Neljanda pruuli hinnang: Teine katse linnastest õlle valmistamisel

Minu esimene katsetus valmistada ise linnastest õlut ebaõnnestus. Üritasin oma vigadest õppida ning nüüdseks on valminud järgmine pruul. Pärast villimist seisid pudelid toas umbes 10 päeva. Seejärel laagerdusid nad jahedas keldris teised 10 päeva. Loodetavasti sellest piisab, et avada esimene pudel ja anda esialgne hinnang antud pruulile. Seekord proovin õlle kirjeldamisel lähtuda oma eelmisest postitusest, kus selgitasin õlle maitsmise põhitõdesid.

Pudelit avades kostus suhteliselt vali ’psst’, millest järeldan, et õlu on karboniseeritud. Pudelist nuusutades pole hapuks läinud õlle lõhna. Klaasi valasin õlle ettevaatlikult ja viimase veerandi kallasin klaasi keskele, et tekiks mõnus vahukiht. Vahtu sai umbes 2 cm jagu ning värvuselt oli see kergelt kollakas-pruunikas. Minu üllatuseks püsis see paks vahukiht hästi ning ei pidanud klaasi pildistamiseks kiirustama (eelmise pruulide puhul kippus vaht väga kiirelt kaduma ja selle jäädvustamiseks oli väga piiratud aeg).

Järgenvalt jälgisin klaasis õlut. Väiksed mullikesed kerkisid aktiivselt üles, seega ka vaatluse teel võib öelda, et õlu on hästi karboniseeritud. Värvus oli õllel nagu vahulgi kollakas, õrna pruunika tooniga. Läbipaistvusest palju rääkida ei saa, tulemus on suhteliselt hägune. Maltoosadest tehtud õlled on olnud selgemad ning eelmine kui ka antud linnastest tehtud õlled on hägusad.

Seejärel nuusutasin välja valatud õlut ning üritasin ära tabada mõne tuttava aroomi. Tugevalt oli tunda humalate värsket ja puuviljast lõhna. Lisaks on tunda lõhna, mis vihjab millelegi hapukale. Teistelt lõhna suhtes arvamust küsides saan vastuseks, et tüüpiline õlle lõhn on, millest järeldan, et humalad annavad peamiselt aroomi.

Viimaks jõudis kätte aeg maitsta antud pruuli tulemust. Kui siiani kõik märgid viitasid, et õlu vähemalt hapuks pole läinud, olid lootused kõrgel. Ja ega ma ei pidanudki pettuma, täitsa õlu mis õlu. Domineeriv oli humalate mõru maitse. Kuna kasutasin erinevalt retseptis välja toodud mitmetele humalasortidele ainult ühte sorti, siis maitsebukett oli natuke ühekülgsem. Maitsetest tundsin ära mõruduse ja happelisuse, mis peaksid tulenema humalatest. Mõru maitse ei ole liiga domineeriv kuid siiski piisavalt mõjukas, et jätta oma jälg ka järelmaitsesse. Kui õlu on suus natuke ringi liikunud tajun natuke linnastest tulevat magusust. Viimasena on lõpuks tunda õrna hapukust. Kokkuvõtvalt on maitse lihtne ning ühekülgne. Ega lihtsa retsepti järgi valmistatud õllest midagi erilist ei tasu oodata.

Suus tundus õlu olevat keskpärase kehaga ning piisavalt gaseeritud. Siiani endale enim meeldinud nisuõlu tundus palju vesisem. Kui klaas hakkas tühjaks saama, olid alguses kirjeldatud mullid juba kadunud. Järelmaitse oli mõnusalt humalane ja mõru. Alkoholi oli natuke tunda, kuid jäi teiste maitsete varju.

Kui andsin teistele antud pruuli maitsta, siis neile tundus see õlu normaalne ning meenutas klassikalist koduõlut. Võrreldes eelmise hapuks läinud pruuliga võib selle õlle õnnestunuks lugeda. Samas on arenguruumi kõvasti ning hakkan vaikselt juba järgmist pruuli planeerima. Kokkuvõtvalt põhiasjad sain paika ning saan rõõmu tunda esimese õnnestunud linnastest valmistatud pruuli üle.

Natuke teooriat: Õlle maitsmine

Ma ei pea ennast eriliseks gurmaaniks ning minu maitsemeel on täitsa harju keskmine. Et aga oma valmistatud õllele hinnangut anda ning tulemusi paremini hinnata, lugesin netist teooriat, mida õlle maitsmisel silmas pidada. Lühidalt võib öelda, et õllel on pakkuda väga palju enamat kui esmapilgul tunduda võib :)

Järgnevalt toon välja erinevad sammud, millele tähelepanu võiks pöörata.

