XXIII pruuli hinnang - Steampunk

Kirjutan enne kodupruulijate kokkutulekut oma Steampunk'i kokkuvõtte. Teiste sarnaste õlledega saan oma versiooni võrrelda juuli alguses. Steam beer kui õllestiil oli mulle enne selle pruulimist tundmatu ning omateada pole varem olnud võimalust midagi taolist ka maitsta. Seega erilist võrdlusmomenti mul pole ning pean lähtuma oma enda maitsest ning stiili kirjeldusest. Oma olemuselt peaks antud õlu olema lager ning ale hübriid. Kasutatud on lager pärmi, mis kääris ale'le omaselt kõrgemal temperatuuril.

Pudelit avades selgub, et õlu on hästi karboniseerunud, veidi ehk liigagi. Klaasi valades tekib paks ning kohev vahukiht, mis püsib hästi. Vaht ise koosneb peenikestest mullidest ning taandudes jätab klaasi külgedele kenad jäljed.

Värvuselt on õlu kergelt punakas, merevaigune. Õlu on selge ning paistab veidi läbi.

Õlle aroom on hapukas, meenutades lager õlut. Humalate värskust on tagasihoidlikult tunda. Aroom on pigem maalahedane.

Maitses on esmalt tunda hapukust, millele lisaks on tunda humalate mõrudust. Kui hapukus meenutab pigem lager õlut, siis mõrudus on pigem omane ale'le. Keskmaitses tuleb rohkem esile hapukus, mis lõpuosas taandub ning asemele tuleb tugevam mõrudus. Suus tundub õlu kergelt kreemjas ja pehme. Järelmaitses domineerib mõrkjus, meenutades natukene vaiku. Keha tundub kergemapoolne.

Kui pakkusin seda õlut teistele, siis sain väga vastakaid arvamusi. Osadele see stiil meeldis, piisavalt humalane ning samas ka sobivalt hapukas. Teised ei osanud jällegi seisukohta võtta, ei ole üks ega teine, huvitav (heas mõttes) kooslus. Kolmandad proovisid huviga, maitse oli hea aga väga sageli sellist hübriidi ei jooks. Ning viimaks olid need, kellele see õlu peale ei läinud, lager'i ning ale segu tundus imelik ning ebaloomulik.

Kokkuvõttes mulle endale see õlu meeldib. Üldmuljelt on kerge, piisavalt humalane ning veidi hapukas rüübe. Välimus on kena ning aroomi veidi rohkem kui tavapärastel lager'itel. Parema võrdlusmomendi antud stiili kohta saan järgmisel kodupruulijate kokkutulekul, kus
maitsmisele tulevad enamasti steam beer'id.

XXIV pruul - Pelgulinna õlu 2

Meskimine

Algselt valmistasin Pelgulinna õlle meie hoovikohviku jaoks. Sellest ka kodukandist inspireeritud nimi. Kuna õlu tundus olevat populaarne ning oli raskusi endale ühegi pudeli jätmisega, siis loogilise sammuna võtsin selle õlle pruulimise õige pea uuesti ette. Seekord aga kasutasin uut suuremat potti.

Õlle valmistamise algkomponendid olid samad, ainult kogused veidi suuremad:

Käsitsi meski ringluses hoidmine

• 6kg Pale ale linnased
• 0,6kg Carapale linnased
• 0,6kg Caraplus10 linnased
• 2kg Maisihelbed
• Centennial humalad
• Cascade humalad
• 4 sidruni riivitud koor
• Pärmid S-04 ning Mangrove Jack's Belgian ale M27

Kuna uus meskimise ning keedu pott on suurem, siis alustasin meskimist 40L veega. Meskisin ühel temperatuuril, 67˚C ning 60 minutit. Kuna kasutasin uut suuremat potti esmakordselt nii suure koguse õlle pruulimiseks, siis kippus meskimisel temperatuur veidi kõikuma. Eriti kuumutamise ajal oli temperatuuride erinevus poti lõikes erinev. Küttekeha ümber kippus vedelik kuumem olema kui linnaste koti sees. Sarnaselt eelmisele õllele, mida selles potis valmistasin, üritasin vedelikku ringluses hoida manuaalselt alt kraanist õlut kannu lastes ning selle omakorda ülemisest otsast sisse valades. Meskimise lõpus tõstsin temperatuuri 78˚C'ni, 

Linnaste kurnamine/loputamine

et linnased välja tõsta. Statistika huvides mõõtsin seekord täpsemalt ka aega ning meskimise algusest kuni 78˚C saavutamiseni kulus 80 minutit.

