Kokkuvõte Laulasmaa suvelaadast

Kõik see tuli väiksesse autosse mahutada

Kevadel seadsin endale eesmärgiks see aasta ka Laulasmaa suvelaadal osaleda. Tänu suuremale keedupotile sain valmistada suuremaid õllekoguseid ning üht-teist jäi üle ka laatadel müügiks. Juuli alguses toimunud Laulasmaa laadale õnnestus mul kaasa võtta neli erinevat õlut, koguhulgaga ca 100L. Blogilugejatele on pildil olevatest õlledest tuttavad Pelgulinna õlu 2 ning õlleühisus Lindaga koos valmistatud Saision (ankrus paremal). Lisaks on KEG'ides nisuõlu 'Udune Suvehommik' ning IPA 'Varblane pihus'. Nendest õlledest osa jõudis ka pudelisse. Seega laadale minnes tundus, et õlut on piisavalt ning oli ka võimalus serveerida lahtiselt õlut lisaks pudelitele. 

Minu koduõlle müügilett laadal

Müügikoht müüja vaatenurgast

Laadale jõudsime umbes tunnike enne algust ning seadsime oma müügiplatsi püsti. Nagu juba tavaks on saanud, valmistasin iga õlle kohta lühikirjelduse, mille paigutasime lauale näidispudelite kõrvale. Õllevalik nägi välja üpris mitmekesine:

• Saison ankrus kohapeal tarbimiseks
• IPA väikestes pudelites
• IPA KEG'is topsis serveerimiseks
• Pelgulinna õlu väikestes pudelites
• Nisuõlu 0,5L pudelites
• Nisuõlu väikestese pudelites
• Nisuõlu KEG'is (see jäi täiesti puutumata)

Kuna ilm tõotas tulla soe ning päikseline, siis üritasin kõikvõimalike moodustega õlut jahedana hoida. KEG'id paigutasin pappkasti, kus sees olid pudelid jäätunud veega. Ka õllekastidesse paigutasin jääpudelid ning sain serveerida õlut umbes 15˚C juures. Sooja ilma kohta päris OK tulemus minuarust.

Laat algas suht rahulikult ning enamus inimesi käis õlledega tutvumas, neid maitsmas ning niisama lobisemas. Päeva peale tekkis huvilisi rohkem ning hakkasid väljakujunema populaarsemad õlled. Mulle tundus, et Pelgulinna õlu ning Saison läksid rahvale kõige paremini peale. Varblane pihus võis tavatarbijale jääda veidi mõrudaks. Samas leidus õllesõpru, kellele see jällegi väga meeldis. Aga väikse üllatusena selgus, et nisuõlu fänne on kõige vähem ning üpris paljud inimesed loobusid selle maitsmisest põhjendusega, et nad ei saa nisuõllega eriti hästi läbi. 

Laadal rahvast jagus ning ilm oli enamasti päikseline

Kui rahva lemmikud õlled olid juba selged, siis ei tulnud ka üllatusena, et Pelgulinna õlu esimesena otsa sai. Kuna Saisonit oli ka suhteliselt vähe kaasas, siis selle ankur sai järgmisena tühjaks. Laada lõpuks oli ka nisuõlle pudelid otsas, samas KEG täiesti puutumata. IPA't jäi alles nii KEG'i kui ka veidi pudelitesse.

Esimest korda elus serveerisin õlut KEG'idest just antud laadal. Ega ma eriti kodus ei harjutanud ning seetõttu vahutas õlu alguses üpris kõvasti. Seepeale taipasin tuulutusventiilist rõhk välja lasta ning balloonist väike, 0,5bar'ine rõhk taas vaati lasta. Kuna KEG'ide jaoks oli mul ainult üks komplekt voolikuid, siis otsustasin ühte tünni niikauaks kõrvale jätta, kui teine tühjaks saab. IPA't jäi aga KEG'i alles ning seega nisuõlleni vaadist ei jõudnud. 

Tavapärane laada lõpp, enamus kaubast on otsas

Kokkuvõttes läks laat korda ning tagasi koju pidime üpris vähe õlut tooma. Aga eks ma üritasingi piisavalt õlut kaasa võtta, et ei peaks oma letti enne laada lõppu kokku pakkima ja viimastele janustele huvilistele kurba tõde teadustama. Ankru jätsin lauale eksponaadiks müügipäeva lõpuni. Peale lõunat, kui ankur juba tühi oli, jõudis päike oma kuumusega ka ankruni ning see kuumenes päris tuntavalt. Seega meie laua asukoht oli suurepärane, puude varjus ning õhtune päike kippus veidi kimbutama. 

See aasta on plaanis veel vähemalt ühele laadale jõuda ning uue õllevalikuga välja tulla. Seega hoidke nanoPruuli lehel Facebookis silm peal ning kui kõik on kindlalt paigas, siis annan järgmisest laadast seal teada.   