Serveerida võiks võimalusel õlut õigel temperatuuril kuna just siis tuleb paremini välja antud õlle aroom ning ka peenemad maitsenüansid. Erinevate õlle tüüpide jaoks on erinevad soovituslikud temperatuurid: 

• Pale Lagers 7-10˚C
• Amber & Dark Lagers 10-13˚C
• Pale Ales 10-13˚C
• Dark Ales & Stouts 13-16˚C

Järgmiseks on oluline, et pudelist õlut juues jääb suur osa maitse ja lõhna omadusi märkamata. Seega hea oleks õlu klaasi valada. Et klaasi valamiselt liiga palju vahtu ei tekiks, peaks õlleklaasi hoidma nurga all nii, et õlu voolaks klaasi mööda kõlge. Kui 2/3 klaasist on täis, siis keerata klaas otseks ja kallata otse klaasi. Nii tekib paras vahukiht, mis võiks olla umbes kahe sõrme paksune (2-3cm). Kui pudeli põhjas on setet (pärmi jäägid), siis see jätta pudelisse

Kui õlu on klaasis, siis tasuks võtta aega silmadega õlle hindamiseks. Vaatlemisel lähtutakse peamiselt neljast aspektist: 

• Õlle värv - varieerub helekollasest punakani ja sealt edasi tumepruunini. Õlle värv tuleneb peamiselt valmistamisel kasutatud linnaste tüüpidest.
• Õlle läbipaistvus/selgus - mõned õlled on väga selged, teised jällegi ähmasemad. Reeglina on filtreeritud õlled selged ning pärmijäänustega õlled ähmased. Seega vastavalt õlle tüübile peaks õlu olema ähmane või selge, kindlat reeglit siin pole. 
• Karboniseeritus - klaasist on näha, kuidas süsihappegaasi mullid õlle pinnale kerkivad ning mullikeste hulga järgi saab hinnata karboniseeritust. 
• Vahukiht - hinnatakse ka vahukihi püsimist, värvust kui ka selle konsistentsi (pehme/kohev või õrn) 

Kui silmadega on õlu üle käidud, siis järgmisena võiks tähelepanu pöörata aroomile. Lõhna hindamisel tasub võtta rahulikult kuna nina tundlikus väheneb iga nuusutamisega. Lihtsustamaks erinevate lõhnade ja nüansside äratundmist, võib silmad sulgeda. Õlle keerutamine klaasis toob aroomi paremini esile. Aroomi on peidus ka vahukihis, mis aeglaselt lahtub. Õllele annavad peamiselt lõhna humalad ning linnased. Vähesel määral mõjutavad õlle aroomi ka alkohol ning pärm. Linnased annavad enamasti magusa, viljase või pählise lõhna. Humalad lisavad mõrudust, taimelist ja vürtsikat lõhna. Seega linnaste ja erinevate humalate kasutamine õlles muudab kogu aroomibuketi väga mitmekesiseks ning nüansside rohkeks. Iseasi, kas seda tavatarbija ka aru saab. Lisaks aroomile võib õllel olla ka ebameeldivaid lõhnu. Üldiselt annavad need teada mõnest veast õlles. Või, väävli, kala või õline lõhn annavad teada, et õllega on midagi viltu. 

Järgmisena jõuame kõige olulisema ja vahest (kui eelnevad tegevused on vahele jäetud) ka ainsa hinnatava omaduseni - maitsmiseni. Teoreetilisel tasandil on netis erinevaid soovitusi, kuidas õlut peaks jooma, et saada täielik maitse kogemus. Ühise joonena tooks välja, et oluline on õlle jõudmine kõigile neljale keele piirkonnale (mõru, hapu, magus ja soolane) ning peaks keskenduma erinevate maitsete äratundmisele. Maitse hindamiseks kasutatakse kolme kriteeriumit:

• Maitse - õlle maitses saab eristada linnaste, humalate ning pärmi maitset. Linnased annavad magusa ja maalähadasema maitse. Humalad annavad puuviljast, lillelist ja mõrudamat maitset. Pärm annab enamasti vürtsikaid toone.
• Mouthfeel ehk tunne suus - sellega seostatakse tavaliselt õlle keha (beer body), tugeva kehaga õlu on suhkrusem ja tundub 'raskem' suus. Kerge kehaga õlu on tavaliselt mõrudam ning kuivem. Ka gaasid õlles mõjutavad tunnetust. Mõned õlled on konsistentsilt tihedamad, mõned jälle vedelamad. Mida suurem on linnaste osakaal vee suhtes, seda tugevama kehaga peaks õlu olema.
• Finish ehk järelmaitse - pärast õlle neelamist suhu jääv maitse. Järelmaitse võib olla mõru (humalatest) või magus (linnastest). Järelmaitse võib olla pikk või kaduda kiiresti. Järelmaitse peaks olema hea, kutsudes edasi jooma.

Kokkuvõttes võib öelda, et ega see õlle maitsmine väga keeruline ei tundu ning kõik eelpool mainitud sammud tunduvad loogilised ja iseenesest mõistetavad. Hoopis keerulisem on lõhnas ja maitses erinevaid nüansse tunda ning neid kirjeldada. Kui sellest postitusest väga palju uut infot ei leia, siis järgnevalt lingilt leiab 'õlle maitse ratta', kust leiab palju äratundmist ükskõik millist õlut maitstes. Mina igastahes proovin tulevikus oma pruule hinnates veelgi rohkem lõhnu ja maitseid leida. Head lõhnade ja maitsete avastamist kõigile!