Linnaseid said edukalt meskist välja tõstetud ning kurnamiskaussi paigaldatud. Loputasin linnaseid üpris palju, kuni vedeliku piir oli päris poti ülemises ääres. Kasutades segamislabidale märgitud skaalat, mõõtsin virde hulgaks umbes 55 liitrit.

Keema läks terve potitäis alla ühe tunni. Alati võiks see muidugi kiiremini minna aga 2kW küttekeha on enam-vähem maksimaalse võimsusega, millega elektrikilbis korgid hakkama saavad. Sellest võimusest piisab täiesti vedeliku keemas hoidmiseks. Keedu ajal lisasin humalad, mis võrreldes eelmise Pelgulinna õllega olid veidi muutunud, nimelt mõruduse jaoks kasutasin seekord pigem Centennial humalaid:

• 35g Centennial 10,2% - 60 min
• 35g Centennial 10,2% - 10 min
• 48g Cascade 7,2% - 0 min

Virre enne keema minekut

Veel lisasin 5 minutit enne keedu lõppu potti nelja sidruni riivitud koore. Päras keedu lõppu hakkasin virret jahutama oma olemasoleva jahutiga, mille spiraali osa täitis ainult poti alumise poole. Seetõttu ei jahtunud kogu pott täielikult maha. Sellest hoolimata otsustasin virde kääritustünnidesse lasta ning vajadusel jätta sinna jahtuma. Keedupotist läbi kraani läks virde väljutamine vaevata ning kiirelt. Esimesse kääritustünni lasin 25L virret, mille temperatuuriks mõõtsin 23,3˚C. Teise kääritustünni jõudis 20L virret ning temperatuur oli veidi kõrgem, umbes 33˚C. Kui temperatuuri erinevus kalkulaatori abil ühtlustada, siis virde tihedus oli mõlemas 1.049. 

Virre kääritustünni lastud

Ca 50L virde jahutamine

Kaks kääritusnõud ja kaks erinevat pärmi

Kuna esmakordselt oli võimalus üks õlu kahte erinevasse tünni käärima jätta, siis otsustasin katsetada erinevaid pärme. Esimesse tünni läks tavapärane S-04 ning teise uus Mangrove M27. Huvitaval kombel algas käärimine juba 4 tunni pärast Mangrove pärmiga. S-04'l võttis käima minek veidi kauem aega, veidi alla 12 tunni. 

12 päeva pärast käärimise algust olid mõlemad kääritustünnid vaikseks jäänud. S-04 lõpetas veidi varem ning Mangrove käis pikemalt. Enne villimist tihedusi mõõtes avastasin huvitava erinevuse pärmides. S-04 lõpptihedus oli 1.014 ning Mangrove'il 1.005. See on üpris suur erinevus ning nii madal tulemus uuel pärmil veidi ootamatu. Sellest tingituna on antud õlu valminud kahes erinevas kanguses: 4,7% ning 6,0%.

Tubane villmise liin: täis pudelid paremal, tühjad vasakul

Otsustasin suure enamuse mõlemast versioonist pruulida väikestesse 0,33L pudelitesse ning väikse osa 0,5L pudelitesse. Seega oli vaja ette valmistada 77 väikest pudelit lahjemale õllele ning 48 0,33L ning mõned 0,5L pudelid kangemale versioonile. Pudelite desinfitseerimine ning kuivatamine võttis omajagu aega, sellest hoolimata õnnestus ühe õhtuga kogu pruul kenasti ära villida. 