Kodupruulijate 9. kokkutulek - Steam beer

Järjekordne kodupruulijate kokkutulek on edukalt peetud. Seekord otsustasime suvest viimast võtta ning koguneda värskes õhus. Kuigi ilmateade midagi suurepärast ei lubanud, õnnestus meil enne vihma oma tegemised lõpetada. Siinkohal suured tänud Aivole, kes nõustus meie seltskonda oma koduhoovis võõrustama.

Seekord olime kokkuleppinud kindla stiili, mida enamus ka selleks korraks valmistasid. Steam beer'ist olid vähesed kuulnud, kuid interneti abiga sai antud stiili eripärasused kiiresti selgeks. Sisuliselt on tegemist lager õllega, mis on kääritatud ale pärmi temperatuuridel. Kuigi osalejaid seekord ülemõistuse palju ei olnud, kogunes ürituse alguseks lauale ning murule (KEG'id) muljetavaldav kogus õlut. Kokku oli meil valikus 16 erinevat jooki, 15 õlut ja üks viski. Degusteerimist alustasime kaheksast steam õlledest ning edasi liikusime juba ülejäänuteni.

Kitseküla pruulikoda - Asula aur
Esimese õllena maitsesime Mardi versiooni Steam beer'ist. Õlu oli topsis selge, punakas-kuldse tooniga, heleda ning keskpäraselt püsiva vahuga. Õlle aroom oli hapukas ning veidi humalaselt värske. Maitses domineeris pigem mõrkjus, meenutades vaiku. Kergelt kumas maitses läbi ka hapukus. Järelmaitse oli pigem kuiv ning mõrkjas. Keha oli kerge ning maitse üldpilt veidi IPA't meenutav oma humalasusega.

ABV: 4,6%
IBU: 37
Linnased: Pale ale, Pilsner, Cara Plus
Humalad: Mt Hood
Pärm: San Fransisco Lager, WLP810

Hangar 12 - Steamer (Dr Rudi)
Roman ning mõlemad Sergey'd olid jällegi välja tulnud rohkem kui ühe õllega. Seekord olid kõik kolm õlut samas katlas valmistatud, ainus erinevus oli dry-hop'i käigus lisatud humalates. Esimesena maitsesime Dr Rudi humalatega rikastatud versiooni. Õlu oli välimuselt veidi hägune, tume punaka-pruuni tooniga, vaht kohev ja paks ning püsis hästi. Aroom oli intensiivne, värske ning veidi meenutas midagi maalähedast. Maitselt oli õlu kuivalt mõrkjas, hapukust ega linnaste magusust tunda eriti ei olnud. Järelmaitse oli kuiv ning keha kergema poolne.

ABV: 5,1%
IBU: 33
Linnased: Pale ale, Munich, Amber, Melanoid
Humalad: Dr Rudi + Dr Rudi (dry-hop)
Pärm: S-23

Hangar 12 - Steamer (Mosaic)
Järgmisena maitsesime eelmise õlle järgmist versiooni. Seekord oli kasutatud kuivhumalatena Mosaic'i. Õlle välimus oli väga sarnane Dr Rudi versioonile. Aroom oli märksa magusam, puuviljane ning veidi ka hapukas. Maitselt tundus õlu veidi magusam, kui Dr Rudi. Ka hapukus tuli rohkem esile.

ABV: 5,1%
IBU: 33
Linnased: Pale ale, Munich, Amber, Melanoid
Humalad: Dr Rudi + Mosaic (dry-hop)
Pärm: S-23

Hangar 12 - Steamer (Galaxy)
Viimane variatsioon oli dry-hop'itud Galaxy'ga, mis on üks mu lemmik aroomhumalatest. Ka teistele meeldis selle humala aroom. Jällegi õlle välimus oli sama eelmiste versioonidega. Aroom oli värske, troopiline, puuviljane ning suhteliselt intensiivne. Maitse oli veidi kuivem ning hapukam, mõrudus tuli vähem esile. Järelmaitse oli samuti pigem kuiv ning hapukas. Keha oli endiselt kerge.

ABV: 5,1%
IBU: 33
Linnased: Pale ale, Munich, Amber, Melanoid
Humalad: Dr Rudi + Galaxy (dry-hop)
Pärm: S-23

Kuigi dry-hop'i käigus lisatavad humalad peaksid ainult aroomi andma, siis sel korral tundus ka maitse veidi muutuvat. Kas asi oli meie lõhnatajus või muutuski maitse kuivhumaldamise käigus, jääb vastuseta.

nanoPruul - Steampunk
Minu steam beer oli järgmine. Õlu oli hägune, oranžika tooniga ning tagasihoidliku vahuga. Aroomis oli tunda nätsust, tammetõru ning veidi ka meditsiinilist lõhna. Ilmselt tekkisid need kõrvalekalded sooja käärimise juures, kui lager pärm kääris toatemperatuuril ehk pärmile veidi liiga soojas. Maitses suuri kõrvalekaldeid ei esinenud. Pigem märgiti maitsebukett olevat värske ning tasakaalus. Arvati, et parema tulemuse saavutamiseks oleks võinud käärimist alustada jahedama virdega ning lasta käärimise ajal toatemperatuurini tõusta.