Õlle maitse ratas

Lisaks on internetis palju huvitavaid videosid, kuidas õlut maitsta ning mida tähele panna. Järgnevalt toon paar lemmikut välja.

https://www.youtube.com/watch?v=az9aO-62DcY

https://www.youtube.com/watch?v=1i4oAbU70XA

https://www.youtube.com/watch?v=DZMyad-N6SE

Kasutatud materjalid:

http://beeradvocate.com/beer/101/taste

http://beer.about.com/od/howtotastebeer/ht/HowToTasteBeer.htm

http://www.wikihow.com/Enjoy-the-Taste-of-Beer

http://www.alabev.com/taste.htm

Neljas pruul: Teine katse linnastest õlle valmistamisel

Kotitäis linnaseid seisis mul toa nurgas juba pikemat aega kuid alles hiljuti leidsin aega uueks katsetuseks. Eelmine linnastest valmistatud õlu läks hapuks ning otsustasin uuesti proovida. Vahepeal täiendasin natuke ka oma varustust suurema poti ja linnaste leotamise koti näol.

Varustuse rivistus

Enne pruulimise alustamist rivistasin kogu vajaliku varustuse üles, kontrollimaks, et kõik on olemas ja ette valmistatud. Kõik tarvikud puhastasin hoolikalt, erilist rõhku panin kääritusnõule, kus sees eelmine õlu hapuks läks ning nüüd oli vaja kõikidest bakteritest lahti saada.

Plaanis oli teha midagi lihtsa alustajate retsepti ja India Pale Ale e. IPA vahepealset. Põhjuseks oli eelmisest pruulist ülejäänud ning külmkapis seisnud avatud pakend East Kent Goldings humalaid. Seega kasutasin IPA puhul retseptis soovitatud humalatest erinevat sorti, kõige muu osas järgisin IPA retsepti.

Meskimine, linnased kotis

Kõigepealt kuumutasin potis 11L vett temperatuurini 46˚C. Asetasin linnaste leotamise koti vette, lisasin linnased kotti ning segasin hoolikalt. Erinevalt eelmiest katsetusest nägi seekord retsept ette meskimist neljal erineval temperatuuril. Retsepti järgi pidin esimest temperatuuri hoidma 25 minutit ja seejärel kuumutama 62˚C’ni. Tegelikuses kulus järgmise temperatuuri pausini jõudmiseks natuke rohkem aega ning 62˚C juures alustasin pausi 35ndal minutil. Ka temperatuuri tõus järgmiste pausideni võttis natuke rohkem aega. Seega kokku kulus meskimisele retseptis ette nähtud 80 minuti asemel 107. Kuna mul on kastusel tavaline köögi induktsioonpliit, siis suurema hulga vee temperatuuri tõstmine võtab rohkem aega. Eks suveks peaks vaikselt mõtted gaasipõleti poole liikuma hakkama.

Linnased pärast loputamist

Pärast kõiki meskimise pause eemaldasin virdest linnased koos kotiga. Natuke puuduliku planeerimise tõttu polnud mul ühtegi head viisi nende loputamiseks. Läbi häda ja kuumuse sain kotitäie linnaseid 10 liitri kuuma veega läbi loputatud. Loputamise lõpus valgus linnastest juba väga heledat vedelikku virdesse, seega loodan, et kõik vajalikud suhkrud sain kätte.

Enne keetmise algust mõõtsin virde tiheduseks 1.042@34,1˚C, teisendatuna 20˚C juurde on tulemuseks 1.046. Seega läks keetmisele kokku 21 liitrit virret, mis minu pliidil saavutas keemiseks vajaliku temperatuuri pika ajaga (ei mõõtnud). Keemise ajaks jätsin kaane osaliselt potile peale, et temperatuur püsiks aga samas erinevad gaasid välja pääseks.

Humalate kaalumine

Eelmisest pruulist jäi mul üle 75g East Kent Goldings humalaid. Otsustasin need seekord ära kasutada. Eelmist hapuks läinud pruuli natuke maitstes polnud humalaid üldse tunda, seekord otsustasin neid natuke rohkem lisada, ehk kõik 75g. 15 minutit pärast keetmise algust lisasin 90% ehk 66g ja 15 minutit enne keetmise lõppu ülejäänud 8g. Kokku keetsin virret ühe tunni.

Kui keetmise faas läbi sai, algas jahutamine. Suur pott minu kraanikaussi enam ei mahtunud, seega üritasin seda õues (temp ~1˚C) jahutada. Kogu energia hulk, mis virdele pliidi kaudu oli antud oli visa lahkuma. Tõstsin poti lumehange ja segasin, kuid temperatuur langes ikkagi aegalselt. Tekkinud probleem pani mõtlema ka jahuti suunas liikuma. Kui lõpuks sain virde 30˚C juurde, mõõtsin tihedust ning teisendatuna 20˚C juurde sain tulemuseks 1.055. Seega võiks õlle lõplik kangus jääda 5-6% ABV juurde.