Kuna jaanipäev pressis peale ning mul oli kindel soov see valmis saada, siis toasoojas hoidsin pudeleid veidi üle nädala. Avasin prooviks ka ühe pudeli ning gaasi oli piisavalt tekkinud. Seega viisin pudelid jahedasse keldrisse settima ning oma aega ootama. Praeguseks on õlu valmis ning õige pea kirjutan pikemalt ka tulemustest.

Antud pruuli kogusaak - 132 pudelit

Tartu Gambrinuse õlleklubi kogunemine

Neljapäeva õhtul avastasin, et reedel toimub Tartus Gambrinuse õlleklubi kogunemine, kus mitmed väikepruulijad oma toodangut tutvustavad. Kuna juhuslikult oli plaanis sel reedel Tartusse minna, siis võtsin paar kasti oma õlut kaasa ning läksin üritusele kohale. Kokku oli oma toodanguga välja tulnud kümmekond pruulijat ning õllehuvilisi käis läbi üle 50ne. Üritus andis pruulijatel võimaluse oma töö eest ka väikest tasu saada. Iga külastaja sai osta talonge (10 talongi - 5€) ning talongide eest omakorda lunastada väikse topsitäie õlut.

Mina võtsin kaasa kolm kõige värskemat õlut:

• Pelgulinna õlu (korduspruul)
• Pruunlane - Inglise stiilis brown ale
• Steampunk - Steam beer, valmistatud juulikuise kodupruulijate kokkutuleku jaoks:

Üleval Steampunk ja Pelgulinna õlu suurtes pudelites;
seejärel Pelgulinna õlu;
järgmisena Pruunlane;
kõige all on Steampunk väikestes pudelites.

Antud üritust külastasid tõsised õllehuvilised ning mulle, kui pruulijale, tuli sealt palju kasulikku tagasisidet. Kuna ma olin üksi oma õllesid tutvustamas, siis kahuks väga palju teiste laudade taga uudistamas ei jõudnud käia. Loodetavasti aitab väikse ülevaate saada minu tehtud fotod.

Tagasiside minu õlledele oli väga postiivne. Palju kiideti Pruunlast. Seal meeldis õlle mahedus, kena värvus, hea aroom ning üldine maitsepilt. Kuna ülejäänud õlledest enamus olid tugevad humalased õlled, siis Pruunalne sobis heaks vahelduseks.

Steam õlle kohta oli vastakaid arvamusi. Osadele meeldis taoline hübriidõlu, teistele jällegi tundus see veidi imelik ning arusaamatu (heas mõttes). Õlu oli laagrile omaselt hapukas, samas humal meenutas pigem ale't. Mõne õllegurmaani ajas taoline rüübe segadusse, ei ole nagu üks ega teine ning millegiga võrrelda ka ei oska. Kuna ka mul puudub võrdlusmoment mõne muu taolise stiilis õllega, siis ootan huviga juulit, kui Tallinnas kodupruulijad seda õlut valmistavad ning võrrelda saame.

Pelgulinna õlu jättis värskendava, mõrkja ning kuivapoolse mulje. Kuna üritus toimus suhteliselt soojas ruumis ning mul olid õlled terve päeva autos olnud, siis serveerimiseks olid kõik õlled natuke liiga soojad. Pelgulinna õlu kannatas ilmselt sellest kõige rohkem. Sooja temperatuuri tõttu kippusid õlled palju vahutama ning plastiktopsi valades tekkis kontrollimatult palju vahtu. Pelgulinna õlu peaks oma olemuselt pakkuma värskendust soojadeks suvepäevadeks ning oluline on seda ka jahutatult serveerida. Veidi soojenenuna tuli minuarust alkoholi maitse veidi liialt esile ning jättis oma tsitruselise mõrudusega ka suu üpris kuivaks.  

Kokkuvõttes oli üritus väga lahe ning mulle meeltmööda. Veidi meenutas laata aga samas ka õllehuviliste kokkutulekut. Selline mõnus kooslus ning sai väga huvitavatel teemadel erinevate inimestega vesteldud. Otseselt ei olnud eesmärgiks kogu õlle maha müümine ning õhtu lõpuks sain omajagu õlut ka tagasi Tallinna vedada. 4 tunni jooksul vähenes mu kaasavõetud õlle hulk umbes 11 liitri jagu. Täitsa tõsiselt mõtlen ka järgmisel korral taolisest üritusest osa võtta.