ABV: 4,4%
IBU: 44
Linnased: Pilsner, Vienna, Crystal100, Carapale
Humalad: Magnum, Cascade
Pärm: S-23

Kodupruul - California Common
Jaanise õlu oli järgmine. Õlu oli veidi hägune, punakas-pruuni tooniga, vaht kergelt kollakas ning püsis keskpäraselt. Aroomis oli eelmisest õllest rohkem medikamente tunda, sekka veidi hapukust ning kergelt magusust. Ka siin oli kõrval-aroom ilmselt tekkinud soojas käärimisest. Maitse oli mõrkjas ning kuiv, osad tundsid veidi ka pärmi. Suus tundus õlu pehme, järelmaitse oli hapukas ning kuivapoolne.

ABV: -
IBU: -
Linnased: Pale ale, Vienna, Cara100, Cara200
Humalad: Chinook, Cascade
Pärm: -

Aespa kodupruul - Steam beer
Mardi versioon California Common õllest oli järgmine meie valikus. Õlu oli eelmistest tumedam, punaka tooniga ning selge. Vaht oli kergelt pruunikas ning püsis hästi. Aroom oli maalähedane, hapukas ning vaigune. Maitselt oli õlu esmalt magus-hapukas, meenutades veidi karamelli. Järgnes kuivem mõrkjus, mis jäi alles ka järelmaitsesse. Keha tundus üle keskmise olevat.

ABV: 5,8%
IBU: 30?
Linnased: Pale ale, Crystal150, Munich
Humalad: Northern Brewer
Pärm: San Fransisco Lager, WLP810 

Õlleühisus Linda - Kalamaja Common
Kuna meie kokkutulek toimus õlleühisuse ühe liikme hoovis, siis kasutati ära võimalus ning pakuti õlut otse KEG'ist. Õlu oli selge, kuid tuhmi oranžikas-punaka-pruuni tooniga. Vahukiht oli korralik ning püsis hästi, samas gaasi tundus õlles olevat veidi vähe. Aroom oli hapukas, veidi magus ning intensiivsus oleks võinud tugevam olla. Maitse oli esmalt mõrkjas, millele järgnes veidi hapukust. Magusust väga tunda ei olnud. Keha tundus kerge ning veidi vesine. Järelmaitse oli mõrkjas ning jättis suu kuivaks.

ABV: 4,3%
IBU: 38
Linnased: Pilsner, CaraMunich I, Munich Light, CaraAmber
Humalad: Northern Brewer
Pärm: S-23

Erling - IPL (India Pale Lager)
Kui puhtatõulised Steam õlled olid maitstud, võtsime ette ülejäänud õlled. Erlingi lager oli järgmine ning jättis väga hea mulje. Topsis oli õlu selge, punakas-pruun, koheva ning püsiva vahuga. Aroom oli väga intensiivne, värske, magus, puuviljane ning tsitruseline. Tugeva aroomi põhjuseks on suur hulk humalaid, mis on lisatud pärast keetu (@flameout). Humalaid hoiti kuumas (~80 kraadises) virdes üks tund. 23L õlle puhul kasutati kokku 300g (!) humalaid,  225g neist flameout'i ajal ning ülejäänud 75g dry-hop'i käigus. Selle tulemusena oli saavutatud suurepärane aroom ning ka humalate mõrudus tuli hästi ning mahedalt esile. Maitses domineeriski humalate mõrudus, tajuda oli veidi ka magusust. Järelmaitse oli pigem kuiv ning mõrkjas. Keha oli kerge.

ABV: 6,5%
IBU: 70
Linnased: Pale ale, Vienna, CaraPale, Melanoid
Humalad: Centennial, Cascade, Mosaic
Pärm: W32/70

Ryan - Belgian Hoppy ale
Tegemist oli väga värske õllega, mis oli pruulitud 9 päeva tagasi. Ka õlle stiil oli improviseeritud, Ameerika humalad ning Belgia pärm andsid kokku huvitava tulemuse. Õlle värvus oli pruunikas-punane, veidi hägune, püsiva ning koheva vahukihi all. Aroom oli humalaselt värske, lilleline ning veidi magus. Maitselt meenutas õlu veidi IPA't, olles ürpis mõru ning puuviljane. Järelmaitse oli mõru ning veidi kuiv. Üldiselt oli tegemist hea õllega ning ei oskakski arvata, et oli nii vähe seisnud. Kiirelt valminud õlu, nagu õllemeister ise ütles.