Jahtumise ajal panin ka pärmi läbikeedetud vette valmima. Kasutasin ära terve paki 11,5g US-05 pärmi. Enne pärmi lisamist virdesse üritasin virret kääritusnõus loksutamisega natuke aereerida ning lisasin seejärel pärmi. Pärast keetmist jõudis kääritusnõusse ainult 13,5 liitrit virret, ülejäänud aurustus või jäi koos settega potti. 

Praeguseks on õlu käinud 1,5 nädalat. Esimesel nädalal mulksus väga aktiivselt, nüüd on maha rahunenud. Järgnevatel päevadel mõõdan tihedust ja üritan kääritusnõusse õlut mitte liiga kauaks jätta. Pudelitesse villimisest eraldi kirjutama ei plaani hakata. Talitan sarnaselt eelmistele pruulidele, kuna gaseeritusega probleemi pole olnud. Seega sellest õlleteost kirjutan järgmisena siis, kui tulemus teada.

Kolmanda pruuli hinnang: Esimene linnastest valmistatud õlu

Üle pika aja leian natuke aega, et oma kolmanda pruuli tulemustest kirjutada. Ootused ise algmaterjalist valmistatud õllele olid suured. Samas olin arvestanud võimalusega, et maitses esineb vigu. Aga nüüd lähemalt siis sellest õllest.

Kõigepealt oli tore tõdeda, et pärast villimist ja seismist oli õlu selgemaks muutunud. Villimise ajal meenutas õlu oma värvuselt ja selguselt õunamahla. Kui pudeli külmikust välja võtsin, oli sete põhjas ning õlu natuke rohkem läbipaistvam. Pudelit avades oli aru saada, et õlu on ilusti gaseeritud. Klaasi valades tekkis keskpärane vaht kuid see kadus kiiresti.

Seejärel klaasis õlle nuusutades tundsin esmalt veinile iseloomulikku lõhna, veits hapukas ja puuviljane. Väga õrnalt oli tunda ka õllele iseloomulikku humalalõhna.

Viimaks maitsesin lõpptulemust ning pidin meeletult pettuma. Tegelikult juba lõhn ja läbipaistvus oleks võinud reeta, aga õlu oli hapuks läinud!!! Sellest hoolimata üritasin mingitki maitset tabada. Lisaks hapule maitsele oli natuke magusust tunda. Humalatest polnud jälle jälgegi. Erilisi maitse tähelepanekuid hapuks läinud õlle puhul teha ei saa.

Nüüd aga üritan mõista, kus kõik totaalselt valesti läks. Mõeldes õlle valmistamise protsessi peale tekitavad kahtlusi enim järgmised aspektid:

• Kääritusnõu kehv puhastamine. Kasutasin puhastamisel Chemipro Oxi't aga järelikult oli kontakti aeg liiga väike.
• Keetmise ajal lisain vähe humalaid, mida lõhnast väga tunda polnud ning maitsest samuti. 14L virde kohta lisasin kokku 25g humalaid. Järgmine kord lisan rohkem.
• Õlu kääris mul 3 nädalat, kuna varem ei leidnud aega villida. Olen lugenud, et 2 nädalat peaks olema ohutu aeg käärimiseks. Lisaks toimus käärimine toatemperatuuril, mis suurendab hapuks minemise ohtu.
• Pudelite puhastamisel piirdusin Chemipro Oxi ja loputamisega, varem olen neid ka ahjus kuumutanud.

Üldiselt arvan, et õlu läks hapuks juba kääritusnõus, kui ta seal kaua seisis. Järgmine kord üritan puhastamisega hoolikam olla, rohkem humalaid lisada (nii maitse/lõhna kui ka säilivuse aspektist) ning kääritusnõusse õlle mitte liiga kauaks jätta. Lisaks on vaja kääritusnõu bakteritest korralikult puhtaks pesta. Välismaistes foorumites soovitatakse plastikust kääritusnõud ära visata, kuna kriimustustest pidi olema võimatu baktereid ära puhastada. Üritan järgmise pruuli veel sama kääritusnõuga läbi ajada.

Vaikselt plaanin juba järgmist pruuli ning kirjutan sellest siis kui aeg käes.

Kolmas pruul: Esimene linnastest valmistatud õlu

Võib-olla olen natuke rutakas, kuid maltoosast õlle valmistamine ei pakkunud erilist pinget. Isegi kui mu eelmised pruulid erinevatest maltoosadest ei tulnud ideaalsed, otsustasin järgmisena natuke rohkem vaeva näha ning linnastest ise esimese õlle valmistada. Retseptiks valisin pruulimine.ee lehelt lihtsa retsepti alustajale. Retseptis olevad kogused olid mõeldud umbes 10 liitri õlle valmistamiseks. Kuna olen lugenud erinevate inimeste kogemustest keetmise ajal tekkivast virde kaost, siis otsustasin igaks-juhuks natuke suurema koguse valmistada.

