasimulle võis sellegipoolest näha pinnale tõusmas.

Aroomis domineeris humalate värskus, sekka tsitruselisi noote, veidi puuviljasust ning kergelt magusat, karamelli meenutavat. Aroomi intensiivsus oli üle keskmise.

Õlle maitses oli esmalt tunda hapukust. Sellele järgnes tugevam humalate mõrkjus, mis jäi teiste IPA'dega võrreldes keskpäraseks. Ka IBU 60 annab mõista pigem tagasihoidliku mõrudusega IPA'st. Üldpildis meenutas maitsebukett vaigust, kohati männipuist mõrkjas-hapukat suutäit. Järelmaitse oli parajalt mõru, jättes suu meeldivalt värskeks. Õlle keha oli kerge ning tänu väiksemale karboniseeritusele (KEG'i puhul) tundus suus õlu pehme.

Kokkuvõttes meenutas Varblane Pihus veidi ühte mu eelmist IPA't, kus samuti kasutasin humalatena Citrat. Praeguse pruuliga võib rahule jääda, kuigi meskimisel effektiivsus oli veidi madal ning sellest oli tingitud ka veidi väiksem alkoholi sisaldus (4,8%). Suveks sobib selline kerge, lahja ja värskendav õlu nagu rusikas silmaauku. Citra humalad aroomis jätsid taaskord hea mulje ning ilmselt kasutan neid veelgi.

XXV pruuli hinnang - Saison (koos õlleühisus Lindaga)

Koos Linda õlleühisusega valmistasime ühe Saison tüüpi õlle. Ühisõllest ühe osa võtsin koos oma ankruga koju ning lasin suhkru abil karboniseeruda. Plaan oli selle õllega minna Laulasmaa laadale. Ankrust õlut juues on soovitatav kogu ankru sisu mõne päeva jooksul ära tarbida, vastasel juhul kipub süsihappegaas õllest lahkuma ning alles jääb gaasita õlu. Seega selline ankru variant sobis hästi laadale.

Enne laata maitsesin õlut väga põgusalt ning peamiselt kindlustamaks, et õlu pole hapuks läinud ning piisavalt gaasi sees oleks. Viimased päevad enne laata läks aga nii kiireks, et ei jõudnud täit klaasikest tuppa võtta ja rahulikult degusteerida tulemust. Ka laadapäeval oli sagimist üsna palju, sellest hoolimata õnnestus mul enne õlle otsa saamist üks topsitäis endale jätta ning mõned märkmed maha kirjutada.

Topsis nägi õlu üpris hägune välja. Ilmselt oma osa oli siin ka õlle temperatuuril ning ankru liigutamisel samal päeval. Aga tundus, et ka parima tahtmise juures oleks õlu hägune jäänud. Siinkohal oleks huvitav proovida õlleühisus Linda KEG'idest sama õlut, mis on veidi kauem jahedas seisnud. Värvuselt oli õlu punkas pruun ning karboniseeritus hea.

Aroom oli õllel magus, veidi hapukas ning meenutas midagi maalähedast. Kergelt oli tunda ka vihjeid karamellist või siis lisatud pruunist suhkrust.

Maitses domineeris esmalt tugevam magusus, millele järgnes suhteliselt kerge mõrkjus. Keskmaitsest alates hakkas tugevnema ka hapukas maitse, mis jäi alles ka järelmaitsesse. Suus tundus õlu pehme ning kergepoolse kehaga. ABV 5,7% juures andis alkoholi maitse end tunda, kui õlu oli topsis veidi soojenenud.

Kokkuvõttes oli õlu hea ning maalähedane. Humalate mõrkjust oli vähe ning domineerivam oli magus-hapukas maitse, mis meenutas veidi klassikalist koduõlut oma pehmusega. Laadale ankrust serveerimiseks sobis õlu hästi. Võib-olla pudelisse villides oleks saanud karboniseerituse veidi teravamaks ajada ning õlu oleks suus veidi 'äkilisem' tundunud. Praegu jäi üldpilt suhtelistelt pehmeks ja magusaks.

XXVII pruul - Udune suvehommik (Weissbier)

Meskimine

Linnaste loputamine

Minu eelmine nisuõlu tuli päris hea ning otsa saades jäi veidi kripeldama, seega otsustasin seda juurde teha. Analüüsides oma eelmist pruuli avastasin, et olin linnaste tellimisel nisu ning pilsner linnaste kogused omavahel segi ajanud. Seega tagantjärgi võib öelda, et mu eelmine 'Valge Daam' ei olnud stiilipuhas, kuna nisulinnaseid oli ca 33% kogu linnaste hulgast. Teadupärast loetakse õigeks nisuõlleks pruuli, kus vähemalt 60% grainbill'ist on nisulinnased. Seekord otsustasin vea parandada ning olin linnaste tellimisel tähelepanelikum. Lisaks linnastele muutsin veidi ka humalaid vastavalt, mis mul kapis oli ning mis tundus sobivat. Seega õlletegu alustasin järgmiste komponentidega:

• 7kg nisulinnased
• 4kg Pilsner linnased
• Tettnanger humalad
• Magnum humalad
• WB-06 pärm/ Mangrove Wheat M20

Keedu algus

Otsustasin oma eelmise pruuli vigu seekord vältida ning olin meskimisel hoolsam. 40L vett kuumutasin 70˚C ning pärast linnaste lisamist oli temperatuur langenud 67˚C'ni, täpselt nagu olin plaaninud. Pärast hoolikat segamist jätsin poti koos linnastega rahule. Tund aega hiljem mõõtsin meski temperatuuri ning minu üllatuseks oli see väga hästi püsinud, olles langenud 0,7˚C võrra ainult. Kuna vahepeal kuumust ei lisanud, siis loodetavasti püsis temperatuur poti lõikes suhteliselt ühtlane. Seega sain meskimise seekord kordaläinuks lugeda. 

Neljalt apelsinilt riivitud koor

Linnaste loputamiseks tõstsin meski temperatuuri 78˚C'ni, samal ajal hoolikalt segades. Oma keedupoti kohal loputasin linnaseid, kuni potis oli 50L virret. Nii jäi potti veidi vaba ruumi, et keema minnes see üle ei hakkaks ajama. Linnaste loputamise viimase osa jätsin ühte kääritustünni nõrguma. Seda plaanisin keedu ajal potti lisada, et õlle kogust hoida plaanipärasena. 

Keedu ajal lisasin nisuõllele omaselt vähe humalaid. Arvutuslikult peaks IBU jääma 13 kanti. Seega humalate lisamise plaan nägi välja nii:

Virde jahutamine

• 60 min - 30g Tettnanger 2,8%
• 45 min - 7g Magnum 14,5%
• 15 min - 25g Tettnanger 2,8%
• 0 min - 45g Tettnanger 2,8%

Lisaks humalatele lisasin keedu lõpus potti riivitud apelsini koort, et veidi puuviljasemat aroomi anda. 

Pärast 60 minutilist keetu ning viimaste humalate lisamist hakkasin virret jahutama. Kuna õlletegu toimus õhtul ning jäin oma tegemistega veidi hiljapeale, siis lõpetasin jahutamise 27˚C juures. 

Vahutav virre kääritustünni jõudmas

Õlle kääritustünni laskmise käigus jahtus virre veelgi. Kraanist lasin õlut tünni suhteliselt suure survega, virre hakkas vahutama ning loodetavasti sai ka piisavalt hapnikku pärmi jaoks. 

Pärmi lisasin kuivalt umbes 25˚C'sse virdesse. Kui pärm oli virdesse lahustunud, segasin kõik veel läbi ning panin kaaned koos õhulukkudega peale. Seekord otsustasin kahte erinevat pärmi katsetada. Lisaks tavapärasele Safbrew WB-06'le kasutasin Mangrove Jack's Wheat M20 pärmi. Käärimise alguses mõõtsin virde tiheduseks 1.042 ning tünnidesse jõudis 23 ning 25 liitrit virret.

Kümme päeva käärimist oli virde tiheduse langetanud 1.012 (M20) ning 1.008 (WB-06). Kuna ka õhulukud olid mõnda aega vaiksed olnud, lugesin käärimise lõppenuks ning asusin villima. Kahe tünni peale kokku tuli saagiks 40x0,33L pudelit, 20x0,5L pudelit ning üks ca 19L KEG. Nüüd ei jää muud üle, kui kahte natuke erinevat nisuõlut proovida ning tulemustest ka siia blogisse õige pea kirjutada.

Kääritustünnidesse läks katsetamise eesmärgil erinev pärm

KEG'i villimine on kiire

XXVI pruul - Varblane Pihus (IPA)

Mash-in

India Pale ale tundub olevat üpris populaarne õlu ning mis seal salata, ka päris hea ning värskendav. Mulle endale meeldivad pigem tagasihoidliku (IPA'de arvestuses) mõrudusega versioonid. Lisaks on hea mulje jätnud Citra humalate aroom, mida ka seekord kasutada otsustasin.