XXII pruuli hinnang - Pruunlane (brown ale)

Lõpetasin oma Pruunlase pruuli kirjelduse lootusega, et õlu saab Jaanipäevaks valmis. Hea meel on tõdeda, et kõik läks plaanipäraselt ning õlu on kenasti jõudnud karboniseeruda ning keldris jahedas settida. Pruunlase näol on tegemist minu esimese tumeda all-grain õllega, kus pruunikas toon on saavutatud tänu shokolaadi linnastele.

Klaasi valades katab õlut pehme, kohev ning kreemjas suuremulliline vahukiht. Vaht püsib kenasti ning jätab klaasi külgedele taandudes jäljed. Õlu ise on kerge punakas-pruuni tooniga ning tundub selge, kuigi oma tumeda värvuse tõttu hästi läbi ei paista.

Aroom on õllel magus, tunda on karamelli ning shokolaadi. Mingil määral tuleb lõhnast välja midagi hapukat, leiba või kalja meenutavat.

Õlle maitse on esmalt hapukas-mõru ning tasapisi hakkab hapukus (veidi meenutab leiba) veidi taanduma. Keskmaitses lisandub linnastest magusust. Järelmaitse jääb jällegi mõrkjaks. Samas mõrudus ei ole humalatele iseloomulik, pigem meenutab see kohvi või kakaod. Üldpildis on õlu pigem magusapoolne ning hapu, mida toetab kakaone mõrudus. Suus tundub õlu kreemjas ning keha on üle keskmise. Karboniseerunud on õlu hästi.

Kokkuvõttes olen antud õllega täielikult rahul ning saavutasin soovitud pehme ning kreemise tulemuse. Õlles domineerivad minuarust pigem linnased, mis annavad enamuse aroomist ning maitsest. Humalaid lisasin vähe ning peamiselt maalähedaseks aroomiks. Maitse tundub olevad kenasti tasakaalus ning on nauditav. Õlu sobib hästi toidu kõrvale, näiteks grill-liha juurde.

Kuna mul hea võrdlusmoment mõne teise Brown ale'ga puudub, siis ei oskagi mõnda täiendamise ettepanekut või plaani teha. Kõik tundub toimivat. Eks ma ootan tuttavate-sõprade tagasisidet ning arvamust ning teen põhjalikumad järeldused.

XXIII pruul - Steampunk (steam beer)

Juulikuise kodupruulijate kokkutuleku tarvis tegin valmis ühe Steam õlle. See mõiste ning stiil olid mulle tundmatud, kuid kiire otsing netist avalikustas, et tegemist on lager õllega, mis on kääritatud ale õllele kohaselt kõrgemal temperatuuril. Seega sobib see variant hästi kodupruulijatele, kel pole võimalik käärimise temperatuuri väga madalal hoida. Otsides Steam beer'i retsepe leiab enamast California Common beer stiili alla kuuluvaid retsepte. Nii leidsin endale sobiva retsepti, kus asendasin Northern Brewer humalad Magnumiga (lihtsam kätte saada) ning vedelpärmi asendasin kuivpärmiga Safale S-23'ga. Õlle algkomponentideks olid:

• 4kg Pilsner linnased
• 1kg Vienna linnased
• 0,4kg Crystal100 linnased
• 0,25kg Carapale linnased
• Magnum humalad
• Cascade humalad
• Safale S-23 kuivpärm (1pk)