Kõigepealt varusin vajalikud algained:

• 3 kg Pale Ale linnaseid (4.41€+1.6€ jahvatamine)
• East Kent Goldings humalaid, 100g pakend (3.92€)
• Pärm Safale US-05, 11,5g pakend  (2.83€)

Seega kokku kulus materjalidele12.76€ ning pärmi ja humalaid jäi veel ülegi järgmiseks korraks.

 Järgmisena panin valmis kõik pruulimiseks vajalikud vahendid ning algained. Nagu pildilt näha, kasutasin kahte potti, suurem oli 9L ja väiksem 5L. Kulbi, mõõtekannu, termomeetri, hüdromeetri ja kääritusnõu koos õhulukuga puhastasin Chemipro OXI'ga. Potid puhastasin ja pesin lihtsalt mustusest kuna keetmise ajal nagunii bakterid ellu ei jää. Pruulimise ettevalmistamisest olen varem kirjutanud lähemalt siin.


Valmis pruulimiseks



Kuna mu suurem pott oli 9L, siis sobis see meskimiseks ideaalselt. Kuna ma ei olnud päris kindel, kui palju vett lisaks 3kg linnastele sinna mahub, siis kõigepealt ajasin potis 4L vett 67˚C'ni. Teises potis oli tagavaraks veel 4L vett kuumutatud vastava temperatuurini. Hakkasin vaikselt linnaseid lisama, samal ajal vee temperatuuri jälgides. Eesmärgiks oli linnaseid hoida võimalikult täpselt 65 kraadises vees. Retseptis oli soovitatud 2,15kg linnaste puhul kasutada 5L vett. Mujalt olen lugenud, et vett võiks isegi rohkem olla. Kuna ma olin otsustanud kõik 3kg linnaseid korraga ära meskida, siis viimase kilo linnaseid lisasin potti vaheldumisi sooja veega teisest potist. Lõpuks mahtus 9L potti 3kg linnaseid ning 6L vett. Võib-olla jäi vee ja linnaste suhe natuke vale, vett oleks võinud rohkem olla, kuna potis meenutas segu pigem putru ja väga raske oli seda segada ning üritada temperatuuri ühtlasena hoida.



Meskimine



Meskimise ajal jälgisin temperatuuri kahe anduriga, üks oli poti põhjas ja teine poti ülemises osas. Kuna segu kippus jahtuma, kuumutasin potti pliidil ning, et temperatuur oleks ühtlasem, segasin poti põhjas oleva massi ülespoole. Kõige rohkem erines kahe anduri temperatuur 2˚C võrra, temperatuur püsis vahemikus 63-66˚C. Erinevalt retseptist otsustasin meskida ainult 60 minutit. Ma arvan, et esimese korra kohta läks hästi ja suutsin temperatuuri rahuldavalt püsivana hoida.




Pärast linnaste loputamist ja enne keetmist

Linnaste kurnamiseks kasutasin väga lihtsat ja käepärast meetodit. Eriti seda kellegile ei soovita, kuna pärast oli kogu köök seda kleepuvat massi täis ning ega see lödistamine ka õlle maitsele hästi ei mõjunud (selles staadiumis peaks virre võimalikult vähe õhuga kokku puutuma). Keeta plaanisin ma kahes potis ning et mõlemas potis oleks sama tihedusega virre, otsustasin pärast meskimist ning enne keetmist selle ühte suurde anumasse koguda - kääritusnõusse. Virret kurnasin tavalise köögi sõelaga väikeste osade kaupa. Korraga mahtus sõela sisse paar kulbitäit linnaste ja vee segu. Kui segu oli vedelikust tühjaks nirisenud mööda kääritusnõu seina, kallasin linnastele peale paar mõõtekannutäit kuuma vett ( ~77˚C). Nii sain linnastest viimase suhkru kätte. Kuuma vett peale kallates oli näha, kuidas iga loputusega muutus linnastest välja nirisev vedelik heledamaks. Kui lõpetasin linnaste kurnamise, olin saanud kokku natuke üle 14L virret. Virde temperatuur oli kurnamisel lõpuks langenud 45,5 kraadini ning tiheduseks mõõtsin 1.042. Kui arvestada temperatuuri mõju, siis saan korrigeeritud tiheduseks 1.051.

Kasutades valemit:

liitrid x erikaal / kogus kg / teoreetiline HWE x 100 = tegelik efektiivsus %

Arvutades saan tulemuseks, et mu meskimise efektiivsus oli 76,7%





Keetmine



Seejärel jagasin virde kahe poti vahel võrdselt ära, natuke setet jäi kääritusnõusse. Panin mõlemad potid korraga pliidile ning ootuspäraselt läks 5 liitrises potis virre ennem keema. Keetmise ajaks eemaldasin kaane, et väävliühendid potist välja pääseks. Suurem pott 9 liitri virdega läks umbes 30 minutit hiljem keema.