ABV: 6%
IBU: 35
Linnased: Pale ale, Crystal150, Wheat
Humalad: Cascade
Pärm: T-58

Kalamaja pruulikoda - Harrison Ford Sierra Nevada Pale ale
Silver oli seekord valmistanud ühe American Pale ale (APA) klooni. Õlu oli punakas-pruuni värvusega, üpris selge, kergelt pruunika vahuga. Aroomis oli esmalt tunda magus-hapukust, sekka humalatest värskust ning lillelisust, jäädes natuke tagasihoidlikuks. Maitse oli mõrkjas, vaigune ning kuivapoolne. Ka järelmaitse oli sarnane. Keha oli alla keskmise. Kokkuvõttes oli tegemist hea õllega ning mulle tundus maitse olevat tasakaalus, aroom vajaks veidi parandamist.

ABV: 5,6%
IBU: 35
Linnased: Pilsner, Crystal100
Humalad: Magnum, Cascade, Fuggles
Pärm: US-05

Õlleühisus Linda - IPA
Kokkutulekul oli üks vaat ka IPA'ga, mida terve õhtu degusteeriti. Välimuselt oli õlu punakas-pruun, selge, koheva ning püsiva vahuga. Aroom värske, vaigune, tagasihoidliku intensiivsusega. Maitse oli IPA'le kohaselt mõru, värskendav, vaigune. Järelmaitse samuti mõru, sekka veidi hapukust. Sarnaselt eelmisele KEG'ist tulnud õllele oli ka selles gaasi alla keskmise. Keha tundus olevat keskpärane. Õhtu lõpuks oli KEG IPA'st tühi. Ilmselt päris täis KEG algselt polnud aga kuna tegemist oli hea õluga, siis kulus seda piisavalt.

ABV: 4,6%
IBU: 61
Linnased: Pale ale, Caramunich
Humalad: Columbus, Mosaic
Pärm: US-05

Kodupruul - XXX
Jaanisel oli üks väike pudel veidi kangemat kaasa võetud. Selle valmistamiseks pruuliti ja kääritati spetsiaalne virre, mis hiljem läbi torude rändas. Tulemuseks selge, pruunikas-punase tooniga viski, mille kanguseks hinnati 60-70%. Enne destilleerimist oli virde lõpp-tiheduseks 1.010. Kuna ma ise eriline viskide austaja pole, siis ei oska aroomi ja maitset hästi hinnata. Igal-juhul tundus jook olevat kange ning etanoolile iseloomulikku lõhna ei täheldanud.











Lisaks eelpool väljatoodud jookidele oli õlleühisus Linda toonud kohale kolmandagi vaadi nisuõllega. Ryan'il oli kaasas üks saastunud õlu, mida maitsesime ning pruulijale jäi alles veel ca 50 pudelit. Mina võtsin veel Pelgulinna õlle kaasa, mis sai head tagasisidet. Nendest kolmest mul kahjuks pilti pole.

Otsustasime välja selgitada ka parima Steam Beer'i ning hääletuse käigus sai iga osaleja anda ühe hääle. Tulemusi kokku liites selgus, et meil oli tegemist viigiga Mardi (Aespast) California Common ning Hangar 12 Steamer'i Mosaic versiooni vahel.

Ka järgmine kord üritame koguneda värskes õhus, asukoht on veel täpsustamisel. Kunagi ammu olime paika pannud ka stiili augustiks - Saison. Kuna aga ürituse etteteatamise aeg jääb lühikeseks, siis otsustasime kindlast stiilist loobuda ning oodatud on kõik õlled. Kes aga juba Saison valmis on teinud, võtku kaasa. Kohtumiseni!

XXV pruul - Saison (koos õlleühisus Lindaga)

Pruulimise kõige tähtsamad vahendid

Õlleühisus Linda valmistab oma õllesid ühe vaikse Kalamaja tänava ääres asuva maja keldris. Väiksel seltskonnal on välja kujunenud hästi sissetöötatud õllevalmistamise protsess koos käepäraste vahenditega. Kõige keskmes on Braumeister, mis muudab ühe osa õlle valmistamisest mugavamaks ning autonoomsemaks.

Linnaste loputamine

Võtsime koos mõne õlleühisuse liikmega ette ühispruuli. Õlle stiiliks valisime Saison'i, mis tõenäoliselt ka augusti kodupruulijate kokkutuleku teemaks on. Sobiva retsepti leidsime kiirelt ning natuke kohendasime oma soovidele vastavalt. Pruulimiseks oli seega vaja muretseda:

• 8kg Pale ale linnased
• 1,5kg Munich linnased
• 1,5kg Nisu linnased
• 100g Willamette 5,7% humalad
• 100g Styrian Goldings 5,5% humalad
• 2 pk Safale S-33 pärmi
• 1kg Pruun suhkur
• Mõned apelsinid
• Veidi koriandrit