Lisaks tegi selle pruuli eriliseks uus keedupott, mida seekord kasutasin esimest korda. 100% poti võimekust (>50L) ma kohe proovile panema ei hakanud, plaanisin valmistada 25L õlut. Kuna poti põhjas oli küttekeha, mille peal plastikust kaitse (et meskimise kott kärssama ei läheks), siis pidin tavapärase 25L asemel kasutama rohkem vett algseks meskimiseks. Seega kuumutasin potis 30L vett temperatuurini 67˚C ning lisasin linnased. Kasutasin oma eelmise poti jaoks valmistatud linnaste kotti, mis jäi natukene madalaks ning eriti üle poti ülemise ääre ei tahtnud ulatuda. Minujaoks oli see esimene kord kasutada potti, kus alumises otsas on kraan. Alguses tundus keerukas potis ühtlast temperatuuri hoida. Alumises otsas küttekeha ümber, kus ainult vesi oli, kippus temperatuur tõusma kiiremini. Ning ülemises osas, kus linnased kotiga olid, kippus temperatuur vaikselt langema. Seega oli vaja vedeliku paremini segada ning kuna pumpa käepärast polnud, tegin seda manuaalselt. Alumisest kraanist lasin vedelikku välja, mõõtsin selle temperatuuri ning valasin ülevalt taas potti. Nii püsis kuumuse lisamise ajal potis temperatuur ühtlasemana. Kui küttekeha oli välja lülitatud, siis tänu termoisolatsioonile püsis temperatuur üpris stabiilne. Et oma kätevaeva veidigi kergendada, plaanin esimesel võimalusel potile pumba lisada, mis hoiaks vedelikku pidevas ringluses ning tagaks ühtlasema temperatuuri. Kokkuvõttes meskisin tund aega ning temperatuur jäi vahemikku 64˚C-67˚C. 

Kuna meskimisel kasutasin tavapärasest veidi rohkem vett, siis loputamiseks kasutasin vähem. Kui linnased meskist välja tõstsin, siis esmalt loputasin neid potis oleva meski veega mõned korrad. Viimasena kasutasin umbes 5L kuuma puhast vett, et viimasedki suhkrud kätte saada. Pärast meskimise ja loputamise lõppu oli potis 30-31L virret. Selle keemaajamiseks kulus umbes 35 minutit, mis 2kW küttekeha koha tundub normaalne.

Keemine toimus plaanipäraselt ning lisasin soovitud humalad:

• 15g Magnum 14,5% - 60 min
• 10g Magnum 14,5% - 30 min
• 20g Cascade 7,2% - 15 min
• 20g Cascade 7,2% - 0 min

5 minutit enne keedu lõppu lisasin potti jahuti. Kuna jahuti on madalama poti jaoks valmistatud, siis vee sisend- ja väljundtorud jäid täpselt poti ääre taha ning alumine ots toetas kergelt küttekehale. Kui keedupott oli umbes poolenisti täis, uppus kogu spiraali osa sinna täpselt ära. Kui pott oleks täis olnud, oleks poti ülemine osa jäänud sisuliselt jahutuseta (ainult 2 toru, millest üks juhivb külma vee poti alumisse otsa).  

Pärast jahutamist tuli minu jaoks kõige oodatum hetk. Sain katsetada virde kääritusnõusse laskmist läbi kraani, ei pidanud enam potti tõstma ning üle serva valama. Kraanil ei olnud humalasodi püüdmiseks sõela ees, seega esmalt tuli virre koos vähese humalapuruga. Ka seekord kasutasin sõela, et sodi kinni püüda, seega kääritusnõusse see ei jõudnud. Pärast vähese sodi tuleku oli virre üpris puhas. Poti põhjas olev sodi hakkas taas kääritusnõusse trügima lõpuosas, kuid selle jätsin koos vähese virdega potti. 

Kokku jõudis kääritusnõusse 23L virret, temperatuur oli 22,2˚C ning tiheduseks mõõtsin 1.044. Lisasin kuivalt pärmi, segasin läbi ning tõstsin varjulisse kohta jahedale põrandale käärima. Kuna väljas olid soojad ilmad, siis ka toatemperatuur oli veidi kõrgem. Ideaalis oleksin tahtnud kääritada umbes 18˚C kandis. Kui õhulukk jäi vaikseks 4ndal (!!!) päeval, võtsin väikse proovi, et hinnata olukorda. Virde temperatuuriks mõõtsin 21,7˚C (pärmile OK temperatuur) ning tiheduseks 1.016. Kalkulaatori järgi on oodata lõpptulemuseks (FG) 1.014. 