Retseptis oli 11L virde jaoks soovitatud 25g humalaid lisada. Sisestades mõruduse kalkulaatorisse oma virde ja humalate andmed, tundus mõistlik minu 14L virdesse lisada 25g humalaid, et tulemus väga mõru ei tuleks. Kuna valmistan esimest korda linnastest õlut, siis puudub vastav kogemus ja tunnetus. Eks järgmiste kordadega saan vigu parandada. Seega oli vaja jagada 25g humalaid ära kahe poti vahel. Tehes kiired arvutused, otsustasin lisada pärast 15 minutilist keemist väiksesse ja suurde potti vastavalt 7g ja 13g humalaid. 15 minutit enne keemise lõppu ülejäänud 2g (väikse pott) ja 3g (suur pott). Humalad lisasin virdesse lahtiselt. Igaks juhuks mainin ära, et kui virret keeta koos humalatega, siis tekib tuppa tugev humalate lõhn.

Jahutamine

Minu keetmine kahes potis läks sellessuhtes hästi, et kui väiksem pott lõpetas keemise, jõudsin selle jahutada maha ennem, kui suuremas potis keemise aeg täis sai. Virret jahutasin kraanikausis külmas vees. Jahtumise ajal segasin virret ning aeg-ajalt lisasin kraanikaussi külmemat vett. Mõlemad potid jahtusid kraanikausis üllatavalt kiiresti ning temperatuuri 25˚C saavutasin umbes 10 minutiga. Pärast jahtumist kallasin virde läbi sõela kääritusnõusse. Poti põhja jätsin suurema sette ning humalate jäägid. Pärast keemist oli virdest alles jäänud natuke üle 9L virret, seega kadu kahe potiga keetes oli päris suur. Enne käärimist mõõtsin virde tiheduseks 1.058.

Niisutatud pärm 30 minutit hiljem

Sel ajal, kui virre mõlemas potis kees, valmistasin ette pärmi. Kasutades kalkulaatorit, otsustasin lisada 7g kuivpärmi. Enne virdesse lisamist niisutasin pärmi. Selleks keetsin läbi vee ja lasin sel jahtuda toa temperatuurini. Seejärel lisasin poolele topsile veele vastava koguse pärmi. Topsile asetasin peale fooliumi tüki, vältimaks mustuse või suure hulga bakterite jõudmist segusse. Viimaks jätsin topsi koos seguga umbes 30 minutiks toatemperatuurile seisma.




Lõpuks oli kätte jõudnud aeg õlu käärima panna. Selleks lisasin virdele niisutatud pärmi, segasin selle ühtlaselt sisse ja loksutasin kääritusnõud, et virre saaks aereeritud. Paigutasin kääritusnõu vaiksesse kohta ning panin paika õhuluku. Juba järgmisel hommikul mulksus õhulukk aktiivselt ning tormiline käärimine kestis 3-4 päeva. Esialgne plaan oli jätta õlu käärima kaheks nädalaks. Seega ülejäänud käärimise aeg möödus rahulikult ning kuna õlle kogus oli väike, et tahtnud iga päev hüdromeetriga mõõtmas käia.

Aja puuduse tõttu kääris mul õlu 3 nädalat ning viimasel nädalal tehtud mõõtmised näitasid, et virde tihedus enam ei muutunud. Enne villimist mõõtsin tiheduseks 1.008, mis kalkulaatorit uskudes pakub alkoholi sisalduseks 6,7% (ABV).

Valmis õlle villisin 0,33L pudelitesse, kokku sain 24 pudelit. Seega valmis toodangu mahuks oli ainult 8 liitrit. Ülejäänud jätsin kääritusnõu põhja, kuna see ole peamiselt sete ning ei tundunud joodav. Pudelid jätan kaheks nädalaks toasooja ning kui aeg on käes, kirjutan ka antud pruuli tulemustest.

Natuke teooriat: Villimine

Kui õlle aktiivne ja äkiline käärimine 4-6 päeva jooksul lakkab, ei tasu veel õllet villima hakata. Pigem tasuks seda kääritusnõus natuke kauem hoida, et olla käärimise lõppemises kindel. Ka kääritusnõu õhulukk annab mulksumise lõppemisega märku, et käärimine hakkab lõppema. Veelgi kindlam on kasutada hüdromeetrit ning veenduda, et suhkru sisaldus õlles on viimaste päevade jooksul olnud muutumatu.

Kui hüdromeetri näit on stabiliseerinud ning õhulukk enam ei mulksu võib arvata, et käärimine on lõppenud ning aeg villimisega alustada. Villimise all peetakse tavaliselt silmas õlle paigutamist anuma(te)sse, kus hoitakse seda kuni tarbimiseni. Levinumad anumad on:

1. KEG
2. Ankur
3. Pudelid

Kõigi anumate puhul on oluline enne villimist see korralikult puhastada puhastusvahendiga ning seejärel steriliseerida. Pruulimispoodides on müügil spetsiaalsed puhastusvahendid, mis tapavad ka suurema osa bakteritest. Anumate esmakordsel kasutamisel tuleks need kindlasti ka steriliseerida kuumutades või auruga puhastades. On olemas ka spetsiaalseid keemilisi steriliseerimise vahendeid. Pudelite puhul on lihtne steriliseerimiseks neid kuumutada ahjus 170˚C juures 60 minutit. Ankru ja KEG'i puhul on see natuke keerulisem ning aurutamine või keemilise vahendiga puhastamine on mõtekam. Erinevate kummist tihendite puhul tuleb tähele panna, et need ei kannata väga kuuma ning seetõttu ei või KEG'i tihendeid või pudeli korke keeva veega loputada. Kui steriliseerimine tundub liigse mässamisena, siis võib selle omal vastutusel tegemata jätta. Siis on oht, et bakterid võivad valmis õlle ära rikkuda. Samas spetsiaalsed puhastusained PEAKSID tapma suure osa bakteritest. Mina olen oma pruulide puhul pudeleid ahjus kuumutanud, et olla tulemuses kindel.   