Lisasime apelsini koort ning pruuni suhkurt

Pruulimise protsessi jätsime enam-vähem samaks, nagu õlleühisus Lindal on välja kujunenud. Braumeistris pannakse vesi kuumenema aegsasti. Seejärel lisatakse linnased, kui vesi on saavutanud mash-in temperatuuri 52˚C. Edasi ei ole meie vahelesekkumist enne linnaste loputamist vaja, kõik meskimise pausid on eelnevalt katlasse programmeeritud. Paika pandud meskimise plaan nägi välja nii:

Keetmine

• 52˚C - 15 min
• 63˚C - 35 min
• 73˚C - 35 min
• 78˚C - 15 min

Kokku ligunesid linnased meskis umbes 2 tundi ning pruulijad kogunesid keldrisse taas linnaste väljatõstmiseks. Peab mainima, et Braumeistriga on linnaste välja tõstmine lihtsam, kui oma linnaste kotti sikutada. Kuna meskimise ajal ringles katlas vedelik pidevalt, siis efektiivsus oli üpris hea ning linnaseid väga palju me ei loputanud. Keetmise ajaks oli meil katlas veidi üle 60L meskit, mis õige pea keemiseni jõudis. 

Kohe keemise alguses lisasime mõruduse humalad, milleks seekord oli Willamette. Lisasime terve paki humalaid, kuna alfa-hapete sisaldus oli humalates keskmine. Keedu ajal kasutasime aega optimaalselt ning villisime kääritustünnist eelmise õlle KEG'idesse, vabastades kääritusanuma uue õlle jaoks. Kolme KEG'i villimine läks kiirelt ning ladusalt, kohe näha, et mehed on seda varem palju teinud. Keedu lõpuosas (10-15 min enne lõppu) lisasime keedupotti 25g Styrian Goldings humalaid aroomiks. Veel läks potti 1kg pruuni suhkurt (iseloomulik Saisonile) ning paari apelsini riivitud koor. 

Voolikutet süsteem jahutamise ajal

Läbi jahti tuli meeldivalt jahe õlu otse kääritustünni

Kääritustünni sisetemperatuur enne villimist

Pärast keetmist jahutasime virde plaatsoojusvahetiga maha. Pumba abiga jõudis virre läbi jahuti kääritusnõusse üpris kähku. Voolikute süsteem võib esmapilgult tunduda segane, kuid toimis hästi. Ainult mõned kiirühendused kippusid veidi lekkima ning vajasid jälgimist. Kääritustünnis mõõtsime virde temperatuuriks 29,1˚C ning tiheduseks 1.052, mis teisendatuna toatemperatuurini on 1.055. Õlle koguseks hindasime umbes 55L. Tänu jahedale keldrile jahtus virre kääritusnõus veelgi ning saime pärmi lisatud. Enne kaane sulgemist lisasime kohe ka dry-hop humala, milleks oli 75g Styrian Goldings.

Kokku kääris Saison meil 13 päeva keldris, kus õhutemperatuur oli 15˚C ringis. Seega käärimise protsess oli veidi aeglasem ning enne villimist mõõtsime tihenduseks 1.020. Ilmselt ei olnud käärimine veel täielikult lõppenud. 

Koonilise kääritustünni põhi, veidi virret veel jäänud

Kuna aga plaanisime villida ankrusse ning KEG'idesse ning nendes omakorda suhkruga karboniseerida, saime suhkru koguseid veidi vähendada, et saavutada soovitud karboniseerituse tase. Villimise ajastasime uue pruuli valmistamise ajaks ning keedu ajal villisime Saisoni anumatesse ära. Kokku täitus kaks 18L KEG'i ning üks 15L ankur, kõik anumad umbes 80% täituvusega. Seega valmis õlut saime umbes 45-50L kandis.

Vaadid viisime toasooja, kus meie lisatud suhkur ning virdesse jäänud suhkur edasi käärisid ning tekitasid soovitud gaasi õlle sisse. Hetkel seisab mu ankur veel toas, kuid õige pea viin selle keldrisse settima. Plaan on selle õllega ühel laadal osaleda (õige pea avalikustan, kus ja millal).

XXIV pruuli hinnang - Pelgulinna õlu 2

Uus Pelgulinna õlu on valmis saanud ning saan korduspruuli tulemustest kirjutada. Tegelikult valmistasin uue portsu seda õlut täpselt sama retsepti järgi, väike erinevus ainult humalates. Kui eelmine kord andsin mõruduse Cascade humalatega, siis seekord kasutasin Centennial humalaid. Aroomi saavutasin mõlema pruuli puhul Cascade humalate ning värske riivitud sidrunikoore abil. Korduspruuli tulemusena sain kaks korda rohkem õlut ning oli võimalus kahes erinevas kääritustünnis erinevaid pärme katsetada. Ühte tünni lisasin sama, S-04 pärmi ning teise uue Mangrove Jack's Belgian ale M27.