Otsustasin viia kääritustünni keldrisse, kus oli veidi jahedam (~15˚C ). Seal hakkas õhulukk taas mulksuma ning jätsin õlle veel nädalaks käärima. Teise käärimisnädala lõpuks oli tihedus 1.012, jahedamas keldris langes see ainult 2 punkti võrra. Villida otsustasin seal samas keldris. Pudeldamine läks üpris ladusalt ning õige pea sain 48 väikest ning 15 suuremat pudelit täidetud. Karboniseerumiseks tõin pudelid ikkagi toasooja, kuigi kaalusin ka keldrisse jätmist. Enam ei ole kaugel maitsmise aeg.

XXII pruul - Pruunlane (brown ale)

Meskimine - tänu shokolaadi linnastele oli aroom magusam

Eelmise aasta Jaanipäevaks valmistasin tumeda õlle maltoosa.ee lehel pakutavast komplektist. Tookord tundus tume, leivane ning vähese mõrudusega õlu hästi sobivat. See aasta tahtsin Jaanipäevaks linnastest midagi teha ning silma jäi üks Brown Ale retsept. Otsustasin retseptis välja toodud Inglise humalate asemel kapis seisvaid Saksa humalaid kasutada. Seega pruulimise poest oli vaja ainult linnaseid ja pärmi:

• Pale ale linnased - 5kg
• Carapale linnased - 0,3kg
• Crystal100 linnased - 0,3kg
• Chocolate linnased - 125g
• US-05 pärm - 1pk

Enne keetmist tundus virre väga tume olevat

Külmkapis oli mul kaks poolikut humalate pakki, seega kasutasin Hallertau (mõruduseks) ja Tettnang (aroomiks) humalaid.

Meskimiseks kasutasin traditsiooniks saanud 25L vett ning meskimistemperatuuriks valisin 67˚C. Kuigi Chocolate linnaseid oli kogu grainbill'ist väga väike osa, oli mesk potis üpris tume. Ka aroom oli meskimise ajal erinev, tunda oli leivast, kakaost ning millegipärast ka kohvist/kõrbenud lõhna. 

Pärast tunni ajast linnaste leotamist asusin loputama. Selleks kasutasin 78˚C'ni kuumutatud vett, mida lisasin, kuniks potis oli 29-30L vedelikku. Enne keetmist mõõtsin ka temperatuuri, mis sel korral oli langenud üpris vähe - 72˚C'ni. Keema läks virre üpris kiiresti ning sain hakata ette valmistama humalaid:

Virre kääritusnõus, ootasin veidi heledamat tulemust

• 20g Hallertau 5,9% - 60 min
• 15g Hallertau 5,9% - 20 min
• 15g Tettnang 5,5% - 10 min
• 20g Tettnang 5,5% - 0 min

Pärast käärimist jahutasin virde kiirelt maha ning kurnasin kääritusnõusse. Sinna jõudis kokku 22L virret, temperatuuriks mõõtsin 22,8˚C ning tiheduseks 1.060. Retseptis oli OG'ks märgitud 1.050. Ei teagi, kas retsepti autoril oli meskimise efektiivsus väiksem või mängis siin rolli minu suurendatud linnaste ning valmis õlle kogus (linnaste ning valmis õlle koguste suurendamine ei olnud proportsioonis?). 

Villimiseks pudelite desinfitseerimine

Kümnendal käärimise päeval, kui õhulukk oli juba vaikseks jäänud, mõõtsin virde tiheduseks 1.018 ning temperatuuriks natuke kõrged 22,3˚C. Loodetavasti õues valitsevad kuumad ilmad ei jäta õllele oma jälge. 3 päeva hiljem, kui õlu oli käärinud 14 päeva, mõõtsin tiheduseks endiselt 1.018. Seega otsustasin selle ära villida. Kokku täitsin 48 väikest 0,33L pudelit ning 12 traatkorgiga 0,5L pudelit. Pärast 10ne päevast toas seismist viisin õlled keldrisse jahedasse. Prooviks avasin ühe pudeli, gaasi tundus piisavalt olevat ning maitse täitsa normaalne. Lasen pudelitel veidi jahedas seista ning settida, panen sildid pudelitele ning siis peaks antud õlu kenasti jaanipäevaks valmis olema. Tulemusest kirjutan õige pea.