Olenevalt anumast on villimise protseduur natuke erinev. Kuna ma ise olen ainult pudelitesse villinud, siis hetkel kirjeldangi pudelitesse villimist veidi pikemalt. KEG'i puhul on villimisel natuke rohkem nüansse ning tulevikus plaanin ka sellest pikemalt kirjutada. Ankrusse villimine sarnaneb pigem pudelitesse villimisega, ainult erinevus on anumate arvus ja õlle hulk nendes anumates.

KEG'i puhul villitakse õlu vastavalt kogusele ühte või mitmesse KEG'i. Karboniseerimiseks kasutatakse süsihappegaasi ning õlle välja laskmine toimub samuti gaasi abil. KEG'i villimisel on ainsaks negatiivseks küljeks KEG'ide ja vastava varustuse maksumus. Lisaks on KEG'i puhul soovitatav omada külmikut, mis aitab õlut karboniseerida ning serveerida jahedat õllet.

KEG'e on erinevaid ning neil on väiksed erinevused. Üldjuhul on kõigil ülaotsas luuk, mille kaudu saab anumat puhastada ning õlle sisse lasta. Lisaks on kaks klappi, ühe külge ühendatakse süshappegaasi balloon koos rõhu regulaatoriga. Teise klapi külge ühendatakse kraan, millest õllet klaasi lastakse.

Ankur on suur anum, kust õlu väljub gravitatsiooni jõul. Ankrusse villimine on kõige lihtsam, tuleb kogu kääritusnõus olev õlu sinna paigutada ning seejärel suhkuruga karboniseerida. Kui ankrule on lisatud vastav sisselaske klapp, saab ka süshappegaasiga karboniseerida. Vahest lisatakse ankrule manomeeter, et sisemist rõhku näha ning vajadusel liigne rõhk välja lasta. Ankru jaoks pole põhimõtteliselt külmkappi vaja, kuna jahedas keldris püsib õlu piisavalt külm. Sarnaselt KEG'ile on ankru maksumus võrreldes pudelitega natuke suurem. Ankrule pole tarvis jällegi lisavidinaid muretseda, piisab ainult lihtsast ankrust. 

Pudelitesse on kodupruulijatel kõige odavam õlut villida. Kuna pudelid on väiksed, siis suurema koguse õlle puhul vajab villimine rohkem aega ja kannatust. Oma õlle valmistamise artiklites olen juba kirjeldanud pudelitesse villimise protsessi, kuid toon lühidalt ka siin selle välja. 

Pudeleid on erinevat tüüpi: kroonkorkidega ja kivist/portselanist korkidega. Kroonkorkidega pudelitesse villimiseks on vaja lisaks pudelitele uusi korke ning korkide sulgejat. Kivist korkidega pudelite puhul on korgid traadiga pudeli küljes ning vastavalt vajadusele on vaja vahetada korgi tihendit. Lisaks on keeratava korgiga plastikpudelid, kuhu äärmisel vajadusel võib villida.

Kui pudelid ja korgid on puhtad, õlu on käärimise lõpetanud, saab õlle pudelitesse lasta. Mida vähem õlu õhuga kokku puutub, seda parem. Pudelitesse peaks jätma vähemalt 2-3 cm vaba ruumi, vastasel juhul võib õlu jääda alakarboniseerituks. Kui õlu on pudelites, siis vastavalt soovile lisada 2-3g suhkurt 0,5L õlle kohta. Seejärel sulgeda pudel korgiga. Pärast sulgemist tuleks pudelit loksutada, et suhkur paremini lahustuks. Seejärel asetada kõik pudelid toasooja nädalaks-kaheks, kuniks pärm tarbib lisatud suhkurt ning toodab süsihappegaasi, mis tagab karboniseeritud õlle. Kui kõik see on tehtud, võib õlle külma tarbimist ootama jätta.