Uuest pruulist olen ära maitsnud nüüdseks mõlemad versioonid. Kahe pärmi käärimise peamiseks erinevuseks on lõpptihedus, mis Mangrove pärmi puhul oli 1.005. S-04 andis peaaegu sama tulemuse, mis eelmine kordki - 1.014. Sellest tingituna erines ka alkoholi sisaldus mõlema versiooni lõikes, 4,7% vs 6,0%.

Üldpilt uuest pruulist on väga sarnane algsele Pelgulinna õllele. Kuna maitsmise ajaks olid pudelid jahedas veidi vähe seisnud, siis õlu täitsa selgeks ei olnud settinud. Õlle värvus oli enam-vähem sama, hele kollakas-kuldne. Karboniseeritud oli õlu paremini ning vahtu tekkis seekord rohkem, kuna pudelitel oli rohkem aega toasoojas seista. Vaht püsib üllatavalt kaua ning jätab klaasile jäljed.

Aroomis oli endiselt alles tsitruselised noodid ning värskus. Lisatud sidrunit on meeldivalt tunda ning jätab värskendava mulje, täpselt nagu soojal suveilmal sooviks.

Maits bukett on üpris sarnane esimesele Pelgulinna õllele. Domineerib humalate ning sidruni mõruduse segu, maitse alguse osas on tunda ka hapukust. Järelmaitse on samuti mõrkjas ning veidi kuivapoolne. Kangem versioon jätab suu tuntavalt kuivemaks. Kui õlu veidi soojeneb klaasis, siis lisandub 6,0% õllele kerge alkoholi aroom ning maitse. Kuna õlle keha on kerge, linnaste osakaal maitses suhteliselt väike, siis tuleb vihjeid alkoholist kergemini välja kui mõnel raskemal IPA'l. Õlu maitseb kõige paremini jahutatult, siis tuleb värskus hästi esile.

Olen mõlemat varianti uuest Pelgulinna õllest andnud maitsta ka teistele ning ühest eelistust kange vs lahjema versiooni suhtes ei ole. Osadele meeldib kangem versioon ning teistele lahjem. Kokkuvõttes on mõlemad versioonid üpris sarnased ning sobivad ideaalselt suveõlleks.

XXIII pruuli hinnang - Steampunk

Kirjutan enne kodupruulijate kokkutulekut oma Steampunk'i kokkuvõtte. Teiste sarnaste õlledega saan oma versiooni võrrelda juuli alguses. Steam beer kui õllestiil oli mulle enne selle pruulimist tundmatu ning omateada pole varem olnud võimalust midagi taolist ka maitsta. Seega erilist võrdlusmomenti mul pole ning pean lähtuma oma enda maitsest ning stiili kirjeldusest. Oma olemuselt peaks antud õlu olema lager ning ale hübriid. Kasutatud on lager pärmi, mis kääris ale'le omaselt kõrgemal temperatuuril.

Pudelit avades selgub, et õlu on hästi karboniseerunud, veidi ehk liigagi. Klaasi valades tekib paks ning kohev vahukiht, mis püsib hästi. Vaht ise koosneb peenikestest mullidest ning taandudes jätab klaasi külgedele kenad jäljed.

Värvuselt on õlu kergelt punakas, merevaigune. Õlu on selge ning paistab veidi läbi.

Õlle aroom on hapukas, meenutades lager õlut. Humalate värskust on tagasihoidlikult tunda. Aroom on pigem maalahedane.

Maitses on esmalt tunda hapukust, millele lisaks on tunda humalate mõrudust. Kui hapukus meenutab pigem lager õlut, siis mõrudus on pigem omane ale'le. Keskmaitses tuleb rohkem esile hapukus, mis lõpuosas taandub ning asemele tuleb tugevam mõrudus. Suus tundub õlu kergelt kreemjas ja pehme. Järelmaitses domineerib mõrkjus, meenutades natukene vaiku. Keha tundub kergemapoolne.

Kui pakkusin seda õlut teistele, siis sain väga vastakaid arvamusi. Osadele see stiil meeldis, piisavalt humalane ning samas ka sobivalt hapukas. Teised ei osanud jällegi seisukohta võtta, ei ole üks ega teine, huvitav (heas mõttes) kooslus. Kolmandad proovisid huviga, maitse oli hea aga väga sageli sellist hübriidi ei jooks. Ning viimaks olid need, kellele see õlu peale ei läinud, lager'i ning ale segu tundus imelik ning ebaloomulik.

Kokkuvõttes mulle endale see õlu meeldib. Üldmuljelt on kerge, piisavalt humalane ning veidi hapukas rüübe. Välimus on kena ning aroomi veidi rohkem kui tavapärastel lager'itel. Parema võrdlusmomendi antud stiili kohta saan järgmisel kodupruulijate kokkutulekul, kus
maitsmisele tulevad enamasti steam beer'id.