Algse retsepti otsisin nagu ikka internetist aga selle viide on kuskile ära kadunud. Kuna kohendasin retsepti niigi omale sobivamaks, siis kokku tuli midagi sellist:

• Pale ale linnased 12kg
• Crystal50L linnased 1kg
• Carapale linnased 1kg
• Centennial humalad
• Magnum humalad
• Citra humala
• US-05 pärm

Seekord tahtsin katsetada ka veidi ebaharilikku meskimise plaani. Linnased lisasin 47˚C vette ning eesmärgiks oli meskimise temperatuuri

Meskimine

tunni jooksul tõsta 78˚C'ni tasakesi. Plaan oli abitsioonikas ning eeldas palju mässamist terve selle aja vältel, et temperatuur potis ühtlane oleks. Võib juba etteruttavalt tunnistada, et hästi see välja ei kukkunud. Nagu eelnevate pruulide puhul, lasin poti kraanist kuumemat meskit kannu ning valasin ülevalt taas potti. Kui küte oli pidevalt taga, siis kippus poti alumine ots ikkagi kuumem olema ning üleval pool oli temperatuur palju madalam. Seega temperatuuri mõõtsin ma poti ülemise ääre juurest ning temperatuuri tõus nägi välja nii:

• 0 min - 47˚C, lülitasin kütte sisse;
• 15 min - 62˚C;
• 25 min - 68˚C (lõpetasin kütmise kuna temperatuur tõusis oodatust kiiremini);
• 60 min - hakkasin taas kütma, temp 68˚C endiselt;
• 70 min - 76˚C, lõpetasin temperatuuri jälgimise ja hakkasin valmistuma linnaste loputamiseks.

Hetk enne keema hakkamist, temp ~98˚C

Loputamiseks kasutasin umbes 30L vett ning keedu alguseks mahutasin potti 55L meskit. Keema läks kogu potitäis umbes tunniga. Pärast esimeste humalate lisamist tekkis kerge vaht, mis tänu pooleldi potti katva kaane tõttu üle potiääre pressis ning paraja segaduse tekitas. Siit järeldus ka järgmiseks korraks, ei tasu potti keedu alguseks nii täis toppida.

Pruulimisel kasutasin lisaks Citrale mõruduse andmiseks külmkapis olevaid poolikuid humalapakke. 

• 28g Centennial 10,2% - 60 min
• 40g Magnum 14,5% - 60 min
• 20g Citra 13,4% - 30 min
• 30g Citra 13,4% - 10 min

IPA pruulimiseks kulub humalaid keskmisest rohkem

Nagu näha, siis Magnum humalad on suurte alfahapete sisaldusega ning neid läks omajagu potti. Võrdluseks võib tuua, et Steampunki mõruduse saavutamiseks kasutasin 15g Magnumit ning nisuõlle puhul 7g sama koguse õlle valmistamiseks. Arvutuslikult peaks selle IPA mõrudus tuleba 60 IBU, mis pole ülemäära palju.

Pärast tunniajast keetu jahutasin virde maha ning lasin kääritusnõudesse. Mõlemad kääritustünnid said võrdselt täidetud 22L virdega ning tihedus mõlemas tünnis oli 1.044@26˚C. Toatemperatuuril teeb see tiheduseks 1.046, mis on 'natuke' madalam kalkulaatori poolt seatud eesmärgist 1.058. Seega on oodata lahjemat IPA't ning loodetavasti ei jää mõrudus liialt domineerima. Kangema õlle puhul tasakaalustaks seda veidi suuremast alkoholist tulenev magusus. 

Kaks kääritustünni ootavad pärmi lisamist

Pärast nädalast käärimist lisasin tünnidesse veel dry-hop'ina Citrat. Kumbki tünn sai 25 grammise portsu humalat juurde. Mulle meeldib Citra aroom ning kõik eelmised IPA'd sama humalaga on kiirelt otsa saanud.

Poolteist nädalat pärast käärimise algust mõõtsin kääritusnõudes virde tiheduseks 1.010, mis US-05 pärmi jaoks on tavaliselt final gravity. Seega asusin villimise kallale ning täitsin õllega ühe KEG'i ning 80 väikest pudelit. Statistika huvides olgu märgitud, et KEG'i ning pudelite desinfitseerimise, täitmise ning korkimisega võttis villimine kokku umbes 3 tundi. Pärast viisin KEG'i kohe keldrisse jahedasse, pudelid seisid esmalt toas nädalakese. 

Esimest korda proovisin ka force carbonation'i teel KEG'is õlle karboniseerimist. Selleks käisin kaks korda päevas keldris ning survestasin KEG'i ca 2 bar'ise rõhuga. Aegamööda 'imendus' süsihappegaas õlle sisse ning iga järgmise survestamisega karboniseerus õlu aina rohkem. Ma oleksin võinud lihtsalt ballooni KEG'iga ühendada ning nädala pärast vaatama minna, kuid kartsin, et mõni ühendus lekib ning leian karboniseeritud õlle asemel tühja süsihappegaasi ballooni. Umbes 4-5 päeva keldis käimist andis juba hea tulemuse ning viimastel päevadel tundus mahtuvat KEG'i aina vähem gaasi juurde. Laulasmaa laadaks sai õlu täpselt valmis ning tulemuski oli päris hea. Pikemalt kirjutan selle pruuli tulemustest veidi aja pärast.