Kasutatud materjalid:
http://howtobrew.com/section1/chapter11.html
Pildid võetud Google'ist

Natuke teooriat: Käärimine

Pärast pärmi lisamist virdesse algab käärimise protsess. Lühidalt võib öelda, et pärm tarbib suhkruid ning toodab süsihappegaasi ning alkoholi. Tegelikult on käärimine märksa keerulisem ning koosneb mitmetest etappidest, mis kattuvad omavahel ning toimuvad paralleelselt:

1. Adaptive ehk kohanemise faas
2. Attenuative (sumbumine) ehk primaarne faas
3. Conditioning (paranemine) ehk järelkäärimise faas

Allikas: http://howtobrew.com/section1/chapter8-2.html

Adaptive ehk kohanemise faas

Kohe pärast pärmi lisamist virdesse hakkab pärm kohanema keskkonnaga. Pärm kasutab hapnikku, et lihtsamalt kasvada. Hapnikuvabas keskkonnas toimub pärmi kasvamine oluliselt aeglasemalt. Tavaliselt kestab esimene etapp 12 tundi. Kui 24 tunni pärast pole aktiivne pärmi kasvamine alanud, tuleks lisada uus pärm kuna algne pärm ei olnud elujõuline.

Kui pärm on virdes oleva hapniku tarbinud paljunemiseks, siis anaeroobses keskkonnas hakkab pärm tarbima suhkruid ja väljastama alkoholi. Antud tegevus kulutab rohkem energiat ning seetõttu toimub paljunemine sel ajal väga aeglaselt. Kui virret pole piisavalt õhutatud, siis alustabki pärm kohe suhkrute tarbimist ning paljuneb vähem. Selle tulemusena toimub käärimine aeglasemalt ja osa suhkrust võib jääda töötlemata. Lisaks heale õhutamisele aitab käärimise efektiivsust tõsta pärmi eelnev paljundamine. Sel moel lisatakse virdesse rohkem pärmi rakke, mis suudavad käärimise palju efektiivsemalt läbi viia.

Attenuative ehk aktiivne faas

Selles faasis toimub aktiivne käärimine ning virde tihedus langeb 60-75%. Ale tüüpi õlle puhul kestab see 2-6 päeva ning lager tüüpi õlle puhul 4-10 päeva. Käärimise ajal tekib virde peale vahu-lima kiht, mis sisaldab endas erinevaid valke, humalate ja pärmi jääke. Seda virdesse segada ei tasu, kuna see muudab lõpliku õlle maitse kibedaks. Lõpuks taandub vaht ning kääritusnõu seintele jääb lima kiht. Aktiivse käärimise ajal tarbib pärm lihtsaid suhkruid ning toodab alkoholi, süsihappegaasi ning muid jääkprodukte. 

Conditioning ehk järelkäärimise faas

Pärast aktiivset käärimist on enamus virdes olevatest suhkrutest muundatud alkoholiks. Paljud pärmi rakud on läinud puhkeseisundisse (dormant). Allesjäänud pärmi rakud hakkavad tarbima keerulisemaid suhkruid ning aktiivse käärimise ajal tekkinud jääke. Aktiivse käärimise ajal tekkinud jäägid mõjuvad õlle maitsele halvasti ning seetõttu on oluline jätta õlu piisavaks ajaks järelkäärima. Kui jätta õlu liiga kauaks kääritusnõusse, üle 3 nädala, hakkavad puhkeasendis olevad pärmirakud tootma amino- ja rasvhappeid, mis rikuvad jällegi õlle maitset. Oodates veelgi kauem, hakkavad pärmi rakud surema ning selle tulemusena tekib õllele rasva, kummi või liha lõhn ja maitse.

Osade kodupruulijate arvates võiks selles faasis õlle secondary kääritusnõusse üle kanda. Samas räägitakse, et see tegevus ei paranda õlle maitset eriti ning õlle liigutamise tõttu on hoopis saastumise oht. Hetkel sellel teemal rohkem ei peatu.

Üldiselt soovitatakse õllet hoida kääritusnõus 2-3 nädalat. Selle aja jooksul ei anna pärmi jäägid kõrvalmaitseid ning tahked osakesed jõuavad kääritusnõu põhja settida. 

Järelkäärimise faasi lõpus kasutatakse ka cold conditioning meetodit, kus valmiv õlu asetatakse jahedasse. Nii toimub erinevate ühendite settimine põhja palju kiiremini ning paraneb ka õlle maitse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu käärimine alates pärmi lisamisest ja lõpuks õlle valmimiseni on keeruline protsess. Pärmil on oma eluetapid ning parima tulemuse saavutamiseks peab laskma õllel piisavalt järelkäärida. Samas peaks olema ettevaatlik, et õlu kääritusnõusse liiga kauaks ei jääks. Järelkäärimise faasis on üheks võimaluseks veel õlu secondary kääritusnõusse viia ning lasta erinevatel ainetel settida, samas vältides kõrvalmaitsete tekkimist. Kääriva õlle üleviimisel teise kääritusnõusse on saastumise oht, kuid õigesti talitades on võimalik riskid maandada. Algajal soovitatakse kasutada ühte kääritusnõud ning pärast aktiivse käärimise lõppu lasta 2-3 nädalat veel järelkäärida, et saada hea tulemus. Järelkäärimise lõpus võib temperatuuri alandada, et õlu muutuks veelgi selgemaks. Kui on soov õllet pudelites hoiustada, siis toimub sealgi järelkäärimine. Õlle pudeldamisest kirjutan aga järgmine kord.

Kasutatud materjalid:
http://www.howtobrew.com/section1/chapter8.html