XXIV pruul - Pelgulinna õlu 2

Meskimine

Algselt valmistasin Pelgulinna õlle meie hoovikohviku jaoks. Sellest ka kodukandist inspireeritud nimi. Kuna õlu tundus olevat populaarne ning oli raskusi endale ühegi pudeli jätmisega, siis loogilise sammuna võtsin selle õlle pruulimise õige pea uuesti ette. Seekord aga kasutasin uut suuremat potti.

Õlle valmistamise algkomponendid olid samad, ainult kogused veidi suuremad:

Käsitsi meski ringluses hoidmine

• 6kg Pale ale linnased
• 0,6kg Carapale linnased
• 0,6kg Caraplus10 linnased
• 2kg Maisihelbed
• Centennial humalad
• Cascade humalad
• 4 sidruni riivitud koor
• Pärmid S-04 ning Mangrove Jack's Belgian ale M27

Kuna uus meskimise ning keedu pott on suurem, siis alustasin meskimist 40L veega. Meskisin ühel temperatuuril, 67˚C ning 60 minutit. Kuna kasutasin uut suuremat potti esmakordselt nii suure koguse õlle pruulimiseks, siis kippus meskimisel temperatuur veidi kõikuma. Eriti kuumutamise ajal oli temperatuuride erinevus poti lõikes erinev. Küttekeha ümber kippus vedelik kuumem olema kui linnaste koti sees. Sarnaselt eelmisele õllele, mida selles potis valmistasin, üritasin vedelikku ringluses hoida manuaalselt alt kraanist õlut kannu lastes ning selle omakorda ülemisest otsast sisse valades. Meskimise lõpus tõstsin temperatuuri 78˚C'ni, 

Linnaste kurnamine/loputamine

et linnased välja tõsta. Statistika huvides mõõtsin seekord täpsemalt ka aega ning meskimise algusest kuni 78˚C saavutamiseni kulus 80 minutit.

Linnaseid said edukalt meskist välja tõstetud ning kurnamiskaussi paigaldatud. Loputasin linnaseid üpris palju, kuni vedeliku piir oli päris poti ülemises ääres. Kasutades segamislabidale märgitud skaalat, mõõtsin virde hulgaks umbes 55 liitrit.

Keema läks terve potitäis alla ühe tunni. Alati võiks see muidugi kiiremini minna aga 2kW küttekeha on enam-vähem maksimaalse võimsusega, millega elektrikilbis korgid hakkama saavad. Sellest võimusest piisab täiesti vedeliku keemas hoidmiseks. Keedu ajal lisasin humalad, mis võrreldes eelmise Pelgulinna õllega olid veidi muutunud, nimelt mõruduse jaoks kasutasin seekord pigem Centennial humalaid:

• 35g Centennial 10,2% - 60 min
• 35g Centennial 10,2% - 10 min
• 48g Cascade 7,2% - 0 min

Virre enne keema minekut

Veel lisasin 5 minutit enne keedu lõppu potti nelja sidruni riivitud koore. Päras keedu lõppu hakkasin virret jahutama oma olemasoleva jahutiga, mille spiraali osa täitis ainult poti alumise poole. Seetõttu ei jahtunud kogu pott täielikult maha. Sellest hoolimata otsustasin virde kääritustünnidesse lasta ning vajadusel jätta sinna jahtuma. Keedupotist läbi kraani läks virde väljutamine vaevata ning kiirelt. Esimesse kääritustünni lasin 25L virret, mille temperatuuriks mõõtsin 23,3˚C. Teise kääritustünni jõudis 20L virret ning temperatuur oli veidi kõrgem, umbes 33˚C. Kui temperatuuri erinevus kalkulaatori abil ühtlustada, siis virde tihedus oli mõlemas 1.049. 

Virre kääritustünni lastud

Ca 50L virde jahutamine

Kaks kääritusnõud ja kaks erinevat pärmi

Kuna esmakordselt oli võimalus üks õlu kahte erinevasse tünni käärima jätta, siis otsustasin katsetada erinevaid pärme. Esimesse tünni läks tavapärane S-04 ning teise uus Mangrove M27. Huvitaval kombel algas käärimine juba 4 tunni pärast Mangrove pärmiga. S-04'l võttis käima minek veidi kauem aega, veidi alla 12 tunni. 

12 päeva pärast käärimise algust olid mõlemad kääritustünnid vaikseks jäänud. S-04 lõpetas veidi varem ning Mangrove käis pikemalt. Enne villimist tihedusi mõõtes avastasin huvitava erinevuse pärmides. S-04 lõpptihedus oli 1.014 ning Mangrove'il 1.005. See on üpris suur erinevus ning nii madal tulemus uuel pärmil veidi ootamatu. Sellest tingituna on antud õlu valminud kahes erinevas kanguses: 4,7% ning 6,0%.

Tubane villmise liin: täis pudelid paremal, tühjad vasakul

Otsustasin suure enamuse mõlemast versioonist pruulida väikestesse 0,33L pudelitesse ning väikse osa 0,5L pudelitesse. Seega oli vaja ette valmistada 77 väikest pudelit lahjemale õllele ning 48 0,33L ning mõned 0,5L pudelid kangemale versioonile. Pudelite desinfitseerimine ning kuivatamine võttis omajagu aega, sellest hoolimata õnnestus ühe õhtuga kogu pruul kenasti ära villida. 

Kuna jaanipäev pressis peale ning mul oli kindel soov see valmis saada, siis toasoojas hoidsin pudeleid veidi üle nädala. Avasin prooviks ka ühe pudeli ning gaasi oli piisavalt tekkinud. Seega viisin pudelid jahedasse keldrisse settima ning oma aega ootama. Praeguseks on õlu valmis ning õige pea kirjutan pikemalt ka tulemustest.

Antud pruuli kogusaak - 132 pudelit

Tartu Gambrinuse õlleklubi kogunemine

Neljapäeva õhtul avastasin, et reedel toimub Tartus Gambrinuse õlleklubi kogunemine, kus mitmed väikepruulijad oma toodangut tutvustavad. Kuna juhuslikult oli plaanis sel reedel Tartusse minna, siis võtsin paar kasti oma õlut kaasa ning läksin üritusele kohale. Kokku oli oma toodanguga välja tulnud kümmekond pruulijat ning õllehuvilisi käis läbi üle 50ne. Üritus andis pruulijatel võimaluse oma töö eest ka väikest tasu saada. Iga külastaja sai osta talonge (10 talongi - 5€) ning talongide eest omakorda lunastada väikse topsitäie õlut.

Mina võtsin kaasa kolm kõige värskemat õlut:

• Pelgulinna õlu (korduspruul)
• Pruunlane - Inglise stiilis brown ale
• Steampunk - Steam beer, valmistatud juulikuise kodupruulijate kokkutuleku jaoks:

Üleval Steampunk ja Pelgulinna õlu suurtes pudelites;
seejärel Pelgulinna õlu;
järgmisena Pruunlane;
kõige all on Steampunk väikestes pudelites.

Antud üritust külastasid tõsised õllehuvilised ning mulle, kui pruulijale, tuli sealt palju kasulikku tagasisidet. Kuna ma olin üksi oma õllesid tutvustamas, siis kahuks väga palju teiste laudade taga uudistamas ei jõudnud käia. Loodetavasti aitab väikse ülevaate saada minu tehtud fotod.

Tagasiside minu õlledele oli väga postiivne. Palju kiideti Pruunlast. Seal meeldis õlle mahedus, kena värvus, hea aroom ning üldine maitsepilt. Kuna ülejäänud õlledest enamus olid tugevad humalased õlled, siis Pruunalne sobis heaks vahelduseks.

Steam õlle kohta oli vastakaid arvamusi. Osadele meeldis taoline hübriidõlu, teistele jällegi tundus see veidi imelik ning arusaamatu (heas mõttes). Õlu oli laagrile omaselt hapukas, samas humal meenutas pigem ale't. Mõne õllegurmaani ajas taoline rüübe segadusse, ei ole nagu üks ega teine ning millegiga võrrelda ka ei oska. Kuna ka mul puudub võrdlusmoment mõne muu taolise stiilis õllega, siis ootan huviga juulit, kui Tallinnas kodupruulijad seda õlut valmistavad ning võrrelda saame.

Pelgulinna õlu jättis värskendava, mõrkja ning kuivapoolse mulje. Kuna üritus toimus suhteliselt soojas ruumis ning mul olid õlled terve päeva autos olnud, siis serveerimiseks olid kõik õlled natuke liiga soojad. Pelgulinna õlu kannatas ilmselt sellest kõige rohkem. Sooja temperatuuri tõttu kippusid õlled palju vahutama ning plastiktopsi valades tekkis kontrollimatult palju vahtu. Pelgulinna õlu peaks oma olemuselt pakkuma värskendust soojadeks suvepäevadeks ning oluline on seda ka jahutatult serveerida. Veidi soojenenuna tuli minuarust alkoholi maitse veidi liialt esile ning jättis oma tsitruselise mõrudusega ka suu üpris kuivaks.  

Kokkuvõttes oli üritus väga lahe ning mulle meeltmööda. Veidi meenutas laata aga samas ka õllehuviliste kokkutulekut. Selline mõnus kooslus ning sai väga huvitavatel teemadel erinevate inimestega vesteldud. Otseselt ei olnud eesmärgiks kogu õlle maha müümine ning õhtu lõpuks sain omajagu õlut ka tagasi Tallinna vedada. 4 tunni jooksul vähenes mu kaasavõetud õlle hulk umbes 11 liitri jagu. Täitsa tõsiselt mõtlen ka järgmisel korral taolisest üritusest osa võtta.